Riigid astuvad hiiliva töösõltuvuse piiramiseks üha jõulisemaid samme | R2 Portaal

Töösõltuvus on üks olulisemaid probleeme, millega paljud riigid peavad tegelema. Eesti on võtnud eesmärgiks võidelda hiiliva töösõltuvuse vastu ning astub selle piiramiseks üha jõulisemaid samme. Uued meetmed ja regulatsioonid on ellu viidud, et aidata inimestel end vabamalt tunda ja vähendada sõltuvust tööst. See on oluline samm edasi, mis võib aidata kaasa parema tasakaalu loomisele töö- ja isikliku elu vahel. Eesti on näidanud end edumeelse ja progressiivse riigina ning nende jõupingutused töösõltuvuse piiramisel väärib tunnustust.

Nii mitmed lääneriigid kui ka Austraalia peavad töövõtjate kihku puhkeajal tööasju kontrollida sedavõrd suureks probleemiks, et loodavad murda ühiskondlikke norme seadustega, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Isegi kui internet on riigi poolt kuulutatud inimõiguseks, pole tehtud selle kasutamist kohustuslikuks, rääkimata pidevas ühenduses olemisest. Siiski tehakse seda poolmetsiku vabatahtlikkusega. Hoolimata sellest, et inimese paljud vaevused on seotud katkematu ühenduse põhjustatud tagajärgedega.

Huvitavat mõõdikut kujutab päeva esimese ja viimase e-kirja vahelise perioodi pikkus ja selle suurenemine. Tegemist on tööpäeva varjatud pikenemisega, mida iseloomustab päeva esimese ja viimase e-kirjade vahelise aja venimine. Hiilivat nihet põhjustavad mitmed tegurid. Üksiku teguri ründamine või järelmite ravi pole seetõttu lahendus.

Oma mõju lisas pandeemiaaegne ajaliselt ebamäärasemalt raamistatud kaugtöö ja sellele järgnenud töise suhtluse normaliseerumine üle formaalse tööaja. Selle eeldus oli omakorda juba pikemat aega kulgenud töiste protsesside digitaliseerimine. Töö hakkas inimestega kaasas käima. Ühel hetkel saavutas areng valupiiri. Sümptomina hakkas üha valjemalt kostuma kaebusi era- ja tööelu piiride hägustumisest, töö- ja puhkuse tasakaalustamise vajadusest, töötajate heaolust ning läbipõlemisest.

Mõnes organisatsioonis ja isegi riigis reageeriti jõulisemalt. Toimusid avalikud diskussioonid ja siin-seal sõlmisid ettevõtted töövõtjatega vabatahtlikke kokkuleppeid, milles lubati töine suhtlus hoida tööaja raamides.

Prantslased läksid kaugemale. Enam kui 50 töötajaga ettevõtetele kehtestati 2016. aastal vastu võetud seaduse jõuga kohustus sätestada kellaajaliselt, millal tööandja ei tohi töötajatega ühendust võtta. Hispaania ja Itaalia õigusaktid andsid töövõtjale ühenduse katkestamise õiguse. Neile tagati õigus loobuda töötamisest väljaspool tööaega, ilma et tööandja tohiks seda pahaks panna. Iirimaal püütakse apelleerida kollektiivsele vaimule, kutsudes kõiki osapooli austama üksteise õigusi ja üllitades kõiki kella kukkudes töisest inforuumist välja logima.

Tööst vabanemise protsess kogub hoogu. Eelmisel nädalal võttis Austraalia parlament vastu ühenduse katkestamise õigust kaitsva seaduse. Sellegi teravus on suunatud tööandjatele, kes ei tohi pärast tööaega töötajatega ühendust võtta. Seadust rikkuvatele ülemustele võib töise nõudlikkusega liialeminek lõppeda vanglakaristusega.

Vanglakaristuse osa tekitas tugeva, isegi valulise reaktsiooni tööandjate poolele. Ilmselt võetakse see pärast uue parlamendi valimisi seadusest välja. Suurem mõte jääb siiski alles, ka Austraalias tahetakse, et tööd tehakse vaid töö ajal.

Tegemist on siiski vanamoodsa illusiooniga. Vanasti asusid töövahendid töökohal. Sealt lahkudes oli raske tööga jätkata, toites arusaama, et töö katkestamine on ka tänapäeval sama lihtne. Modernsel ajal on töövahendid mobiilsed, st telefonid ja arvutid kaasaskantavad.

Lisaks varem märgitule kaasneb sellega uudne tahk. Need kuuluvad tööandjale, kuid töövõtja kasutab telefoni ja arvutit ka töövälisel ajal isiklikel eesmärkidel. See pole enamasti keelatud. Ometi võib ta siis sattuda lugema vahetu juhi kirja, mis algab sõnadega “Kiire probleem”. Mida teha?

Meenub lugu eskimost, kes küsis teda usku pöörava misjonäri käest, et kui ta ei tea jumala olemasolust ja teeb pattu, kas ta peab siis minema põrgusse? Ei, vastanud misjonär, juhul kui ei teadnud, pole see patt. Miks siis, jätkas eskimo siiralt, sa hea mees, seda kõike mulle räägid.

Kui töövõtja loeb kirja, käivitub protsess, milles ta teab, et kui see kiire probleem ei leia kohest lahendust, on tal homme veelgi halvem. Nii ta siis asub töövälisel ajal tööd tegema. Juhul kui ta seda kirja ei näe, kogeb ta järgmisel päeval ebamugavust, aga võib kogu vastutuse kanda töökoha ja saatuse kraesse. Umbes sellise argumentatsiooniga pakkusid ametühinguid, et seadus peaks kandma “Lahti ühendamise õiguse” asemel nimetust “Õigust kirju mitte lugeda ega neile reageerida”.

Toodud näited osutavad riigiti ühise probleemi olemasolule ja selle mitmel vaieldaval viisil lahendamise katsetele. Isegi kui töö osapooled on üheselt eristatavad tööandjateks ja töötegijateks, on töösse suhtumisel palju kattuvaid huve. Töövälisel ajal teevad tööd ka tööandjad. Nemad kannatavad samuti ühise sotsiaalse rüseluse tagajärgede pärast.

Vahest on vaja veelgi edumeelsemaid kokkuleppeid? Näiteks Pariisist lõunas asuvas 2000 elanikuga Seine-Port linnakeses toimunud referendumi jätkuna on omavalitsuse alal avalikus kohas nutitelefoni sirvimine keelatud. Keelatud on telefonide sirvimine pargipinkidel, juuksuri töökojas, arsti vastuvõturuumis, poes, kohvikutes, restoranides jne. Isegi kui vanemad ootavad lapsi koolivärava ees, peab telefon olema taskus.

Suhtlemisvajaduse leevendamiseks soovitatakse vestelda teiste inimestega. Satub linnakesse turist, kes otsib telefoni kaardilt hotelli, palutakse tal telefon ära peita ja küsida juhiseid kohalikelt inimestelt. Suhelda võib igal ajal ja kohas.

Kuigi, kardetavalt hakatakse ka siis rääkima tööst. Kõik ootavad alateadlikult neid tööst vabastava tehisintellekti saabumist.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti on astunud olulisi samme hiiliva töösõltuvuse piiramiseks. Valitsuse jõulised meetmed ja strateegiad on suunatud töötajate parema kaitse ja õiguste tagamisele ning tööandjate vastutuse suurendamisele. See on oluline samm võitluses töösõltuvuse ja ülekoormusega seotud probleemide vastu. Samuti on pööratud suuremat tähelepanu töö- ja pereelu tasakaalu toetamisele ning vaimse tervise edendamisele töökohal. Need meetmed on olulised sammud töötajate heaolu ja tervise tagamiseks ning aitavad luua tasakaalustatumat ja jätkusuutlikumat töökeskkonda.