Eksperdid: haiglareform otsib tasakaalu tõhususe ja poliitika vahel | Eesti

Tervisekontrolli ja poliitilise tasakaalu vahel on Eestis tekkinud pinged. Haiglareformi eksperdid otsivad viisi, kuidas tagada tervishoiuteenuste tõhusus ja kvaliteet, samal ajal kui poliitikud püüavad säilitada kontrolli ja mõjutada otsuseid. See keeruline tasakaal nõuab põhjalikku arutelu ja teadmiste vahetust erinevate osapoolte vahel. Eesti tervishoiusüsteemi tulevik sõltub sellest, kuidas suudetakse leida kompromiss tõhususe ja poliitika vahel, ning eksperdid on pühendunud sellele väljakutsele lahenduse leidmisele.

Hoolimata ajalooliselt madalale tasemele langenud sündide arvust ei ole sotsiaalministeeriumil kindlasti kavas väiksemate haiglate sünnitusosakondi sulgeda ning ka ühtegi maakonnahaiglat tervikuna kinni panna ei tohi, rääkis Vikerraadio hommikusaates terviseminister Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Samuti ütles Sikkut, et tuleb haiglatesüsteemi Tallinna-kesksust tuleb vähendada, kuid riik peab tagama, et Tallinna Haigla tuleb.

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu “Eesti haiglavõrgu arengukava aastani 2040” läbi viinud ekspertgrupi juht Jaanus Pikani ütles ERR-ile Sikkuti seisukohti kommenteerides, et ka tema tehtud analüüs ei öelnud, et maakonnahaiglad peaks sulgema.

“Me pigem räägime vastavalt vajadusele haiglate ümberprofileerimisest, et pakutav teenus vastaks vajadustele. Seetõttu oleme ka välja pakkunud kogukonnahaigla mõiste. Eks ka minister intervjuus püüdis läbi lillede öelda, et iga haigla peaks leidma endale oma profiili, aga selge on see, et et ka profileeritud tegevuseks peab olema küllaldaselt nõudlust, mis tagaks haiglale sellise koormuse, mis omakorda tagaks osutatava abi kvaliteedi,” rääkis Pikani.

Pikani sõnul see, et arstid liiguvad ühest haiglast teise, ei pruugi tagada vajalikku koormust haigla toimimisele. “Ja päris paljaste kätega tänapäeval enam eriarstiabi ei saa anda. Tänapäevaseks eriarstiabiks vaja aparatuuri, enamasti üpris kallist, ja aparatuuri efektiivne kasutamine tähendab seda, et seal peab olema küllaldaselt inimesi, kes vajavad seda teenust,” sõnas Pikani.

Pikani nentis, et kui lähtuda statistikaameti rahvastikuprognoosist, siis on ikkagi paratamatu reaalsus, et inimesed koonduvad Tallinnasse ja Tartusse ja teistes maakondades elanikkond väheneb.

“Kuid Tallinna Haigla kohta on küsimus, mis on meie prioriteedid. Mis on põletavam probleem, kas esmatasandi arendamine või järjekordselt betooni investeerimine. Kas tänane haiglate seisukord on selline, mis nõuab kiiresti sellist massiivset investeeringut,” arutles Pikani.

“On ju ilmselge, et riigi investeerimis- ja administreerimisvõimekusel piirid – kui kuhugi investeeritakse, siis kuskil mujal jääb raha puudu. Eks see on poliitiline otsus olukorras, kus tervisekassa eelarves on väidetavalt juba täna puudu 100-150 miljonit eurot,” lisas ta.

Pikani tõi ka välja, et on tõsiasi, et arenenud riikides elanikkond vananeb ja kasvab krooniliste haigustega inimeste osakaal.

“Paljudel neist on mitu kroonilist haigust samaaegselt. Need inimesed vajavad oma haiguste tõttu eriarsti abi ehk üksikutel kordadel aastas. Eelkõige on raskuskese esmatasandil, õendus- ja sotsiaalabis. Nad vajavad pigem haiguse ägenemise korral toetust ja võib olla lühiajalist elukoha lähedast haiglaravi, mille pakkumine ongi kogukonnahaigla mõte. See tähendab ka oluliselt tugevamat ja võimekamat esmatasandit ja koostööd erinevate arstabi tasandite ja sotisaalabi vahel,” selgitas Pikani.

Pikani: vähe sünnitusi vähendab haigla võimekust

Väiksemate haiglate sünnitusosakondade sulgemiste kohta ütles Pikani, et see on “väga-väga keeruline poliitiline otsus”.

“Kui vaadata, milline vastuseis ja missugune reaktsioon oli Valga ja Põlva sünnitusosakondade sulgemisele. Eks see on kompleksne, sest sünnitus on osa günekoloogilisest teenusest, mis tähendab seal ka mitte ainult ühte kindlat profiili töötajaid, vaid seal on vaja ka anestesioloogi, õdesid, ämmaemandaid. See on kompleksne teema, kas erakorralist eriarstiabi kirurgias ja günekoloogias osutatakse Eesti väikehaiglates või mitte,” sõnas Pikani.

Pikani märkis, et Haapsalus ei ole sünnitusosakonda juba 20 aastat ja see töötab väga hästi, sest Tallinn on 100 kilomeetri kaugusel.

“Me teame, et alla teatud lävendi, isegi öeldakse, et alla 500 sünnituse haiglas, võib sünnituse turvalisus kannatada. Seda on näidanud ka teiste riikide kogemus, näiteks Hollandis vastsündinute suremus tõusis, kui oli palju teenuse osutajad, aga oli väga väike arv sünnitusi haiglas. Eestis on olukord vastsündinute suremuse vähendamisel väga hea, siin on turvaline sünnitada, aga kas see kestab, kui sünnituste arv sünnitusosakondades kogu aeg langeb?” rääkis tervishoiuekspert.

Pikani sõnul tulebki meditsiinis vaadata eelkõige pikaajalist plaani, pidades silmas rahvastiku vanust ja paiknemist, sest täna on Eestis viiendik elanikest üle 65 aasta vanad, aga aastaks 2040 prognoosib statistikaamet selle vanusegrupi osakaalu kasvu 26 protsendini, mis tähendab olulist kasvu tervishoiu teenuste järele.

“Ma kahtlen, kas ilma oluliste muutusteta tervishoius, mis peaksid eelkõige seisnema esmatasandi tervishoiu võimekuse olulises kasvus, digiteenuste arendamisel ning tervishoiu ja sotsiaalteenuste integratsioonis, oleme suutelised tagama tervishoiuteenuse kättesaadavust tänasel tasemel. Rääkimata selle parendamisest,” lisas Pikani.

Palu: haiglate konsolideerumine on levinud

Toomas Palu, Maailma Terviseorganisatsiooni tervishoiusüsteemide ja rahastamise nõunik Ukrainas, ütles Sikkuti seisukohti kommenteerides, et ühelt poolt on haiglavõrgu korraldamisel selged tehnilised argumendid efektiivsuse ja ravikvaliteedi kohta, aga teiselt poolt mängivad rolli poliitilised argumendid, näiteks on maakonnahaiglad sageli olulised kohalikud tööandjad.

“Nende kahe positsiooni vahel peavad poliitikategijad otsuseid tegema,” sõnas ta.

Mis puudutab Tallinna Haigla rajamise ideed, siis rahvusvaheliste suundade pealt vaadates oskab Palu öelda, et konsolideerimine vanadest amortiseerunud hoonetest uutesse haiglatesse on levinud protsess. “Sageli need haiglad ei ole enam kesklinnas, vaid just äärelinnades. Pärnu haigla oli ka üks hea näide sellest suunast,” lisas ta.

Palu märkis, et mõned haiglahooned Tallinnas on kindlasti oma aja ära elanud.

“Omal ajal (nullindatel – toim.) rootslaste arengukava Eesti haiglavõrgule soovitas Tallinnasse kolme haiglat. Tol ajal jäi Tallinna neli avalikku haiglat, lastehaigla jäi ka eraldi. Nüüd on see linna otsustada, kuidas nad kaks haiglat konsolideerivad. Minu meelest oluline küsimus on ka, mis saab edasi vanadest hoonetest ja osakondadest,” sõnas Palu.

Tervishoiu rahastamise prioriteetide kohta ütles Palu, et rahas on kaks poolt. “Üks on investeeringud, mis on raha uutesse asjadesse panemine, Tallinna Haigla on väga suur investeering. Ja teine asi on nüüd aasta-aastalt olemasoleva, rahvastikus tuleneva tervishoiuvajaduse katmine ja investeerimine inimeste tervisesse. Neid tuleb eraldi vaadata,” lausus ta.

Palu hinnangul saaks meditsiinivõrgu esmatasand ikka oluliselt rohkem teha inimeste tervise hoidmiseks ja krooniliste haigustega tegelemiseks, kui ta teeb praegu. See aga vähendaks ka haiglaravi vajadust.

Palu lisas, et riigis olema optimaalne haiglavõrk. “Selline, mis arvestab elanikkonna vajadusi ja majanduslikult skaala ökonoomiat. Ehk et on piisavalt suured mahud, et tasuks haiglat pidada, sest haiglateenused nõuavad ka tugiteenuseid: laboreid ja digitaalseid aparaate ja selliseid kõrgtehnoloogilisi operatsioonisaale, mida ei saa näpuotsaga mööda Eestit laiali lasta,” lausus ekspert.

Kokkuvõttes näitavad eksperdid, et Eesti haiglareform vajab tasakaalu tõhususe ja poliitika vahel. Kuigi on oluline suurendada tervishoiuteenuste kättesaadavust ja tõhusust, tuleb poliitilistel otsustel rajaneda ka ekspertide soovitustel ning teaduspõhistel lähenemistel. Oluline on kaasata arstide ja tervishoiutöötajate hääl reformide elluviimisesse ning tagada, et muudatused toovad kaasa reaalseid ja jätkusuutlikke parandusi tervishoiusüsteemis. Haiglareformi kujundamine peab olema tasakaalus nii poliitiliste otsuste kui ka eksperdihinnangute arvestamisel.