“Impulss” vaktsiinikahjude hüvitise kadalipust: ühe naise lugu | Eesti

Terviseameti andmetel on Eestis vaktsiinikahjusid esinenud väga harva, kuid kui need siiski juhtuvad, võib see olla traagiline tagajärg üksikisikule ja nende perele. Ühe naise lugu “Impulss” vaktsiinikahjude hüvitise kadalipust toob esile ühe sellise juhtumi, kus vaktsiin põhjustas tõsiseid terviseprobleeme. See lugu paneb meid mõtlema vaktsiinide mõju üle ning küsima, kuidas saaksime toetada neid, kes on vaktsiinikahjustuste all kannatanud. See on oluline teema, mis puudutab paljusid inimesi ning väärib lähemat uurimist ja arutelu Eesti ühiskonnas.

Sigrid Tammel on 38-aastane lasteaiaõpetaja ja ujumistreener. Sportlik kahe lapse ema elas aktiivset ja täisväärtuslikku elu kuni maailmas lahvatas koroonakriis.

“Ma olen hästi aktiivne. Ma käisin lastega hästi palju reisidel, ronisin mägedes, käisin 26 kilomeetrit, nii et silm ka ei pilkunud, mitte midagi viga ei olnud. Rõõmsameelne, aktiivne noor inimene,” meenutas ta.

Tammeli elu tegi kannapöörde 2021. aasta kevadel. Paljudes ametites, näiteks arstidel ja politseinikel, aga ka õpetajatel, oli vaktsineerimine nii-öelda vabatahtlik-kohustuslik. Vastutustundliku kodanikuna vaktsineeris end ka Tammel, kuid mõni päev pärast teist vaktsiinidoosi hakkas temaga juhtuma imelikke asju.

“Kuus päeva enam-vähem peale vaktsiini saamist tundsin, et midagi on mu kehas valesti. Olin nagu teistsugune inimene, kogu mu keha nagu pakitses. Hakkasid tekkimagi sellised ebamugavustunded jalas, surinad, värinad, see kõik järjest lisandus algsele lihtsalt ebamugavustundele,” kirjeldas Tammel.

“Siis hakkasid tulema võpatused, lisandusid kuumahood, kus ma läksin pealaest jalatallani sekundiga läbimärjaks, mul olid mullid kõik üle kere ja ma hakkasin oksendama. Iiveldas, silmanägemine läks häguseks.”

Tammelil tekkisid üle keha spasmid, tõmblused takistasid nii söömist kui kõndimist. Ta käed värisesid nii kõvasti, et kohv tilkus üle tassi ääre ja toitu taldrikul pidi tema eest tükeldama elukaaslane. Ta ei saanud iseseisevalt liikumisega hakkama ja ujumistreeneri amet ei tulnud enam kõne allagi.

“Ma olin kolmandal korrusel vangis, ma ei saanud isegi õue minna, sest treppidest alla liikumine oli üksinda väga ohtlik. Läksidki mööda seda tuge, muudkui põhimõtteliselt kõhu peal libistasin ennast alla.”

Naine rääkis “Impulsile” pisarsilmi, et kui ta käis arstide juures, siis ei olnud ta suuteline enam sõitma manuaalkäigukastiga autoga, sest käikude vahetamiseks, siduri-, piduri-, gaasipedaali kasutamiseks ei suutnud ta enam oma keha kontrollida. Selle probleemi tõttu käis naine taastusravis.

Liikumisraskuste tõttu ei saanud ta uue kooliaasta alates enam ujulas töötama, küll püüdis ta tööl käia lasteaias.

36 eluaasta jooksul polnud Tammel põdenud muud kui nohu ja peavalu ning käinud pimesooleoperatsioonil. Tema äkiliselt halvenenud tervislik seisund võttis arstid nõutuks. Neuroloogiaosakonnas uuriti Tammelit põhjalikult, kuid müstilise haigestumise põhjust oli raske leida. Nii tunduski nii naise perearstile kui teda haiglas uurinud neuroloogidele, et tegemist võib olla vaktsiinitüsistusega.

“Nad kahtlustasid, et see on vaktsiinist, sest mul ei olnud mitte midagi varem olnud. Ja siis arst ütles, et me peame teavitama ravimiametit, et nad lisaksid sellised ja sellised juurde sinna info voldikule.”

Eksperdid menetlevad inimest teda nägemata

Ravimifirma Pfizer esindaja ütles “Impulsile”, et ükskõik milliste võimalike vaktsiinikahjude puhul tuleb pöörduda tervisekassa, mitte tootja poole. Ehkki Tammel oli nõus oma haigusloo avalikuks tegema, ei soostunud ka teda ravinud arstid kaamera ees teemat kommenteerima. Nii jagaski loole arsti vaadet tuntud hematoloog, Tartu Ülikooli emeriitprofessor Hele Everaus, kellest – talle eneselegi ootamatult –  on saanud vaktsiinitüsistustega inimeste kaitsja.

Everaus rõhutas, et reeglina on vaktsiinid väga palju head teinud, hoidnud ära väga palju reaalseid, tõsiseid probleeme, aga praegu on teada siiski andmeid, et niinimetatud autoimmuunsete haiguste osakaal maailmas suureneb ja neid on kirjeldatud nii covidi põdemise kui ka vaktsineerimise järel.

Alates 2022. aasta 1.maist saab tervisekassast taotleda vaktsiinikahju hüvitist. See on mõeldud inimesele, kellel on vaktsineerimise tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus, mis on kestnud vähemalt neli kuud.

Tammelile paistis, et tema haiguslugu vastab kompensatsiooninõuete kriteeriumitele – haigus oli kestnud üle nelja kuu, kõik sümptomid olid haiglusloos kirjas ja arstid avaldasid arvamust, et põhjuseks võib olla vaktsiinitüsistust. Möödunud aasta septembris esitas ta tervisekassale taotluse tervisekahju hüvitamiseks.

“Ja siis mind hakati menetlema. Menetleti, siis tuleb uus teavitus: väga vabandame, me pikendame teie menetlust, et te olete nii eriline patsient ja ravilugu vajab rohkem süvenemist.” Pärast ootamist sai Tammel esimese vastuse, et tema juhtum ei kuulu kompenseerimisele, kuna arvati, et tegemist on juhusliku kokkulangevuse või stressireaktsioonist tingitud häirega, mitte vaktsiini tüsistusega.

“Kui ma selle teate sain kätte, et see hüvitis ei kuulu tasustamisele, siis ma olin nii suures ahastuses,” ütles ta, lisades: “Ma ei taha ju ma ei tea mis pudrumägesid, ma tahan saada ausat hüvitist selle eest, et ma jäin haigeks, ma käisin taastusravides oma kulu ja kirjadega. Jah, mul on riigi poolt määratud taastusravi, aga ma ei ela südalinnas, ma elan maal, ma pean sinna saama – transport, vahendid, kõik kummilindid, kõik võimlemisvahendid pidin ise soetama.”

Hüvitise määramiseks peab ravimiamet vaktsineerimise ja tervisekahju vahel leidma vähemalt tõenäolise põhjusliku seose. Hüvitise määramiseks uurivad ravimiameti eksperdid inimese digilugu põhjalikult, mõnikord isegi kuude kaupa. Patsiendi endaga ei kohtu eksperdid kunagi.

Everaus kommenteeris, et digilugu on kindlasti oluline, et saada üldpilt ette. “Aga mina arstina näiteks ei saa patsientidele diagnoosi panna, ei telefoni teel, ei pabereid vaadates. Ma pean alati mitte ainult kohtuma, vahel mitu korda kohtuma, et kuulata inimene ära, saada aru, mis on need probleemid ja teda ka nii-öelda korralikult läbi vaadata. Nii et ma usun küll, et sellisel juhul me saaksime parima tulemuse inimese jaoks.”

Sõel 2000-eurose kompensatsiooni saamiseks on tihe. Tervisekassa on ravimiametile hindamiseks edastanud 1149 koroonavaktsiiniga seotud vaktsiinikahju taotlust. Neist on rahuldatud 72 taotlust, mille eest on inimestele kokku välja makstud 369 000 eurot.

Ravimiameti eksperdid ei otsi haigele inimesele diagnoosi ega hinda arstide töö kvaliteeti. Nad otsivad ainult tõenäolist seost vaktsiini ja sümptomite vahel. Tammeli vaktsiinikahju hüvitamise eitavas otsuses öeldakse, et tema rasket seisundit tõenäoliselt ei põhjustanud vaktsiin.

Aga mis siis Sigridil viga on? Neuroloogid pakuvad, et haiguse põhjus võib olla dissotsiatiivne häire ehk pärast vaktsineerimisest tekkinud ärevus.

“Mind tehti idioodiks, et ma olen hull ja mõtlen asju välja. Selle asemel, et tunnistada, et võibki minna inimesel halvasti, võibki olla, et läheb vaktsiinitüsistustega natukene väga kehvasti, aga seda ei tunnistata. Ja süüdi olen ikka mina,” on Tammel nördinud.

Olgu öeldud, et psühhiaatrilise diagnoosi saab panna psühhiaater või psühholoog pärast põhjalikke uuringuid, aga neid pole Tammelile tehtud.

In conclusion, the case of “Impulss” vaktsiinikahjude hüvitise kadalipust: ühe naise lugu sheds light on the challenges faced by individuals seeking compensation for vaccine-related injuries in Estonia. The story of the woman who struggled to get the support she needed demonstrates the importance of a fair and efficient system for addressing vaccine injuries. It highlights the need for better awareness and support for those who experience adverse effects from vaccinations. It is crucial for the authorities to address these issues and ensure that individuals are provided with the necessary assistance and compensation when vaccine injuries occur.