Kaasaegse kunsti muuseumi juht: mind riivab kombetusega kaasaskäiv lugupidamatus | Kultuuristuudio

Tere tulemast Kaasaegse kunsti muuseumisse! Siin meie muuseumi juhi sõnad selle kohta, kuidas kombetus kaasneb lugupidamatusega, on kütkestavad ja panevad meid mõtlema. Meie missioon on kanda hoolt meie kaasaegse kunsti pärandi eest, kuid peame samuti silmas pidama, kuidas me seda teeme. Meie juht on pühendunud sellele, et austada nii kunsti kui ka külastajaid ning kutsub kõiki üles tegema sedasama. Tule külasta meid ja avasta kaasaegset kunsti uuel, lugupidavamal moel!

Mullu algatasid Eesti teatrid noortekampaania “Märka, et oled teatris”, kuid üha enam on nurinat, et ka täiskasvanud ei oska enam avalikus ruumis kultuurselt käituda. Hiljuti tuli ühel lavastajal minna etenduse vaheajal lavale, et manitseda teatrikülalisi oma käitumisega etendust ja näitlejaid mitte segama. Selle peale kostus ka kultuuriavalikkusest hääli, et ehk peaks publikut igal juhul hoidma ja väiksele korratusele läbi sõrmede vaatama.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juht, kultuurikorraldaja Kadi Kesküla nentis, et külastajate käitumistrendid teevad talle üha enam muret. “Enamasti on kõik külastajad kenad inimesed, kes teavad, kuhu nad tulevad, aga need üksikud erandid, mis kahjuks järjest tihenevad, need tõepoolest panevad jahmatama ja mõtlema, kas ja mida teistmoodi teha,” nentis ta.

Ühe murepunktina on eraldi välja toodud teatrisaalis telefoni kasutamine. “Kuna ekraanindus on nii totaalne, tekib inimesel tunne, et ta istub ekraani ees ja see, mis seal toimub, on ekraani taga,” pakkus kirjanik Tõnu Õnnepalu, miks külastajad aina enam saalis istudes telefoni järele haaravad.

Kui paljudes koolides korjavad õpetajad enne tundi õpilastelt telefonid ära, siis kunstiväljal seda Kesküla arvates teha ei saa. “Las pildistavad ja kogevad läbi ekraani, kui tahavad. Mida me teeme, me suhtleme inimestega rohkem,” selgitas ta.

Õnnepalu jaoks on elementaarse viisakuse kadumine mõnes mõttes mõistatus, sest inimesed on haritumad kui iial varem. “Koolis on ju põhiline, et sa istuksid paigal ja oleksid seal ilusti. See on ju see, mida seal algusest peale õpetatakse. Aga kui inimesi väga ühele poole suruda, hakkavad nad teisele poole liikuma, seal tekib mingisugune vastujõud. Ühtepidi ühiskond tsiviliseerub või on igas vaates tsiviliseerunud, aga mingisugune metsikus lööb välja. Võib-olla kombed lihtsalt muutuvad,” arutles kirjanik.

Seda, et teised külastajad segajat korrale kutsuksid, Kesküla sõnal eriti ei ole. Küll aga rõhutas kaasaegse kunsti muuseumi juht, et Eesti ei ole selles olukorras üksinda.

“Hiljuti teistes riikides muuseume külastades nägin, et ka suurtes muuseumides on valvurite hulka mitmekordistatud. Ja sellest hoolimata, seal suures rahvarohkes kohas, kus on valvurite hulka mitmekordistatud, on ikkagi inimene, kes läheb klaasist installatsiooni ise näppima. Me ei ole siin üksinda, see on mingi üleüldine individualismi trend,” rääkis ta.

Kesküla usub, et üheks põhjuseks, miks kultuuriasutustes käitumisreegleid eiratakse, on seotud üleüldise hoiakuga kultuuri. “30 aastat on öeldud, et kultuur, praegu ei ole teie kord, oodake natukene veel, teeme majanduse kõigepealt korda ja nii edasi. See ju ikkagi kujundab mingit hoiakut kultuuri vastu, kelle kord kunagi ei ole,” nentis ta.

Eriti puudutab kaasaegse kunsti muuseumi juhti kombetusega kaasaskäiv lugupidamatus. Seda ma tunnetan küll nende erandlike külastuste puhul, et sa ei pea lugu kunstnikust, tema loomingust ega näituse ettevalmistamisest,” tõdes ta.

“Eelmisel aastal oli meil olukord, kus inimene võttis ekspositsiooni kuuluvad riietusesemed, mis olid õrnalt kinniõmmeldud, proovis neid jalga, tegi oma pildid ära ja viskas selle maha tagasi ja läks edasi. Selle koha peal ikka nöörib kõri, et see on otsene lugupidamatus võib-olla kogu kultuurivaldkonna vastu,” tõi muuseumijuht ühe näite.

Õnnepalu usub, et selline käitumine on seotud tarbimisühiskonnaga. “Kuidagi on õpetatud, et me oleme igal pool tarbijad. Me oleme ka harjunud sellega, et igal pool on tarbimine ja siis me tarbimegi ja see tarbitav on kuidagi väärtusetu,” nentis ta ning lisas, et kombed ja nende täitmine on eelkõige sotsiaalne küsimus. “Mis ühe jaoks on enesestmõistetav, teine ei saa üldse aru, mis see on ja kuidas peaks olema.”

Tulevikku vaadates loodab Kesküla, et reegleid eiravate külastajatega seotud probleemid ei kasva üle pea. “Meie oleme oma majas otsustanud, et nii palju kui meil jaksu on, suhtleme inimestega rohkem. Aga ma ütlen, me ei eristu siin ülejäänud maailmast. See erinevates vormides sekkumine on tendents küll,” nentis ta.

Õnnepalu usub, et kuigi tegemist pole eksistentsiaalse probleemiga, tuleb sellega tegeleda. Me räägime sisuliselt seltskondlikust ebakõlast, aga kui see on tõsi, et see on metsistumise sümptom, siis see on ärevaks tegev. Me ei saa püssi põõsasse visata ja öelda, et lootust ei olegi, vaid peame rääkima. Ma usun, et rääkimine aitab, see teema on üles tulnud ja inimesed mõtlevad ja teadvustavad seda.”

Allikas:
“Kultuuristuudio. Artuelu”, saatejuht Maarja Vaino

Kunstimuuseumi juhi väljaöeldud sõnad panevad meid kõiki mõtlema lugupidamise olulisusele kaasaegse kunsti suhtes. Kombetusega kaasaskäiva lugupidamatus on midagi, mis ei ole aktsepteeritav ning peaks olema meie kultuuriruumis lahendamiseks prioriteet. On oluline mõista ja austada kunstnike loomingut ning nende panust meie ühiskonda. Me peaksime julgema olla avatud erinevatele kunstivormidele ning mitte kritiseerima neid enne, kui oleme neid sügavamalt mõistnud. Ainult nii saame luua avatuma ja toetavama kultuurikeskkonna nii kunstnikele kui ka kogukonnale.