Herem: riigikaitses tuleks investeerida laskemoona ja olukorrateadlikkusse | Eesti

Tallinna Tehnikaülikooli riigiteaduste instituudi juhataja, kolonelleitnant Leo Kunnas leiab, et Eesti peaks suurendama oma investeeringuid laskemoona ja olukorrateadlikkuse arendamisse riigikaitse valdkonnas. Kunnase sõnul on oluline tagada, et Eestil oleks piisavalt varusid ning võimekust ennetada ja reageerida erinevatele julgeolekuohtudele. Tema seisukohad on osa laiemast arutelust Eesti kaitsepoliitika tugevdamiseks ning peegeldavad olulise teema olulisust riigi julgeoleku tagamisel.

Aasta tagasi rippusid Tapal kümne riigi lipud, seisid Briti tank ja liikursuurtükk ning Eesti haubits. See oli Ukraina sõjalise abistamise algatus enne ukrainlaste suvist vastupealetungi. Lääne sõjaliste kulutuste aluseks peaks olema tõdemus, et lääs on sõjas, mida peetakse Ukrainas, aga meie 3,2 protsendist või siis järgnevatel aastatel vähemalt kolmest protsendist, pluss liitlaste kohalolekukuludest sellises olukorras tegelikult ei jätku, ütles kaitseminister Hanno Pevkur.

“Sõjalise kaitse vajadustest lähtuvalt võiks see summa järgnevatel aastatel olla kuskil 4,5 protsendi juures, mis võimaldaks meil arendada välja luureanalüüsi võimekuse, ratastel suurtükid, ka näiteks tankipataljoni. Need on need võimed, mida meil hetkel kolme protsendi sees ei ole,” rääkis ta.

Kuidas Ukraina abistamisega ise mitte kuivale jääda, on järgmine küsimus.

“Me oleme Ukraina abistamiseks andnud ära umbes protsendi ulatuses SKT-st sõjamaterjali. Ja meil on valitsusel plaan anda ära nelja aasta jooksul veel 0,25 protsenti SKT-st aastas,” sõnas riigikogu riigikaitsekomisjoni liige, kolonel reservis Leo Kunnas.

Ukrainale andis Eesti näiteks 18 suurtükki, ütles Pevkur ja lisas, et praegu on Eestis 24 Korea liikursuurtükki K-9, järgmisel aastal kokku 36. Ka tankitõrjerakette ja erinevat laskemoona on ostetud rohkem kui ära antud.

“Me oleme taastanud oma varusid märkimisväärselt. Pluss lisaks uued võimed, mille oleme saanud nii laevatõrjes, õhutõrjeleping on sõlmitud, väga paljud muud võimed veel,” rääkis Pevkur.

Kunnas vaidles, et need arvud pärinevad eelmisest arengukavast ega vasta enam praegustele vajadustele. Praegused vajadused lähtuvad tema sõnul Venemaa plaanidest meie piirkonnas, ka seoses Soome astumisega NATO-sse.

“Selles valguses, mida nüüd Venemaa teeb – ta loob meie regiooni armeekorpuse, mitu uut diviisi. Me peame sellele vastama. /…/ Meil on viivitamata vaja tugevdada suurtükiväge. Me ei saa minna potentsiaalsesse sõtta 24 või 36 relvasüsteemiga,” kommenteeris Kunnas.

Lisaks suurtükkidele tõi Kunnas näitena miinid ja muu pioneerivarustuse, mis võimaldaks vastase liikumist takistada juba piiril.

“Pioneeriteenistus on teine nõrk koht, kui me räägime üldse ka kaitserajatistest, võimalikest kaitseliinidest ja kaitsetegevusest võimalikult piirile lähedal,” selgitas ta.

Venemaa kulutab kolmandiku oma riigieelarvest sõjalisele võimsusele. Lääs rohkem räägib vajadusest kulutusi suurendada. Kuid võib oodata, et siseneme võidurelvastumise ajajärku. Ukraina kogemus näitab, et lääne üks nõrgemaid kohti on laskemoona tootmine.

“Kõige suurem investeering tõenäoliselt riigikaitses tuleks teha laskemoona ja veidi ka olukorrateadlikusse. Aga laskemoon on kõige suurem puudujääk. Ja me oleme arvutanud, et kriitilise hulga laskemoona maksumuseks võiks olla 1,6 miljardit eurot enam-vähem,” rääkis kaitseväe juhataja kindral Martin Herem.

“Ma kardan, et lähema 20 aasta perspektiivis oleme puhtalt sunnitud kokku 20-30 protsenti SKT-st laenama selleks, et riigikaitset hoida nende nõuete tasemel,” tõdes Kunnas.

“Maksumaksjal oleks igal juhul parem ülevaade sellest, kui hangitakse midagi ja selleks võetakse laenu, kui on see summa eraldi näha,” ütles kolonel reservis Hannes Toomsalu.

Näiteks Poola paneb riigieelarvest raha tähtajalisele hoiusele ja kasutab hoiuseintressist saadavat raha jooksvateks investeeringuteks. Laenudega ei kata kõiki investeeringuid, eeskätt uute relvasüsteemide väljaõpet ja elutsükli kulu.

“Investeeringute tegemiseks laenu võtmine ei peaks olema välistatud. Võib-olla tasuks kaaluda ka üleeuroopalisi kaitsevõlakirju või kaitselaenu või siis ka näiteks seda, et kaitsekulud võiks minna defitsiidiarvestusest välja. Neid erinevaid arutelusid on Euroopas peetud,” rääkis Pevkur.

“Võiksime teha nii nagu mõni teine riik, näiteks Soome, kes teatud hanked ja teatud arendused teeb ekstraraha eest. Ma arvan, et laskemoon antud juhul võiks olla see,” ütles Herem.

Kui palju ja kui kaua peab kulutama, et sõda ei laieneks, on peadmurdev küsimus. Tuleb eeldada, et kuni Venemaal jätkub tahet ja ressurssi, peame need leidma ka meie.

Eesti kaitsekulud tõusid sel aastal esimest korda rohkem kui kolme protsendini SKT-st ja sellele tasemele jääb see praeguste plaanide kohaselt ka järgmisteks aastateks. Miljardites tähendab see sel aastal 1,3 miljardit eurot, järgmise nelja aasta jooksul kokku üle viie miljardi euro. Üle poole sellest läheb hangetesse ehk otseselt võimekuste suurendamisse.

Ostetud või ostmisel on täiendav laskemoon, maavägi saab mitmikraketiheitjad HIMARS ja ratassoomukid ning täiendavad liikursuurtükid, lisandub keskmaa- ja täieneb lühimaa-õhukaitse, merevägi saab laevatõrje raketisüsteemid ja meremiine. Lisaks investeerib Eesti sõjalise taristu arendusse, uude suurtükiväepataljoni ja luureandmete paremasse rakendamisse ISTAR pataljoni loomise näol.

Asjad, mida kaitsevägi samuti vajab, kuid mille hankimiseks praegusest rahast ei piisa, on kõigepealt ikka ja jälle laskemoon. NATO hinnangul on piisavate varude soetamiseks jätkuvalt puudu 1,6 miljardit eurot. Praeguste võimalustega ei saa luua tankipataljoni ega täiendavat brigaadi ega ühendsihtmärgistamise üksust, parandada droonitõrjevõimekust, pioneerivõimekust, mereväe seire- ja sidelahendusi. Selleks kõigeks oleks vaja riigikaitsesse panna hinnanguliselt 4,82 protsenti SKT-st.

NATO riikide võrdluses on Eesti üks kõige rohkem riigikaitsesse panustav riikidest. Eelmise aasta NATO statistikas olid üle kolme protsendi SKT-st kaitsekulud vaid kolmes riigis – Poolas, USA-s ja Kreekas. Järgnesid kohe Eesti ja meie naabrid Leedu ning Soome. Samas näiteks külma sõja ajal olid NATO riikide kaitsekulud tavapäraselt üle kolme protsendi.

Allikas:
“Aktuaalne kaamera. Nädal”

Herem’s argument about the need to invest in ammunition and situational awareness in national defense is a crucial point for Estonia. In order to protect our country and ensure our security, it is essential to have the necessary resources and skills to respond to potential threats. By prioritizing investment in ammunition and situational awareness, Estonia can better prepare itself for any potential challenges and ultimately strengthen its national defense capabilities. It is important for the government to take heed of Herem’s advice and allocate the necessary resources to safeguard the country.