Urmas Varblane: riik ei tea majanduspoliitikas, mida saavutada soovib | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Urmas Varblane on tuntud majandusteadlane ja professor, kes on avaldanud arvamust, et Eesti riik ei ole piisavalt suunanud oma majanduspoliitikat tulevikueesmärkide saavutamiseks. Tema sõnul on vaja selgemaid eesmärke ning tulemuslikumaid meetmeid, et tagada jätkusuutlik majanduskasv ja paremad võimalused ettevõtlusele. Varblane on ka rõhutanud vajadust suurema koostöö järele eraettevõtete ja riigi vahel, et aidata kaasa majanduse arengule. Tema mõtted pakuvad huvitavat perspektiivi Eesti majanduse hetkeseisule ning tulevikuväljavaadetele.

Eesti kui väikeriigi kõige olulisem omadus on võimekus toimida strateegiliselt ja olla kohanemisvõimeline. See tähendab, et me suudame teha samu asju paremini kui paljud teised riigid, tundes ja kasutades oskuslikult ära nende kogemusi. Kuid see eeldab ka strateegilist tõhusust ehk oskust luua unikaalset ja kestlikku konkurentsieelist.

Majanduspoliitika vaates ei ole aga paraku praeguseni kokku lepitud riigi üldises arengusuunas, mistõttu riik ei tea, millises suunas ta liigub või mida saavutada soovib. Meie praegune narratiiv on hästi paljuski seotud infotehnoloogiaga ning kipub olema aegunud, toetudes lihtsa teenusmajanduse loogikale, mille jaoks meie töökäte võimekus on piiratud.

Ühelt poolt pole usutav, et IT-sektor suudaks pakkuda lahenduse kogu Eesti tööhõive tagamisele. Teiselt poolt tekitab ühe valdkonna ebaproportsionaalne kasv probleeme majanduse tasakaalustatusega.

Vaja arutleda, millised on Eesti strateegilised valikud

Eesti ei saa muuta oma geograafilist asukohta, küll aga on võimalik muuta oma strateegilist positsiooni teiste riikide suhtes. Strateegiate ja poliitika kaudu saame mõjutada, kuidas meie asukoht erinevate globaalsete ärimudelite korral toimima hakkab.

Riigi strateegilise arengu puhul peame tähele panema, millised on ülemaailmsed suundumused ja kuhu liigub maailmamajanduse raskuskese. Koos keskkonnateemade, sealhulgas kliimamuutuste vastase võitluse järjest aktuaalsemaks muutumisega kasvab üha enam majanduse restruktureerimise tähtsus. Näiteks võiks bioressursside ja roheenergia nutikas kasutamine olla Eesti kuvandis senisest palju tähtsamal kohal.

Kogu rohemajanduse suund ja Eesti loodusvarade kasutamine vajab strateegilist lähenemist ning siin on palju arenguruumi. Ka eri majandusharude liidud on rõhutanud, et rohepööret ei ole Eestis käsitletud kui majandusküsimust. Kui Eesti tahab riigieelarvet kasvatada ning roheinvesteeringuid suurendada, siis pole majanduskasvu strateegiale alternatiivi.

Ka Euroopa Liidu tasandil on roheline kokkulepe majanduskasvu strateegia, mille korral kasv on süsinikuneutraalne ja looduskeskkonda liigselt ei koormata. Sellest arusaamast hälbis riigikantselei juures tegutsenud rohepöörde eksperdirühm, mis soovitas kasutada terminit “tasamajandus” või “kestlik kahanemine”. Paraku on loosung “Rohepööre ongi majanduskasvu strateegia” sisutu, kui seome selle kestliku kahanemisega.

Ebaõnnestumiste põhjused jäävad analüüsimata

Eesti riigi juhtimise seisukohalt on vaja praktikat, et seatud plaanide täitmist analüüsitakse ja hinnatakse ning ebaõnnestumistest õpitakse. Praegune praktika on aga selline, et võetakse vastu arengukavad, tehakse plaanid ning tähtaja saabumisel ei analüüsita ega hinnata tulemusi piisavalt. Eriti kehtib see olukorras, kus plaan jääb täitmata või täidetakse osaliselt. Ei analüüsita, miks ei suudetud eesmärgini jõuda.

Näiteks Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias aastateks 2014–2020 “Teadmistepõhine Eesti” seati siht suurendada 2020. aastaks teadus- ja arendustegevuse (TA) kulutuste osakaal SKP-s kolme protsendini, millest ühe kolmandiku panustab valitsus riigieelarvest ning kaks kolmandikku erasektor.

Paraku jäi see eesmärk suures osas täitmata. Tegelik näitaja 2020. aastal oli 1,75 protsenti, kusjuures erasektori osa oli 0,96 protsenti. Kuid juba on välja kuulutatud uued eesmärgid, mis on eelmise eesmärgi tasemel, ainult et järgmiseks perioodiks.

“Me lihtsalt kopeerime täitmata jäänud eesmärgi ega hinda, mis põhjusel see jäi täitmata.”

Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni ja ettevõtluse (TAIE) strateegias aastani 2035 on jälle eesmärgiks seatud jõuda TA kulutustega kolme protsendini SKP-s, kusjuures erasektori panus peaks olema kaks protsenti. Teisisõnu, me lihtsalt kopeerime täitmata jäänud eesmärgi ega hinda, mis põhjusel see jäi täitmata. Nii muutuvad eesmärgid loosungiteks, mida ei olegi täita vaja.

Kardetavasti muutub samasuguseks eesmärgiks, mis läbib mitmeid perioode, Eesti soov jõuda tootlikkuses 110 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Selle eesmärgi saavutamine eeldab väga selget ja tõhusat koostööd eri ministeeriumide vahel. Tootlikkuse kasvuks on vajalik terve hulga tegurite koostoime, millesse peavad panuse andma nii ettevõtjad kui ka riik oma majanduspoliitikaga.

Majanduspoliitika elluviimine eeldab tugevat analüütilist võimekust

Juba 2016. aastal ilmunud Raasukese raporti aruteludes juhiti tähelepanu, et Eesti riigi majandusliku konkurentsivõime probleemide leevendamiseks on vaja mitme ministeeriumi valdkonnas koordineeritud tegevust, kuid juhtimine ja riigieelarvest raha eraldamine toimub üksnes ministeeriumide kaupa. Selline silotornistumise probleem on aktuaalne ka praegu – Eestis jätkuvalt puudub tõhus lahendus, kuidas ministeeriumide vahelist tegevust juhtida.

Üks võimalik lahendus oleks kujundada rakkerühm, mille puhul iga ministeeriumi kõrged ametnikud moodustaksid juhtkomitee, mis tööd koordineeriks. See võiks koosneda ministeeriumide asekantsleritest ja seda toetaks riigikantselei strateegiabüroo.

Haruliitudega kohtumisest koorus lisaks välja mõte, et praegust riigipoolset majanduse juhtimist iseloomustab tööstusesuunalise fookuse puudumine. Ka tööstuse arengu küsimused ei ole energiavarustuse arengukavades piisavalt selgelt välja toodud.

Harupoliitika on üldse valdkond, millega Eestis väga põhjalikult tegeldud ei ole, kuid mille üks olulisimaid eesmärke ja strateegilisi valikuid on turu protsesside toetamine. Positiivne majanduse struktuurimuutus kiirendab majanduskasvu, samas tuleb arvestada, et vähem tootlikud sektorid võivad sellises olukorras kiiremini kokku tõmbuda, sest ressursse jaotatakse ümber.

Seega on sel protsessil struktuurimuutuste tõttu ka negatiivseid tagajärgi, mis võivad väljenduda suurtes kohanemiskuludes. Sellest tingituna on harupoliitika üks peamisi ülesandeid kohanemiskulude minimeerimine.

Sellise protsessi näiteks on üleminek vähese süsinikuheitega majandusele Euroopa Liidu roheleppe raames. Harupoliitika peaks selles täitma järgmisi ülesandeid: rahvusvaheliselt veel mitte konkurentsivõimeliste, kuid tulevikus eeldatavalt edukate majandusharude toetamine; riskantsete, kuid innovaatilisi tehnoloogiad arendavate majandusharude toetamine; kodumaise tooraine väärindamise toetamine; uute energiaallikate arendamise toetamine; keskkonda ja energiat säästvate tehnoloogiliste lahenduste loomise toetamine.

Kindlasti moodustavad Euroopa Liidu vahendid harupoliitika rakendamise olulise ressursi. Kuid tähtis on analüüsida varasemate perioodide meetmete rakendamise kogemust ja hoiduda seniste vigade kordamisest, näiteks mõningate tegevuste ülereguleerimine, vahendite liigne killustamine ja nende kasutamata jätmine. Neid tähelepanekuid on korduvalt esile toodud ka struktuurivahendite kasutamise hindamisaruannetes.

Kommentaar ilmus algselt Arenguseire Keskuse blogis.

In conclusion, Urmas Varblane’s criticism of the Estonian government’s economic policy highlights the need for a clearer vision and strategy in order to achieve sustainable economic growth. His assertion that the state lacks a coherent understanding of what it wants to achieve in economic policy should serve as a wake-up call for policymakers. It is imperative that the government engages with experts like Varblane to develop a more effective and focused economic strategy. By doing so, Estonia can better navigate the challenges of a rapidly changing global economy and ensure the prosperity of its citizens.