Värske Rõhu tõlkesarjas ilmus Austria kirjaniku Cornelia Travniceki debüütromaan | Kirjandus

Tere tulemast Eesti kirjandusmaailma! Värske Rõhu tõlkesarjas on ilmunud Austria kirjaniku Cornelia Travniceki debüütromaan, mis kindlasti paneb lugejate südamed kiiremini põksuma. Travniceki haarav stiil ja sügav karakteritöö loovad tõeliselt kaasahaarava lugemiselamuse. Tema autentsed ja elulised lood avavad uksi uutele maailmadele ning pakuvad lugejatele võimaluse põgeneda argipäeva rutiinist. Olgu see raamat teie uus avastus ja kirjanduslik seiklus!

Ketsid” on Cornelia Travniceki (1987) debüütromaan, mille peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab mässu ühiskonna silmakirjalikkuse vastu ja maitseb ka tänavaelu. Travnicek on öelnud, et Mae tuli talle tegelasena pähe siis, kui ta oli enda tutvusringkonnas tähele pannud, mis juhtub, kui peres on täiskasvanud sattunud kriisi ega saa abi – ja pole seetõttu võimelised omaenda lapsi samast kriisist läbi aitama.

Cornelia Travnicek on auhindadega pärjatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Tema teosest “Ketsid” on saanud tänapäeva Austria noortekirjanduse klassika. Lisaks “Ketsidele” on Travnicek avaldanud veel kaks romaani, mitu luulekogu ja lasteraamatuid.

“Ketsid” ilmub koostöös Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni “meistri-selli” programmiga.

Loe katkendit:

Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki. Enamiku ajast oli ta tööreisil. Isadele, kes tihti ära sõidavad, ei saa ju midagi ette heita, aga nad peaksid heatujuliselt ja väikeste kingitustega tagasi pere juurde tulema ja naisele suud andma. Minu isa ei toonud kunagi midagi kaasa, välja arvatud ükskord, kogemata, siis olid tal kohvris võõrad naiste aluspüksid. Ema võttis kohvri, asetas selle sõnatult ukse taha – ja tõukas isa järele. Järsku olime omapead. Mina ja ema majas, isa ja ta kohver väljas maja ees, kingariiulil ikka veel see ketsipaar, lisaks lukus uks teisel korrusel ja väikesed valgete kuulikeste topsid ravimikapis.

 

Tamara oli asotsiaal – enamik inimesi nimetaks seda ilmselt nii. Ei tööd ega raha, võib-olla perekond, ta ei rääkinud sellest kunagi. Ei dokumente ega vanust, vahetevahel mõni kaklus. Tamara oli rumal, sest ta tegi kõike, mida intelligentne inimene oma kehaga ei teeks. Aga ta jäi alati ellu. Ja selles, mis mind puudutas, oli Tamara hooliv ja armastusväärne.

Kui ma neljateistkümneaastaselt teda esimest korda nägin, püha Stefanuse katedraali varjus, ümbritsetuna valgete parukatega turistipüüdjatest, kes nägid välja nagu elav Mozarti kuulikeste reklaam, palus ta mu käest sigaretti, aga ma ei andnud. Mitte sellepärast, et mul poleks sigarette olnud, vaid ma olin alati ette kujutanud, et punkarid on nagu hulkuvad koerad – kui neid korra toita, ei saa neist enam kunagi lahti.

Niisiis küsisin, kas ma näen välja, nagu mul oleks sigarette, ja ta ütles jah. Olin veel hõivatud enda juurest sigareti omamise tunnuste otsimisega – mu ema ei tohtinud sellest muidugi midagi teada –, kui Tamara leidis, et tahab siiski pigem raha.

“Sa ostad selle eest nagunii ainult õlut! Või narkootikume.”

Tamara kergitas vasakut needistatud kulmu, tema suunurkadesse tekkisid väikesed kurrud ja ta vaatas mind hindavalt, kallutades pea küljele nagu tähelepanelik koer ja vilistades vaevukuuldavalt läbi kitsa prao lõikehammaste vahel.

“Ja mida sa arvad, et ma peaksin endale selle eest ostma?”

“Pole aimugi.” Tahtsin käsi taskusse pista, aga ei leidnud oma suvekleidil ühtegi. Mu pilk langes juhuslikule kohvikuaknale. “Äkki jäätist?”

“Jäätist?”

“Täna on soe päev.”

“Kas sa ostad mulle jäätist?”

Mida selle peale ikka kosta. Natukese aja pärast oli meil kummalgi jäätis peos, mul sidruni- ja Tamaral pistaatsiamaitseline. Ja mina olin alati arvanud, et pistaatsiajäätis meeldib ainult vanainimestele.

Korraga oli mul oma punkar ja ma olin selle üle kohutavalt uhke, isegi Pipi Pikksukal oli kõigest ahv.

 

Sellest päevast peale, kui isa üle tunni aja meie maja ukse taga ema nime röökis, tagudes ust kõigepealt rusika ja siis käelabaga, oli kõik teistmoodi. Mitte väga, kõigest nagu siis, kui rattaga sõites on tunne, et rehv laperdab, sa jääd seisma ja kummardud, aga ei suuda viga üles leida. Mitte et varem oleks kõik normaalne olnud. Aga pärast juhtunut käis sõna “normaalne” meie kohta ainult suhtelises mõttes. Ema ja mina olime koos ellu jäänud, vaikides, teisel korrusel see lukus uks.

Maja eest, kuhu emaga elama jäime, maksis isa esialgu edasi, nii ei pidanud ma kooli vahetama, tema aga üüris väikese ühetoalise korteri töökoha lähedal. Vahel tuli ta mulle laupäeviti järele, et minna koos jäätist sööma ja loomaaeda – olin selleks tegelikult juba liiga vana, aga ei öelnud seda talle. Vaatasime kinos filme ja käisime kord aastas Prateri lõbustuspargis. Meie kohtumistel kulutas ta minu peale iga kord palju raha ja suitsetas seejuures ühe sigareti teise järel – kui ema oleks kaasas olnud, oleks ta isa selle eest noominud.

 

Mäletan iga pisiasja päevast, mil sisenesin Schottenringil trammi nr 2, et Tamaraga Karlsplatzil esimest korda kokku saada. Mäletan sedagi, et taevas oli üksainus lai helehall väli, mis siiski pimestas. Tramm, kus ma üksikistmel istusin, oli vana, tundsin läbi õhukeseks kulunud ketsitaldade puitpõranda sooni. Surusin nina vastu klaasi – täpselt selline asi, mida emad väikelastele keelavad. Vaade meenutas mulle ülevalgustatud pilte kolletunud reisijuhtides: vana börs, Votivkirche, ülikool. Burgtheater, raekoda, parlament. Volksgarten, loodusloo muuseum, kunstiajaloo muuseum, Heldenplatz. Hofburg, Burggarten, Riigiooper. Trammisõit oli pikk ja totter vaatamisväärsuste tuur läbi selle Viini, mis paistis siia tänavale koondatud hiilgusega uhkeldavat. Siiski oli just sellel mõru kõrvalmaik, keegi ütles kunagi, et linn näeb nii kurb välja: kõik need imperiaalsed hooned ja ei mingit impeeriumi, mis kõige üle valitseks. Ja mullegi tundus see täpselt nii.

 

Tamara kergitas oma liiga laiu pükse ja vajus rätsepaistesse.

“Mis me nüüd teeme?” Lükkasin laiaks astutud suitsukonid kinganinaga eemale.

“Nüüd istume siin.”

“Miks?”

“Sest nii tehakse – istutakse siin, juuakse õlut ja küsitakse inimestelt, kas nad raha annavad.”

Istusin tema kõrvale ja jõllitasin räpast sillutist, mööda läks rastapatsidega tüdruk. Ta kandis uusi Adidase tosse, mis olid sama valged kui liustikujää enne tööstusrevolutsiooni. Mõtlesin koolile, sellele, et seal oli parasjagu söögivahetund, söögiraha eelistele ja oma tühjale kõhule.

Tamara võttis sügavalt püksitaskust õllepurgi. Jõime. Nõjatusin kinnisilmi vastu kiviseina, kõik ümbritsev muutus suminaks, mille keskel unustasin nälja. Korrapäraste ajavahemike tagant möödusid meist narkarid oma monotoonsete hüüetega “Substi, Substi”1, mis muutusid kõigepealt lühemaks ja siis jälle pikemaks, sõltuvalt sellest, kas nad lähenesid või kaugenesid.

“Doppleri efekt,” itsitas Tamara, ja ma ei teadnud, kas ta mõtles füüsikalist või alkohoolset nähtust.

Tamara oli millalgi elu jooksul ühes või teises haridusasutuses käinud ja väga tõenäoliselt isegi ülikoolis õppinud. Aga konkreetseid küsimusi oma elu kohta ta vältis. Vahel ütles ta midagi kvantide ja stringide ja kvarkide ja spinnide kohta, siis tumenesid tema muidu nii heledad iirised, ta kissitas silmi, tema peened kortsukesed muutusid nähtavaks ja ta katkus oma niigi igas suunas turritavaid juukseid. Kahjuks oli ta joonud oma teadmiste vahele lüngad, nii et seoseid luua oli tal juba raske.

“Anna pudel,” ütles ta alati, kui tahtsin temalt midagi teada saada, “siis läheb kergemini.”

Aga kergesti läks veel ainult üks asi: mida millises olekus suitsetada, süstida või ninna tõmmata sai ja mida parem mitte.

Nüüd on kõik teisiti, nüüd ümbritseb mind turvalisus. Turvalisus on see, kui sa ei pea piima enne maisihelvestele peale valamist nuusutama, et sa ei leiaks järgmisel hetkel oma kiudainetelt riknenud valguklompe. Esimestel nädalatel Jakobi juures hoidsin ikka veel hinge kinni ja sisse hingasin uuesti alles siis, kui piim oli kausis ja maisihelbed selles isuäratavalt ujusid. Praeguseks algavad kõik hommikud hästi.

Asetan müslikausi köögikaalule, mis näitab kolmkümmend üks grammi, nopin üheainsa maisihelbe kausist välja ja pistan pakki tagasi. Kaal näitab kolmkümmend grammi, täpselt nagu pakil kirjas olev päevane kogus.

“Jakob,” hüüan läbi korteri, “Jakob, piim saab jälle otsa.”

Löön külmkapiukse rõõmsalt kinni ja panen köögiraadio käima. Üks reporter teeb parajasti peaministriga intervjuud ja küsib, kas ta näitas nooruses vahel ka mõnele naisele oma margikogu. Peaminister ütleb, et ta ei näidanud mitte ainult marke, vaid ka raamatuid ja palju muud. Nagu sellest ei piisaks, küsib reporter veel, kas ta näitas kõnealust margikogu ka oma abikaasale, ja mul purskab piim ninast välja.

 

[—]

 

Arstid proovisid venda kemoteraapia abil nii kaua lahustada, kuni vähk ära kaob ja temast ainult head osad alles jäävad. Oli näha, kuidas venda järjest vähemaks jääb. Kujutlesin, et lõpuks jäävad temast alles ainult valged kuulikesed, mida kurbuse vastu võtta.

Kui ma ühe teise külaskäigu ajal venna pead puudutasin, ei olnud seal enam isegi lühikesi karvu alles, kõigest pehme, natuke kuivanud nahk, mis oli oimukohtade ümber pingul. Ta istus voodil ja tal olid jalas uued jalanõud, punased ketsid, mille õmblused olid ikka veel lumivalged, tänavamustusest puutumata. Haiglas ei ole uusi ketse vaja. Enne surma ei ole üldse uusi jalanõusid vaja, kõige vähem veel selliseid, mis maksavad kaks korda rohkem kui need, mida vanemad kasvavale poisile tavaliselt ostavad. Aga vend ei kasvanud enam, ja nii jäid veel ainult kingitused.

Niisiis istus ta voodil, piimvalge, haiglakitlis, ja tagantjärele paistis mulle palat täiesti värvitu, ainult punased ketsid särasid.

 

Kui ma poodi sisenesin, oli mul püksitaskus kolm eurot ja nelikümmend kolm senti. Tavaline värk, kui elama peab mineraalveest ja kuivanud leivast. 50 senti, mis avalik WC puhtteoreetiliselt maksab, selles enam ei sisaldu.

Vasakus käes oli mul paberkott kahe täisterakukliga ja paremas jogurtijook. Seisin niimoodi puuviljariiuli ees ja olin ahastuses. Tervislikult toituda saab ainult kõrgklass, mõtlesin ja vaatasin üksteise järel hinnasilte. Tänavalastest ilmselt oodatakse, et nad toituvad põhimõtteliselt ja eranditult purgiõllest, see on nimelt pidevalt allahinnatud. Ja üks purk on ju tõepoolest odavam kui kaks kuklit. Kuklas Tamara manitsus raha mitte ebavajaliku peale kulutada, sirutasin käe õunte poole ja mõtlesin, millise juustuvalikuga delikatesside lett ahvatleda võiks. Viinamarjad sinihallitusjuustuga. Võtsin kaks õuna. Ja küsisin 100 grammi goudat, sest see kõlab nii peenelt, seejärel läksin kassajärjekorda, kus minu ees oli ainult üks vanem naine. Vaatlesin huviga tema rangelt seotud halli krunni, käru, mille käepidemest ta kramplikult kinni hoidis, ja tema pluusi kõvaks tärgeldatud kraed.

Kuus eurot millegagi, ütles kassapidaja igavledes nätsu närides, ja mina vastu: “Hull olete?”

Ta võttis veepudelist lonksu ja heitis silmanurgast pilgu paberkotile mu käes.

“Kas see on meilt?”

“Ise küpsetatud,” vastasin ning haarasin juustu ja õunad. Jogurtijoogil olin lasknud juba õlakotti kaduda.

Kuus eurot millegagi, kordas ta, ja ma ütlesin prooviks õiges Viini murdes armastavalt “mine sitale”, sest igasugune pikem seletus rahapuudusele tundus üleliigne.

“Te olete passiiv-agressiivne,” leidis kassapidaja.

“Passiiv-agressiivne? Mina? Ma olen täitsa aktiiv-agressiivne!” karjusin vastu ja astusin järsult sammu tema poole. Ta võpatas, nagu oleksin talle kallale karanud, ja tema käed otsisid midagi kassa alt, nii nagu teevad röövi ohvriks langenud pangatöötajad Ameerika mängufilmides.

“Vaevalt et sellel pisikesel filiaalil häirenupp on,” sõnasin rahulikult, võtsin oma ostud, asetasin kassapidaja ette nii palju raha, nagu mõistlik tundus, ehk kõik, mis mul oli, ja lahkusin poest.

Ta vaatas mulle läbi suure aknaklaasi järele ja jõllitas siis enda ees olevat raha, justkui oleks äsja kummalisest unenäost ärganud.

 

Ärkan tundega, nagu üle mu käe sibaks sipelgas. Pühin kõigepealt putukatunde ja siis veel viimase uneraasu käeliigutusega minema. Minu kohal tibutab telgikatusele. Õnneks on meil see peotelk. Mõtisklen, kas häda korral saaks ka telgis lõket teha. Nälg näpistab jälle, nagu alati pärast magamist. Keegi vilistab telgi ees lõbusalt, see saab olla ainult Jakob. Tõmban magamisruumi ukseluku lahti ja näen teda matkatoolil vedelemas. Jakobi ees lebab väike oksahunnik, millest tõuseb aegamisi suitsu. Telgiuks on lahti ja ninna lööb märja maapinna külm lõhn.

“Ka jälle ärkvel?” küsib Jakob, ilmselt retooriliselt, nii et ma ei ütle midagi, ainult kissitan vihmase päeva hallis valguses silmi. Ikka veel liiga hele.

“Süüa tahad?”

Jakob lööb rõõmsameelselt ühe muna teise järel vastu vanavanaema-aegse raudpanni serva puruks, selle külge tekib lõpuks kindlasti paks krõbe koorik. Lasen endale leivakääru ühte ja kahvli teise kätte suruda, ja ühtäkki vedelen ka mina matkatoolil, põlvedel papptaldrik kuuma munaroaga. Tuul puhub peeni vihmapiisku viltu telki sisse.

 

Õpetaja lajatas minu ees raamatuga vastu lauda, ma ehmatasin ning mu mõtted Tamarast ja rahulikust päevast pargis katkesid.

“Nägite ilusat und, Reimel?”

“Just nii, sir,” ütlesin laia suuga haigutades.

Ta nägu lähenes minu omale ja mul oli tunne, nagu hingaksin sisse õhku hõõgveinitopsist.

“Enda üle irvitamisega saan ka ise hakkama,” sisistas ta.

“Kuidas soovite,” ütlesin, nüüd ärksamana, “olge lahke.”

Kui ta oleks olnud koomiksitegelane, oleks tema pea hetkeks aurukatlaks muundunud.

“Te oskate mulle kindlasti jutustada, millest me eelmises tunnis rääkisime.”

“Ei, ma ei olnud siis kohal.”

“Aga te oleksite pidanud kohal olema.”

“Kas ma jäin millestki ilma?”

“Loomulikult jäite millestki ilma.”

“Näiteks millest siis? Sellest, kuidas te poole tunni pealt ära kaote ja plaskust lonksu võtate? Kuidas te meile jälle oma perekondlikust nädalavahetusest jutustate, kuigi te suusakursuse ajal kunstiõpetajaga samas toas magasite? Jah?”

Sel ajal kui ta õhku ahmides sõnu otsis, pühkisin oma asjad laualt ühe käeliigutusega kotti, haarasin jaki ja lahkusin. Klassiruumis minu selja taga jäi vaikseks.

 

Olime Mae ja Mara – mitte päris terviklikud, ühel puudus esimene ja teisel teine silp. Seevastu olime teineteisel olemas. Ilusa ilmaga Mariahilfer Straßel pingil, kus vaatasime pealt, kuidas ilusad tüdrukud poest ühe kilekoti teise järel välja tassisid. Halva ilmaga Karlsplatzi metroojaamas – alles viimasel ajal, sest Westbahnhofis mängiti nüüd kogu aeg free jazz’i ja seda ei kannata ükski inimene välja. Tamarale meeldis, kui ma ütlesin “Mae ja Mara”. Minagi meeldisin Tamarale.

“Kas sul on natuke peenraha?” küsis ta ühelt kapuutsiga pusa ja laiade pükstega tüübilt.

“Ikka, aga mitte sinu jaoks,” ütles tüüp.

Kui ta edasi kõndis, sülitas Tamara talle järele.

“Vahel lihtsalt ei vea,” ütles ta siis mulle ja võttis õllepurgist lonksu. Tamara aheljõi. Kui ta jõi pudelist, mida harva juhtus, kasutas ta tühja pudelit uue avamiseks. Neil hetkedel vaatasin tema musti küünealuseid.

Kui ma Tamara esimest korda koju tõin, läks ta kingi jalast võtmata elutuppa, istus rätsepaistes helesinisele diivanile, õllepurk käes, ja ootas, et ma teleka käima paneksin. Telekast tulid pärastlõunal alati kohtusarjad ja meid ajas naerma, et kodututel olid näos alati mustusetriibud, nagu keegi oleks pintsliga pruuni värvi lõuendile kandnud.

Kui ema koju jõudis, ei öelnud ta midagi, ka selle kohta mitte, et ma Tamaral terve aja, kui me diivanil istusime, käest kinni hoidsin. Alles siis, kui Tamara oli ära läinud, küsis ema, kas ta pole minu jaoks liiga vana, ja tema hääles oli külm alatoon.

“Ei. Pealegi, kas mitte sina ei ütle alati, et “inimene on nii vana, kui vanana ta end tunneb”?”

Ema nägu muutus karmiks ja ta ütles: “Seda ma näen, kui vanana ta end tunneb.”

 

Kui oleks minu teha, teeksin kohe pärast sööki lõunauinaku, aga Jakob ei ole nõus.

“Võtsin ekstra puhkuse, nüüd teeme ka midagi. Nii, nagu sa tahtsid!”

Lasen vihmal demonstratiivselt ninale sadada, välistades ühemõtteliselt matkamise, ujumise ja kõik teised tavalised ilusa ilma tegevused. Küla ei näe ka just kutsuv välja.

“Loeme parem,” teen ettepaneku.

Jakob paistab natuke pettunud, aga võtab ajalehe ja lööb selle lahti. Mina võtan “Anna Karenina” – lugu on ju samal tasemel nagu värskeim kõrgema seltskonna kõmuajakiri, lihtsalt paremini sõnastatud.

Ma pole jõudnud veel poolt lehekülgegi lugeda, kui Jakob järsku valjusti naerma pahvatab. See on selline naer, mis annab signaali – ma lugesin midagi naljakat, küsi, mis see on.

Olen jätkuvalt vait.

Jakob ootab, mina hoian muiet tagasi.

“Selline lugu,” pomiseb ta.

Kuna ma ikka veel ei reageeri, hakkab ta mulle artiklit lihtsalt ette lugema.

“Ma juba lugesin seda,” ütlen lakooniliselt ja keeran lehte.

Vihma sajab järjest raskemalt telgikatusele, taustamüra valjeneb. Olemine muutub tasapisi niiskeks, peaaegu külmaks. Panen pea raamatule ja sulgen silmad, kuid iga paari minuti tagant äratab mind Jakobi naer.

Näen unes mehi, kes kukuvad puu otsast otse mu jalge ette. Neil on käes õunad, mille üks külg on punane ja teine roheline.

“Tere,” ütlevad mehed, “minu nimi on Paul.”

“Tere, Paul,” ütlen ja võtan ühe õuna.

“Punane või roheline?” küsib üks Paul.

 

[—]

 

Baar, kus prõmm toimub, asub ühe Gürteli metroosilla kaare all ja läbi kaare klaasitud seinte näeb mõlemale poole välja. Ruum on täis, seal on liiga vähe istekohti, publik seisab isegi baariruumi viivas vahekäigus. Istume väikese laua ääres, mis kõigub, kui ma sellele küünarnukkidega toetun. Teenindaja toob joogid. Paul võtab suure lonksu. Mõtisklen, kas ta näeb täna õhtul kahvatum välja või on asi valguses.

“Mine sina üksi lavale.” Ta paistab pinges olevat.

“Mis sa sellega mõtled?”

“Mulle selline asi ei istu.”

“Mulle ju ka mitte. Paul, sa ju ei tea seda.”

“Ma tõesti ei taha.”

“Kuidas arvad…”

Ta haarab otsekui vabandavalt pataka hindekaarte, mida parasjagu lava pealt jagatakse. Ta naeratab mulle, parema näopoolega pisut rohkem kui vasakuga, korraks jälle häbelik poiss, ta on täna natuke turris, üldsegi tundub, et tal on pea veidi laiali otsas.

Olen närvis. Minu keskendumisvõimest ei piisa isegi selle lühikese teksti jaoks. Kui minu kord tuleb, ei lähe asi paremaks. Ainuke hele prožektor pimestab mind ja ma ei näe oma publikut, mille üle mul on tegelikult hea meel. Jutustan sihiliku teravusega oma viimasest meeleavaldusest. “Lõhkuge ära see, mis teid lõhub,” ja nii edasi, jätan ainult mainimata, et see oli juba mitu aastat tagasi, ja iga kolmekümne sekundi järel lasen publikul hüüda “persesittkusimendiraisk”, kuna usun, et nad on kõik Plenzdorfi2 lugenud ja peavad seda intellektuaalselt stimuleerivaks. Nad hüüavad seda viis korda ja iga korraga nende entusiasm väheneb, viimased kaks korda kõlavad vastumeelselt. Paul tõstab siiski viis punkti üles.

“Väga armas sinust,” ütlen, kuigi Pauli hinnet ei arvestata.

Lõpuks jään eelviimaseks.

“Ilmselt ei olnud piisavalt poliitiline,” ütlen Paulile ning võtan oma “Bush on ka ainult taim”-märgi ja Pauli käest hindekaardid ära.

Ülejäänud õhtu veedame järjest suuremate joogiklaaside taga esinejatele vahele segades ja selleks ajaks, kui näha pole enam ühtegi improluuletajat ega sõnakunsti-pealesurujat, oleme juba mõnevõrra purjus.

 

Oleme kuidagimoodi koju jõudnud. Kui ma voodist üles tõusen, takerdub mu varvaste vahele midagi libedat ja limast, millest minu endiselt alkoholist läbi imbunud aju jälkusevapustuse saab. Vaatan alla, minu jala ümber on keerdus piparmündikondoom, meie seksitarbimisühiskonna perverssus.

“Väkk.”

Vähemalt me kasutasime seda.

Surun sisimas üles kerkiva hirmu maha. Aidsiga ei mängita. Mis tunne võib olla, kui miski järsku sinu sees elab. Kui ei tea, mis edasi saab. Kui sa ei kuulu enam endale ja miski muu otsustab su elu üle, ja sa oled sellega üksi, täiesti üksi. Silmitsen kondoomi. Kasutatud kondoom on hea. Hingan sügavalt sisse ja välja ning proovin maha rahuneda.

Minu selja taga voodis liigutab end Paul.

Proovin ajust eelmise õhtu mälestusi välja kaevata ja saan oma kergenduseks aru, et veinipudeli tühjendasime alles pärast seksi, patsutan üles näidatud vastutustundlikkuse eest endale õlale ja vaatan natuke ebakindlalt alla oma keha peale, et näha, kas see on ikka samasugune. Tõenäoliselt oli see just ebakindlustunne, mis minu eest pudeli tühjaks jõi.

Haaran kasutatud kondoomi ja lähen sellega vannituppa prügikasti juurde, astun pedaalile, et kaas üles tõuseks, ja lasen kummil prügikasti kukkuda. See maandub peaaegu hääletult paari vatipadja peale. Ma ei võta jalga siiski ära, vaid jõllitan edasi prügi, selle koostist, kondoomi sisu. Laps. Just seda peaksime tegema. Lapse saama. Nii saaksin ma teda säilitada, vähemalt natukese temast.

Enne kui köögis laua äärde istun, et kohvi valmimist oodata, teen akna lahti.

Üks stseen eilsest õhtust on tervenisti meeles: Paul ja mina, koos koduteel, tema purjus ja mina peaaegu maani täis, tema melanhoolne ja mina halemeelne, ootame trammi. Ta hoiab mul käest kinni, meie sõrmed põimuvad, ooteaega näitav tabloo ei tööta. Tammume jalalt jalale, sest kui mõtted peas keerlevad, on keeruline rahulikuks jääda.

Kui tramm lõpuks tuleb, on see tühi. Istume mööda tänavaid vingerdava toru keskel omaette.

“Mõnikord tahaksin lahinal nutta,” ütleb Paul.

Sõidame mööda valgest fassaadist, millel seisab reljeefkirjas “If you are a banana and try to be an apple”, ja siis oleme juba möödas, aga ma tean alumist rida sõna-sõnalt peast. Sel hetkel tunnen end üldsegi rohkem puuviljakokteilina.

Tühi kiirtoidupakk möödub meie jalgadest nagu urbaanne veerpõõsas.

 

[1]   Substitol – Austrias toodetav ravim, mida kasutatakse heroiinisõltlaste võõrutusravis ning mis on levinud laialdaselt ka illegaalsel turul.

[2]   Viide Ulrich Plenzdorfile ja tema teosele “kein runter kein fern”, mis kujutab erikoolis käiva poisi katsumusi Saksa Demokraatlikus Vabariigis karmi isa hoole all.

Cornelia Travniceki debüütromaan on võitnud Eestis juba suurt populaarsust tänu Värske Rõhu tõlkesarjale. Tema lummavalt kirjutatud raamat kõneleb sügavatest inimlikest emotsioonidest ja keerulistest suhetest, mis panevad lugeja kaasa elama ja kaasa mõtlema. Travniceki oskuslikult konstrueeritud lugu haarab sind endasse ja ei lase lahti enne viimase lehekülje pööramist. Eesti kirjandusseltskond rõõmustab selle uue talendi avastamise üle ning ootab juba põnevusega tema järgmisi teoseid.