Lavakunstikooli lõpetav Hele Palumaa: ennast ei tohi liiga tõsiselt võtta | Teater

2211447h00ddt24

Tere tulemast Eestisse! Meet Hele Palumaa, kes lõpetab kuulsat Lavakunstikooli. Tema sõnum on selge: ennast ei tohi liiga tõsiselt võtta. Palumaa on tõeline teatriinimene, kes usub, et kunst peaks olema nauditav ja vaba ning et igal inimesel peaks olema võimalus end väljendada. Tema looming on julge, dünaamiline ja inspireeriv. Palumaa on valmis astuma lavale ja jagama oma kirge teatrikunsti vastu. Tema peagi lõpetatav koolitee on teda valmistanud ette tulevikuks, kus ta saab oma sõnumit veelgi kaugemale viia. Tutvuge Palumaa ja tema loominguga ning laske end kaasa haarata tema kirglikust maailmast.

Kuidas sa teatrini jõudsid ning millal mõistsid, et soovid end sellega erialaselt siduda?

Minu pere on mind juba väiksest saati väga palju teatrisse viinud ning imetlus näitleja eriala vastu tekkis juba siis, kuigi toona olin kindel, et minust saab üldsegi trammijuht. Ma ei mõelnud näitlejaks saamisele, aga arvan, et see oli pigem ideaal mingisugusest paeluvast keskkonnast – teater oli koht, kus tahtsin viibida.

Pärast põhikooli läksin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi, kus teatriõppega esimest korda otseselt kokku puutusin. Ühest küljest tekitas see tõmmet, teisalt ka tõuget: selles on alati olnud mingi võlu, et köögipoolt nägemata tundub kõik palju ideaalsem ja põnevam, kui igapäevaselt selle sees olles.

Kas sa mäletad seda hetke, mil mõtlesid, et võiks VHK-sse teatriklassi minna? Kust see köögipoole nägemise soov tekkis?

Kuna minu kümme aastat vanem vend käis samuti Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassis, olin väiksena tema eksameid ja koolitöid kõrvalt näinud ning need jätsid mulle väga sügava mulje. See oli võib-olla ka mingi väike trots vahetada prantsuse keele õpingud teatriõpingute vastu ja samas püüd rohkem venna moodi olla – ta on minu jaoks alati väga iseseisev isiksus olnud. Eks ma tahtsin natukene aimu saada sellest, mida tema teatriklassis koges.

Kui ma põhikooli lõpetasin, tekkisid mul enda kohta küsimused, mis ma teen või kes minust saama peaks. See, et ma lõpetan kooli ära, omandan väga konkreetse hariduse ning leian konkreetse töö, ei rahuldanud mind. Ja kuna ma ei olnud kunagi varem nii-öelda keskkonda vahetanud või olnud situatsioonis, kus ma pean end senisest rohkem proovile panema, siis ma arvan, et koolivahetus tuli ka soovist ennast täiesti tundmatusse vette visata, kohtuda täiesti teistsuguste inimestega ning nendega midagi täiesti uut proovida.

Mis hetkel sa gümnaasiumis õppidest mõistsid, et tahad lavakunstikooli proovida? Kas tundsid kohe, kui VHK-s teatriklassi läksid, et tahad seda ka tulevikus teha, või tuli see soov pikema aja peale?

Seda plaani mul kindlasti ei olnud, kui ma VHK-sse läksin. Viimases klassis hakati ühel hetkel arutama, et lavaka katsed tulevad, see tekitas minus pigem ärevust – nägin, kuidas inimesed muutusid. Nad valmistusid pühendunult katseteks, tundus, et nad teadsid kindlalt, mida teevad ja tahavad. Minul sellist kindlat teadmist ei olnud, mul oli pea laiali otsas ja üritasin aru saada, mis toimub – mis see teater üldse on, kuidas see käib, mida oodatakse, mida ma tegema pean ja kes ma olema pean.

Taas tekkis minus teatav trots – ma nimelt ei lähe lavaka katsetele, mina olen kontra. Ilmselt ma ka kartsin sisseastumiskatseid, kartsin iseendale näkku vaadata.

Aga mingil hetkel kui ma sain aru, et praktiliselt kõik inimesed ikkagi kandideerivad, isegi kui neil ei ole suurt plaani näitlejaks saada, tekkis ikkagi kiusatus proovida, sest kaotada polnud ju midagi. Eks oma rolli mängis ka pikk vestlus vanematega, mille käigus ma väljendasin neile oma vastumeelsust selles osas, et kõik kandideerivad ning neil on siht silme ees. Mu vanemad ütlesid mulle, et isegi kui sa ei tea, mida sa teed või elult ootad, tee vähemalt katsed ära, sest õpid sellega ka ennast rohkem tundma.

Ma otsustasin praktiliselt avalduste esitamise viimasel päeval, et suva, ma kandideerin ja vaatan, mis saama hakkab. Katsete käigus muutus protsess hoopis teistsuguseks, minu trots vaibus ning kõik oli palju ennastületavam, põnevam ja ka raskem, kui ma enda vaimusilmas ette olin kujutanud.

Kui keerulised lavakunstikooli katsed sinu jaoks olid? Mis emotsioone sa sellest ajast mäletad?

Seal oli väga palju inimesi, kelle kohta mõtlesin, et vau, nemad on siia kooli nagu loodud ning katsete tegemine, kandidaatide väljasõelumine, tundus jabur, sest andekaid, vaimukaid ja tarku inimesi oli palju. Ma olin inimeste jälgimise režiimil, imetlesin paljusid.

Loe rohkem:  Priit Pedajas toob Eesti Draamateatris endised kursuseõed taas koos lavale | Teater

Mind tohutult inspireeris, kui sain täiesti võõraste inimestega kokku ja pidime ühiselt ülesannete kallal pusima hakkama, meil ei olnud mõtlemisaega, pidime olema spontaansed, usaldama ennast ja võõraid inimesi. See energia, mis tekib, kui hüppad võõraste inimestega pea ees vette, oli miski, mis mind kütkestas.

Enne katseid tundus, et näitlemine on eriala, mida ei saa õpetada. Ometi olin eelnevate lavakate kõrvalt näinud, kui palju noored kooli ajal arenenud olid. See oli peamine, mis mind ka pärast katseid paelus – kuidas te meid arendama hakkate, kuidas luuletust lugeda või kehastuda kellekski, et mina ise ja publik seda usuks.

Nüüd ma lihtsalt tean, et on mõned tööriistad, millele saab tugineda, aga väga palju individuaalset ja hetkeolukorrast tingitut jääb alati. Selles ehk ongi iva.

2211447h00ddt24

Sa lõpetad sel kevadel lavakunstikooli 31. lennu. Milline su kursus on?

Meie kursuse kohta on öeldud, et me oleme väga ühtne kursus ning minu kursavend Edgar Vunš on naljatades märkinud, et me oleme ohtlik lend. Ma olen mõlemaga nõus. Meie inimesed on järeleandmatud, heas mõttes ambitsioonikad. Kui juba üks meist ei ole tulemusega rahul, otsib või kahtleb, tahab kaugemale minna, tõmbab ta sellega kõik teised ka kaasa. Me küsime üksteiselt sageli, mida ja miks me teeme – see ei lase endal mugavaks muutuda. Me hoiame üksteist heas mõtte lõa otsas.

Anne Türnpu ütles ühes hiljutises proovis, et noored näitlejad armastavad sõnadega aega maha vahutada, aga lõpuks tuleb lihtsalt lavale minna ja midagi teha. Eks see iseloomustab ka meie kursust. Samas on see miski, mis meid lõpuks ehk edasi viib.

Meie kursusel on väga ausad ja julged inimesed. Samas, on meis kõigis ka piisavalt huumorimeelt, et enda üle naerda ja see leevendab paljusid pingeid.

Kuidas viimased 3,5 aastat sind muutnud on?

Kui ma lavakunstikooli tulin, olin pigem kinnise loomuga ning enda ja teiste suhtes ülikriitiline. Mu maailmavaade oli küllaltki mustvalge. Kool, kursakad ja õppejõud, on mind palju paindlikumaks, kannatlikumaks ja leplikumaks vorminud.

Samuti ei võta ma ennast enam nii tõsiselt – ma suudan ka iseenda üle naerda. Seda oskust võiks veelgi arendada.

Praeguses maailmas, kus oleme ainult ühest kriisist teise liikunud, ongi vist oluline elu natukene läbi naljaprisma vaadata.

Just, nagu üks õppejõud on öelnud: tööd küll tuleb tõsiselt võtta, aga ennast mitte liialt.

Sul on veel pool aastat koolis jäänud. Kas see hirmutab sind, et kool varsti läbi saab?

Jah, kindlasti, sest need inimesed on mulle kalliks ja oluliseks saanud. Ma ei kujuta ette, kuidas see aeg välja näeb, kui ma enam nendega koos ei ole, sest isegi see kui üks kursakaaslane puudub, annab see grupis alati tunda.

Samas tean, et eemalolekut on iseseisvumiseks vaja. Olen selle 3,5 aasta jooksul õppinud ootamatut ja tundmatut olukorda nautima.

Mida te veel viimasel poolaastal ette võtate? Teil esietendub kevadel Juhan Ulfsakiga viimane diplomilavastus, aga kuidas teoreetiliste ainetega lood on?

Teoreetiliste ainetega hakkab kõik tasapisi lõpule jõudma, jätkame filosoofia, kirjandustundide ja lavakõnega, on veel paar workshop’i. Maikuus tuleb Johhan Rosenbergiga perfomance, teoreetilisi tunde jääb aina vähemaks. 

Ma mäletan oma ülikooliajast seda, et alguses tundus see aeg nii pikk ja järsku võetakse kõik käest ära.

See tunne on mullegi tuttav. Ka praegu, kui meil pärast viimast vaheaega pisut rohkem oma aega oli, mõtlesin, mida teha. Hiljem märkasin, et alateadlikult olin ikkagi valinud tegevusi, kus võimalikult palju oma kursakatega koos sai olla. Hiljuti omavahel rääkides mõistsime, kui ootamatult oli saabunud meie viimane ühine koolivaheaeg.

Sa pälvisid novembri lõpus Panso preemia. Kui oluline see sinu jaoks on?

Loomulikult on oluline. Sain kindlust, et minu otsingud on mingis osas siiski õiges suunas olnud.

Aga samal ajal oleme kursusega mõelnud, et mis oleks, kui seda preemiat üldse välja ei jagataks. Mina mõtestan seda pigem läbi selle, et need õpingud on meie ühine töö ja kooskogetu põhjal olen ma selliseks kujunenud. Ei saa ühte õpilast kui osa terviklikust protsessist eraldada.

Milline näitleja sa enda meelest oled?

Naljakas (naerdes). Ega ma isegi veel ei tea, mis asi see näitlemine on ja kuidas see käib – ma lähengi selle tundega iga kord lavale ja seetõttu on see minu meelest irooniline.

Loe rohkem:  Teenetemärgi pälvinud Indrek Sammul: õnneks pole inimesed ka teatris tunnustusega kitsid | Teater

Ma olen kahtlev ja seetõttu reageerin võib-olla ka ootamatult. Ma võtan kõike läbi teatava eneseiroonia. Üks paljudest teemadest, millega tegelema pean, on see, kuidas laval mitte naerma hakata. See on tõesti tõsine probleem, sest mul on mitu korda diplomilavastustes ja muudes etendustes on ette tulnud hetki, kus ennast ja situatsiooni kõrvalt vaadates tuleb naer peale.

Ehk siis võib ka öelda, et sa naudid kõige rohkem neid lavastusi, kus on natukene huumorit ka sees?

Jaa, kindlasti. Ma armastan huumorit.

2211459h806at24

31. lend on tänaseks välja toonud neli väga eriilmelist lavastust. Milline neist sulle enim meeldinud on?

See on väga hea küsimus. Mulle tundub, et iga kord, kui ma üht meie diplomilavastustest just mänginud olen, mõtlen, et see on mu lemmik. Hetkel on selleks Renate Keerdi “Päva lõpuks, kiigu!”. Selles lavastuses on justkui kõik lubatud, ometi on teemad väga haprad ja õrnad ning neid ei tohi vale lavalise kohaloluga lõhkuda. Mulle meeldib maailm, mille me iga etenduse jooksul loome – sellesse minemine on üks kõige paremaid eskapismi võimalusi.

Julgen öelda, et oma esimese diplomilavastuse “Tiit Paguga” (Tallinna Linnateater, lavastaja Jaak Prints) lõite küll ukse teatrimaailma paraja pauguga lahti, sest see oli värsis ja niivõrd mahukas. Kas see mõjus alguses hirmutavalt ka?

Üllatav on see, et see ei olnudki nii hirmutav. Jaak suutis meid järk-järgult ette valmistada ja kõik kulges pigem sujuvalt. Kuna “Tiit Pagu” ettevalmistusprotsess algas päris varakult, jõudsime protsessi rahulikult sisse elada. Ka liikumisjuht Eve Mutso hakkas meile kohe ajastu tantse õpetama ja viis meid põhjalikult kõigega kurssi. Värssteksti omandamisel oli lavakõne õppejõud Anu Lamp meile suureks toeks. Aga eks mängulust ja -vabadus kasvasid ikka ajaga.

See on tükk, mis jääb ilmselt kõige südamelähedasemaks – see oli ju ka meie esimene ja mahukaim töö. Ja kuna lavastajaks oli meie kursuse juhendajaga (Jaak Prints on 31. lennu juhendaja – toim), oli see näide sellest, milliseks kursusena tema käe all selleks hetkeks kujunenud olime.

Suvel võetakse vastu lavakunstikooli 33. lend. Kui sa peaksid uutele tudengitele ühe soovituse andma, kuidas nendest neljast aastast ennast läbi närida, siis mis see oleks?

Julgeda abi küsida – seda nii õppejõududelt kui ka kursusekaaslastelt. Esimestel aastatel pusis igaüks üksi oma teemade kallal. Tundus, et mina olen ainukene, kes ei saa aru, mida ma tegema peab. Hiljem selgus, et kõigil oli samal ajal sarnased küsimused.

Ja kindlasti ka varasem mõte, et ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Naer aitab.

Kas oled valmis ütlema, kuhu sa pärast lõpetamist tööle edasi lähed?

Ma ei saa sellest veel rääkida. Ootusärevus on suur. Loodan, et praegune energia, kutsikalik loomus – nagu meie kursuse juhendaja armastab öelda – ei kao.

Mis sa arvad, kuidas tööelu koolielust erineb?

Diplomilavastuste puhul olen tundnud, et see on okei, kui ma ei oska – ma olen tudeng ja ma võin eksida. Ma arvan, et see vastutuse kasv on peamine erinevus. Nüüd seisan ise enda valikute ja kunsti eest.

Millistest töödest sa unistad?

Unistan, et saaksin erinevate kolleegidega koos mängida, nende pealt õppida. Ma tahan, et ma julgeks laval riskida, ennast ületada, et ma oleksin pidevas muutumises ja arenemises. Ma vist kardan väga stagnatsiooni. Tahaksin katsetada ja võimalikult palju erinevat kogeda.

Jaak Prints kirjutas, et sa oled elava kultuurihuviga. Palun anna kultuuriportaali lugejatele paar kultuurisoovitust.

Viimati kogetust soovitan Rainer Sarneti filmi “Nähtamatu võitlus” ja tema lavastust “Ülestähendusi põranda alt” Tallinna Linnateatris ning Vene Teatris Timofey Kulyabini lavastust “Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus”.

Hele Palumaa, who is graduating from the Estonian Academy of Music and Theatre, emphasizes the importance of not taking oneself too seriously in the world of theatre. Her insight into the performative arts highlights the need for humility, playfulness, and self-awareness. Palumaa’s reflection on her education at the academy serves as a reminder for aspiring actors and theatre professionals to approach their craft with an open mind and a willingness to learn. As she embarks on her career, Palumaa’s perspective offers valuable guidance for those looking to make their mark in the Estonian theatre scene.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga