Züleyxa Izmailova: avalikud küsimused tuumajaama kohta | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Täna räägime Züleyxa Izmailova avalikest küsimustest seoses tuumajaamadega. Kas teadsite, et tuumaenergia on olnud Eesti energiastrateegia oluline osa? Paljud inimesed on mures tuumajaamade mõju üle meie keskkonnale ja tervisele. Züleyxa Izmailova on võtnud endale ülesandeks tuua need küsimused avalikkuse ette ja nõuda selgeid vastuseid. Tema arvamus on oluline aruteluks meie riigi tulevikuplaanide üle. Lugege edasi ja saate teada rohkem sellest olulisest teemast!

Eesti energiasektoris pole viimase kümne aasta jooksul olulisi elektritootmisvõimsusi juurde loodud. Probleem pole olnud mitte tehnoloogia või finantside puuduses, vaid bürokraatia hammasrataste suuruses ja inertsuses.

Ainuke suurem energiatootmisüksus, mida kiirkorras menetleti, oli 2015. aastal valminud Auvere soojuselektrijaam. Jaam, mis siiani on olnud rohkem remondis kui töökorras, eriti just siis, kui elektri börsihind üles kerib. Ka Enefiti viimase katlaga on lood sarnased: ehitusluba aeti kiirkorras välja ja hoolsuskohustuse täitmata jätmine ajendas noorteorganisatsiooni riigi energiaettevõtet kohtusse kaebama. Ja seda ka edukalt, kuigi tagantjärgi tehti siiski JOKK-skeem ning ehitamine sai jätkuda. Milliseks selle masina töökindlus kujuneb, näitab aeg.

Kui põlevkivist energia välja pigistamise osas on Eesti maailma tipptegija, siis nüüd oleme sunnitud tegelema ka Maarjamaale tuumajaama ehitamise plaaniga. Valdkonnaga, milles meil absoluutselt mingeid kogemusi pole.

Selle taustal on eriti murettekitav, et kliimaministeeriumi tuumaenergia töögrupi liikmete seas polnud ühtegi sõltumatut tuumaohutuse, julgeoleku ega tehnilisi eksperte, ei rahvusvahelisi ega isegi kodumaiseid. Töögrupp koosnes endistest ja praegustest Eesti karjääriametnikest. Kus me seda varem näinud oleme? Minu hinnangul ei mõju see soodsalt raporti objektiivsusele, asjatundlikkusele ja usaldusväärsusele.

Tuumaenergia debatt on Eestis kindlasti vajalik, halb on aga see, et diskussioonide fookust on suunanud ühe erafirma aktiivne lobitöö ja PR-pingutused. Värskemate näidete hulgas Andi Hektori käik ETV “Terevisiooni”, kus füüsik ja iduettevõtja väitis elektrituulikute miinusena tuumajaama vastu, et neile tuleb keerulisi süsteeme luua. Tuumaenergia on ilmselt siis lihtsam “asi.”

Iseenesest on ju adekvaatne argument, et taastuvenergia kõrvale vajame stabiilset ja juhitavat elektritootmisvõimsust ja salvestuslahendusi, mis ei sõltuks nii palju ilmastikutingimustest, aga saatan, nagu ikka, peitub detailides. Meie geograafilises asukohas ja teadmiste juures on tuumajaam juhitava võimsusega ning stabiilne üksnes teoreetiliselt.

Aatomienergia kasutuselevõtt ja tuumajaama ehitamine oleks Eestile ajaloolise tähtsusega otsus, millel on kaalukad tagajärjed. See taristuotsus on olulisem kui Enefiti katlad, Rail Baltic, tselluloositehas, Saaremaa süvasadam ja Koidula piiripunkt kokku. Seetõttu on riigil kohustus pidada ausat ja põhjalikku arutelu, kuulata nii eksperte kui ka rahva arvamust ning tagada läbipaistev otsustusprotsess.

Ukraina vastase täiemahulise sõja taustal peab meie riskianalüüs ja sellele järgnev debatt vastama mõnele olulisele küsimusele.

1. Kuidas maandatakse Venemaa võimalike provokatsioonide ja sõjaliste sammude riski tuumajaamale ning selle ohutusele?

Eesti geograafiline lähedus Venemaale tõstatab küsimused tuumajaama ohutuse kohta meie strateegiliselt pingestatud piirkonnas. Arvestades Eesti asukohta ja lähiajalugu, on oluline mõista, kuidas tuumajaam võib suurendada riigi haavatavust Venemaa võimalike provokatsioonide ja sõjaliste tegevuste suhtes.

Kui senimaani oleme pidanud rinda pistma hübriidsõja pehmemale jõule, siis tuumajaama häkkimine idanaabri poolt ei ole nii väikeste tagajärgedega kui mõneks ajaks pangaülekannete peatumine või mõne riigiportaali või isegi avalik-õigusliku meedia ülekande katkemine.

Eriti oluline on selle küsimuse vastamine Vene piiri läheduse ning idanaabri Iskander-M lühimaa ballistiliste rakettide 500-kilomeetrise löögiraadiuse tõttu. Tuumajaama rajamine mis tahes kohta Eesti territooriumil on risk. Ka Eesti tuumajaam võib sattuda sõjalise konflikti keskmesse või muutuda strateegiliseks sihtmärgiks, nagu juhtus Zaporižžjas. Kahjuks on see ehtne pantvangikriis kontinentaalses mastaabis.

Vastupidine näide Ukrainast. Venelased varastasid päikesepargi. Pakkisid kokku ja viisid minema. Keskkonnale ega inimestele see tegevus suuremat mõju ei avaldanud. Ka terve taastuvenergiapargi hävitamisele vaenlase poolt ei järgneks ligilähedaseltki sarnast stsenaariumi kui tuumajaama puhul.

Kui 2019 aastal polemiseerisin võimaliku tuulest tuleneva ohu üle, siis viis aastat hiljem, naaberriigi pea kaks aastat kestnud agressiooni valguses tundub see juba isegi kohatu. Tuumaplahvatuse puhul Eestit sisuliselt enam poleks. Mida see meie põhiseaduse kontekstis tähendaks? Riik on ju loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

2. Millise tuumajaama ehitamisest üldse käib jutt? Kust tuleb kütus ja kuhu lähevad jäätmed?

Ajakirjanduses on varem olnud juttu, et kavatsetakse ehitada neljanda põlvkonna moodulreaktor. Lisaks on juttu olnud sulasoola reaktorist. Turul selliseid lahendusi ei pakuta.

“Sellest, kas kasutatakse vana või uut tehnoloogiat, sõltub kas ja kui palju on vaja jaamale kütust ja kui palju tekib tootmisest jäätmeid.”

Kanadas küll ehitatakse üht säärast jaama vana tuumajaama õuele, mis on vana asendamine uuega, aga mis peaks olema uue tehnoloogia sissetöötamise ja töökindluse ning ohutuse testimiseks sobilik periood? Sellest, kas kasutatakse vana või uut tehnoloogiat, sõltub kas ja kui palju on vaja jaamale kütust ja kui palju tekib tootmisest jäätmeid. Ja milliseid?

Kütus on eraldi probleem. Pole saladus, et mitmed Euroopa Liidu riigid on blokeerinud sanktsioone Vene tuumasektorile, kuna sealt tulevast uraanist sõltuvad nii mõnedki tuumajaamad. Kas me tahaksime olla üks neist riikidest? Mille poolest erineb see Vene fossiilkütuse sõltuvusest?

Tuumajäätmete käitlemine ja ladustamine on kallis ning potentsiaalselt väga ohtlik keskkonnale ja sellega ka inimesele. Kes peab katma kulud, mis ulatuvad tuhandete aastate taha?

3. Millel põhineb raporti koostajate veendumus, et Eesti suudab ehitada töökindla ja ja ohutu tuumajaama, kuigi meil puuduvad ses valdkonnas kogemused ja Eesti riigi senine haldusvõimekus on olnud pehmelt öeldes nigel?

Tuumajaamade töökindlus on paraku üldse tundmatu maailm. Isegi tuumaenergia rakendamisel meiega võrreldes ülikogenud soomlased on praegu hädas oma Olkiluoto 3 reaktori normaalse toimimisega ja alatihti tuleb teateid töökatkestustest. Tuumariik Soome ehitas seda 18 aastat.

Raport, mille koostamise eesmärgiks oli aidata valitsusel ja riigikogul langetada otsust, kas võtta Eestis tuumaenergia kasutusele või mitte, ei täida seda eesmärki, kuna ei anna valikuid.

Kas tuumaenergeetika kasutuselevõtt Eestis oleks teostatav? See ei ole kellelegi üllatus, et vastus on “jah”. Küsimus, millele oleks pidanud vastust otsima, on: millest peame tuumaenergia tõttu loobuma? Ka Tallinna Tehnikaülikooli füüsikaprofessori Jaan Kalda hinnangul on raporti oluliseks puuduseks asjaolu, et see ei vaatle Eesti energiaturu pikka perspektiivi: “Ma oleksin tahtnud seal näha prognoose tuumaenergiaga konkureerivate tehnoloogiate arengu kohta. Et kuidas arenevad salvestusvõimalused ning vesiniku- ja taastuvenergeetika. Ehk milline on energiaturg 40 aasta pärast?”

Kokkuvõtteks

Arvestades neid pikaajalisi, keerukaid ja võimalik, et lahendamatuid probleeme, on Eestis hädavajalik pidada põhjalik ja rahvast kaasav arutelu. Eeltoodud küsimused peavad saama selged ja veenvad vastused.

Meil on alternatiivsed energiaallikad ja strateegiad, mis vastavad Eesti energiajulgeoleku nõuetele, pidades silmas ka keskkonna- ja julgeolekuküsimusi. Eesti peab tegutsema ettevaatlikult ja kaalutletult, hinnates kõiki riske ja võimalusi oma kodanike ning keskkonna turvalisuse tagamiseks. Arvestagem, et valearvestuse hind võib olla kogu Eestimaa muutumine elukõlbmatuks pikkadeks sajanditeks.

In conclusion, Züleyxa Izmailova’s public questions about the safety and environmental impact of the nuclear power plant in Estonia raise important concerns. It is crucial for the government and the energy companies to address these concerns and provide transparent and thorough information to the public. The potential risks and consequences of nuclear power generation cannot be ignored, and it is vital to ensure that all necessary precautions are taken to protect the safety and well-being of the citizens and the environment. Public dialogue and informed decision-making are essential in addressing the complex issues surrounding nuclear energy in Estonia.