Arvustus. Mõistame me nüüd inimest paremini? | Kirjandus

Tere tulemast, kirjandushuviline! Arutleme täna selle üle, kuidas kirjandus aitab meil mõista inimesi paremini. Kas romaanid, luuletused ja näidendid avavad meile sügavamaid arusaamu inimloomusest? Mil viisil kirjandus peegeldab meie emotsioone, kogemusi ja sisemist maailma? Läbi arvustuste ja analüüside uurime, kuidas kirjandus mõjutab meie arusaama inimestest ning kuidas see võib mõjutada meie mõtlemist ja käitumist. Olgu see meie ühine teekond sügavusse kirjanduse maailma ning inimeste mõistmisesse. Oled teretulnud!

See oli mõned aastad tagasi, kui juhtusin lugema Jan Kausi väga meeldivaid kirjandusõpikuid.1 Paljude huvitavate lugemissoovituste hulgast, mida nendest leidsin, jäi eriti meelde mulle toona tundmatu prantsuse-ameerika autori Jonathan Littelli romaan “Eumeniidid”. Kaus nimetas raamatut 21. sajandi “Sõjaks ja rahuks” – võrdlus, mis haaras hoobilt minu kui ajaloohuvilise ja Tolstoi fänni tähelepanu. Et viia lugeja tagasi päeva, mil esimest korda “Eumeniididest” teada sain, tsiteerin siinkohal pikemalt Kausi kokkuvõtet raamatu sisust:

“Romaani minajutustaja on kunagine SS-ohvitser Maximilien Aue, kes meenutab oma elu, juhtumisi ja üleelamisi nelja sõja-aasta jooksul. Nagu suurele romaanile kohane, satub Aue erinevatesse paikadesse ja sündmustesse, sealhulgas Suure Isamaasõja suurimatesse lahingutesse Stalingradis ja Berliinis, nähes pealt kõikvõimalikke sõjakoledusi, osaledes nendes ka otseselt ja elades üle nendest saadud traumasid. “Eumeniidid” paistab isegi postmodernistlikus kontekstis silma tavatult paljude kihtide ja registritega, mis omavahel põimuvad, üksteist välja vahetavad ja teosele kummitusliku üldmulje annavad.”2

Ei möödunud palju aega, kui hakkasin pea igal pool kultuuriväljal tähele panema viiteid sellele 21. sajandi suurteosele. Näis, et tegemist on raamatuga, millega on tutvunud ja millel end kõnetada lasknud iga endast lugupidav kultuuriinimene, isegi Eestis, ehkki raamatut polnud eesti keeles veel ilmunudki. Sellest kirjutasid näiteks Tõnu Õnnepalu3, Peeter Helme4 ja Tauno Vahter5. 2017. aasta lõpus sai “Eumeniidid” aluseks “Heasoovijatele”, ühele viimastest teater NO99 lavastustest, mis kriitikutelt küll erilist kiitust ei pälvinud ja ilmselt jääbki ajalukku kui ere näide NO-teatri hääbumisfaasist, kuid mis tõenäoliselt laiendas nende inimeste hulka, kellele Jonathan Littelli nimi midagi ütleb. Või veel üks näide. Ammu enne kui raamat eesti keeles ilmus, luges seda ka Edmund Burke’i seltsi asutaja ja tuntud kolumnist Hardo Pajula, kes hiljem oma elamusest kirjutas:

“See lugu juhtus tosinkond aastat tagasi. Oli maihommik, ma sõitsin bussiga Tartusse ja lugesin terve tee raamatut. Mu kaasahaaratus pidi olema muljetavaldav, sest Tartu bussijaamas küsis võhivõõras inimene minu käest, mida ma lugesin. Ei varem ega hiljem pole minuga midagi sellist juhtunud. Raamat, mida ma tol hommikupoolikul lugesin, oli “Die Wohlgesinnten””.6

Kas üldse on veel mõni teos peale “Eumeniidide”, mida oleks eesti kultuuriinimeste hulgas viimastel kümnenditel nii palju loetud, eesti keeles kirjeldatud ja tõlgendatud, enne kui teos eesti keelde tõlgitud sai?

Teos ei tundunud huvitav mitte lihtsalt temaatika poolest, vaid näis, et tegemist on ka unikaalse kirjandusliku fenomeniga. Igatahes – võtsin pikalt hoogu, et umbes tuhandeleheküljelise tellise jaoks aega leida ning selle ingliskeelne tõlge (pealkirjaga “The Kindly Ones”) ette võtta. Ingliskeelse köite avamiseni ma aga ei jõudnudki, sest millalgi 2022. aasta suvel lipsas sotsiaalmeediast läbi, et kohe-kohe ilmubki raamat Heli Alliku tõlkes Varraku “Moodsa aja” sarjas ka eestikeelsena. Järsku oli emakeelne raamat mu öökapil ning ootas, et saabuks pikem puhkus, mil suurteosesse oleks võimalik täie energiaga süveneda, sellesse uppuda. Tundus, et see ei ole teos, mida argises töörutiinis lugeda. Nüüd, kus sügis oma argisusega on taas käes ning ma olen saanud “Eumeniide” kui oma suvist põhilektüüri pisut seedida, ongi aeg, parafraseerides raamatu legendaarset avarida, jutustada teile, vennad, ligimesed, mida ma sel suvel lugesin.

*

“Eumeniidide” lähtekohaks on peategelase Maximilien Aue otsus jutustada lugejale oma II maailmasõja lugu alates Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõjategevuse (1941–1945) algusest. Juba raamatu sissejuhatuses selgub, et Aue (nagu autorgi) on segarahvusest, poolsakslane, poolprantslane. Ta töötab Prantsusmaal nähtavasti tagasihoidliku tekstiili-töösturina, eelistades oma minevikku natsirežiimi käsilasena varjata. Ent mingi tung tema sees käsib tal oma mälestused kirja panna. Nagu ta ise kirjutab:

“Tõtt-öelda ei tekita enam peaaegu miski minus huvi. Kirjandus, võib-olla, aga mine tea, kas seegi ei tule lihtsalt harjumusest. Võib-olla ma sellepärast neid mälestusi kirjutangi: et mu veri liikuma hakkaks; et ma näeksin, kas olen veel suuteline midagi tundma, kas suudan veel pisutki kannatada.”  (lk 16)

Littell esitab meile II maailmasõja Euroopa idarinde loo seega läbi SS-ohvitser Aue silmade. Ühesõnaga mehe, kelle jaoks sõjaõudused ei piirdunud mitte rindel sõdimisega, vaid kelle jaoks sõda oli eeskätt tagalas poliitiliste vaenlaste (see tähendab paljuski tsiviilisikute, peamiselt juutide) kuritegelik hävitamine. Mida selline perspektiiv tähendab? Õigupoolest selgitab Aue seda meile ise raamatu esimeses peatükis “Toccata”, mille esseistlik stiil meenutab tõepoolest väga Tolstoi “Sõda ja rahu”. Ta kirjutab, et jutustab oma lugu, aga mitte selleks, et panna lugeja mõistma kurjategija motiive, vaid pigem seetõttu, et soovib kirjutamise kaudu puhastuda negatiivsetest kogemustest. Säärane stiil – milles minajutustaja eesmärk ei ole end lugeja silmis õigustada või empaatiat välja teenida, vaid olla enda suhtes aus ning kirjutamisteraapilise lähenemise kaudu II maailmasõja kohutavaimad peatükid uuesti läbi elada – annab tulemuseks kirjanduse, mis kingib lugejale seniste ajalookäsitluste ja -müütide kõrval värskelt ja kummastavalt mõjuva vaate inimese, sõja ja kurjuse suhtele.

On ju põhiküsimus (ka täna Venemaa sõja kontekstis Ukrainas), kuidas said inimesed kollektiivselt toime panna teiste inimeste suhtes kõige koletumaid tegusid, mida on üldse võimalik välja mõelda? Kas olid need inimesed kuidagiviisi haiged, loomult väärdunud? Või olid nad tavalised inimesed, kes sattusid lihtsalt elama ja olema valel ajal vales kohas? Kuigi Aue nendib, et on kiiksuga isiksus, näitab ta koha kätte lugejale, kes võib etteruttavalt arvata, et võinuks ise sõjakoleduste keskel moraalselt puhtaks jääda:

“Mina olen süüdi, teie mitte, ja väga hea. Kuid te peaksite siiski suutma endale tunnistada, et seda, mida tegin mina, oleksite teinud ka teie. Võib-olla mitte nii kohusetundlikult, võib-olla ka mitte niisugust ahastust tundes, aga igal juhul ühel või teisel viisil. Mulle tundub, et nüüdisajaloos on kinnitust leidnud fakt: teatavatel asjaoludel teeb iga või peaaegu iga inimene seda, mida tal kästakse teha; ja andestage mulle, aga on üsna ebatõenäoline, et teie osutuksite suuremaks erandiks kui mina. Kui te olete sündinud niisuguses riigis või niisugusel ajal, kus keegi ei tule teie naist ega lapsi tapma ega isegi mitte nõudma, et te tapaksite teiste meeste naisi ja lapsi, siis tänage Jumalat ja minge rahus oma teed.” (lk 23–24)

Viimased read, näib mulle, on olnud ehk kogu raamatu enim tsiteeritud. Ja õigusega! Nendes peitub kogu romaani moraal ja olulisim tähendus. Autor küsib: hea lugeja, ligimene, kas minajutustajast SS-lase hinge vaadates peegeldub sulle vastu midagi, mis meenutab sulle sind ennast? Nimi Auegi, mis kõlab prantsuse keeles kui sõna eau ehk vesi, viitab peegeldusele.

Lugeja õnneks – nagu romaanides ikka – on Aue tõeline intellektuaal ning suurepärane arutleja. Ta mõtiskleb pidevalt oma saatuse üle, arutleb teiste haritlastega teoreetilistel ja ideoloogilistel teemadel ning tänu oma vaimsetele võimetele teeb ka loo hüvanguks muljetavaldavat karjääri, mis viib ta kokku tuntud natsidega nagu Heinrich Himmler, Adolf Eichmann ja Albert Speer, kellel kõigil on romaanis oluline roll.

Ent kuigi romaani peamine küsimus on, kas keskmine lugeja samastub Auega, on selle kõrval ka kiiksuga (andke andeks, et sellele paremat sõna ei leidnud) Aue lugu. Kui tavaline Aue on eeskujulik natsiriigi alam ja teener, see tähendab tegelikult mõrvar ja kurjategija, peab kiiksuga Aue oma kummalisi pahesid ja patte kolleegide eest varjama, neid lugejaga siiski jagades. Nimelt on kiiksuga Auel obsessiivne armusuhe oma kaksikõe Unaga, tema hingel on ilmselt oma ema ja tolle kaaslase tapmine ning ta satub deliirsetesse episoodidesse, mis samas väga stiilitundlikult on sulatatud kokku muu looga (loomulikult ka tänu Heli Alliku meisterlikule ja täiesti põhjendatult premeeritud tõlkele).7

Mida annab juurde selle Aue tundmine, kellega on raskem samastuda, kes teeb arusaamatuid valikuid, kes on pigem väga kirjanduslik, mõjudes kuidagi rõhutatult fiktiivsena? Sellele küsimusele mõeldes meenus teise sarnase tegelasena Günter Grassi “Plekktrummi” Oskar Matzerath. Matzerath on ebakindla maailmamõistmisega kääbus, kelle arusaamatuks kinnisideeks on tema plekktrumm, mida tagudes elab ta samuti üle II maailmasõja, jälgides sündmusi enda ümber läbi kitsa ja egoistliku prisma, tehes isekaid ja pahakspandavaid valikuid. “Plekktrummi” mõju on “Eumeniidides” tuntav, kuigi ma ei tea, et Littell oleks seda kinnitanud. Mõlema romaani peategelaste kiiksud, egoistlikud ja isegi absurdsed kinnisideed aitavad sümboolselt illustreerida kõike seda lõpuni mõistetamatut, mis II maailmasõja koleduste juurde käib. Kuigi Aue tegelaskuju väga huvitavate arutelude toel aitab Littell mõista inimest, kes paneb toime inimsusevastaseid kuritegusid, jätavad tema kiiksud ruumi ka müstikale ja seletamatule, mis samuti iga inimest iseloomustab. Ehkki hea romaan ei tee inimest kunagi täiesti arusaamatuks ja ühemõõtmeliseks koletiseks, ei saa see teda ka täielikult ratsionaliseerida. “Eumeniidides” on mitmeid kohti, kus ka tegelased inimese mõistusliku ja mõistusevastase loomuse üle arutlevad. Üks meeldejäävamaid Auschwitzis, kus Aue vestleb peaarsti dr Eduard Wirthsiga, et saada aru, miks on vaja nõnda halastamatult (orja)tööjõuga ümber käia. Arst arutleb:

“Ma olen jõudnud järeldusele, et SS-i valvur ei muutu vägivaldseks või sadistlikuks sellepärast, et ta mõtleb: vang ei ole inimolend; vastuoksa, tema raev kasvab ja muutub sadismiks just siis, kui ta saab aru, et vang mitte ainult ei ole kaugeltki alam olend, nagu talle õpetati, vaid on tegelikult just nimelt inimene nagu tema; ja see on see vastupanu, mõistate, mis on valvuri jaoks väljakannatamatu, see tumm teise inimese eluspüsimine; ja niisiis valvur peksab teda, et hävitada nende ühine inimlikkus.” (lk 587–588)

Nojah, mõistame me siis pärast “Eumeniidide” lugemist paremini inimest ja II maailmasõda? Või täpsemalt, mõistame me inimest piisavalt hästi, et osata kuidagi nii koos elada, et 1940. aastatel aset leidnud sündmusi tulevikus vältida? Ma ei tea. Aga igal juhul aitab “Eumeniidid” kirjandusele omasel moel sügavamalt läbi tunnetada seda kohutavat momenti inimkonna (lähi)ajaloos, mil justkui kõik eeldused taolise katastroofi vältimiseks olid tegelikult juba täidetud.

1 Jan Kaus. “Uuem kirjandus” – Tallinn: Maurus, 2015; “20. sajandi kirjandus” – Tallinn: Maurus, 2015.

2 “Uuem kirjandus”, lk 67.

3 Tõnu Õnnepalu. “SS-Obersturmbannführer Max Aue, ligimene” – Vikerkaar,
nr 8–9, 2007.

4 Peeter Helme. “Veel üks sõjaline edulugu: Peeter Helme kirjutab Ameerika-Prantsuse kirjaniku Jonathan Littelli romaanist, mille sümpaatsel peategelasel oli ebasümpaatne töö: juutide mõrvamine Teise maailmasõja ajal” – KesKus, 07.10.2009.

5 Tauno Vahter. “21. sajandi 50 olulist romaani. Jonathan Littell ja Alice Munro” – ERRi kultuuriportaal, 11.03.2020.

6 Youtube’i video kirjeldus, vt https://www.youtube.com/watch?v=tKQdBQkYVpA&ab_
channel=EdmundBurke%27iSelts.

7 Heli Allik pälvis 2023. aasta veebruaris “Eumeniidide” tõlkimise eest riikliku kultuuri aastapreemia.

Kokkuvõtteks võib öelda, et arvustus aitab meil kindlasti paremini mõista inimest ja tema sügavamaid tundeid. Kirjanduse kaudu suudame me elada kaasa erinevatele tegelastele ja nende läbielamistele, mis omakorda aitab meil paremini mõista inimloomust. Arvustused pakuvad meile uusi vaatenurki ja mõtteid, mis avardavad meie arusaama maailmast. Seega võib öelda, et arvustuste kaudu on meil võimalik inimesi ja nende käitumist paremini mõista ning seeläbi ka iseenda empaatiavõimet arendada.