Loe katkendit Heinrich Eisenschmidti mälestustest Krümmeri õppeasutuses | Kirjandus

Tere tulemast Eesti! Heinrich Eisenschmidti mälestused Krümmeri õppeasutuses on põnev lugemine kõigile kirjandushuvilistele. Tema kaasahaarav kirjeldus koolipäevadest ja õppeasutuse õhkkonnast pakub põnevaid sissevaateid 19. sajandi Eesti haridussüsteemi. Eisenschmidt avab oma isiklikud kogemused ning annab lugemiseks kaasahaaravaid detaile, mis haarab lugeja täielikult. Kui soovid avastada põnevat ajalugu ja saada ladusat lugemist, siis on need mälestused just sinu jaoks. Tutvu kindlasti Eisenschmidti looga ja avasta tükike Eesti ajalugu läbi tema mälestuste.

Loomingu Raamatukogus ilmus Heinrich Eisenschmidt “Mälestusi Krümmeri õppeasutusest Võrus”, mille tõlkis eesti keelde Ene Kuus. Avaldame teosest lühikese katkendi.

19. sajandi 30. ja 40. aastatel oli Võru üks Liivimaa tähtsamaid hariduslinnu. Suur roll oli selles Heinrich Krümmeril, kes tõi 1832. aastal sinna üle oma erakool-pansionaadi. Kolm aastat hiljem jõudis Krümmeri kutsel Võrru noor õpetaja Heinrich Eisenschmidt. Raamatus kirjeldab ta vestelises laadis seda, kuidas algas tema koolmeistritee ja keda ta sellel kohtas.

Katkend

II peatükk

Krümmer

Quod munus reipublicae aferre majus

meliusve possumus, quam si docemus

atque erudimus juventutem?*

Olgu see Cicero (“De divinatione”, II) kiidukõne, mida võib kohandada kogu õpetajaskonnale, mõeldud asendama kõike, mida ma oma austatud õpetamis- ja kasvatustöö meistri kohta pole piisavalt või olen liiga lühidalt öelnud, ja seepärast panen selle suurima heameelega käesoleva peatüki motoks, kuna härra Krümmer, hoolimata oma suurepärasest tegutsemisest ja sadadest tublidest meestest, kes tema õppeasutusest on riigi teenistusse läinud, pole minu teada mingisuguse avaliku tunnustuse osaliseks saanud.

Mul on väga kahju, et ei saa selle kirjutise ehteks tuua Krümmeri portreed nendest aegadest, millest kirjutan. Välimuselt keskmist kasvu ja jässakas, peegeldusid tema näojoontes selgelt tema olemuse põhiomadused: energilisus, kindlameelsus, mõistus ja heatahtlikkus. Sama iseloomulik oli tema käekiri: jõuline, selge ja meeldiv ka põgusates ridades.

Krümmeril olid suurel määral olemas kõik ühe õppeasutuse juhile vajalikud omadused, eelkõige väsimatu tegutsemistahe koos rahu ja ettenägelikkusega. Üks juhtum õppeasutuse ajaloost annab tema haruldastest omadustest sedavõrd ilmekat tunnistust, et pean sellest põhjalikumalt kirjutama. Krümmer oli avanud Eestimaal Ehmja mõisas kooli, kus peagi käis üle 40 poisi.

Ühel laupäeval, kui kogu koolipere söögilauas istus, puhkes tulekahju ja kogu maja põles nii kiiresti maha, et härra Krümmer suutis päästa vaid ühe laeka, õpetajad mitte midagi ja õpilased ühe ladina keele grammatika õpiku, mis juubeldades tulle tagasi heideti. Loomulikult oli see kooli asutaja jaoks meeleheitlik olukord, aga nüüd näitas härra Krümmer, mis masti mees ta on. Laupäeval põles õppeasutuse hoone maha ja järgmisel esmaspäeval algas õppetöö uuesti, lisaks sellele oli kogu õppeasutus Lähtru mõisa üle viidud! Vallasvara kolimisega polnud mõistagi tarvis vaeva näha. Juba laupäeval oli Krümmer saatnud käskjala Tallinna, ja mida seal õppematerjalidest ja koolitarvetest saada oli, see toodi kohale. Varsti pärast tulekahjut lubas Krümmer õpilased suvevaheajale, ning kui õppetöö pärast vaheaega uuesti algas, oli kasvandike arv peaaegu kahekordistunud. Kui sageli jutustasid vanemad õpilased mulle sellest tulekahjust, mille asjaoludest olid neil üsna omapärased muljed – kuidas virtin olevat kohutavalt erutatuna tulnud söögituppa sõnadega “Töömees laseb öelda, et maja põleb” ja kuidas õpilased tulekahju ajal olevat õuel ratast veeretanud.

Ma ei saa jätta märkimata veel üht näidet Krümmeri otsustusvõimest. Varsti pärast kooli Riisiperest Võrru kolimist tormab ühel päeval Krümmeri tuppa poiss ja ütleb: “Härra Krümmer, ülakorrusel on tulekahju!” – “Mis? Juba jälle?” küsib Krümmer püsti tõusmata ja rahulikult edasi kirjutades. Seekord oli see üksnes ühe õpetaja öökuub, mis oli kogu toa suitsuga täitnud. Sellist tõendust Krümmeri rahulikkuse kohta kuulsin ma õpilastelt, kellele sellised lood tugevat muljet avaldasid.

Üleüldse oli Krümmerile omane suur enesevalitsemine ja ma ise nägin tema rahulikkust sellistes olukordades, kus ka kõige suurem kannatus oleks võinud katkeda. Sellisest enesevalitsusest kõrgemale asetaksin ma aga tema visaduse ja niisama haruldase omaduse ka kõige raskemates olukordades vastu pidada ja eesmärki järgida. Pärast seda, kui ma ise hoopis teistes oludes sellise ametiposti raskusi tundma õppisin, pean ma ikka ja jälle eneselt küsima, mis ometi ajendas Krümmerit seda koormat kandma, ja pean imestama selle üle, et ta seda võitlust lapsevanemate, õpetajate ja kogu maailmaga nii kaua edukalt jätkas ja ka kõige ägedamas kokkupõrkes vahekordade katkemist vältida suutis.

*Kas võiksime tuua riigile veel suuremat kasu / kui see, et õpetame / ja harime noorsugu? (Ladina k.)

Heinrich Eisenschmidt’s memories of Krümmeri õppeasutus provide a fascinating insight into the educational experiences of students in Estonia. The vivid and detailed description of the school environment and the relationships between teachers and students is both engaging and thought-provoking. It gives readers a glimpse into the challenges and triumphs of a bygone era in Estonian education. Eisenschmidt’s writing style and his ability to capture the essence of his experiences make his memoirs a valuable contribution to Estonian literature. Overall, his recollections of Krümmeri õppeasutus offer a compelling and nostalgic look at the past.