Kinosilm | “Elu ja armastus” on Apollo esimene film, mis on ka päris filmi moodi | Film

Tere tulemast Kinosilma uusima filmi “Elu ja armastus” esilinastusele! See on Apollo esimene film, mis tõeliselt saab endale filmi tiitli. Loodame, et teie kõik tunnete end täna õhtul eriliselt, sest meil on au esitleda teile seda kaunist ja liigutavat linateost. “Elu ja armastus” on südantsoojendav lugu inimsuhetest ja elu keerdkäikudest. Ole valmis naerma, nutma ja kaasa elama, sest see film haarab sind endasse oma kauni visuaali ja meisterliku näitlejatööga. Aitäh, et olete osa sellest erilisest sündmusest!

Tristan Priimäe iganädalases kinolevi ülevaates on sel korral vaatluse all kaks linateost: Helen Takkini täispika mängufilmi debüüt “Elu ja armastus” ning Reinaldo Marcus Greeni biopic “Bob Marley: One Love”.

Elu ja armastus
Helen Takkin
Eesti
Hea Film 

Palju häid sõnu on öeldud Tammsaare “Elu ja armastuse” uue ekraniseeringu kohta, ja seekord ei olegi see kõik üksnes Apollo enda meediakanalitest vastu kostev mõõdutundetu lobistamine kriitika nime all, vaid isegi päris asjalik vastukaja. Taska on vana ja tuntud tegija, aga Apollo on küll nüüd jõudnud oma esimese filmini, mis ka päris filmi moodi on.

Kunstilises plaanis võiks vabalt sobida interdistsiplinaarsuse õppefilmiks selle kohta, kuidas ühest raamatust saab film, ja mismoodi need kaks kunstiliiki jutustavad lugu erineval moel. Lõiked ja muudatused originaalteksti on enamasti põhjendatud ja loo teenistuses.

Tehniliselt on mindud võrdlemisi julget, Eesti filmi kohta ma ütleksin lausa üle keskmise seikluslikku teed pidi: kaamera liigub vabalt subjektide vahel ja ronib lähemale kui tavaliselt, sõidab julgelt ringi ja otsib seda kohta, kuhu stseenide sees ära mahtuda, mitte ei vaata sündmustikku tuimalt kõrvalt. Kaamerale sekundeerib üllatavalt kiire montaaž, mis ei lase filmil magama jääda – võib-olla on siinkohal kasuks mängufilmidebütandi Helen Takkini pikaaegne reklaamitegemise praktika.

Sümbolitega on veidi üle keeratud, ehk et mitmed pisiorganismid nagu kärbsed ja kaanid teevad oma tähendusrikast kammbäkki ehk paar korda liiga palju (jaa-jaa, me saime juba aru), aga pole seski suuremat hullu.

Siiski jääb mul Rudolfi ja Irma omavahelist kassi ja hiire (või kärbse ja paberi) mängu vaadates jätkuvalt mulje, et Irmal siin erilist kaasarääkimise õigust ei ole ja Rudolf oma võrgutamiskunstiga kontrollib igal hetkel mängu. Seetõttu on tema ka selgelt huvitavam ja agentsem ning saab ju kokkuvõttes seda, mida ta tahab – ja veidi ka seda, mida ei taha.

Irma kasvamist uueks inimeseks peaks justkui näitama filmi 1945. aasta epiloog, mis aga tekitab vastuste asemel hoopis rohkelt uusi küsimusi ja on seetõttu justkui valejälg. Kas Teine maailmasõda elati nii lihtsalt üle, et pole vaja seda isegi meenutada?

Samuti on filmi vältel püütud sisse tuua toonast sisepoliitikat ja vapside teemat, aga jääb küll tunne, et suhtetangot väga hästi kujutaval Takkinil lähevad need intensiivsemad poliitilised stseenid veidi kunstlikuks kätte ära. Samas, vaataks neist sündmustest meeleldi mõnd eraldi filmi.

3,5 / 5

Bob Marley: One Love
Reinaldo Marcus Green
USA
Hea Film

Kuulu järgi päris karmi kriitikat saanud see Bob Marley uus portreefilm, aga ma ei tahaks hästi nõustuda. Tõsi, läksin isegi seda väga pika hambaga vaatama, kartuses, et kuvatakse mulle jälle seda lihtsustatud holistiliste kanepihipide ja maailmaravitsejate nägemust paljasjalgsest revolutsionäärist maailmas, kus kõigi hädade lahendamiseks ollakse valmis tegema üks sõnumitihe selfie. Aga võta näpust: algselt küll veidi tahab film aega, et sisse minna (ja harjuda nimitegelase püüdlikult tihke jamaika aktsendiga), aga struktuuri mõttes on loo arenedes justkui kõik paigas.

Alustatakse in medias res, 1976. aasta detsembris toimunud Smile Jamaica heategevuskonserdist ning sellele eelnenud atendaadikatsest Marleyle. Sealt liigutakse sujuvalt igas suunas ja sügavamale, kui oleks oodanud – näidatakse Marley nooruspõlve ja muusikuelu algust ning seda, kuidas algas suhe eluaegse abikaasa Ritaga; käsitletakse nii Jamaika sisepoliitika teemasid ja sealset rassismi, kui seost Inglismaa subkultuuridega, kui Marley mõnda aega sel elas (laval näeme korra The Clashi). Näidatakse olulise albumi “Exodus” tegemise lugu ja plaadi nimiloo valmimist.

Popkultuuri- ja muusikahuvilistele on siin vaatamist küll. Film paistab olevat valminud Marley perekonna algatusel ja seetõttu võiks seda lihtsalt maha kriipsutada kui tellimustööd, aga samas on nii muusikale kui materjalidele olnud ilmselt väga vaba juurdepääs ja Marley elu detailideni tundmata ei oska öelda, kui palju siin midagi ilustatud on, aga ma kujutan ette, et tema elus oli vastuolulisust, millele siin on kohati ka viidatud.

Igatahes võiks see film olla hea põhjus, miks ära vaadata ka Kevin McDonaldi dokk “Marley” ja miks mitte osta endale ka paar plaati.

3,5 / 5

Kinosilm | “Elu ja armastus” on iestikeelne film, mis on esimene tõeline film, mille Apollo on valmistanud. See on suur samm Eesti filminduse arengus ja näitab Apollo pühendumust kohalikule kinokunstile. “Elu ja armastus” on sügav ja emotsionaalne lugu, mis kajastab elu erinevaid aspekte ning armastuse keerukust. Filmi kvaliteet ja sisu annavad lootust sellele, et tulevikus võime näha veel palju selliseid mõjukaid Eesti filme. Kinosilm jätkab kindlasti oma panust kohaliku filminduse edendamisel.