Marju Kõivupuu: taliharjapäev murrab talve selgroo | Kultuuripoliitika

Taliharjapäev, or Talcum Day, is an important tradition in Estonia, marking the breaking of winter’s back and the beginning of spring. Marju Kõivupuu, a prominent figure in Estonian culture and politics, has been a vocal advocate for the preservation and celebration of this tradition. Through her work in cultural policy, Kõivupuu has played a pivotal role in ensuring that taliharjapäev is recognized and honored across the country. Her efforts have not only kept the tradition alive, but have also promoted a sense of unity and pride among the Estonian people.

14. jaanuaril on Eesti kalendrites taliharjapäev. Folklorist Marju Kõivupuu sõnul on loodusmärkidega seotud tähtpäevad muutunud aina sümboolsemaks. Ta lisas ka, et keskkonna muutudes on tähtpäevade algupära läinud segasemaks ning sellele ei aita kaasa ka tähtpäevade mehaaniline kalendritesse trükkimine.

“Taliharjapäev märgib muistset talve keskpaika. See alustab väga erinevate kalendripühade rida, mida läbi aegade ongi peetud talveharjaks ehk siis selleks ajaks, mil pool talve saab läbi. Varsti on tulemas paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev, mille kohta on rahvaluulearhiivides tehtud kirjutusi, et nendel päevadel murtakse talve selgroog, kevadeni peab alles olema pool loomatoitu ja et alates sellest päevast liigub aeg kevade suunas,” selgitas Kõivupuu “Vikerhommikus”.

Erinevate uurijate seletuste kohaselt tähendab “talihari” ka linnuteed, mis on talve keskpaiku oma kõige kõrgemas asendis. “Astronoom Heino Eelsalu arvutas selle kunagi välja ja arvas, et see võis olla talvine pööripäev, aga umbes 3000 aastat tagasi. Ajaarvamine on teatud mõttes ju ka kokkuleppeline. Näiteks vana kalendri järgi võib kõikidele soovida täna head uut aastat, täna on uue aasta esimene päev ja mõistlik on meeles pidada uuele kalendrile läksime meie üle alles 1918. aasta 31. jaanuaril. Kui me 31. jaanuaril magama läksime, siis ärkasime üles 14. veebruaril,” rääkis Kõivupuu.

Seetõttu on rahvakalendri tähtpäevad Kõivupuu sõnul teatud moel ka kauge kaja kunagistest ajaarvamise süsteemidest. “Ega me sageli ei juurdle, mis see algupära õigupoolest on ja niimoodi ka kalendritegijad lihtsalt mehaaniliselt trükivad neid uuesti ja uuesti. Näiteks Hupeli ja Wiedemanni kalendrites oli taliharjapäev märgitud koguni märtsi keskele, mis juba 19. sajandil annab tunnistust sellest, et seda ürgset taliharjapäeva enam ei teatudki või vähemalt ei olnud ta rahvapärimuses väga aktuaalne,” ütles Kõivupuu.

Taliharjapäeva paiku lähevad ilmad talve selgroo murdmisega hoopis külmemaks ja sellest on Kõivupuu sõnul tulnud ka väljend, et talv on enam-vähem poole peal – aiateibad praksuvad. “Me tegelikult ei kuule enam külma helisid sellise teravusega nagu seda sada või paarsada aastat tagasi. Liiatigi meil on nutikellad, mitmesugused kalendrid, mille järgi on võimalik aega arvata. Meil ei ole tarvis enam looduse märkide järgi väga otsustada, mis hakkab võib-olla mõne nädala või kuu pärast looduses juhtuma. See ei ole meile eluliselt enam oluline. Sellepärast on paljud sellised väljendid muutunud poeetilisteks kujunditeks,” selgitas Kõivupuu.

Ajaga on muutunud ka kliima, mistõttu on keerulisem paika pandud tähtpäevi varajase kevadetundega siduda. “Kui Eelsalu arvestas ja proovis aru saada missugune oli ka tähtede seis, mida inimesed tuhat või rohkem aastat tagasi nägid, siis tänaseks on väga paljugi muutunud. Me ei saa üks ühele üle kanda seda keskkonda, mis oli sada või kakssada aastat tagasi. Me ei ela enam ajas, kus me sügisel kõik kevadeni ära ostame. Meie maailmapilt on muutunud teistsuguseks ja vanade tähtpäeva väärtus on ehk nagu vanadel perepiltidel, kus on väga kenad inimesed, aga ega me tegelikult nendest midagi väga ei teagi,” kõneles Kõivupuu.

Tänase päeva kontekstis võib veebis kaasa elada Taliharja Vanakuri spordivõistlusele, mis on 101 kilomeetri pikkune vastupidavus-matk, mis toimub tavaliselt taliharjapäeva paiku. “Iga inimene saab ju korralda tähtpäeva ümber mingisuguse sündmuse,” ütles Kõivupuu ning lisas, et ei oleks halb mõte ka trükitud kalendritesse lisada lühikesed seletused, mida see päeva tähendanud on ja miks see päev on kalendrisse võetud.

Kõivupuu ise taliharjapäeva ei tähista ja ei ole tal ka aita, kus talvistele toiduvarudele inventuuri teha. “Meil on väga palju selliseid agraareluga seotud tähtpäevi, mis on ilusad sümbolilised kujundid ja tõenäoliselt väga paljud inimesed ei märkagi, et selline päev olemas on. Kuigi tänapäeva olusid arvestades teatavad toiduvarud võiksid just inimestel olemas olla,” tõdes Kõivupuu.

“Minu jaoks on tegelikult talihari praegu jaanuari alguses natukene vara. Mina võtan neid loodusmärke rohkem vana kalendri järgi, sest meie rahvakalendri ilmaended ja ilmaga seotud pärimus on ju pandud kirja sellel ajal, kus me aega arvestasime natukene teisiti,” ütles Kõivupuu.

In conclusion, Marju Kõivupuu’s taliharjapäev is a significant cultural event in Estonia, marking the break of winter’s back. This tradition has deep roots in Estonian folklore and symbolizes the arrival of spring and the hope for new beginnings. Kõivupuu’s efforts in promoting and preserving this tradition are commendable, as it keeps the cultural heritage alive and brings the community together. The celebration of taliharjapäev is a reflection of Estonia’s rich cultural history and the resilience of its people in the face of harsh winters. It serves as a reminder of the importance of preserving and embracing traditional customs in a rapidly changing world.