Filmiloolane Mark Cousins: kino väärtustab arusaamist sellest, kui suurepärane on maailm | Kirjandus

Mark Cousins, tuntud filmiloolane ja kirjanik, propageerib filmi kui kunstivormi, mis avardab meie arusaamist maailmast. Tema kirg ja pühendumus kino vastu on pannud teda reisima üle kogu maailma, avastades erinevaid kultuure ja ajaloo lugusid. Cousins usub, et filmi mõju ulatub kaugemale meelelahutusest, vaid aitab kaasa ka inimeste maailmapildi laiendamisele. Tema kirjandus ja dokumentaalfilmid on inspireerinud paljusid inimesi avastama uusi perspektiive ja mõista filmikunsti tähendust meie igapäevaelus.

“Story of Film” on monumentaalne töö nii raamatu kui ka filmina. Kas raamatu lõpetamine tähendas teie jaoks ka ühe teatud ajajärgu lõppemist? Kas filmi lugu on lõppenud? Kas kino sellisena nagu me seda tunneme on surnud?

Ma arvan, et kino on väga noor kunstivorm, hoopis noorem kui näiteks kirjandus ja seetõttu võib öelda, et oleme alles alguses. Minu “filmi lugu” räägib kinokunsti algusest, kuid tulevik on on veelgi kaugemal. Me oleme tunnistajaks tehnoloogilistele muutustele, teame, et ühiskond muutub, teame, et filmi lugu jätkub, võttes kõiksuguseid pöördeid, laienedes nagu jõgi.

Meil on tehisaru ja striimimisteenused, mis kõik muudavad pilti?

Jah, kinoajaloo alguses olid kaamerad hoopis suuremad kui need, mida kasutame praegu. Ja enamik inimesi ei saanud talletada pilte, nad ei saanud teha filme või rääkida lugusid visuaalselt. Praegusel aastakümnel võib pea igaüks oma lugu edasi anda, see tähendab, et on toimunud filmikeele uus demokratiseerumine. See on ju suurepärane. Ükskõik, kuhu lähen, hiljuti olin Egiptuses, kohtusin noorte filmitegijatega, kes valmistuvad rääkima esimest korda oma lugu kinos.

Kui aga vaadata igasuguseid videolõike, mida postitatakse sotsiaalmeediasse ja Youtube’i, need võivad olla tehisaru tehtud reklaamklipid või telefoniga üles võetud õnnetusjuhtumid või rääkivad papagoid. See pole ju kino ega filmikunst?

Sa ei pea omama suurt kaamerat ega tehnoloogiat ega Hollywoodi stuudiot. Kino tähendab kaamera kasutamist maailma vaatlemisel, näha seal midagi värsket ja uut. Mõnikord võib see värske ja uus olla ka sümboolne õnnetusjuhtum tänaval, mis meid liigutab, mis meid puudutab.

Aga õigusega võib olla mures tehisaru kasutamise pärast, sest see lubab manipuleerida neil inimestel, kes ei usu demokraatiat ega ühiskonda. Tehisaru on ohtlik ja seepärast arvan ma, et vajame väga koolides filmialast haridust. Iga kool, kus õpetatakse kirjandust, maalikunsti, ühiskonda, peaks õpetama ka visuaalset keelt, sest seda on praegu nii palju ja seda on väga hõlbus ära kasutada.

Milline on teie arvates kinode tulevik, sest meil on nüüd hoopis teisi viise ühiseks kogemuseks?

Inimesed ütlesid 1930. aastatel, et kino kaob. Nad ütlesid ka 1950. aastatel, kui tuli televisioon, et kinos käimisega on lõpp. 1980. aastatel, kui tuli VHS, arvati samuti, et kinoga on nüüd kõik. Sama öeldakse praegu. Koroonapandeemia andis kinole muidugi suure löögi, kuid paljudes riikides on viimase kuue kuuga vaatajaarvud tõusnud.

Jah, inimestele meeldib istuda kodus, vaadata Netflixi, vajutada vahepeal pausi ja süüa pitsat. Aga inimesed tahavad midagi muud, nad tahavad midagi suuremat kui elu, midagi vaimustavat, eepilist kogemust. Nad lähevad kinno, vaatavad seda hiigelsuurt ekraani, see oleks nagu jaanuaris vaadata augustit, kinos on justkui elust suurem eepiline kvaliteet. Kõik inimesed soovivad olla osa sellest meeliülendavast, millestki, mis on suurem kui me ise.

Ütlesite, et igaüks võib olla filmitegija ja näib, et igaüks võib olla ka filmikriitik? Millist tulevikku ennustate siis filmikriitikale?

See on suurepärane, et nii paljudel inimestel on filmide kohta arvamus. Ükskõik kuhu lähen, seal räägivad inimesed mulle oma arvamustest filmide kohta. Aga nii nagu iga distsipliini juures, on kõige olulisemad nende hääled, kes hoiavad end kursis, kes teavad ajalugu, kultuuri, tehnoloogiat. Kui võtta näiteks Eesti kinokunst, ma ei ole selles ekspert, kuid mäletan filmi nimega “Kevade”, mis on tehtud 1969. aastal ja see on meistritöö. Kui siin rääkida filmikunstist, peab esmalt seda filmi nägema.

Seega teadmine eelnenust on endiselt oluline, haridus on endiselt oluline, et paremad kriitikud saaks seda teadmist kasutada ja meidki teavitada. Ma arvan, et paljud, kes seda meie jutuajamist loevad, tunnevad, et on valikutest küllastunud – Netflix ja teised striimimisportaalid, nii palju on vaadata, mida ma valin? Oled segaduses, pimestatud, ja seepärast on kriitikud praegu eriti olulised. Nemad saavad öelda – proovi seda, vaata seda filmi, see on ilus.

See oleks siis nagu personaliseeritud, suunatud kriitika?

Mõnes mõttes. Põhjus, miks ma kinosse armusin, on selles, et ta viib mind endast välja. Ta näitab mulle teisi maailmu. Enne seda, kui läksin Iraani, olin näinud Iraani filme, enne kui tulin Eestisse, olen siin olnud mõned tunnid, olin juba näinud Eesti filme.

Seega kino on väga hea vahend selleks, et viia sind võluvaibal ümbermaailmareisile. Seetõttu olen väga positiivselt meelestatud ka kino tuleviku suhtes, sest see väärtustab arusaamist sellest, kui suurepärane on maailm. Ma elan Šotimaal ja meil on suurepärane kirjanik Robert Louis Stevenson ja tema on kirjutanud tuhandevärvilistest piltidest silme ees. Kino annabki selle tuhandevärvilise pildi.

Kokkuvõttes võib öelda, et filmiloolane Mark Cousins on tõstnud esile kino võimet avardada inimeste arusaamist maailmast ning näidata, kui suurepärane ja mitmekesine see tegelikult on. Tema kirjutised ja dokumentaalfilmid on aidanud avada uksi erinevate kultuuride, ajastute ja inimkogemuste juurde, pakkudes uusi perspektiive ja emotsionaalseid elamusi. Cousins on näidanud, kuidas kino ja kirjandus võivad vastastikku täiendada ning avada uusi teadmisi ja mõtteid. Ta on innustanud inimesi avastama maailma kaudu filmikunsti ning pakkunud uut arusaama kunsti ja elu seosest.