Vilen Künnapu 1990. aastate arhitektuurist: ma lükkasin tee ette | menu

Here is a 50 to 100 words compelling introduction in Estonian:

“Vilen Künnapu 1990. aastate arhitektuurist: ma lükkasin tee ette | menu”

“Eestimaa arhitektuurilugu rikastab 1990. aastate jooksul tehtud tööd, mis süvendasid riiki üldise arengu. Vilen Künnapu on üks eesti arhitektide seas, kelle nägemus ja kujutlusvõime jättis jälja. Selle menu annab ülevaade tema töödest, alates kaasaegsetest ühiskonna- ja majanduspärastruktuuridesse jõudsid projekteeritud õppetoolistest ja majutusteesteni. See on tellimustöö tervikuna, mis aitab meil arutada eesti arhitektuuri arengustrateegiaid läbi aegade.”

English translation:

“The story of Estonian architecture is enriched by the work of 1990s, which deepened the general development of the country. Vilen Künnapu is one of Estonia’s architects, whose vision and ability to shape left a mark. This menu provides an overview of his projects, from contemporary community and economic structures to designed educational facilities and residential projects. This is a comprehensive work order, which helps us discuss the development strategies of Estonian architecture throughout the ages.”

Legendaarne arhitekt Vilen Künnapu rääkis saates “Läks aga Läände”, kuidas ta omal ajal Tallinna peaarhitektina töötades ametnikke mööda treppe taga ajas, et need oma töö ära teeks. Tema sõnul oli selles ametis nii palju bürokraatiat, et vahel oli pärast tööpäeva vaja pitsi tõsta ja rahusteidki võtta.

“Ma väga minevikus sobraja pole, ma elan tänases ja homses, aga proovisin meenutada,” ütles 90. aastatel tippvormis olnud arhitekt Vilen Künnapu. “Tol ajal olin ma paljude kultuuri- ja kunstisündmuste keskel.”

Künnapu sõnul oli tol ajal loovus üleval, kuid väga palju tuli kokku puutuda kommertsi ja tohutu bürokraatiaga. “Kommertsiga oli vaja hakkama saada, aga kõik ei saanud sellega väga hakkama. Oli ka nii, et tulevad oma valmis lahendusega, et kirjuta alla ja võta raha.”

90. aastate alguses oli Künnapul oma kontor. “Aga teha midagi väga ei olnud, kõik võttis aega. Tegime siis mingeid eskiise ja fantaseerisime.”

Kord jalutas Künnapu mööda Pärnu maanteed ja talle tuli vastu Jüri Jaama, kes tol ajal oli Tallinna peaarhitekt. “Ta ei olnud rusikaga vehkleja, pigem tagasihoidik tüüp ja küsis mult mureliku näoga, kas ma ei tahaks saada peaarhitektiks, tal hakkavad seal päevad otsa saama. Mõtlesin natuke ja läksingi. Inimesed olid seal linnaplaneerimisametis samad, mis nõukogude ajal. Aga asi ei läinud seal tööle, keegi näiteks ei teadnud, mis on eramaa. Vanad projekteerimisülesanded enam ei töötanud, aga uutmoodi veel ei osatud.”

Künnapule öeldi, et tee ükskõik mida, peaasi, et siin asi käima läheks. “Ma iga päev püüdsin neid ametnikke, nad juba trepi peal nägid mind ja hüppasid teisele poole, aga ma läksin neile vastu. Nad olid nii hädas, aga lõpuks nad lihtsalt pidid need asjad ära tegema. Ma lükkasin tee ette.”

Künnapu on paljude oluliste hoonete sündi mõjutanud. “EVEA pank tuli ju kena, Ühispank tuli päris noobel, diagonaal püsti. Siis tuli Kanadast vend, kes tegi Kawe Plazat. Ma paar korda saatsin ta tagasi, tundus natuke tuim, aga lõpuks tuli päris hea.”

Künnapu töötas Tallinna peaarhitektina kaks ja pool aastat. “Siis sai aeg täis. Seal oli bürokraatiat, ega see mulle väga ei sobinud ja ei meeldinud. Pärast tegin mõne napsu või võtsin rahusteid, sest see kõik ei mõjunud mulle hästi.”

Siis tulid Künnapu sõnul juba uued objektid. “Siis tulid võistlused, Viru keskuse võistluse võitsime, valmis sai see alles 2004. Me oleme sellega väga palju vatti saanud ja sellepärast on see maja mulle väga armas, ma käin sealt alati läbi, see on nagu mu oma suur laps.”

As we conclude our exploration of Vilen Künnapu’s architecture in the 1990s, it is evident that his designs played a significant role in shaping Estonia’s architectural identity during this pivotal decade. Through his innovative and often unconventional approach, Künnapu not only created iconic buildings but also contributed to the country’s post-Soviet cultural renaissance. His legacy serves as a testament to the power of architecture in fostering national pride and cultural revival. As we look to the future, Künnapu’s work remains an important reminder of the importance of preserving and celebrating Estonia’s rich architectural heritage.