“Välisilm”: Putini Venemaal on enne Navalnõid mõrvatud mitmeid teisitimõtlejaid | Välismaa

Tere tulemast Eestisse, kus oleme alati huvitatud maailma sündmustest ja räägime avameelselt poliitikast. “Välisilm” viib meid Venemaale, kus on toimunud murettekitavad sündmused. Enne Aleksei Navalnõi mürgitamist on Venemaal mitmeid teisitimõtlejaid mõrvatud, mis tekitab küsimusi Putin ja tema režiimi suhtes. See on oluline teema mitte ainult Venemaale, vaid ka kogu maailmale. Olge valmis avastama ja arutlema selle üle, kuidas see mõjutab rahvusvahelisi suhteid ja julgeolekut.

Aleksei Navalnõi surm vangilaagris sunnib meenutama Kremli võtteid poliitiliste vastaste või ka ebamugavate ajakirjanike vaigistamisel.

Võimulolijate poliitiliste vastaste ning muidu ebamugavate inimeste füüsiline hävitamine on Venemaal ammune traditsioon, mille võttis Venemaa üle juba Ida-Rooma impeeriumist ehk Bütsantsist. Bütsantsi järeltulija Kreeka ning Kiievi-Vene järeltulija Ukraina on sellisest tavast ammugi loobunud, aga Venemaal püsib see visalt.

Ka Putini Venemaal on enne Navalnõid teise ilma saadetud arvukalt teisitimõtlejaid ning praegugi jõuame vaadelda neist vaid mõnda juhtumit. 17. aprillil 2003. aastal lasti Moskvas oma koduukse ees maha Sergei Jušenkov. Tapetu oli kõige häälekam liberaalsete parlamendiliikmete hulgas, kes uurisid föderaalse julgeolekuteenistuse võimalikku osalust elumajade pommitamises 1999. aastal. Ametlikult korraldasid pommirünnaku elumajadele tšetšeeni terroristid ning rünnak sai ettekäändeks teisele Tšetšeenia sõjale.

Veidi rohkem kui kolm aastat hiljem lasti samuti oma kodumaja lähedal maha uuriv ajakirjanik Anna Politkovskaja, kes paljastas inimõiguste rikkumisi Tšetšeenias.

Möödus veidi üle kuu, kui Londonis suri Aleksander Litvinenko, keda mürgitati radioaktiivse poloonium-210-ga. Endine Vene julgeolekutöötaja avaldas samuti 1999. aasta elumaja rünnakutega seotud seiku, aga rääkis ka vandenõust oligarh Boriss Berezovski tapmiseks.

2009. aastal leiti Inguššiast Natalja Estemirova kuuliaukudega laip. Sarnaselt Politkovskajale tegeles Estemirova inimõiguste rikkumiste uurimisega Tšetšeenias. Samal aastal suri eeluurimisvanglas Putini režiimile ebamugav jurist Sergei Magnitski, kellele ei antud õigeaegset arstiabi kõhunäärme põletiku ravimiseks; hiljem selgus, et peale selle oli meest enne surma ka rängalt pekstud.

2015. aastal tapeti Kremli lähedasel sillal opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov, kes oli valjuhäälselt vastu Venemaa agressioonile Ukrainas 2014. aastal, ning mullu augustis lasi Putin ära koristada oma pikaajalise ustava liitlase, kuid samal suvel oma eraarmeega mässu tõstnud Jevgeni Prigožini.

Nüüd oli järg Aleksei Navalnõi käes, aga nagu märgib Aleksander Litvinenko lesk Marina, tapakonveier sellega ilmselt seisma ei jää.

“Olen kindel, et pärast äsja juhtunut peab rahvusvaheline kogukond olema tugevam ja mitte ainult tegema ilusaid sõnu, kuidas neil on kahju ja nad tunnevad kaasa Navalnõi perekonnale, vaid tegema ka päris tegusid, et ei tapetaks enam ühtki inimest, kes on vangis, nagu Vladimir Kara-Murzad, Ilja Jašinit ja teisi poliitikuid, kes on vangis,” lausus ta.

Muidugi kerkib küsimus, miks oli Putinil vaja Navalnõi tappa just praegu, kui opositsioonipoliitik Kremli jaoks turvaliselt jalust ära vanglas viibis. Ühe põhjusena on nimetatud asjaolu, et Putin pole mitte ainult imperialistist autokraat, vaid ka inimesena äärmiselt väiklane ja kättemaksuhimuline, kes ei suuda oma au vähimatki haavamist iial andestada või isegi kättemaksmisel mingit ratsionaalsust ilmutada. Ehk Putin lasi Navalnõi tappa just enne presidendivalimisi, et see tapatöö saakski võimalikult võika žesti ilme.

“Ta otsustas seda teha keset protsessi nii silmatorkavalt, et näidata, kuidas ta kõigele sülitab. Ta sülitab teie arvamusele, ta sülitab valimistele, ta sülitab reaktsioonile. See oli Putini demonstratiivne kõrvakiil, et just praegusel momendil tapan ma Navalnõi ja minuga ei juhtu seetõttu mitte midagi. See on poliitiline mõrv,” ütles Aleksei Navalnõi liitlane Ivan Ždanov.

Teine võimalus, mis esimest samas sugugi ei välista, on, et Navalnõi tapmine praegu on lihtsalt juhus. On ju Navalnõid ära koristada üritatud juba pikemat aega ning nüüd läks see lõpuks korda.

“Navalnõi suri 15. veebruaril, kuid ta tapeti juba mitu korda varem. Mürgitamine ainega, mida haldab ainult Vene riik, suunab süüdistava sõrme selgelt Kremli poole. Viis, kuidas teda vanglas koheldi, et saadeti põhjapolaarjoone taha. Et ta oli 47-aastane, hea tervise juures mees, kui ta Venemaale naasis, isegi pärast mürgitamist ja oleks võinud elada palju pikema elu. Minu arust lasub vastutus tema surma eest selgelt Kremlil,” lausus Columbia ülikooli poliitikateaduste professor Timothy Frye.

In conclusion, the recent assassination of prominent Russian opposition leader, Alexei Navalny, sheds light on the dangers faced by dissenting voices in Putin’s Russia. The article “Välisilm” highlights the alarming trend of several other outspoken critics being targeted and killed before Navalny. This pattern of silencing opposition through violence is a grave violation of human rights and freedom of expression. It is imperative for the international community to stand in solidarity with those fighting for democracy and justice in Russia and to hold the Putin regime accountable for these heinous acts. The Estonian government must continue to condemn such actions and advocate for the protection of basic rights and liberties in Russia.