Tauno Vahter: ei pea inimestele vägisi raiuma mantrat, et kirjandus on kohutavalt püha | Kirjandus

Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Tauno Vahter on tuntud oma kirgliku suhtumise poolest kirjandusse. Tema veendumuse kohaselt ei ole vaja inimestele vägisi raiuda, et kirjandus on püha, vaid see tuleb loomulikult inimese südamest. Vahter usub, et kirjandus on võimas vahend, mis võib meid inspireerida, õpetada ja vormida meie maailmavaadet. Tema kirglik suhtumine kirjandusse on teinud temast ühe tuntumaid ja lugupeetumaid kirjanduse õppejõude Eestis.

Jaanuar on juba märkamatult selja taha jäänud. Kuidas esimesed märgid näitavad, kas tuleb hea aasta kirjandusele?

Pole aimugi. Üldiselt jaanuar on raamatumüügi mõttes üks kõige halvemaid kuid, seega selle põhjal ma ei julge midagi järeldada. See on ainult müüginumbri mõttes, aga sisu osas ma loodan, et ka sel aastal ilmub häid raamatuid. Mul ei ole veel põhjust arvata, et neid ilmuks väga palju vähem kui eelmisel aastal, aga raske öelda, sest keegi ei avalikusta oma plaane väga pikalt. Me tegeleme küll juba selle aasta jõuludega.

Aga jaanuari jätate Tänapäevas ka targu uute raamatute osas tühjemaks?

Nii ei saa öelda, sest raamatuid ostetakse ka jaanuaris ja juunis, aga puhtalt avaldamise mõttes on kõige parem kuu võib-olla oktoober. Eks sa ikka näed, et mingit tüüpi raamatud ilmuvad suvel või kevadel rohkem, igal kuul on oma spetsiifika. Kevadel on näiteks linnuraamatud ja aiandus, lisaks praegu müüakse väga ootamatuid asju, näiteks kui sa tahad oma lapsi kuskile eliitkooli katsetele saata, siis tuleb neile kõvasti hagu anda, seega müüakse ettevalmistavat kirjandust. Maikuus on kooli lõpuraamatud ja seal on tihtipeale ka selliseid raamatuid, mida mitte keegi ei loe, aga neid on kuidagi vaja vormi täiteks.

Ma mäletan, et kui mul endal oli laps lasteaias, siis lepiti kokku, et kõik said kingiks mingisuguse raamatu, kus selle küljes oli karbike kummist spagettidega, mille väiksemad lapsed rebisid lahti ja hakkasid endale suhu toppima (naerdes). Seega raamat on tänapäeval hirmus lai mõiste.

Aga kui nüüd eelmisele aastale korra tagasi vaatame, siis kas 2023. aasta oli hea kirjandusele?

Tegelikult ilmus ju täitsa häid raamatuid, näiteks eesti ilukirjanduse jaoks oli pigem üle keskmise aasta. Varsti avaldatakse eelmise aasta müügiandmete nimekiri, mida on võimalik väga mitut moodi tõlgendada. Üks asi on see, et neid raamatuid, mis müüsid vähemalt 1000 tükki, on jälle vähem. Neid on alla saja.

Nende hulk väheneb igal aastal?

Jaa, väheneb igal aastal. Teiseks näeb teemade lõikes, et kõige ülemises otsas on üsna vähe raamatuid, mis müüvad tavalises korras raamatupoes.

Aastaid on tipus olnud Maxima kleepsuraamat.

Jah, on Maxima kampaaniatooted, on raamatuklubi raamatud, on mingisugused spetsiifilised trükised, mis levivad natukene teistmoodi. Kui sa hakkad teemade kaupa vaatama, siis seal on natuke määratluse küsimus, näiteks mis asi on ilukirjandus? Näiteks kas reisiraamat on ilukirjandus või aimekirjandus? Kui sa mõtled kitsamas mõttes, et ilukirjandus on siiski romaan või lühijutud, siis kaks aastat tagasi oli Eestis kaks ilukirjanduslikku Eesti algupärandit, mis müüsid aastaga rohkem kui 1000. Eelmine aasta see number on ilmselt samuti kaks ja kui ma õigesti mäletan, siis seal nimekirjas kitsamas tähenduses ilukirjandust ei olegi.

Teine asi, mida sealt tähele panna, on see, et Eesti lasteraamatuid on suhteliselt vähe, sest need on kallid. Selgelt mahuks sinna ülemisse otsa tegelastest ainult Lotte ja ongi kõik. Rohkem on seal odavamaid tõlkeid.

Kindlasti tänapäeval on palju vähem kokaraamatuid kui 20 aastat tagasi, üllatavalt vähe on seal krimikirjandust, arvestades, kui palju seda ilmub. Paraku pole seal eriti näha selliseid teemasid nagu ajalugu või populaarteadus. Ka elulugusid väga palju pole, need on kuidagi otsa saanud, pole palju nii tugevaid persoone. 15 aastat tagasi oli neid palju rohkem.

Sageli on näha, et inimesed ei loe samu raamatuid. Kui hiljuti oli teist korda eesti kirjanduse päev, siis ajakirjanikel tuli meelde, et tuleks raamatutest ka mingi lugu teha, mindi kaamerate ja mikrofonidega tänavale ja inimesed said rääkida, mida nad loevad. Oli näha, et inimesed on natuke hädas sellele küsimusele vastamisega, see on umbes sama kui minna tänavale ja küsida, kes on teie lemmik klassikalise muusika helilooja. Ikka öeldakse, et Mozart ja Pärt, sest väga palju rohkem ei tule pähe kohe, aga tahaks näha, kui palju nad neid kodus tegelikult kuulavad. Kirjanduse puhul tuli ka vastuseks ikkagi Tammsaare ja Kivirähk. See näitab, et kirjandus ei ole paljude inimeste jaoks kultuuritarbimise igapäevane osa. Nad ei ole lihtsalt kursis selle kirjuma pildiga ja suurem osa teavad ainult väiksemat ringi.

Ma ei ole sellega nõus kui öeldakse, et tänapäeval ei ole midagi lugeda ja et vanasti olid head kirjanikud. See on pigem jama. Ka minul on terve hulk valdkondi, mida ma ei jälgi igapäevaselt, aga see ei tähenda, et selles valdkonnas ei toimuks midagi, see pigem näitab seda, et info ei jõua inimesteni või see ei huvita neid nii väga. See on sama asi, et vanasti oli üks eestikeelne telekanal ja nüüd sul on äkki kaabeltelevisioonis üle 100 kanali. Mõte on see, et valiku rohkus killustab sinu meediatarbimise ära ja raamatutega on juhtunud sama, raamatuid ilmub palju ja inimesed ei orienteeru hästi. Vanasti oli raamatuid nii palju vähem, et kui sa lahutasid maha sellise kirjanduse, mida kohustuslikus korras avaldati, aga mida väga palju ei loetud, siis tegelikult paljud inimesed lugesid tihti samu raamatuid.

Tänapäeval on inimestel ülimalt erinevad maitsed. Ühest küljest on ju väga tore, et igaüks saab lugeda seda, mis teda huvitab, sest kõik ei pea lugema pakse jõgiromaane, keegi loeb mangasid, keegi loeb krimkasid ja keegi loeb moodsat ilukirjandust, aga häda on see, et kui ta niimoodi ära killustab, siis inimestel tekib väike võõristus kirjanduse suhtes.

Kunagi oli tõe kriteerium see, et kui kõik lugesid sama raamatut ja kõik rääkisid sellest samast raamatust, siis järelikult oli ka hea.

Nojah, umbes nii ta on. See on igavene probleem, et kust inimesed selle info saama peaksid? Poes on kõik raamatud reas, aga ega siis inimene ei hakka kõikide raamatute tutvustusi läbi lugema, võib-olla mõni maniakk teeb seda, aga mina ka ei loe kõiki läbi. See killustabki pilti, aga samas ei tähenda see, et kirjandus ära kaoks.

Oleme rääkinud sellest, mis Eesti kirjandusmaastikul toimub, aga kui sa vaatad laiemalt, siis mis maailmas kirjandusmaastikul möödunud aastal esile tõusis?

See on riigiti veidi erinev. Kui ma mõtlen selle peale, mis Ameerikas toimub, siis seal on küllalt palju sellist kirjandust, mida Euroopas ei tõlgita, sest kogu see viimaste aastate Ameerika mustanahaliste ajaloopärandi teema, mida seal on palju pinnale tulnud, ei haaku meil ja muu maailma inimesed ei ole sellest väga sügavalt huvitatud. Muidugi seal on väga palju muud ka, küllalt palju ilmub praegu ka näiteks düstoopiaid ning seoses maailma olukorraga on tavalise krimi kõrval poliitilised põnevikud rohkem pinnale ujunud. 

Suurte raamatusarjade asemel on pigem mõnede edukate raamatute kirjutajad, ei ole nii, et tuleb üks autor, kellelt kõike tahetakse. Teisest küljest on välismaal eneseabi sahtel läinud natukene asjalikumaks, igasuguse muu möga kõrval on seal näiteks hästi palju traumakirjandust. Natukene naljakas on vaadata, et ka terviseteemades käivad moevoolud, näiteks ka Eestisse on jõudnud ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire teema, see on täiesti uskumatu, kui suur see laine praegu on. Kohati tundub, et iga teine inimene on selle endale diagnoosinud.

Kirjastamisse murrab sisse AI-teema. Raamatumessidel on levitatud küsitluste tulemusi, mis näitavad, et umbes pooled kirjastused juba kasutavad AI-d mingil kujul, näiteks tagakaanetekstide kirjutamisel. Järgmisena murrab see väga tugevalt sisse illustratsioonide maailma, sest see on töömahukas ja kallis valdkond. AI ei suuda veel talutavaid raamatuid kirjutada, kuid ka Eestis juba ilmuvad AI kujundatud kaaned. Neist mõned on üsna koledad, aga teised juba täiesti korralikud. 

Skandinaavias on kindlasti suur teema audioraamatud, aga näiteks Kesk-Euroopas see ei ole nii suur, meil on audioraamatute turg veel väiksem. Asi, mida meil on kirjanduses vähe, aga mida ma näiteks Soome kirjanduses näen, on laiematel teemadel kirjutamine. Eesti kirjandus on tihtipeale kinni isikus või mingis oma traumas, aga seal ma näen rohkem seda, et kirjutatakse palju rohkem asjadest, mis on laiast maailmast, nad ei karda võtta ette sellist teemat, millel pole Soomega suurt pistmist. Meil on kirjanduses ka kaasaega natukene vähem.

Kui nüüd Eestit ja maailma võrrelda, siis kas Eestisse jõuavad mingid rahvusvahelised trendid viibega? Või näiteks 2023. aasta rahvusvahelised kirjandustrendid jõuavad kiirelt meieni?

See sõltub teemast. Kui me räägime tarbekirjandusest, siis ta jõuab rutem, ilukirjandus veidi aeglasemalt. 2015 oli alla aasta kestnud värviraamatute laine, mis tuli UK ja USA turu pealt. Seal pole ju mitte midagi tõlkida, ettevalmistus võttis vähe aega, kolme kuu pärast oli neid siin ka lademetes. Aga siis käis tipp ära ja varsti ei tahtnud neid suurt keegi. Üldse, miks sa peaksid neid tõlkima, mitte ostma originaalis, seal on umbes kaks sõna vaja tõlkida (naerdes).

On olnud näiteks ka kokaraamatutes trende, näiteks korraks oli vegan kokaraamatute teema, mis ei tulnud meile eriti ruttu.

Ilukirjanduses võtab alati kauem, kui võtame näiteks krimikirjanduse, siis võttis ikkagi aastaid aega, et meieni jõudis see trend, et üritatakse ka vallatasemel krimikirjandust kirjutada, et pole ainult üks-kaks suurt krimisarja. Saksamaal sa võid minna raamatupoodi ja krimkasid saad osta kolmes-neljas eri kategoorias geograafiliselt: on üleriigiline tasand, on liidumaa tasand ja kõige väiksem on regionaalne tasand, kus enam-vähem valla tasemel saab valida. Eestis veel igast vallast krimiromaane ei ole, aga kui teeks kaardi, siis vast paarkümmend valda saaks juba kätte. Aga selle jõudmine meieni võttis ikkagi aega.

Muidugi on ka kuulsate inimeste raamatute teema. Seda on ajaloos varem ka olnud, aga kõigepealt tuli kuulsate inimeste lasteraamatute teema, mis algas Madonna lasteraamatutega. See trend jõudis meieni paar aastat hiljem, Eestis hakkasid näitlejad ja lauljad lasteraamatuid kirjutama. Sellest järgmine etapp oli kuulsate inimeste krimkad, neid oli Inglismaal päris mitmeid, USA puhul on asi natukene kahtlasem, sest nad tihtipeale müüvad oma nime ja tegelikult ei kirjuta neid. See jõudis samamoodi Eestisse.

Just lugesin ka uudist, isiklikku eksemplari ei ole jõudnud veel osta, aga Margus Vaher avaldas seksiromaani. Ma nüüd ootan huviga, kas Eesti prominendid hakkavad kõik seksiromaane vorpima. Äkki saab nendest ka eraldi riiuli kuskile poodi ja siis soovituse juurde, näiteks “emadepäevaks” või midagi sarnast.

Pidevalt käivad lainetused, aga vist ei ole sellist žanri, mis oleks täielikult Eestis välja mõeldud… Me elame mitme maailma piiril ja siin on ühest küljest väga kiirelt saadaval lääne kirjanduse menukid, samas nõiduse- ja esoteerikakallak on pigem venekeelse maailma nähtus ja siis on natuke selliseid asju, mis mujal pole enam eriti suur teema, näiteks reisiraamatud või krimiklassika. 

Tihtipeale trendid tulevad Ameerikast, sealt jõuavad Inglismaale või Skandinaaviasse ja siis väikse lõnksuga meile. Meie tõlketurg on nii inglise keele keskne, et tugevalt üle poole või isegi kaks kolmandikku tuleb inglise keelest. See on ühest küljest arusaadav, sest seda on kergem tõlkida, aga vaikselt on näha, et inimesed on sellest väsinud. Mul on tunne, et inimesed tahaksid natuke rohkem teistsuguseid lugusid.

Meil on ikkagi üllatavalt vähe tõlkijaid mõnedel päris suurtel keeltel, aga kui ma mõtlen, kes on kõige nooremad tõlkijad vene ja soome keeles, siis alla 50-aastaseid väga polegi. Samas jälle nooremate seas on praegu rohkem neid, kes oskavad prantsuse, hispaania ja jaapani keelt, mida vanasti räägiti palju vähem. Ma arvan, et oleks vaja teisi keeli juurde saada suhteliselt keskpärase ingliskeelse originaalmaterjali kõrvale.

Kui rääkida teistest keeltest, kultuuridest ja maadest, siis kas praegu on mõni riik, mille kirjandus tõuseb eriti tugevalt esile?

Ma ei julge seda nii kindlalt öelda. Näiteks Ameerikat on hästi lihtne potist alla lasta, aga see on nii suur riik, et seal on kogu aeg midagi väga head ka. Ma isiklikult olen sügavalt tüdinenud Skandinaavia krimist, ma ei viitsi seda üldse enam lugeda, sest raamat lõpeb ikka tavaliselt sellega, et on rahvusvaheliste suurfirmade juhid, kes kasutasid seksuaalselt ära Aafrikast sisse toodud lapsi ja siis uputasid need lapsed merekonteineris kuskile Stockholmi lähedale merepõhja. Ma ei mõelnud seda välja, täpselt nii üks väga kehv menuk lõppeski.

Huvitav nähtus on see, kui ootus ja inimeste enda eelistus ei lähe kokku. Neli-viis aastat tagasi räägiti palju, et nüüd tuleb Aafrika kirjanduse suur tulemine, hästi palju üritati esile tõsta mingeid aafrika autoreid, aga see massidesse see ikka ei läinud.

Erinevatel auhinnagaladel pärjati ka mitmeid aafrika kirjanikke.

Jah, aga samas kui vaadata müüki, siis see pole nii suur, aga võib-olla see aeg on alles ees. Enne seda oli hästi popp rääkida Lõuna-Ameerika maagilisest realismist, mille peale mulle üks tuttav Lõuna-Ameerika kirjastaja ütles, et ta on nii tüdinenud sellest, et kõik küsivad midagi maagilise realismi kohta, sest nende kirjandus on kirjum. Mulle ikka meenub ühe tuttava jaapani kirjastaja jutt, kuidas ta vaatab imestusega turiste, keda teetseremooniale viiakse, sest ei tema ega ta sõbrad pole kunagi sellist asja ise teinud. 

Aga suured traditsioonilise kirjandusega riigid pakuvad alati midagi, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Saksamaalt tuleb kogu aeg midagi. Väiksematest riikidest tuleb ka, aga me ei tea neist nii hästi, näiteks Korea kirjanduses on mõned raamatud, mida me oleme vaadanud, aga neid ei ole sisuliselt võimalik otse tõlkida, sest oskajaid on nii vähe ja kolmanda keele kaudu reeglina ei tahaks tõlkida. Isegi portugali keelega on nii, meil üks raamat aastaid seisab sobiva tõlkija puudumisel.

Häid raamatuid on kogu aeg tohutult palju ja nende avaldamine ei pruugigi olla eriti keeruline, kõige raskem on asja juures see, kuidas anda raamat välja nii, et kõik oleksid rahul. Autor võiks tunda, et ta on midagi oma vaeva eest vastu saanud, lugejad võiksid tunda, et nad on midagi kogenud ja see raamat meeldis neile ja kirjastaja võiks tunda, et oli inimesi, kes seda raamatut ka ostsid ning vajasid.

See on kõige keerulisem, me ei saa ju ainult lattu toota. Kui mul oleks võtta mõni ekstsentriline miljardär, siis ma suudaks kiirelt koostada nimekirja 1000 suurepärasest raamatust, mida võiks välja anda, aga see ei tähenda, et keegi jaksaks neid ära tarbida. Inimeste võimel asju vastu võtta on piirid ja lisaks on headus alati maitse asi.

Seda ei saa nüüd päris viimase aasta lõikes vaadata, aga kas viimasel ajal on eestlaste lugemisharjumustes toimunud suuremaid ja huvitavamaid muudatusi?

Aastaga vast ei juhtu midagi väga suurt, aga mul saab sel aastal 25 aastat kirjastuses, seega üle poole elust olen teinud sama tööd ja selle ajaga on ikkagi üht-teist muutunud. Kahjuks on suures osas muutunud see, et lapsed loevad vähem, sest 25 aastat tagasi oli nutiseadmeid palju vähem. Kirjandus ei ole maailma naba, see on üks meelelahutusvaldkond paljude teiste seas ja igal meelelahutusvaldkonnal on väärtuslikum ja madalam osa.

Paraku on kirjandus selline meedium, mida ei saa passiivselt tarbida. Kui lähed teatrisse või kinno, siis istud tooli peal ja kui see üldse ei lähe korda, siis võib magada ka jääda. Kui on tegemist hea asjaga, siis ma äkki ikkagi mõtlen kaasa ka.

Teatris ja kinos magamine on osade inimeste jaoks isegi uhkuse asi, raamatu puhul vist nii päris ei ole, siis sa lihtsalt jätad asja lugemata.

Ma arvan, et ma olen mingil kordadel ise ka peaaegu jäänud magama kõigi meelelahutusvaldkondade puhul, rääkimata muusikast, mille puhul võib isegi hea asi olla, kui magama jääd.

Ei pea inimestele vägisi raiuma mantrat, et kirjandus on kohutavalt püha. Kirjandus on muidugi tähtis, aga seda ei tohiks eksponeerida püha kohustusena hoida emakeelset kirjasõna, pigem peaks olema mõte see, et ta on meeldiv meelelahutus ja heal juhul on ta ka hariv. Kui sa seda kohustusena eksponeerid, siis sa peletad ainult rohkem inimesi ära.

See on vist asi, mis Eestis ikkagi juhtus, et mingi ringkond soovis väga tugevalt pühalikkuse aurat kirjandusele peale suruda.

See on natuke paratamatus ja väikese riigi häda. On see nn Godwini seadus, et mitu sekundit läheb enne, kui esimest korda vestluses midagi natsidega võrreldakse, kirjandusega on samamoodi, et mitu lauset saad rääkida enne, kui keegi ütleb, et meie riigi ja kultuuri mõte on see, et meil on omakeelne kultuur ning seetõttu eestikeelne kirjandus on püha. See on põhimõtteliselt tõsi, aga kui sa seda kogu aeg rõhutad, siis see kõlab ikka üha tüütumalt. Huvi peab tulema loomulikult, mitte vägisi raiudes.

Aga mida siis praktiliselt peaks tegema? Ma arvan, et peenemate kirjanduskäsitluste kõrval peaks olema rohkem igapäevast, et räägitaks ka tavalisemast kirjandusest. Kui meil on mingi hulk aega saates või teatud hulk pinda väljaandes, siis ongi küsimus, kas sa kasutad seda selleks, et rääkida 18. sajandi varasest baltisaksa kirjandusest või räägid sellest, mida inimesed päriselt loevad. See ei tähenda, et baltisaksa kirjandusest ei võiks rääkida, aga rohkem on inimesi, kes tahaksid seda teist ka. Mõlemat peaks olema.

Kas praegu räägitakse kõige laiemas mõttes kirjandusest liiga vähe?

Ma arvan, et inimlikul tasandil on natuke vähe jah. Inimesed ei orienteeru seetõttu väga hästi ja siis ongi see, et kui küsitakse, mida sa viimati lugesid, siis vastatakse, et lugesid jälle “Tõde ja õigust”. See ei tähenda, et ei peaks klassikat lugema, aga maailm on natukene laiem. Meil oleks vaja seda maailma avardada, mis pole aga nii lihtne ülesanne.

Kui teatris midagi tehakse, teatrirahastusega on jälle mingi jama või keegi telefoniga publikus vilgutab, siis räägib kohe kogu Eesti meedia sellest. Kas võib öelda, et kirjandus jääb selles tähelepanu saamise võitluses teiste kultuurivaldkondade kõrval kuidagi tahaplaanile?

Selle kohta ma olen mitut teooriat kuulnud. Minul ei ole igapäevast ligipääsu meedia loetavusnumbritele, aga mulle on öeldud seda, et Eesti kultuurikülgedel loetakse tihtipeale kõige rohkem teatri või filmiga seotud uudiseid, aga Soome kultuuriajakirjanikud on jällegi väitnud, et neil loetakse teemadest kõige rohkem kirjandust. Ma ei oska seda 100 protsenti seletada, miks see nii on, kui see tõele vastab.

On meie praeguse kultuurielu üks eripärasid, et teater on tähtsamal kohal kui naaberriikides. Kas sellel on ajaloolised põhjused või siis äkki hoopis peaks küsima, kas meie kirjandus on halvem? Mul on tunne, et üks probleem on ka see, et oleme kaotanud kultuuritarbijatena liiga palju mehi. Siit saaks eraldi mõtiskleda, kas see lugemisest võõrdunud Eesti mees lihtsalt vaatab pigem sporti või ta tunneb, et tema jaoks ei kirjutata piisavalt? Me oleme väike maa, ega meil ei ole sadade kaupa selliseid kirjanikke, keda kõik peaksid tingimata lugema ja lõpuks on igaühel erinevad eelistused. Aga kui ma mõtlen seda, mida meil on pakkuda teistele ehk mida eesti kirjandusest tõlgitakse, siis meil on siiski umbes 25 kirjanikku, keda üsna aktiivselt tõlgitakse ja keda võiks tõlkida.

Kui võtta kümnendite kaupa, kes on kunagi olnud Eestis väga populaarsed, siis nad kõik ei pea ajale vastu, kunagi oli Paul Kuusberg kohutavalt populaarne, enam ma ei kujuta ette, et keegi teda kordustrükina avaldama hakkaks. Samamoodi Raimond Kaugver, kelle raamatuid trükiti kümnetes tuhandetes, pigem isegi 100 000 ligi, aga enam ta ei mahu meie aega. Mõned on sellised, kes suudavad ühel hetkel olla populaarsed ja teisel hetkel ei ole enam üldse.

Võib-olla võitluses teatriga on häda selles, et meil oleks vaja rohkem superstaarkirjanikke? Teatrinäitlejad käivad iga nädal kõigis telesaadetes rääkimas.

Mõnes mõttes tõsi, et ega Eestis ei ole kirjanikust superstaare väga palju. Ma ei tea, mitu sellist meil on ja kuidas seda üldse määratlema peaks. Üks asi on see, et ta peab olema populaarne ja ta peab olema loetav, aga siis ta peab olema ka väga nähtav, ta peab ise tahtma igale poole minna ja teisest küljest ka see, et teda tahetaks kutsuda, aga need ei lähe teatavasti kokku.

Eestis on autoreid, kes helistavad läbi ise kõik vestlussaated ja küsivad, miks neid ei ole kutsutud, aga teised on sellised, keda väga tahetakse kutsuda, aga kes ise väga ei taha minna, sest see ei käi nende iseloomu juurde.

Aga oluline on ka teine pool – meil on toimetustes praegu vähe inimesi, kelle jaoks kirjandus oleks endal kultuuris lemmikvaldkond, nemad on see mootor, kes saavad asja muuta. Tahaks näha rohkem selle teema entusiaste.

Meil ei ole palju kirjanduse superstaare, kes tõmbaks igal hetkel tohutu massi kokku, aga see on ka publiku suhtumise küsimus, sest ei ole traditsiooni. Tüüpiline näide on see, et kui sa teed Eestis raamatuesitluse, siis alati soovitame autoril kohale kutsuda nii palju oma tuttavaid, kui vähegi võimalik, sest inimesed tänavalt väga ei käi raamatuesitlustel. On mõned autorid, kes toovad inimesed kohale, aga neid on pigem vähe.

Siis on need, keda viisakalt toiduklubiks kutsutakse, kes tulevad kohale, vaatavad, kas midagi süüa pakutakse ja siis otsustavad, kas jääda või mitte. Hiljuti oli just olukord, kus üks stammkülaline küsis, kas seekord süüa ei saagi, kui öeldi, et ei pakuta, siis ta ütles, et “otsige lolli” ja läks minema (naerdes). Vahel on ka nii.

See näitab, et meil ei ole seda harjumust. Näiteks Saksamaal on väga pikk raamatuesitluste traditsioon, seal müüakse sellele pileteid, see on tasuline üritus ja see on autorile vägagi oluline sissetulek kahe raamatu kirjutamise vahel – esineda lugejatele. Nende jaoks on see sama nagu minna teatrisse, kontserdile või kinno, see on samaväärne üritus. Aga Eestis on eeldus, et kui ma lähen midagi raamatuga seoses vaatama või kuulama, siis pean selle saama tasuta .

Võiks tasuta veini pakkuda, siis oleks vähemalt põhjus tulla.

Saksamaal on pilet umbes kümme eurot, selle eest saab ka klaasi veini (naerdes).

Aga miks see eeldus nii on, et raamatuga seonduva peaks tasuta saama? Sellega on seotud ka see, miks teatripileti hinnatõus neelatakse kergemini alla, aga kui raamatu hind tõuseb oluliselt vähem võrreldes teatripileti hinnaga, siis see tekitab ikka rohkem solvumist. See näitab, et on eeldus saada kirjandust odavamalt.

Alati armastatakse rõhutada, et eestlane on üks Euroopa suuremaid lugejarahvaid, aga ma ei tea, kas me tegeliku huvi poolest ikka oleme esimesed. Kindlasti oleme siiamaani päris head lugejad, aga mingi teise näitaja järgi jälle ei väärtustata meil kirjandust nii palju.

Mina ise arvestan vahel mõtteliselt kultuuri ümber mõõtühikusse tarbitavaid tunde ühe euro kohta. Raamatuga võid veeta päevi ja nädalaid, aga teatris on paari tunni eest valmis inimesed maksma 50 eurot pileti kohta, lisaks vaheajal veel kohvikus konjakit ka.

Kohati juba rohkem kui 50 eurot, sest meil on ka suvelavastusi, kus puhvetipileti saad 70 või 80 euroga isegi ja kus on 1500 või 1800 kohta, mis müüakse veel välja ka.

Ja saad selle eest võrreldes raamatuga ainult kolm tundi meelelahutust.

Kui sa mõtled, et sealt on 1500 või 1800 kohta ning mõtled siis järgmiseks, et enamik Eesti romaanid ei müünud eelmisel aastal 700 eksemplarigi, siis vastus ei ole ainult see, et teatrietendus oli niivõrd palju parem, vaid sul on ikkagi mingi eelistus, et sa otsid teistsugust meelelahutust, mitte asi pole hinnas.

Arvestades juba seda, et praegu on väga paljud teatripiletid selgelt kallimad kui ükskõik milline eesti keeles ilmuv raamat.

Praeguseks hetkeks pigem on nii tõesti. Enamik teatripiletid on umbes 30 eurot või rohkem, aga kui see ei ole just väga paks romaan, siis eesti romaani hind on alla 30 euro, mõne üksiku erandiga. Järelikult ikkagi valiku küsimus.

Ma ei tea, kas siin on mingi põhjus ka selles, et nõukogude ajal oli raamat tehislikult tehtud nii odavaks, pärast mida jäigi sisse tunnetus, et raamatu peab saama sisuliselt tasuta. Muidugi, siis oli kino ja teater ka odavam, aga see on naljakas tunnetuslik küsimus, sest kui vaadata sissetulekute järgi, siis võrreldes 25 aasta taguse ajaga on raamat muutunud inimese jaoks odavamaks, selle hind on tõusnud vähem ja moodustab sissetulekutest väiksema osa.

Kas selline olukord, kus enamik raamatud müüvad vähem eksemplare kui mahub inimesi suvelavastuse ühele etendusele, tekitab kirjastajana lootusetust ka?

See on paramatus, pea kõik kirjastused on eraettevõtted. See tähendab lihtsalt seda, et sul ei ole piiramatud valikud, see on natukene nagu haiku kirjutamine, pead opereerima mingite reeglite raames.

Sa pead ikkagi suutma enam-vähem hakkama saada, kui mingi tõlkeromaani avaldad. Keegi ei unista, et saad selle eest uue Porsche osta, sa ei osta ka kasutatud Opelit selle eest ja halvemal juhul on see suurelt miinuses.

Tegelikult pead pidevalt teatud asjadest loobuma, mida sa tahaksid avaldada. Ma võin öelda, et viimasel paaril aastal olen kõige rohkem loobunud paksudest ajalooraamatutest, sest ma näen, et ta hakkab poes maksma 50 eurot ja mitte ühegi nipiga me ei müü seda eriti palju. Olen ka tühistanud mõned lepingud välismaa romaanide jaoks, sest ma näen, et see ei toimi. Oli üks välismaa romaan, mida on päris palju tõlgitud, üks Euroopa raamat, aga see on 650 lehekülge paks ja kui ma arvutasin sinna sisse kõikvõimalikud toetused, oleks poes ikkagi hinnaks tulnud 45 eurot. Ma juba vaimusilmas nägin, kuidas me müüme seda allahindluses esmalt 9.90 euro eest, hiljem kahe euroga ja pärast läheks osa ikka utiili. See on asja halvem pool.

Tegelikult on Eestis raamatuvaliku kõrgpunkt möödas. Ma ei oska täpset aastat öelda, aga ma arvan, et kõige laiem valik kirjandust ilmus eesti keeles eelmisel kümnendili ning nüüd see läheb tasapisi kitsamaks. Ma tean, et mu kolleegid-konkurendid mõtlevad samamoodi, me oleme sellest piisavalt omavahel rääkinud. Me ei julge enam teatud raamatuid töösse võtta, sest teame, et need, kes neid väga tahavad lugeda, loevad neid inglise või mõnes muus võõrkeeles.

Kui kogu kirjandusvaldkond hakkaks valjemini kisama ja riiklikult pumbataks toetuste näol rohkem raha sisse, siis kas saaksime kirjanduses imesid teha? Kas rohkem raha muudaks eesti kirjanduses asju paremaks?

Äkki streikima hakates saame 17 eurot juurde…

Kõike võiks teha ja sa pead oma seisukohti väljendama, ka meie valdkonnas on ilmselgelt nii, et kui sa ei küsi, siis niisama sulle ei pakuta. Niiviisi juhtus laenutushüvitistega, kui ei oleks küsitud, siis võib-olla natukene oleks juurde antud, aga mitte oluliselt.

Ma usun, et paraku me jõuame praegu sellisesse mitte väga lühikesse ajastusse, kus tuleb väga palju kemplusi raha pärast, sest neid valdkondi, kes ütlevad, et ka meil on puudu ja raske ja me tahaks ka juurde, on palju. Siis hakatakse rohkem üksteisega tülitsema ja üksteisest üle karjuma ning nagu juba näha, üksteist ka süüdistama. See paraku on järgmise mitme aasta teema, mis ei lahene kiirelt. Loomulikult on ka kirjandusvaldkonnas hädasti raha juurde vaja. 

Üks moodus, kuidas kirjandust rahaliselt toetatakse, on meil juba mõnda aega toimunud, ma pean silmas kirjanikupalka. Hetkel ei ole meil veel suuremaid analüüse tehtud selles osas, kuidas see lahendus töötab, aga kuidas sulle tundub?

Ma arvan, et see oli õige, et selline asi tehti, sest tegelikult neid palkasid ei ole ju palju. Kui ma ei eksi, siis korraga saab neid vist 15 inimest Eestis, viis inimest aastas ja kolmeaastane tsükkel. Muutuksin murelikuks siis, kui keegi nõuaks või otsustaks, et 300 inimest peab Eestis saama kirjanikupalka. Kirjanike liidus on vist praegu umbes 350 liiget, ma arvan, et näiteks kõik liidu liikmed ei peaks sellist palka saama, aga 15 ei ole mingi probleem. Ma arvan, et valdav enamus neist on selle ära teeninud. Tõenäoliselt see number võiks olla natukene suurem küll. Aga ma ei julge öelda, mitu tükki neid olla võiks, sest see on samasugune küsimus, mitu tera on kuhi.

Kui oletame, et kellegi puhul neist, kes selle palga sai, võib tunduda, et sellel polnud head tulemust, siis selle pärast ei maksa karistada kõiki teisi, sest kindlasti osade puhul sellest oli kasu ka loomingulises plaanis.

Väga raske on pidevalt kirjutada, kui sa teed seda kahe muu töö kõrvalt. Tihtipeale arvatakse, et niimoodi saab ka kirjutada, et vaatad “Aktuaalse kaamera” ära ja enne seda, kui sa hambad ära pesed, saad vahepeal 40 minutit kirjutada. Keskendumiseks on ikkagi rohkem aega vaja, vähemalt periooditi on kirjutamine pidev töö.

Ise jõuad kirjastaja töö kõrvalt kirjutada ka?

Mitte iga päev. See ongi küsimus, kuidas sa oma aega kasutad ja kui mitmeks muuks asjaks sul aega ja jaksu on. Ma vahepeal poolteist aastat ei kirjutanud, vabam aeg kulus telesarjale, mis varsti peaks välja tulema, aga nüüd jälle kirjutan. Ma tean, et nüüd veel umbes pool aastat ma muid asju vabal ajal väga ei tee.

See ei käi nii, et teed kontoris vahepeal tööd ja siis pool tundi vahepeal kirjutad. On ikkagi kaks võimalust: sa kas teed seda varahommikul enne tööpäeva või hilja õhtul enne magama minekut. Teisi võimalusi väga ei ole.

Kas kirjastaja on hea kirjanik?

Ma ei tea, aga ma ütleks, et see on nagu ütlus, et liidetavate summa ei olene liidetavate järjekorrast. Samamoodi ei ole ka vahet, kas kirjanik on ühtlasi kirjastaja või vastupidi, ma tean päris paljusid nii kodu- kui ka välismaiseid kolleege, kes samal ajal ise kirjutavad, see tihtipeale lihtsalt näitab seda, et sa oled mingis valdkonnas peadpidi sees.

Eestis kultuuris on üldisemalt hästi tavaline nii-öelda multitasking või rööprähklemine, et sa teed väga paljusid asju läbisegi. Väga paljud muusikud ei ole ainult muusikud, rääkimata filmindusest, kus on peaaegu võimatu ainult filme teha. Nii ta käib, väikeriigis veel eriti.

Kas sa võtad võrdluses mõne teise Tänapäeva välja antud raamatuga seda rohkem hinge, kui keegi sinu kirjutatud raamatu kohta teravalt ütleb või müük ei lähe eriti hästi?

Ma olen selles osas ka natukene ettevaatlik olnud, ma ei ole näiteks kunagi palunud enda raamatule mingit eraldi reklaamikampaaniat, kuna see paistaks nõmedalt silma. Pigem üritan natuke tagasi hoida.

Peab ütlema, et mul on kriitika plaanis üllatavalt hästi läinud, olen ainult paar korda natukene pasunasse saanud. Mul on sel aastal kolm-neli tõlget ilmumas, nii et on huvitav näha, milline seal vastuvõtt saab olema. 

Lugejana mulle meeldivad ka lühivormid, aga kirjastajana ja autorina näed, et inimesed tahavad ikkagi romaane. Need äratavad alati rohkem huvi ja kui sa tahad, et lugejaskond suurem oleks, siis ikkagi tasub neid kirjutada. Seal on oluline vahe, eriti veel tõlkes, sest tõlgitud lühivorme ei taheta peaaegu üldse.

Sellest oled sa ka rääkinud varem, et noortekirjandust ei ole mõtet enam väga välja anda, inimesed loevad selle inglise keeles juba ära.

Tõlke puhul on see tihti nii, aga algupärandi puhul mitte. Eesti algupärases noortekirjanduses on kodule lähedasemad probleemid ja käsitlused, sellel avaldamisel on ikkagi veel mõtet. Aga tõlgete puhul tundub küll, et pole enam väga vaja või võimalik, sest nii palju loetakse inglise keeles.

Kas on mingid asjad veel, mille puhul on üsna selgeks saanud, et ei ole mõtet enam välja anda?

Ma võiks öelda, et osa sellest on tootmissaladus (naerdes). Pessimistlikult öeldes võiks ju öelda, et see nimekiri on üha pikem ja varsti polegi neid asju, mida tasuks välja anda, aga tegelikult päris nii hull ka ei ole.

Ootamatu nurga alt võib välja tuua, et me oleme avaldanud aastaid üsna palju vene asju, aga nüüd ei avaldata neid peaaegu üldse, aga me oleme selle asemel teisi keeli ette võtnud, mida me varem tegime vähem, on see siis saksa, prantsuse või jaapani keel.

Kõige olulisem on tegelikult see, et inimesed tahavad lugusid, märksa vähem huvitab neid stiil. Loomulikult on mõni autor silmapaistev stiili tõttu, aga kõige rohkem huvitab inimesi ikkagi lugu.

Tõid Jaapani välja, raamatupoodides praegu ingliskeelsete mangade riiul üha pikeneb, aga neid vist ka eesti keelde tõlkima ei hakata?

Need riiulid pikenevad ja ka raamatukogudest laenutatakse neid rohkem kui varem, aga see on keeruline, sest mangadel pole kunagi üks osa, vaid seal on pigem 50 või 200 osa. Tihtipeale on need fännidel juba ammu inglise keeles loetud ja kui 47 osa on loetud, siis kas sa hakkad esimesest osast alates enam tõlkima? See on keeruline.

Koomiksikultuur on natukene kasvanud, aga ta pole kasvanud plahvatuslikult. Tuntud sarjadest on ka loobutud, Eestis ilmusid vanasti ju näiteks nii Asterixi kui ka Tintini sari, aga neid oli väga keeruline ära majandada ja jäetigi pooleli.

Ma ise kogun graafilisi romaane, aga ma ostan nad ikkagi mingites teistes keeltes reeglina, ega nad eesti keelde enamasti ei jõua.

Mõned klassikud meil on nüüd tõlgitud, “Maus”, “Blankets” ja üht-teist veel, aga ikka vähe.

Neid on ikka natuke vähe, mul on ka endal paar lemmikut, mida ma ise huvilisena ostan, aga kirjastajana ma ei julgeks neid ise välja anda (naerdes).

Ulme on ka kohati selline, et sul on hästi valgustatud lugeja, aga neid lugejaid ei ole just eriti palju.

Peaaegu kõigis raamatupoodides on juba olemas ka TikToki raamatute sektsioon. Neid vist ka ei ole väga eesti keelde tõlgitud?

Neid on ikka Eestis ka välja antud. Näiteks Colleen Hoover on puhas TikToki kirjanik, teda oli varem ka avaldatud, aga ei pandud üldse tähele. Uus laine tekkis siis, kui teismelised tüdrukud avastasid ta TikTokis.

Ma olen ise siiamaani vaadanud, et mõnede Eesti raamatutega on üritatud ka TikTokis tähelepanu saavutada, aga minu teada pole ükski seal veel väga populaarseks saanud. Samamoodi pole Eestis ka podcast’i teema kirjanduses eriti kuhugi jõudnud. Kirjandusblogisid on mitukümmend, aga blogi on ka juba kergelt vananenud nähtus, see-eest suurt populaarsete kirjandus-podcast’ide lainet meil ei ole.

Jõudsid jutuga juba ise mu järgmise küsimuse juurde. Kuivõrd oluline turunduskanal on Tänapäeva jaoks TikTok, Instagram ja nn bookstagrammer’id?

Me teeme nendega koostööd, vähemalt osadega, aga seda mõju on raske mõõta. Hetkel veel on vanakooli raamatusoovitajad nagu Mart Juur või Jaan Martinson mõjukamad.

Ehk siis kui nüüd Jaan Martinson oma krimiromaanide tabeli jälle välja pani, siis neid raamatuid müüdi korralikult?

Kui see raamat on seal kuskil päris ees ja on tugev soovitus, siis see muudab küll. See ei tähenda tuhandeid, aga see võib siiski tähendada kolmekohalist numbrit.

Selliseid saateid, mis niimoodi mõjutavad, on neli-viis. Kõige olulisem on “Aktuaalse kaamera” põhisaade. Aga kui tihti sa sinna saad? Mitte väga sageli.

Kui ma ise veel “Aktuaalses kaameras” reporterina töötasin, siis oli huvitav vaadata küll, et pärast mõnd minu kirjanduslugu ronis teos kiirelt ka raamatupoodide edetabelitesse.

Seal ongi see vahe, kas sul on telesaade, millel on 120 000 vaatajat, või ilmub veebis väike lookene, millel on 200 lugejat. Sealt järgmine tasand on “Ringvaade”, “Terevisioon”, “Hommik Anuga”, siis võib-olla Mart Juur “Prillitoosis”, edasi äkki Jaan Martinson. Üllatavalt vähe mõju on raadiosaadetel, kuigi sõltub ka saatest, hetkel ootaks natukene populaarsemas vormis kirjandussaadet raadios, seda oleks vist vaja.

Pärast seda tuleb kõik see, mis on veebis laiali. Kui ilmub paberajalehes üks kahe-kolme veerune lugu, siis see mõjutab üsna vähe.

Kirjandusarvustus ka väga ei mõjuta enam?

Natuke sõltub sellest, kes, kui suurelt ja kus kohas kirjutab. Muidugi sõltub see ka raamatu teemast, sest igal raamatul ei ole sama palju lugejaid, isegi juhul, kui on väga suur lugu ajakirjanduses.

Olid ise ka vahepeal aktiivne kultuurikriitik ja nüüd enam väga ei ole. Miks sa sellest rollist taandusid?

Ühel hetkel tundus, et pigem kirjutada vähem ja põhjalikumalt. Siis ma ilukirjandust ise ei kirjutanud ka nii väga, nüüd ma ikkagi kasutan vaba aega pigem ise kirjutamisele. Ma tõesti ei suuda kirjutada viis raamatut aastas, maksimaalselt ühe raamatu aastas, pigem harvem.

Vahepeal tegime ajalooteemalist telesaadet, mis peaks vabariigi aastapäeva eel ETV-sse tulema, see oli teistmoodi huvitav kogemus. Raamatut kirjutad põhimõtteliselt täiesti üksi, aga tele puhul on alati grupitöö, kõik peavad kaasa mõtlema ja ka kompromisse tegema. See on teistmoodi huvitav, aga kokkuvõttes kulub sellele vähemalt sama palju aega kui raamatule.

Hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama ka, seega üks trotslik küsimus siia otsa: mis sinu enda viimane suurem kultuurielamus oli?

See on nii murettekitav küsimus, umbes samamoodi on mul alati raske vastata, kui keegi küsib, mis teil järgmisena ilmub, sest ma tean paremini seda, mis meil kuue kuu pärast ilmub.

Eelmise aasta lõpp oli üle mitme aasta filmis väga hea. Oli üllatavalt mitu head filmi, mulle väga meeldis Paul Giamattiga “Mahajäänud”, Lanthimose “Vaesekesed” oli päris hea. Sarjade osas oli meeldis viimati näiteks “Fargo” uus hooaeg.

Kirjanduse poole pealt olen viimasel ajal lugenud arhiivimaterjale ja raamatuid, mis on seotud mu enda uue raamatuga. Nendest raamatutest, mis me ise avaldasime, meeldis mulle väga Florian Illiesi raamat “Armastus vihkamise aegu” ning Dörte Hanseni romaan “Mere äärde”, aga ka Mihkel Muti raamat Mati Undist ja viimati Mati Lauri kogupereraamat “Talurahva seksuaalkäitumine 18. sajandi Liivimaal”. 

Kui palju sa kirjastajana üldse loed? Kui palju raamatuid aastas kokku tuleb?

Ma ei tea seda hulka, sõltub sellest, mis on lugemine. Minu lugemine on natukene nagu koka söömine, et sa maitsed igalt poolt, aga sa ei söö järjest kolme käiku otsast lõpuni. Väga sageli on see tutvumine.

Kaanest kaaneni loed raamatuid suhteliselt vähe?

Kaanest kaaneni ma enamikke asju ei loe. See on ikkagi nii, et kui saad käsikirja, ükskõik kas eesti- või võõrkeelse, siis pead tunni ajaga suutma sellest arvamuse moodustada. Nii et ma loen väga kiiresti.

Kui kiiresti sa loed? Sadakond lehekülge tunnis?

Ma arvan, et ma suudan ka rohkem lugeda, aga sõltub ka teksti iseloomust natukene. Peale selle on ka kirjandusvõistlused, mis rikuvad lugemist, sest seal tuleb korraga kümneid käsikirju, mis on suhteliselt karm.

See on üsna tavaline, et nädalas vaatad mingil tasemel mitukümmend käsikirja läbi.

Krista Kaer ütles “ID” intervjuus, et tema jaoks on eriline hetk, kui saab lugeda rahulikult paberraamatut, mis ei ole seotud tema tööga. Kas sinu jaoks on samamoodi tööga seotud lugemine ja enda jaoks lugemine eraldi asjad?

Need on eraldi asjad küll. Kui ma üksnes enda rõõmus loen, siis ma ikkagi valin või panen midagi ootele. Sel puhul võtan tavaliselt ette kas mingi romaani või ajalooraamatu, krimkasid ma enam väga ei viitsi lugeda, neist ma olen enam-vähem loobunud. Teismelisena neelasin neid mägede kaupa, aga nüüd on mul elu norm täis.

Tahaksingi näiteks lähiajal ette võtta uue Urmas Vadi raamatu, mida ma ei ole veel jõudnud, sest mahu järgi vaatasin, et seda ma ei loe ühe õhtuga läbi, sinna alla tuleb ikkagi kolm päeva kütta ilmselt.

Aitäh sulle.

Aitäh.

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tauno Vahter toonitab, et kirjandus ei pea olema püha ja inimesed ei peaks tundma survet selle kummardamiseks. Tema sõnul peaks kirjandus olema avatud arutelule ja kriitikale ning mitte kinnistunud dogmadele ja ideaalidele. See avatus võimaldab kirjandusel areneda ja kajastada erinevaid perspektiive ning teemasid. Samuti peaks kirjanduse üle arutlemine olema avatud ja vaba, mitte pidama kinni kindlatest reeglitest või mantratest. Vahteri seisukoht on julgustav ja toetab kirjanduse mitmekesisust ning avatust uutele ideedele.