Ralf Sauter: “Kõik me võõrad” on tõeline pisarakiskuja | Film

Tere tulemast Eesti filmimaailma! Ralf Sauter’i film “Kõik me võõrad” on midagi, mis paneb sind naerma, nutma ja end hästi tundma. See lugu järgib kaht noort inimest, kes satuvad ootamatult elu keerdkäikudesse ning peavad leidma endas jõu ja julguse, et nendega toime tulla. Film puudutab sügavalt hinge ja viib sind emotsionaalsele teekonnale, mis jääb kauaks meelde. Olgu sulle armastatud Eesti filmindus või mitte, “Kõik me võõrad” on midagi erilist, mida sa ei taha maha magada.

“Priscilla”

Sauteri sõnul on viimastel aastatel ette tulnud mitmeid võimalusi tagasi vaadata Elvis Presley karjäärile. “Baz Luhrmann tegi suurfilmi “Elvis”, millega Austin Butler võitis Elvise kehastamise eest Oscari. Samuti jooksis hiljuti kinodes dokumentaalfilm ühest televisiooni jaoks tehtud Elvise erisaatest, mis oli üks säravamaid hetki laulja karjääris ja päästis ta korraks oma mänedžeri Tom Parkeri mõjuvõimu alt. Film “Priscilla” on valminud režissöör Sofia Coppola käe all ja räägib konkreetsemalt Priscilla perspektiivist tema ja Elvise terve abielu loo kahe tunni vältel.”

Sauteri hinnangul on “Priscilla” Sofia Coppolale arusaadav projekt. “Ta on lavastajana alati huvitatud olnud naise vangistusest või naise keerulisest rollist, kui ta on surutud represseerivasse situatsiooni. Tema esimene mängufilm “Süütud enesetapud”, üks mu suuri lemmikuid, rääkis õdedest ühes äärelinna kodus, kes surutakse luku taha vanemate poolt, kes üritavad neid taltsana hoida ja kontrollida. Sofia Coppola läheneb sellistele lugudele eklektilises stiilis ja rikkaliku muusikakasutusega. Ka näiteks “Marie Antoinette” oli tema poolt tehtud. Mõistan seega Sofia Coppola huvi Priscilla Presley vastu,” rääkis Sauter.

“Priscilla” jättis Sauteri aga külmaks. “Kahjuks on “Priscilla” keskpärane film. See on hästi tühi, episoodiline ja üritab luua tumedaid varjundeid, aga ei suuda Priscilla isolatsiooni ega ängi, mis kaasneb Presleyde majja kolimisega, huvitavalt dramatiseerida. Katkendlik on ta tingituna sellest, et kahe tunni jooksul üritatakse käia läbi kõik etapid mitte ainult Elvise karjääris, vaid ka Priscilla elus kuni selle abielu lõpuni. Terve selle ajalise raamistiku sees ei ta leia üles püsivat psühholoogilist keset. Mul on kahju, sest mulle Sofia Coppola meeldib ja “Priscilla” tundus sarnane printsess Dianast rääkinud “Spencerile”, mis oli minu meelest suurepärane.”

Sauter ootas “Priscillast” rohkem nüanssi. “Film taandub korduvatele stseenidele, kus Priscilla on sunnitud kodus istuma. Iseenesest huvitav lähenemine on see, et ta on filmina hästi kammerlik. Kui mõelda tagasi Baz Luhrmanni “Elvisele”, siis see oli glamuurne, suurejooneline ja pompoosne film, mis oli kantud tähesärast ja Elvise eduga kaasnenud hullusest. Sofia Coppola üritab vastupidiselt väljendada, kuidas Priscilla ei saa olla osaline selles tähesäras ja vastab lihtsalt telefonile, kui Elvis on eemal mõnd filmi tegemas ja talle helistab. Kõige selle sees ma ei tundnud, et näitlejates oleks huvitavat sisemist dialoogi, nad esitavad oma teksti tehislikult. Mõeldes lugudele, mis jutustavad vangistavatesse oludesse surutud naise lugu, siis just sisemine äng, sisemine dialoog ja selle dramatiseerimine peaks olema väga oluline. “Spencer” sai sellega väga huvitavalt hakkama, “Priscilla” ei oska oma nimitegelast aga dramaatiliselt mõtestada.”

Sauteri silmis ei ole midagi halba selles, et “Priscilla” järgneb Luhrmanni edukale “Elvisele”. “Luhrmanni “Elvise” ja Coppola “Priscilla” lähenemine on nii erinev, et nad toimuvad vastandlike kõverpeeglitena teineteise suhtes. “Priscilla” puhul on eeskätt huvitav, kuidas Elvis on nagu vampiirlik vari Priscilla taga, teisalt lastakse aga mõista, miks Priscilla 14-aastaselt sarmikasse ja salapärasesse Elvisesse armus. Ühel hetkel, kui Priscilla läheb Elvise juurde elama, jääb tema elu irooniliselt seisma. Siinkohal ootaks, et film suudab luua tondifilmiliku atmosfääri, aga “Priscilla” ei anna ka päris thrilleri või õudusfilmi mõõtu välja, mida samuti “Spencer” üritas teha.”

Sauter tõi välja enda jaoks ühe omapärase aspekti Priscilla ja Elvise abielus. “Ka Elvisel endal ei olnud karjääri üle väga palju kontrolli, sest tema mänedžer kolonel Tom Parker otsustas, milline tema karjääri trajektoor peaks olema ja üritas teda suruda komöödiafilmidesse, labastades Elvist siis, kui ta oleks võinud tõusta palju kõrgemale. Huvitav vaatenurk on see, et võib-olla ka Elvis ise ei suutnud mõista Priscilla vajadust iseseisvuse järele, tingituna sellest, et ka Elvisel endal ei olnud muusikuna mingit iseseisvust. Aga ka see jääb loos avastamata, sest “Priscilla” on rohkem huvitatud abielu keerdkäikudest ja kontrollivast võimusuhtest. Näitlejad paraku ei suuda pääseda rollide sisse nii sügavalt ja nii intiimselt, kui vaja oleks, et selle suhte rebenemisel ja lõplikul lahti murdumisel oleks sügavamat mõju.”

“Kõik me võõrad”

Palju rohkem kiidusõnu jagus Sauteril Andrew Haigh’ filmile “Kõik me võõrad”. “See pole ainult geifilm, vaid läheneb ka palju sügavamalt valu- ja leinateemadesse, ta ei ole piiritletud ainult homoseksuaalsuse motiiviga. Lavastajaks on Andrew Haigh ja tegemist on vaikse, fantaasiaküllase, kohati unenäolise Briti filmiga, mille alguses kohtame homoseksuaalset stsenaristi, kes elab üksinda kortermajas. Teda vaevab isolatsioon ja seletamatu, lahendamatu üksilduse tunne, vaatamata sellele, et läheduses elab teine mees, kes on temast huvitatud.”

Sauteri sõnul kaldub film fantaasiasse, tingituna sellest, et peategelane saab kummalise, metafüüsilise võimaluse taaskohtuda oma noorte vanematega. “Nad surid juba siis, kui peategelane Adam oli varateismeline. Seetõttu on Adamil jäänud oma vanematega pidamata rasked vestlused seoses mitte ainult seksuaalsuse, vaid ka ema ja isa surmaga. See on huvitav lähenemisnurk siin filmis, et lugu tuleneb tervenisti alateadvusest, inimese allasurutud soovist pidada selliseid raskeid jutuajamisi. Ja eks see on kergesti äratuntav, sest paljudel inimestel on vanematega teatud asjad rääkimata jäänud, olenemata sellest, kas vanemad on veel elus või mitte. Mingid lahendamata probleemid, millest pole vanematega rääkida saanud, sest pole endas leidnud julgust, et seda vestlust pidada.”

Sauteri sõnul jätab film põnevat tõlgendamisruumi. “Kuna peategelase vanemad on juba lahkunud, luuakse siin metafüüsiline alternatiivne reaalsus, kus me näeme kujuteldavaid vestlusi. Me võime neid vestlusi sedasi tõlgendada, et kui Adam naaseb oma lapsepõlvekoju ja hakkab vanematega rääkima oma seksuaalsusest ja surmast, siis see on tema subjektiivne ettekujutus sellest, kuidas ta loodab, et need vestlused oleks kulgenud. Võib tõlgendada ka nii, et need vaimud on päriselt olemas, sest nad saavad aru, et 30 aastat on mööda läinud ja vestlused keskenduvad sellele, mismoodi ajad on muutunud ja kui teisiti homoseksuaalsust nüüd vaadatakse. Minu jaoks oli seda kõige huvitavam vaadata kui teraapiasessiooni või psühhodraamat, kus inimene oma ulmades elab läbi keerulisi vestlusi vanematega.”

Sauteri sõnul on tegemist tõelise pisarakiskujaga, mis on nii mõnegi vaataja emotsionaalselt läbi kõrvetanud. “Lõpus keerab see film veel ühe traagilise vindi peale ja näitab tegelast veelgi rohkem üksinda kui ta esialgu paistis, sundides meid ümber mõtestama seda, mida me juba nägime. Filmitegemine on siin visuaalselt väga ekspressiivne ja unenäoline, ka näitlejad on suurepärased. Andrew Scott ja Paul Mescal elavad nii tundlikult nendesse rollidesse sisse, et juba päris alguses saab täieliku pildi sügavalt lõikavast igatsuse- ja üksildusetundest, mis peategelast vaevavad, kui ta hakkab sammuma aegamööda lahenduse poole. Terve filmi vältel antakse edasi maagilist tunnet, et filmi tegevus võiks toimuda ühe hingetõmbe jooksul, aga samal ajal ka terve eluaja jooksul. Ühest küljest on selles midagi igavest, teisalt ka midagi spontaanset ja kohest, mis vajab lahendamist.”

Sauteri enda jaoks “Kõik me võõrad” aga päris sama emotsionaalselt mõjuv ei olnud. “Dialoogistseenid on kohati liiga nina pihta. Ja kuna film loob ka unenäolise fantaasiareaalsuse, annab see loole nii-öelda tehisliku objektiivi, mille tõttu oli mul teda vahepeal raske uskuda. Õnneks seda päästavad näitlejad Andrew Scott ja Paul Mescal, kes on peaosades suurepärased. Ja lahe on jälgida, kuidas siin vaheldumisi põimuvad vaikselt õitsema lööv armastuslugu ja peategelase ängistav soov oma vanemate surma ja teadmatusega lepitust leida, et see suhe saaks kesta.”

“Ralf Sauteri film “Kõik me võõrad” on tõepoolest südantliigutav ja kaasahaarav lugu, mis suudab publikut pisarateni liigutada. Film käsitleb olulisi teemasid nagu kaotus, armastus ja inimsuhted, ning pakub vaatajatele sügavaid emotsionaalseid elamusi. Sauteri oskuslik lavastus ja näitlejate veenvad etteasted loovad tõeliselt kauni ja mõtlemapaneva filmielamuse. “Kõik me võõrad” jääb kindlasti paljudele meelde ning toob kinokülastajatele kaasa tugevaid emotsioone ja mõtteainet.”