Kinosilm | “Mai ja detsember” on korraga nii naljakalt odav kui odavalt naljakas | Film

Tere tulemast Kinosilm’e! “Mai ja detsember” on film, mis pakub vaatajatele nii odava huumori kui ka naeru odavuse. See Eesti film räägib loo ebatavalisest armastusest ja kummalisest seiklusest. Koos põnevate tegelaskujudega ja ootamatute pööretega pakub see linateos meelelahutust kõigile kinokülastajatele. Kui otsid midagi, mis paneb sind naerma ja samal ajal mõtlema, siis “Mai ja detsember” on kindlasti film, mida sa ei taha ilma jätta. Tulge ja võtke osa sellest ainulaadsest filmielamusest!

Tristan Priimäe iganädalases levifilmide ülevaates sel korral viis linateost, mille hulgast tõuseb selgelt esile Todd Haynesi “Mai ja detsember”, ülejäänud filmid on aga tugevalt keskpärased või isegi alla selle.

Mai ja detsember
May December
Todd Haynes
USA
ACME

Natalie Portman on noor, ambitsioonikas näitleja, kes läheb mõneks ajaks külla Julianne Moore’i maamajja. Moore on omal ajal olnud sealse kommuuni skandaalide keskmes, kui jäi vahele afääriga 13-aastase poisiga. Nüüd tahab Portman teda filmis kujutada.

Eelmisel aastal Cannes’is esilinastunud “Mai detsember” on köielkõnd kitši piirimail, telenovela’de äärealal. Kas siin võetakse ennast tõsiselt, tehakse enda üle nalja, või hoopis irvitatakse meie üle? Todd Haynesi justkui harilik seebikas on tõeline meta-nauding ja pooltoonide mäng. Teatraalsus antakse filminäitlejatele kätte nagu haamer ja lastakse paugutada nii palju kui kulub. “Mai detsember” on korraga nii naljakalt odav kui odavalt naljakas, ja kõige selle juures ülimalt stiilne, tuleb ainult sellele õigele lainepikkusele pihta saada. Lisaboonus Michel Legrandi originaalmuusika taasloomise eest 1971. aasta filmist “The Go Between”.

4,5 / 5

Las tants alaku
Empieza el baile
Marina Seresesky
Argentiina-Hispaania
Estinfilm

Iseenesest tore, kui vaadatakse mööda ingliskeelsest kinoilmast ja seejärel järgmise sammuga lausa Euroopast, et viia jutujärg Argentiinasse. Millega Argentiina end edukalt müüb? Ilmselt tango ja jalgpalliga, ning tango ongi siinseks teemaks, isegi kui mitte sisuks.

Vanainimeste road movie mööda mälestuste maanteed, mis on mälupilte nii tihedalt täis, et ei saa kohati aru, kas sõidetakse edasi või tagasi. Ja siis viskab juurde seni musta komöödia žanri omandusse kuulunud nn laibavedamise filmi, aga väga hillitsetud kujul. Mängib Astor Piazzola, paljastuvad mõned ammused saladused, tee on käänuline, aga värvid ilusad. Kokkuvõttes siiski võrdlemisi mõttetu ja kunstlikult dramaatiliste sisupööretega gerontofest.

2 / 5

Pariisitar
Rue des Dames
Hamé, Ekoué Labitey
Prantsusmaa
Unlimited Media

Seda filmi võiks ju väga laikida: “Raw” ja “Madame Claude’i” peaosaline Garance Marillier oma üksteisest kaugel asuvate silmadega heidetud kalapilguga, taustaks Pariisi allilma pinnapealsemates kihtides toimuv sagimine, kus kõik tegelased üritavad üksteise arvelt kasu lõigata.

Kahjuks aga ei ole see sebimine kas eriti hästi kirjutatud või lavastatud, et päriselt üldse kunagi käima minna ning mitmeid tegelasi või liine pole ka praktiliselt üldse viitsitud lahti seletada. Oleks lugu parem, siis võiks konarustega ilma suuremat küsimata ka kaasa minna. Aga ei ole.

2 / 5

Argylle
Matthew Vaughn
UK-USA
Hea Film

Tundub, et spioonide erilisest ja äravalitud tsunftist on saamas kõige argisem ja labasem klišee, sest kui salaluure teemadel selliseid filme tehakse, siis on varsti (või tegelikult: juba) alles vaid karikatuur. Selle ülepaisutatud, kõigile teada oleva salailma suured Bondid ja Hundid ei pea aga värisema, sest “Argylle” on pehmelt öeldes idiootsus igal tasandil.

Filmi kõige isuäratavam osa on graafiline disain ja väline kujundus, millega mõne ullikese ikka kinno meelitab. Kui aga tõeline spioon tapab kuuli, mürgi või tordilabidaga, siis siin üritatakse vastast, st vaatajat igavusest surnuks meelelahutada. Kohmakas koduperenaine Bryce Dallas Howard on spiooniraamatute autor, kes kogemata ennustab oma seebikates ette tulevikusündmusi. Miks? Seda üritatakse meile selgitada rohkelt ebavajalikku sekeldamist hõlmavas loos, mis takerdub iseenda keerdkäikudesse koos kõige piinlikuma soenguga Henry Cavilli ja kõige juhuslikuma CGI-ga tehtud kassiga.

Kes on siis Argylle? Who cares? Üks naeruväärne episood trumpab teise üle, kuni lõpuks ilmselt jääb mu lemmikuks selles vallas uisutamisstseen, mille kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu.

Kõmiseva ähvardusena seatakse üles lubadus järjefilmiks ja suunatakse näpp ühe samateemalise ristfrantsiisi suunas (kes autori Matthew Vaughni teisi filme vaatab, võib selle ära arvata). Kuna kinos läheb vist hetkel neil suhteliselt halvasti, siis võib loota südamest, et järge ei tule.

1 / 5

Kottpea
Baghead
Alberto Corredor
UK
Adastra Cinema

Kui mõni peaks olema kunagi näinud vendade Duplasside 2008. aasta filmi “Baghead”, siis see võib veel tänaseni meeles olla oma nutika dialoogi ja originaalse sisu poolest. See siin aga ei pruugi enam meenuda ka paar tundi pärast lõppu, nii et üritame kõik kiiresti kirja panna. Plussid? Peter Mullan ühes peaosas, sest ma olen seda Ken Loachi stammnäitlejat ikka nõus vaatama. Miinused? Kõik ülejäänud, aga kui alustada kõige hullemast, siis no nii lolle inimesi kui siin pole ma filmides ikka ammu näinud.

Tüdruk pärib mahajäetud ja kurjakuulutava välimusega kahekordse pubimaja ning tema üürikese sealviibimise ajal tuleb majja ka mees, kes on nõus maksma palju raha, et näha naist keldris. Selle peale otsustab peategelane seal majas ÜKSI ÖÖBIDA. See on alles algus: nähes, et keldris olev naine suudab suhelda surnutega, otsustab ta sinna MAJJA JÄÄDA ja täpsemalt uurida, milles asi, aga ta ei uuri muidugi midagi, kuigi seinad on sõna otseses mõttes vihjeid täis. Pigem proovib ta seda naise kaudu surnutelt küsida.

Ühesõnaga, ammu lootsin, et nad oma rumaluses kiiremini otsa saavad ja lasevad meil eluga edasi minna. Eriti mõttetuna tundub see film pärast vägagi sarnase teemaga, aga kordades paremat “Talk to Me’d”, millega on isegi detailides kohati kattuvused.

0,5 / 5

Nädala sündmus

Sergei Paradžanovi retrospektiiv
Artis, Tallinn
6. – 14. veebruar

Sel nädalal jooksva retrospektiivi raames on võimalik näha nii Paradžanovi põhilisi filme nagu “Granaatõuna värv” ja “Unustatud esivanemate varjud”, aga ka mitmeid vähem tuntud filme. Üks originaalsemaid režissööre, kellest saab veidi pikemalt lugeda siit.

Kinosilm’s “Mai ja detsember” is a delightful and humorously cheap film that manages to be both comically cheap and cheaply comical at the same time. The film’s quirky characters and absurd plot offer a refreshing and lighthearted take on the struggles of everyday life, making it a thoroughly enjoyable watch. The blend of humor and relatability makes it a standout in Estonian cinema, and a must-see for anyone looking for a good laugh. “Mai ja detsember” is a testament to the creativity and talent of Estonian filmmakers, and a reminder that sometimes the best entertainment comes in the simplest of forms.