Gert Raudsep: selle põhjuse leiab alati, miks kultuurivaldkonnale raha mitte anda | Teater

Tere tulemast Eestisse! Gert Raudsep on tuntud Eesti teatrikriitik ja kultuuriekspert, kelle sõnad kõlavad valjuhäälselt, kui jutt on kultuurivaldkonna rahastamisest. Ta on veendunud, et kultuur on ühiskonna oluline osa ning väärib suuremat toetust ja tähelepanu. Raudsep on korduvalt väljendanud oma pettumust selle üle, kuidas kultuurile raha eraldamine Eestis on problemaatiline ning kuidas see mõjutab kogu kultuurivaldkonda. Tema sõnum on selge ja võimas ning tema kriitiline pilk kultuurifinantseerimisele paneb meid kõiki mõtlema.

Kultuuriministeeriumi kantsler Kristiina Alliksaar tõi välja, et möödunud aasta lõpus ilmunud artikkel, kus väideti, et kõik Eesti näitlejad saavad kultuuritöötaja miinimumpalka, üllatas tema. “Enda kahe teatri juhtimise kogemuse pealt võin öelda, et päris nii see ei ole, näiteks Vanemuise teatris on kõrgemad palgad ikkagi üle 2000 euro,” sõnas ta.

Näitleja ja teatriliidu juht Gerd Raudsepa see väide üllatab, et palgad on nii kõrged. “Kui me tegime teatri võrdlust, siis vahe kultuuritöötaja miinimumi ja kõrgema palgaga ei olnud nii suur, see oli pigem nii, et keegi sai 100 eurot rohkem,” ütles ta ja lisas, et me lepime riigiga kokku palgamiinimumi, aga sinna juurde midagi muud ei tule ning selle peaks justkui teater ise teenima. “Ma mäletan küll signaale, et järjest ja järjest erinevus näitlejate vahel kaob ära ja kõik saavad ühtlast palka.”

Raudsep tõi välja, et tema on töötanud kolmes teatris ning olnud ka vahepeal vabakutseline, kuid tema palk pole kunagi olnud kultuuritöötaja miinimumist märkimisväärselt kõrgem. “Lõpuks on küsimus selles, kui vajalik sa teatrile oled ja kus sa selles hierarhias asud,” nentis ta ja lisas, et kui sa oled staar, siis sind püütakse hankida ja meelitada teatrisse. “Seal ei ole küsimus kindlasti palgas, kui sind meelitatakse teatrisse, siis sulle pakutakse ikkagi huvitavat tööd ja see on see, mille pärast minnakse, kuna seda raha ei suuda ükski teater maksta, mida mõni ma julgen öelda maailmatasemel näitleja on väärt.”

Näitlejate puhul on Raudsepa sõnul oluline ka mõista, et nad kõik peavad ise oma töö välja võitlema. “See konkurents toimub nii teatris sees kui ka teatrisse pääsemise puhul,” mainis ta. Kristiina Alliksaar lisas, et tegelikult kehtib sama põhimõte iga eriala puhul. “Ei ole nii, et kui sa saad majandusalase kõrghariduse, siis sa ei pea ilmtingimata selles vallas tööd saama.”

Alliksaar: olen kohanud väga vähe inimesi, kelle puhul mõtlen, et ta saab liiga kõrget palka

Palju on räägitud ka sellest, et teatrite piletihinnad on liiga kõrged. Kristiina Alliksaar sõnul tuleks kõigepealt üldse lahti rääkida, millest piletihind koosneb. “Kui teatripileti hind on 10 eurot, siis sellest 22 protsenti läheb käibemaksuks, siis piletimüügi vahendusplatvorm võtab erinevad protsendid, alates kolmest kuni kaheksa protsendini, sõltub sellest, millised kokkulepped kellelgi on, siis on Autorite Ühing, kui kasutatakse muusikat, lisaks teksti autor, neid autoriõiguseid vahendab Eesti Teatri Agentuur,” ütles ta ja mainis, et kahjuks ei ole nii, et kui korrutad piletihinna saalis olevate kohtade arvuga, siis teater saabki nii palju tulu.

Samuti rõhutas Alliksaar, et oma kümneaastase teatrijuhi staaži juures on ta kohanud väga vähe inimesi, kelle puhul ta on mõelnud, et ta saab liiga kõrget palka. “Ma arvan, et kõigil on vaja suuremat palka ja kõik on teeninud oma panuse eest ära suurema palga, aga kui me tahame panna Eestit konteksti, tegin natukene uuringut, et kuidas see suhe keskmisesse palka on teistes Euroopa riikides ning sellega võrreldes me liiga halvas olukorras ei ole.”

“Soomes on näitleja keskmine palk veidi enam kui 3200 eurot, siis Soome keskmine palk on umbes 3700 eurot, Saksamaal on käesolevaks aastaks tehtud miinimumpalga kokkulepe 2900 eurot, seal on keskmine palk veidi alla 4000 euro,” selgitas ta ja lisas, et kui me võrdleme ja suhestume teistega, siis selles perspektiivis me liiga halvad välja ei paista. “Aga veelkord, kõik, kes teevad oma tööd südamega, on teeninud ära palga, millega nad tunnevad, et nad saavad korralikult elada ja hakkama, loomulikult, pole küsimust.”

Raudsep: kultuurivaldkonnale öeldakse alati, et teie jaoks raha ei ole

Möödunud aasta lõpus teatasid Eesti näitlejad, et kui palgaküsimus ei lahene, ei välista ka nemad streiki. Alliksaar ei pea streiki negatiivseks. “See on demokraatlikus ühiskonnas täiesti valideeritud viis oma arvamus avaldada,” ütles ta ja lisas, et samas streik vahendeid juurde ei too. “Ta paneb nendele teemadele olulisemalt mõtlema ja paneb kaaluma valikuid, mis meil on.”

“Kultuuriministeerium pole eraldi teatriliidu ega näitlejate liiduga eraldi teatritöötajate palkadest rääkinud, meie läbirääkimised käivad TALO’ga, mis puudutab kõigi kõrgharidusega kultuuritöötajate palkasid,” rõhutas Alliksaar ja lisas, et palgatõus on kogu aeg töös. “Neid läbirääkimisi me peame jätkuvalt, aga ometi elu, ühiskond ja olukord maailmas saadab kaikad kodaratesse ning praegu me elame maailmas, kus kaitsekulutused on prioriteetsemad kui kultuuritöötajate palk.”

Raudsepa sõnul on sellist juttu alati räägitud. “Selle põhjuse leiab alati, miks kultuurivaldkonnale raha mitte anda,” rõhutas ta ja mainis, et kultuurivaldkonnale öeldakse alati, et teie jaoks raha ei ole. “Küsimus on prioriteetides, sest kokkuvõttes ei maksa see ka nii palju.”

“Päris nii see ikkagi ei ole, sest kultuuriministeeriumi südameasi on selgelt seista oma valdkonna eest ja põhjendada ka valitsuse tasemel, miks me oleme olulised,” rõhutas Kristiina Alliksaar.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Arutelu”, intervjueeris Merilin Pärli

In conclusion, Gert Raudsep’s perspective on why funding is often denied to the cultural sector in Estonia is thought-provoking. His belief that the reasons behind the lack of funding are rooted in outdated attitudes and a lack of understanding of the importance of the arts is worth considering. It is clear that there is a need for greater awareness and support for the cultural field in Estonia. Raudsep’s insight serves as a reminder of the value of the arts and the necessity of adequate funding to ensure their growth and vitality in our society.