Vasakpoolsete valimisvõit paiskas Prantsusmaa tundmatusse vette | Välismaa

Here’s a potential introduction:

In the midst of a stormy sea of political uncertainty, a silent tsunami has swept Estonia, bringing with it a tidal wave of Left-wing dominance. The historic electoral victory of the Vasakpartei has sent shockwaves throughout the region, as the French electorate has resoundingly rejected the traditional powers that be. The consequences of this seismic shift are far-reaching and multifaceted, threatening to rewrite the political landscape of Europe. How will the newly empowered Left wing wield its influence, and what does the future hold for this small Baltic nation at the forefront of the continent’s radical change?

Üle kuu aja tagasi ühinesid tülitsevad vasakpoolsed parteid, et peatada Marine Le Peni Rahvuslik Liit, kuid neil pole selget juhti. Oodata on pikki läbirääkimisi, mille sarnaseid pole Prantsusmaal pikka aega nähtud.

President Macroni ennetähtaegsete parlamendivalimiste ootamatu tulemus on loonud parlamendi kolme võimsa blokiga, kellest ükski ei ole absoluutse enamuse lähedal.

Alates ajast, mil kindral Charles de Gaulle määrati juhtima spetsiaalselt temale kohandatud süsteemi, ei ole Prantsusmaa olnud olukorras, kus sel on nii vähe aimu, kes riiki juhib, kirjutas The Times.

Kuigi Le Peni parempopulistlik Rahvuslik Liit jõudis esimeses voorus võimu lähedale ja nad on oma parlamendiesindust mitmekordistanud, ei ole neil võimalust leida piisavalt liitlasi konservatiivsete vabariiklaste range tiiva hulgast, et moodustada valitsuse enamus.

Macroni Renessansi partei ja selle tsentristlikud liitlased elasid valimised üle suuremate kaotusteta ja võivad kergendatult hingata, kuid nad ei suuda nüüd üksinda valitseda.

Macroni partei kaotas oma üldise enamuse 2022. aastal, kuid kogus seadusandlustele teiste parteide toetust ja kasutas täidesaatvaid määruseid. Neid aitas opositsiooni soovimatus käivitada ennetähtaegseid valimisi umbusaldushääletusega.

Vasakpoolse Uue Populaarse Rinde võit võiks ideeliselt tähendada nende valitsemist mingis koostöövormis Macroniga.

Prantsusmaa on juba veetnud kolm perioodi, mida juhivad valitseva presidendi vastased. Need valitsused aastatel 1986-1988, 1993-1995 ja 1997-2002 toimisid, sest opositsiooni peaministritel oli korralik enamus Rahvusassamblees.

Tavaolukorras eeldataks, et Macron palub enim kohti võitnud partei juhil valitsuse moodustada, kuid Uue Populaarse Rinde puhul on olukord keerulisem ja Macron kavatseb seda ilmselt ära kasutada. Nimelt ei ole Jean-Luc Melenchoni Alistamatu Prantsusmaa, rohelised, kommunistid ja sotsiaaldemokraadid jõudnud ühise liidri osas kokkuleppele.

Macron kujutas Alistamatut Prantsusmaad oma kampaanias sama ohtliku äärmusliku jõuna kui Le Peni parempouliste. On ebatõenäoline, et ta paluks Melenchonil, valitsust moodustada, kuigi viimane juhib bloki suurimat parteid.

Melenchon heitis aga Macronile kinda juba tund aega pärast esimeste tulemuste saabumist, öeldes, et Macroni ainus võimalus on täieulatuslik vasakpoolne valitsus, mida juhib loomulikult tema partei.

Analüütikud eeldavad, et president püüab moodustada töötava koalitsiooni oma tsentristide ja mõõdukate vasakpoolsete vahel. See tähendaks sotsiaaldemokraatide ja roheliste eraldamist Alistamatust Prantsusmaast.

Macron ja tema peaminister Gabriel Attal pakkusid valimiskampaania ajal välja laia riikliku ühtsuse valitsuse, kuhu kuuluksid mõõdukad opositsiooniparteid ja tema Renessanss, kui vahendit parempoolsete ülevõtmise ohu vastu.

Prantsusmaal ei ole aga olnud koalitsioonide moodustamise traditsiooni alates 1950. aastatest. Partei vahelised kompromissid, mis on meil ja mujal Euroopas tavalised, on tänapäeva Prantsusmaale võõrad.

Macron alustas oma poliitilist karjääri president Hollande’i sotsialistlikus administratsioonis ja tema kabinetis on endisi sotsialiste, kuid tema poliitikad on nüüdseks Olivier Faure poolt juhtiud partei võõrandanud.

Mõned kommentaatorid on viidanud, et kui Rahvuslik Liit tuleb kolmandaks, võib Macron väita, et tema Renessansi partei jääb parlamendis suurimaks, sest vasakpoolne Uus Populaarne Rinne ei ole partei, vaid lahtine liit.

On peaaegu kindel, et kui vasakpoolsed lepivad kokku mingisuguses koalitsioonis Macroni leeriga, pakuvad nemad peaministri. Oodata on pikki läbirääkimisi, mille sarnaseid pole Prantsusmaal pikka aega nähtud.

Eeldatakse, et Macron Palub Attalil jätkata peaministrina, kuigi viimane lubas tagasi astuda, uue valitsuse tekkeni. See tagaks, et presidendi kõrval on tema enda valitud peaminister, kui ta tervitab maailma 26. juulil Pariisi olümpiamängudel.

As the Left Party’s electoral victory plunged Estonia into uncertainty, it serves as a stark reminder of the complexities of contemporary politics. The French-style social democratic movement’s ascendance has sparked concerns about the future of our country’s economic and political trajectory. While some view this shift as a necessary corrective to Estonia’s long-standing neo-liberal leanings, others fear it will stifle innovation and entrepreneurship. As we navigate these uncharted waters, it is essential to engage in nuanced discussions about the role of the state and the balance between economic growth and social welfare.