Ansip “Pealtnägijale”: Kallasele valimistel antud usalduskrediit sai väga kähku läbi | Eesti

Tallinn, Estonia – Estonia’s former Prime Minister Andrus Ansip recently sat down for an interview with the popular Estonian television program “Pealtnägija” and made headlines with his comments about the trust given to former Prime Minister Kaja Kallas in the recent elections. Ansip stated that Kallas’ trust credit from the voters was quickly depleted and discussed the challenges facing the Estonian government. The interview has sparked a lively debate in the Estonian political landscape and has garnered significant attention from the public and media.

Kas paneme siis kohe intervjuu alguses limonaadiautomaadi tööle, nagu Kaja Kallas teie kohta ütles?

Palun väga. Ainult et sellist limonaadi, nagu Kaja Kallas ütles, minu käest te ei saa. Ta ütles, et limonaadiautomaadist tuleb kogu aeg mingit mürki, aga minu meelest on limonaad magus ja mürki sealt ei tule. Aga põhimõtteliselt jah, nii see on, et minuga on ikka nii olnud, et kui küsitakse, siis tuleb ka vähemalt maksimaalselt selge vastus.

Kas sellised kommentaarid, et te olete limonaadiautomaat, teid solvavad või riivavad ka? Või olete n-ö teflonmees, kellele ei jää midagi külge?

See konkreetne asi nüüd küll kuidagi riivata ega solvata ei saa. Aga kes see ikka nii väga teflonist on. Kõik inimesed on lihast ja luust ja päris teflonist ilmselt pole mitte keegi. Ei peaminister, ega ka reporterid.

2012. aastal käisid inimesed fooliummütsid peas tänavatel meelt avaldamas, kuna see oli saanud sümboliks läbi teie enda öeldu. Mis siis ikkagi tekitas tollal inimestes teie suhtes nii suurt pahameelt?

Ma ei ütleks, et see pahameel oleks olnud kuidagi väga suur, sest tasuks meenutada, et pärast seda, kui ma ametist tagasi astusin, osales ma Euroopa Parlamendi valimistel ja võitsin need valimised! Ja üldiselt on see muidugi reegel, et kui inimesed on pikka aega täitevvõimu juhina töötanud, siis nad leiavad ennast ükskord näoli porist. Aga ma olen eesti rahvale väga tänulik, et minuga nii ei läinud.

Aga kui me nüüd võtame need konkreetsed fooliummütsid, siis seda liikumist kuidagi massiliseks küll pidada ei saa.

Igatahes oli 10 aastat tagasi küpsenud salaplaan, kus teie panete peaministriameti maha, eurovolinik Siim Kallas saab peaministriks ja teie lähete Euroopasse tema kohale. Meenutage, miks see plaan ei õnnestunud?

Kuidagi asjad läksid, nii et Siim Kallas on väitnud, et, et mina tegin talle ettepaneku. Mul on see tõsi küll, teistpidi meeles, et tema kuulnud seda, et ma rohkem ei kavatse peaministriks kandideerida, tuli ise pakkuma.

See plaan ei jäänud ju teie taha, vaid Siim Kallase taha, kuna tema oli jännis oma varasemate skandaalide või nende asjaolude selgitamisega.

Ei, minu taha see plaan küll ei jäänud. Siim Kallas tuli Eestisse, hakkas pidama koalitsioonikõnelusi, aga need kõnelused nägid ette vana koalitsiooni lõhkumist ja mina selle koalitsiooni juhina, istuva peaministrina ei saanud lubada seda, et mina hakkan mingeid paralleelseid läbirääkimisi pidama. Mina nendel kõnelustel ei osalenud.

Rünnakud Siim Kallase vastu tulid sealt, kust ilmselt ei oodanud ei tema ega oodanud keegi teine. Siim Kallas ja 10 miljonit dollarit olid juba lahutamatult kokku seotud, kuigi kohus oli leidnud, et need asjad kokku kuidagi ei kuulu.

Aga siis ilmus välja mingisugune garantiikiri, mille Siim Kallas oli Eesti Panga presidendina andnud koguni 100 miljonile dollarile ja selle surve all Siim enam vastu ei pidanud. Ehk 10 miljonit läks suuresti kõik kaotsi, aga 100 miljonist, sellest käendusest või garantiikirjast ei läinud mitte ühtegi senti kaotsi. Aga eks ta suhteliselt kerglase mulje jättis, et kuidas sellistele garantiikirjadele saab ikkagi Eesti Panga president üldse alla kirjutada.

Ja ajakirjanduslik surve oli tugev. Ükskord, kui erakonna juhatas arutas koalitsiooniläbirääkimiste seisu erakonna kontoris, siis saatsid mitmed juhatuse liikmed mulle sõnumeid – ma olin ise Stenbocki majas -, et ole hea ja tule kontorisse, sest Siim loobus. Siim oli tulnud kontorisse, võtnud taskust paberi, voltinud selle lahti ja seal oli tal valmis kirjutatud sõnavõtt. Ja ta teatas, et talle aitab, et ta loobub ja see päädis lennujaamas läbi trellitatud värava intervjuu andmisega.

Oli see õige tegu, mida ta tegi tol hetkel, kui suutnud seda raskust kanda?

Põhimõtteliselt oleks ta pidanud ikka selgitama, et mis garantiikiri see oli? Miks ta selle garantiikirja allkirjastas? Mis oli eesmärk? Et taheti tuua mingit täiendavat rahalist ressurssi Eestisse ja nii edasi. Kõik sellised selgitused oleks kindlasti olnud oodatud, aga lihtsalt öelda, et mulle aitab ja ma ei taha seda kõike enam uuesti korrata, mis on juba kord läbi elatud… Minu meelest see päris korrektne ei olnud.

Kuidas teie suhted täna Siim Kallasega on?

Suhted praktiliselt puuduvad. Pärast seda, kui ta otsustas loobuda, me väga tihedalt ei ole  suhelnud.

Arvestades, et te olete kriitiline olnud ka Kaja Kallase suhtes, siis ta ei tule teile ütlema, et tõmba natuke tagasi, Ansip?

Siim Kallas saab suurepäraselt aru, et see ei ole ju isikutevaheline probleem. Kui mina kritiseerin, siis ma kritiseerin mingisugust tegevust või tegevusetust. Mingisugust nähtust, millega ma rahul ei ole. Ja seda, et rahul ei olda, seda näitavad ka avaliku arvamuse küsitlused. Ma ei ole ju mingisugune üksik poriseja. Kui erakonna toetus on 13,5 protsenti, siis ilmselt midagi on läinud ikka täiesti valesti.

Kuhu Reformierakonna ramm kadus?  Koos teiega tuli tubli põlvkond alates Taavi Rõivasest, Keit Pentus-Rosimannusest, Arto Aasast, Kalle Pallingust. Aga ühel hetkel visises õhk välja ja kõik nad otsustasid poliitikast ära minna. Miks

Põlvkonnad vahetuvad. Ega ma ei arva, et Reformierakonnas pole praegu tugevaid tegijaid. Aga Taavi Rõivase kiituseks peab ütlema, et ta andis üle korras rahanduses riigi.

Ja kui me nüüd võrdleme 2009. aasta ülemaailmset finantskriisi ja järgnenud kriisi, siis tuleb tunnistada, et need kriisid on üksjagu erinevad. 2009. aastal oli valitsusel selge plaan silmade ees, mida me tahame. Meie soov oli hoida oma riigi rahandus korras, olla valmis liituma eurotsooniga ja see pidi olema märguanne kriisis ja hädas Rootsi ja Soome ettevõtjatele, et Eesti on õige koht investeeringute tegemiseks.

Teatavasti ülemaailmses finantskriisis oli Euroopa Liidus ainult kaks riiki, kelle suhtes ei algatatud ülemäärase eelarve defitsiidi menetlust. Need riigid olid Rootsi ja Eesti ehk meie rahandus oli nii heas korras, et siia tulid mitmed suured investeeringud. Ja see oli omakorda märguanne, et Eesti on usaldusväärne ja siia tasub tulla. Ja need investeeringud, mis Eestisse tulid, lõid töökohti ja me saime ülemaailmsest finantskriisist väga kiiresti ise välja.

Ega maksude tõstmine kriisi ajal nüüd õige asi ole, aga meil oli suurem eesmärk (2009. aastal tõstis Ansipi valitsus samuti makse – toim). Kui me vaatame hilisemat, siis üritatakse ka makse tõsta ja arvatakse, et kui sa kopeerid mõnda elementi sellest paletist, mida meie 2009. aastal kasutasime, siis saavutad täpselt samasuguse tulemuse. Aga seda ei juhtu. Kriisi ajal tuleks majandust elavdada, mitte laduda ettevõtjatele ja inimestele täiendavat koormust kaela.

Just esmaspäeval avaldati ERR-is uuring, mis näitas, et eesti rahvas on veel vähem valmis maksumuudatusteks ja -tõusudeks kui kunagi varem. Kui toona väga raskel ajal suudeti maksumuudatusi rahvale selgitada, siis miks täna ei suudeta?

See hakkab päris algusest peale. Kui peetakse koalitsiooniläbirääkimisi nii, et 10 päeva on suur vaikus ja lõpuks lüüakse see kotlet laua peale, siis loomulikult tekitab see ainult rahulolematust. Sest on siit kõrbenud ja sealt toores ja üleüldse ei sobi. Ehk keskendutakse sellele, mis on halvasti ja mida seal head on, seda ei tahetagi üldse märgata. 

Tegelikult tuleks minu meelest kogu aeg rääkida rahvale, mille üle arutelusid peeti. On küllalt tuntud fraas, et ega me ajakirjanduse vahendusel hakka läbirääkimisi pidama. Mina ei lubanud sellist ütlemist endale mitte kunagi. Kelle vahendusel siis veel? Ikka ajakirjanduse vahendusel. Kuidas sa muidu Eesti inimestega suhtled? Kuidas muidu seda toetust ja mõistmist paluda saad, kui ajakirjanduse vahendusel?

Reformierakonna liige Jürgen Ligi ütles eelmisel nädala, et Reformierakonnas ei ole praegu otsustajate laua taga rahandusgurusid, kes saaks sisuliselt väga hästi aru rahandusest. Olete temaga nõus?

Jah, loomulikult olen nõus temaga. Teatavasti Jürgen Ligi oli Financial Times’i järgi Euroopa parim rahandusminister omal ajal. Aivar Sõerd sai maailma parimaks rahandusministriks. Aivar Sõerd rahandusministrina oli ikkagi väga tugev isiksus ja Jürgen Ligi oli rahandusministrina täpselt samamoodi selge silmavaatega.

Aga Võrklaev? Kuidas tema on rahandusministrina?

Jah… noh… (sügav ohe – toim) Ei taha nüüd hakata persooni kritiseerima, aga võtame võtame ühe ainsa elemendi – automaksu. Kas teie saate sellest automaksust aru? Mina pean tunnistama, et mina ei suuda pakutud kujul automaksu mitte kuidagimoodi omaks pidada.

Ma saan aru, et te rahandusminister Mart Võrklaevade rahandusguruks ei pea, aga kas erakonnas neid ei ole või ei istu nad praegu laua taga?

Nad ei istu praegu laua taga, aga erakonnas on juba lisaks nimetatud Aivar Sõerdile ja Jürgen Ligile ka Maris Lauri. Ta on väga tugev rahanduse spetsialist, panga analüütikuna pikka aega töötanud. Kompetents on kindlasti erakonnas olemas, aga millegipärast otsustajate hulgas on teistsugused inimesed. Mitte need, kes võiksid seal olla. Mitte korüfeed.

Miks on ikkagi läinud nii, et Andrus Ansipist on saanud Eesti üks suurim valitsuse ja Kaja Kallase kriitikuid?

No ma ei tea, kas ma nüüd ikkagi nii päris suur olen. Kui erakonna toetus on 13,5 protsenti ja valitsuse toetus on alla 40 protsendi, siis neid kriitikuid on ikka üksjagu palju, kes valitsuse tegevust heaks ei kiida. Kui pakutakse välja rumal otsus ja kõik sellele takka kiidavad, siis sünnibki rumal otsus ja me kõik kannatame selle all.

Ma võtsin mõned pealkirjad lähiajast: “Ansip ütleb, Reformierakonna juht tuleb välja vahetada”, “Ansip ütleb, et Kallase selgitused idaskandaalis ei tundu väga tõsised”. Või veel varasemast, 2021. aastal Ansip ütleb: “Ainult isekas mõisapreili võib mõelda, et temaga kogu elu mõisas algab ja ka lõpeb, et kogu elu keerleb ainult ümber tema. Keegi meist pole ei ajaloo algus ega lõpp.” See näitab, et te olete Kaja Kallase suhtes ikkagi läbivalt olnud väga-väga kriitiline.

Aga missugune nendest väidetest vale on?

See ei ole minu asi hinnata.

Nojah. Võtame selle mõisapreili. See oli minu mälu järgi seotud sellesama vaktsineerimiskriisiga, mis Eestis täiesti aia taha läks. Et kui me oleksime vaktsineerinud samamoodi nagu vaktsineeriti Soomes, oleks võinud paar tuhat inimest veel elada. Kui meil tavapäraselt oli 15,5 tuhat matust aastas, siis aastal 2021 oli meil 18,5 tuhat matust. Me ei osanud vaktsineerimist korraldada.

Kui suur rahulolematus erakonnas sees on?

Minuga ju räägivad väga väga paljud erakonna inimesed, kellega me koos kunagi Eesti asju arutasime ja Eesti asju otsustasime. Ja nemad on rahulolematud ja ma ei saa endale lubada seda, et et ma seda rahulolematust kuidagimoodi ei väljenda. See oleks argpükslikkus! See oleks reetmine!

Kaja Kallas on nimetanud teid kibestunud vanainimeseks. Te ennist ise küsisite, milline teie väidetest ja neist tehtud pealkirjadest tõele ei vasta, aga kas see väide vastab tõele?

Kui panna ennast tema (Kaja Kallase – toim) rolli, siis kui hakata argumendile argumendiga vastama, see paneks ta väga kehva olukorda. Kõige lihtsam on rünnata isikut ja mitte rääkida sellest, millest rääkis see isik, sest see võib talle harva varju heita.

Kaja Kallas on ise öelnud, et kõige madalam argumenteerimise tase on siis, kui rünnatakse isikut ja järgmine tase on see, kui rünnatakse stiili. Kõige kõrgem tase on see, kui vastatakse argumendile argumendiga. Ma arvan, et Eesti rahvas ootaks ka peaministrilt sama taset ehk argumendile argumendiga vastamist. Aga taandada konflikte tema ja Eesti rahva vahel kahe persooni vaheliseks konfliktiks on ilmselt kõige mugavam.

Kas Kaja Kallas suudab Eesti riiki juhtida?

Meil on üks peaminister korraga  ja tema see praegu on. Juhtida saab nii ja saab ka teistmoodi.

Sel viisil, kuidas tema juhib teie hinnangul…

…Oleks saanud mitmes olukorras paremini.

Miks Kaja Kallas ikka ametis püsib?

See on valijate tahe olnud.

See häältesaak oli ikkagi ülekaalukalt suurim häältesaak, mis üldse Eesti ajaloos on tehtud.

Jah, nii see on. See on selline häältesaak, mis on andnud Reformierakonnale võimaluse valida koalitsioonipartnereid. See on tugev toetus, mis nüüd on kuidagimoodi hakanud rahvast häirima. Nad tahaks näha muutusi, aga neid muutusi ei tule ega tule.

Kas ta peaks astuma tagasi?

See on tema ja erakonna riigikogu liikmete otsustada. Minu hinnangul see usalduskrediit, mis valimistel anti, sai väga kähku läbi. Minu meelest see valitsus ei ole võimeline tegema mitte mingisuguseid sisulisi reforme, sest ebapopulaarne valitsus ei ole võimeline langetama ebapopulaarseid otsuseid, tegema ebapopulaarseid reforme.

Aga mis siis edasi? Reformierakond vajab uut esimeest, vajab uut peaministrit?

Küllap see tuleb. Keegi ei ole igavene.

Jüri Ratas ütles hiljuti, et Kristen Michal on järgmine peaminister. Tal on väga head allikad, järelikult. Kas teil on ka samad allikad?

No ei ole Jüri Ratasel neid allikaid. Ja ei ole mul ka neid allikaid…

Kas siis Kristen Michal võiks olla järgmine peaminister?

Kindlasti Kristen Michal võiks olla olla üks nendest inimestest, kes võiks olla järgmine peaminister. Aga kui ma praegu hakkan ütlema, et keegi on väga hea ja õige ning nimetama veel nimesid, siis need inimesed võivad sattuda surve alla. Ja võib-olla keegi hakkab neid Ansipi inimesteks pidama ja siis on senine usalduslik suhe läbi. Ma ei taha kellelegi halba teha. 

Te olete ise olnud Euroopas 10 aastat, kõigepealt komisjoni asepresidendi rollis ja nüüd europarlamendis. Kas Andrus Ansipil on seal lihtsalt igav, eriti see europarlamendi töö?

Ei, igav seal küll ei ole ja ma usun, et kui oleks igav, siis vaevalt keegi viitsiks käia iga nädal Brüsseli või Strasbourgi vahet. Mingit igavust küll ei saa tunda. Aga Euroopa Komisjonis? Jah, sa vastutad ühe valdkonna eest  ja need otsused, mis seal langetatakse, need mõjutavad iga inimest ja Euroopa kui terviku konkurentsivõimet väga suures ulatuses. Rändlustasude kaotamine, kõik teavad, kes seda tegi.

Vähe sellest, et ma olen kuulnud, et teil on Euroopa Parlamendis igav, te tegevat seda tööd ainult raha pärast. Kuidas selle palganumbriga seal on?

Euroopa Komisjonis asepresidendil oli palganumber üksjagu suurem. Aga teie kuuldused sellest, et mul on igav, see ei vasta absoluutselt tõele. Ma ei tea, kes seda räägib, aga ei!, mul ei ole igav. Ma arvan, et iga inimese jaoks on oluline see, et ta tunneb, et ta on vajalik. Ja kui see tunne ära kaob, siis vaevalt, et inimene pikka aega saab teha midagi, mis on talle ebameeldiv või igav. Vähemalt mina nende inimeste hulka ei kuulu.

Ansip väljendas muret Kaja Kallase usalduskrediidi kiire lõppemise pärast, mis tuli tema sõnul üsna ootamatult. See näitab, et valijad on olnud pettunud või rahulolematud Kallase juhtimisega. See on oluline signaal poliitikutele, et nad peaksid pidevalt tegema vajalikke muutusi ja otsima uusi võimalusi, et säilitada inimeste usaldus. Ansipi sõnad panevad kahtlemata mõtlema Eesti poliitilise kliima olukorra üle ning tulevikus võib oodata suuremaid muutusi.