Uus Eesti mängufilm “Elu ja armastus” räägib toksilisest sõltuvussuhtest | Film

Tere tulemast Eestisse, kus uus mängufilm “Elu ja armastus” on tekitanud suurt kõneainet. Film jutustab südantlõhestavast loost toksilisest sõltuvussuhtest ning pakub vaatajatele sügavat ja keerulist emotsionaalset kogemust. Režissöör on suutnud tabada seda keerulist teemat väga ehedal ja liigutaval viisil ning näitlejate suurepärane mäng pakub vaatajatele võimsat elamust. “Elu ja armastus” on kindlasti üks selle aasta kõige kõnekamaid ja olulisemaid filme, mida Eesti kinokunst on pakkunud.

Uue Eesti mängufilmi “Elu ja armastus” peaosalised Karolin Jürise ja Mait Malmsten rääkisid saates “Hommik Anuga” väljakutsetest filmi tegemisel. Filmirežissöör Helen Takkin ütles, et kuna ta ise olnud toksilises sõltuvussuhtes, siis see pani teda lähemalt uurima, miks sellised suhted, millest Tammsaare juba 90 aastat tagasi kirjutas, tänapäevalgi veel tekivad.

“Telelavastus “Rudolf ja Irma” on rohkem algtekstile sarnasem ja selle toon on hoopis teine,” selgitas mängufilmi “Elu ja armastus” režissöör Helen Takkin, viidates sellele, et lavastus ja mängufilm on kaks täiesti erinevat lähenemisviisi Tammsaare 1934. aastal ilmunud romaanile. “Mängufilmi toon on tänapäevasem ja mõnes mõttes ka kergem ning toob välja satiiri, mille Tammsaare on teosesse sisse pannud. Minu jaoks on selle loo peategelane Irma.”

“Ma olin väga rõõmus ja üllatunud natuke ikka ka,” ütles Mait Malmsten, kes kehastab filmis Rudolfi ning sai filmirolli tiimi ühisel heakskiidul ilma proovivõteta. “Mulle Rudolf väga meeldib, inimesena on ta ka üks päris huvitav kuju.”

Peaosalist Irmat kehastanud Karolin Jürise tõdes, et tal on oma tegelaskujuga päris mitmeid sarnasusi. “Irma on noor nagu mina. Me oleme mõlemad väikesest kohast pärit. Me tuleme linna oma unistusi täitma,” loetles Jürise sarnasusi. “Irmal oli kirjaniku-unistus, mina tahtsin näitlejana tööd saada. Irma on julge tüdruk, aus, otsekohene ja hea südamega. Loodan, et ma olen ka kõike seda.”

Filmivõtetel oli ka omapäraseid väljakutseid. “Meil on ühed tegelased filmis, kaanid, kellega mul varem kokkupuuteid polnud,” ütles Jürise. “See oli näitlejate endi otsus, et kaanid ka päriselt meie külge pannakse. Mulle meeldib kogeda neid asju, mida ka mu tegelased kogevad, kui see on mõistlikkuse piires.”

“Tammsarel ei olnud kaanid tekstis. Ma lugesin üht artiklit parasiitidest ja kuna kasutame hästi palju metafoore ja allegooriaid loo illustreerimiseks, siis kaanid on seal sellepärast, et olla allegooriline, aga samal ajal ka tegevustikku toetav,” selgitas Takkin, miks ta otsustas kaanid filmi sisse tuua.

Lugu on 90 aastat vana. “Olen ise oma elus sarnastes olukordades ja suhetes olnud,” meenutas Takkin. “Olen uurinud hästi palju psühholoogiat ja selliste toksiliste sõltuvussuhete ning käitumismustrite kulgu ja põhjusi. Hästi lihtne on mõista Rudolf hukka ja hästi lihtne on mängida Irma ohvriks, aga palju huvitavam ja ausam on aru saada, miks sellised asjad juhtuvad ja miks inimesed teevad üksteisele haiget ning kuidas seda oma suhtlemises teiste inimestega vältida nii Rudolfi kui ka Irma vaatepunktist. Sellepärast ongi oluline, et kui Tammsaare kirjutas selle raamatu 90 aastat tagasi, siis see näitab, et sellised asjad on ühiskonnas eksisteerinud läbi aegade ja tänapäevalgi ei ole see muutunud,” ütles Takkin.

“Elu ja armastus” on haarav lugu, mis tõstab esile toksilise sõltuvussuhte keerukust ja mõju inimeste eludele. Film näitab julgelt emotsionaalse väärkohtlemise tagajärgi ning pakub vaatajatele võimaluse mõista, kuidas mürgine suhe võib inimese identiteeti ja vaimset tervist kahjustada. Filmi sügavus ja reaalsus annavad olulise sõnumi seoses toksiliste suhete teemaga ning julgustavad inimesi otsima abi ja toetust, kui nad ise või keegi nende ümber kannatab sarnases olukorras. “Elu ja armastus” on kahtlemata oluline ja mõtlemapanev film, mis jätab vaatajatele sügava mulje ja paneb neid kaasa mõtlema toksiliste suhete teemal.