Tiit Riisalo: personaalne riik äratab digitiigri ja teeb elu lihtsamaks | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Tiit Riisalo on mees, kelle visioon ja eesmärk on luua personaalne riik, kus digitaalne identiteet ja tehnoloogia muudavad elu lihtsamaks. Tema arvates peaks Eesti olema eeskujuks kogu maailmale, kuidas riik saab kasutada digitaalset innovatsiooni, et parandada kodanike elukvaliteeti. Tema visioon on kaasaegne, julge ja ambitsioonikas ning pakub huvitavaid väljavaateid nii linnakodanikele kui ka kogu ühiskonnale. Loe edasi, et avastada, kuidas Tiit Riisalo plaanib ellu viia oma innovaatilisi ideid.

Esimestele Eesti digiriigi arendajatele kostis vastu skepsist. Küsiti, et mis digi? Tähtsam on lahendada igapäevased toimetuleku, omavalitsuste, palkade ja muud probleemid. Uue asemel eelistati vana. Naerdi, et kas digi hakkab Eestit kaitsma või arvuti postiljoni asendama.

Nüüdseks on Eestis sisuliselt kõik avalikud teenused digitaliseeritud. Mõneti võib öelda, et jah, see on asendanud postiljoni ja aitab meie riiki kaitsta. Digitaliseeritud avalikud teenused säästavad Eestile iga aasta kaks protsenti SKP-st.

Aastaid olid Eesti kaitsekulud samas mahus. Nii et digitaliseerimisest kokku hoitud raha on võrreldav rahaga, mis on läinud riigi kaitsmisele. Rääkimata siis veel küberturvalisusest või Eesti digiriigi positiivse kuvandi mõjust meie hoogsalt kasvanud IT-sektorile ja idufirmadele.

Väidan, et Eesti kõige targem ja tulusam investeering on olnud digiteenustesse. Kaks kümnendit tagasi tegime õigesti ja valisime progressi. Seda edasi lükates ja takerdudes muudesse küsimustesse jäänuks me stagnatsiooni.

Digiühiskond 3.0 ehk personaalne riik

Taas on Eesti progressi ja paigalseisu teelahkmel. Maailmas pöörase kiirusega arenev tehnoloogia annab meile võimaluse üles ehitada digiühiskonna 3.0 ehk personaalse riigi.

Kohtusin hiljuti briti digiriigi võtmetegelase Paul Willmottiga, kes meenutas, et veel kümnend tagasi oli Suurbritannia maailmas juhtiv digiriik, kuid enam see nii ei ole ja trend on nokaga allapoole. Miks? Sest nad jäid loorberitele puhkama. Neil on suurepärane digiühiskond 1.0 ehk info avalike teenuste kohta on kodulehtedel välja toodud. Nad ehitavad end meie ehk digiühiskonna 2.0 suunas, et need kodulehed täidaksid ka funktsioone, ehk et inimesed saaksid veebis teha samu asju, mida käiakse muidu ajamas valitsusasutustes koha peal.

Eesti on brittidele eeskuju, kuid me ei ole tipus ammugi enam ainsad. Meie kõrval on ka Taani, Singapur ja Lõuna-Korea. Kui mõelda, milline riik võib Eestist üks hetk ette jõuda, on see meie hea partner Ukraina. Koht poodiumil ei ole aga iseenesest tähtis. Digiühiskonna kuvand ja Eesti kogemuse jagamine muu maailmaga annab tõuke meie IT-ettevõtetele ja idufirmadele, et nende teenuste ja toodete järele oleks välismaal nõudlust. Kui me ei taha jääda mahajääjaks, tuleb meil praegune digiriik viia uuele tasemele.

Eelmisel nädalal avalikustatud personaalse riigi valge paber loob visiooni, milline on Eesti digiühiskonna järgmine etapp. Personaalne riik on samasugune mõiste nagu digiriik, see on katustermin, mis iseloomustab ühiskonna teenistuses olevat laia tehnoloogilist võrgustikku.

Personaalse riigi kujundiks sobib hästi puu: nähtav osa ehk tüvi ja võra pakuvad inimestele vajaliku vastavalt nende soovidele, juured on aga kõik, mis teenuse inimeseni toob. Riigi keerukus toimub taustal ja inimene ei pea kolama killustunud info ja teenuste vahet, et oma tahtmiseni jõuda.

On täiesti mõistetav, miks ikka ja jälle küsitakse personaalse riigi täpset definitsiooni. Ent nii nagu digiriiki, on ka personaalset riiki keeruline ühte lausesse mahutada. Personaalset riiki on selgem hoomata näidete varal või näiteks eesmärgiga, et kõik teenused oleksid maksimaalselt kolme kliki kaugusel.

Kuidas on asjad praegu?

Võtame näiteks ühe digitaliseeritud teenuse. Et pärandiks saadud kinnisvara veebis oma nimele registreerida, on kinnistuportaali kasutusjuhendites abiks kaheksaleheküljeline pdf-fail “Kiirjuhend-pärimisega seotud kinnistamisavalduse esitamiseks”. Sellest johtuvalt saab kirja panna inimese üheksa sammu teenuseni. Hoiatus: see ei ole huvitav lugemine.

1. Avalduse koostamine. Tuleb vajutada nupule “Koosta uus avaldus”. Valik on esitada kinnistamisavaldus, avaldust muuta või esitada määruskaebus. Kinnisasja koostamiseks peab vajutama lingile “Kinnistamisavalduse esitamine.”
2. Avaneb vorm, kus on vaikimisi märgitud kasutaja nimi ja isikukood. Avalduses tuleb uuesti valida avalduse liik. Kümnesest loetelust tuleb valida “Avaldus kande parandamiseks”, kuid õigeks loetakse ka “Avaldus kande muutmiseks”. Kui kõik on õige, vajutada nuppu “Loo avaldus”.
3. Avalduses tuleb täita erinevatel vahelehtedel olevad andmeväljad, kuhu kirjutada info avalduse esitajate, kinnistu, lisadokumentide, nõusolekute ja lisainfo kohta.
4. Klikata “Kinnistu” vahelehele, kus tuleb sisestada kas registriosa number või omaniku andmed, et avaneks katastriüksuste vaade õige kinnistu märkimiseks.
5. “Avalduse sisu” vahelehel avaneb 4000 tähemärki lubav tühi väli, kus tuleb kirjutada tekst stiilis: “Palun kinnistu ainuomanikuna sisse kanda Peeter Oks (isikukood 38012228381).”
6. Lisadokumentide väljal peab arvutist süsteemi üles laadima notari poolt digitaalselt allkirjastatud ärakiri pärimistunnistusest. Pärimistunnistuse digitaalne ärakiri on kättesaadav riigiportaalis www.eesti.ee, kust selle saab alla laadida. Digikonteinerist dokumenti välja ei tohi võtta. Pärast dokumendi üleslaadimist rippmenüüst valida dokumendi liigiks pärimistunnistus. Kui avaldaja peab vajalikuks, võib ta lisaks pärimistunnistusele üles laadida ka muid lisadokumente.
7. Kui kõik kohustuslikud väljad täidetud, muutub eraldi lehel aktiivseks avalduse allkirjastamise nupp. Kui kõik läheb edukalt, tekib täidetud väljade põhjal automaatselt avalduse pdf, kus on avaldusse kantud andmed ja avalduse sisu.
8. Portaalis avaneb riigilõivu tasumise vaheleht. Pärimisega seotud omanikuvahetuse kanne on riigilõivuvaba. Märkida lahtrisse “Riigilõivu ei tasu”.
9. Viimane vaheleht. Vajutada nuppu “Esita”. Süsteem küsib kinnitust. Algab menetlus. 

Personaalses riigis kirjeldamiseks sellist nimekirja vaja ei ole. Kõik käib automaatselt. Inimesele tuleb teade, et pärandiks saadud kinnisvara on nüüd tema nimel. Ja ongi kõik. Ei mingit väljade täitmist, et tekitada dokumenti, mida menetleda. Need andmed on juba olemas ja neid pole vaja ümber trükkida. Säästame inimese aega ja energiat ning ka riigi ressursse töö pealt, mille sisu on info tõstmine ühest kohast teise.

Digitaalne vundament

“Tehnoloogilise võla vähendamine ja digitaristu korrastamine on nii ehk naa vajalikud investeeringud, seda ka digiriigi ehk digiühiskonna 2.0 kontekstis.”

Teenuse personaliseerimiseks on vaja kindlustada selle digitaalne vundament. See algab korrastatud andmetest, kiirest internetist, serveritest ja küberturvalisusest. Tehnoloogilise võla vähendamine ja digitaristu korrastamine on nii ehk naa vajalikud investeeringud, seda ka digiriigi ehk digiühiskonna 2.0 kontekstis.

Eelmise suve juhtum kohtuekspertiisi serveririkkest, mis seadis ohtu kriminaalmenetluste tõendid, on kõnekas näide riskidest. Nii nagu elektrivõrgud, maanteed ja ühiskonna toimimiseks vajalik, nõuab digitaalne infrastruktuurgi pidevat hoolt ja arendamist.

Nii jõuame ajakirjanduses lendu läinud summani 200 miljonit eurot, mis on hakanud oma elu elama. Tubli, kes leiab täpse tsitaadi ülesse, sest seda ei ole.

Üks väheseid valdkondi, mis valitsuse tänavuse eelarvega lisaraha sai, on digiriik. Küberruumis on näha, et Eestit rünnatakse üha aktiivsemalt ja valdkond vajab täiendavat tuge. Samuti korrastame riigi baasteenused ehk servereid ja andmete pilveruumi, et kohtuekspertiisi serveririkke laadis olukordi edaspidi vältida. See lisaraha on 25 miljonit eurot.

Kui soovida aga rohkemat ja taseme hoidmise asemel arenguhüpet, siis 200 miljonit eurot on suurusjärk, mille üle arutada. Ehk arutada selle üle, kas Eesti on valmis investeerima tugevasse digitaalsesse vundamenti ja arendama maailma suurima andmemajandusega riiki.

Digiühiskonda 3.0 ehk personaalset riiki ehitame kõige eelneva peale. Loomulikult on serverid, kiire internet ja muu taristu oluline vundament uute avalike teenuste ehitamiseks, kuid need protsessid töötavad paralleelselt.

Mitmed vajalikud personaalse riigi komponendid on juba töös, olgu siis tänavu suvel lansseeritav mRiigi äpp, sündmusteenused, volituste taaskasutamiseks rajatav Pääsuke, standardiseeritud teenuste kirjeldus tehisarule, keelemudelite sidumine Eesti tehisaru Bürokratiga, riiklik postkast 2.0 jne.

Nende teenuste arendamise kõrval on järgmine samm avalike teenuste reform. Selles on oluline osa õigusruumil, et teenuse töötamise loogika ei oleks seatud ametiasutuste silotornide, vaid inimeste järgi.

Digiühiskonna järgmiseks arenguetapiks on vajalik luua teenustele teist tüüpi platvormid, võtta kasutusele järgmise põlvkonna andmekaitse ja andmemajandus ja rakendada andmete käitlejana tehisaru. Kui need kõik eraldiseisvad arendused siduda ühtseks tervikuks, siis jõuamegi lähemale personaalse riigi definitsioonile.

Digitiiger ja riigireform

Eestis on aastaid räägitud, et digitiiger magab ja et meil on vaja riigireformi. Pealtnäha erinevad teemad, kuid tegelikult üksteisega vägagi seotud. Vastus neile mõlemale on personaalne riik.

Ühest küljest tähendab see kaasaegsete tehnoloogiate rakendamist ning digiühiskonnale uut ajastut. Eestil on taaskord võimalus ära teha maailmas midagi enneolematut. Teisalt tähendab personaalne riik avalike teenuste ümbermõtestamist sellisteks, millele ei ole mittedigitaalses maailmas võrdväärset vastet. Kõiksugu taotlused, aruanded ja ametkondade vahet klõpsimine jäävad minevikku, sest andmemajanduse, tehisintellekti ja tugeva digitaalse infrastruktuuriga saab avalikke teenuseid pakkuda inimese vajadustest lähtuvalt.

Siht on paigas, me teame, mida peab tegema. Personaalse riigi valge raamat annab kätte suuna digiühiskonna edasisteks sammudeks, andmete ja tehisintellekti valge raamat selgitab, kuidas kaasaegset tehnoloogiat riigis juurutada. Laiapinnaline riigi teenuste revideerimine on juba käsil nulleelarve protsessis.

Edasi on küsimus aga kiiruses. Plaanid – kõiksugu valged paberid ja strateegiad – on vajalikud, et seada siht. Ent kui me pole nõus eesmärki investeerima ega selle nimel tööd tegema, siis jäävadki need paberid lihtsalt paberiteks. Eesti digiühiskond vajab värsket energiat ja uut tõuget ning selleks pole paremat hetke kui praegu.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tiit Riisalo artikkel näitab, kuidas personaalne riik võib kujundada digitaalset tulevikku Eestis. Ta rõhutab, et digitaalsete lahenduste kasutamine igapäevases elus võib muuta elu lihtsamaks ja efektiivsemaks. Riisalo toob välja ka olulise punkti privaatsuse ja turvalisuse tagamisest selliste süsteemide kasutamisel. Arvamusartikkel julgustab mõtlema sellele, kuidas digitaalsed lahendused saaksid muuta Eesti kodanike elu mugavamaks ja aidata riiki paremini toimida. Samuti toob see esile vajaduse pidevalt arendada ja täiustada selliseid süsteeme, et tagada nende turvalisus ning kasutajate privaatsus.