Fekaalivedajatest abielupaar: mõnikord võtab töö pisara silmast välja küll | Tele/raadio

Tere tulemast, kallid lugejad! Täna räägime teile loo abielupaarist, kes on teinud ühise otsuse töötada fekaalivedajatena selleks, et tagada oma perele parem tulevik. Nad on näinud oma elus nii rasket tööd kui ka ilusaid hetki ning nende lugu on täis pisaraid ja naeru. Kuigi nende töö võib tunduda ebameeldiv ja raske, on nad suutnud säilitada armastuse ja toetuse üksteise vastu. Nende lugu on inspireeriv ning näitab, kuidas elu võib olla täis väljakutseid, kuid koos suudetakse neist üle saada.

Seitse aastat fekaale vedanud abielupaar rääkis “Ringvaates”, et see on töö nagu iga teinegi, aga mõnikord võtab pisara ikka silmast välja küll. Dokumentaalfilm “Eesti lood: Sitta kanti” tutvustab fekaalivedajate argipäeva ning paneb inimestele südamele, et kõik, mis tualetipotist alla läheb, mõjutab meie keskkonda ja tervist.

“Elu peab huvitav olema,” ütles Kristo Elias, dokumentaalfilmi “Sitta kanti” toimetaja. “Kui midagi teed, tee midagi ägedat. Fekaalide teema kütab kirgi kohe alguses ja oli põnev teha ka. Teema puudutab ju meid kõik, see on iga inimesega seotud. Aga enamik meist ei taha teada, mis sellest edasi saab, kui oleme tualetis vee peale tõmmanud. Võtsimegi need ägedad inimesed, kes sellega tegelevad, jälgisime nende tööd ja püüdsime teada saada, mida nad mõtlevad.”

Filmi üks peaosaline, fekaalivedaja Erkki Salak sõbrunes Kristo Eliasega saate “Osoon” ajal. “Ta võttis mul ühel päeval nööbist kinni, mul on üks saade veel, äkki tuled aitad, võta mind lihtsalt sõitma kaasa, meie lihtsalt filmime, sa ei pea mitte midagi tegema. Nii hakkasimegi seda sitaasja ajama.”

“Juhtus nii, et mu endine töökaaslane ütles, et tema isa hakkab üht autot müüma, äkki ma olen huvitatud,” meenutas fekaalivedaja Piret Villum-Salak. “Tulin õhtul koju ja ütlesin, et äkki hakkame fekaale vedama. Mõeldud-tehtud, läksime koos autokooli ja nii juhtuski. 2017. aastal alustasime.”

“Vahel on küll nii, et mõni inimene on jubedate medikamentide all, lööb selle augu käärima ja siis võtab ikka vanal sitavedajal ka pisara silmast välja. Kõik augud ei ole lihtsad,” selgitas Erkki Salak. “Aga muidu on töö nagu töö ikka. Selle töö vajadus ei kao kusagile. Mõni trass või vahekaev on alati umbes.”

Erkki Salaki sõnul on ta vahel mõelnud küll, et teeks midagi muud. “Aga siis lähed päästad jälle kedagi ja lasedki jälle edasi. Ükspäev naine jälle ütles, et ega me ei taha ju lõpetada, ostsime jälle uue auto. Nüüd vähemalt viis aastat teeme veel.”

“Inimesed ei kujuta ette, milliseid igapäevaseid asju tualetipotti visatakse,” lisas Elias. “Mänguasju, pudeleid. Meil oli väga hea võimalus seda kõike näha, sest ühel meie filmi peategelasel on oma muuseum asjadest, mida ta aastakümnete jooksul on pottidest leidnud. Me peame mõtlema sellele, mis sealt potist alla läheb. See on meie keskkonna ja tervise teema. Kui su WC on kaevu kõrval ja see kõik seguneb kokku ja sa ei telli endale neid inimesi, kes õigel ajal ära veavad, siis sa lõpuks jood sedasama, mida sa vetsupotist alla lased,” selgitas Elias.

“Eesti lood: Sitta kanti” on ETV eetris pühapäeval kell 20.30.

Kokkuvõtteks võib öelda, et fekaalivedu on vaieldamatult füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav töö, kuid samas on see ka oluline teenus, mis aitab hoida meie keskkonna puhtust ja tervist. Abielupaar, kes selles valdkonnas tegutseb, on näide sellest, kuidas raske töö ja pühendumus võivad tuua kaasa väsimust ja pisaraid, kuid samas ka pakkuda rahulolu ja tähendust. Nende lugu peaks julgustama meid kõiki hindama ja austama inimesi, kes teevad igapäevaselt rasket ja tavaliselt tähelepanuta jäävat tööd.