Ülle Madise: rahvuse identiteeti hoidvat keelt ei saa lasta isevoolu minna | Kultuuripoliitika

Tere tulemast Eestisse! Ülle Madise on tuntud kui keeleekspert, kes on pühendunud rahvuse identiteedi ja keele säilitamisele. Tema seisukoht on selge – keelt ei saa lasta isevoolu minna. Madise usub, et keel on oluline osa rahvuskultuurist ja selle säilitamine on hädavajalik. Tema mõtted kultuuripoliitika valdkonnas on olulised kõigile Eesti kodanikele ja külalistele, kes soovivad mõista Eesti rahvuse identiteedi olulisust ja keele säilitamise tähtsust. Tema visioon on silmapaistev ja väärib kõigi tähelepanu.

Keeleameti sõbra tiitel on Madise jaoks oluline, aga samas seab õiguskantslerile ka kohustusi. “Olen enesekriitiline ja leian, et ma ka ise võiksin eesti keelt nii kõnes kui kirjas kasutada palju nõtkemalt ja paremini. Ja kindlasti on alati võimalik väljenduda selgemini, kui ma seda teinekord oskan,” ütles Madise Vikerraadio “Keelesaates” ning tõdes, et emakeelt tuleb arendada terve elu vältel.

“Sõnavara muutub, elu muutub ja seoses sellega, et nüüd tungib inglise keel nii jõuliselt peale, siis puutub paratamatult kokku väga halvas eesti keeles kirjutatud tekstidega, mis kipuvad meelde jääma ja siis ongi oluline, et õiguskantsleri kantseleis on väga hea keeletoimetaja, kelle käest nõu küsida,” rääkis Madise, kelle hinnangul on abiks ka head romaanid, nii emakeelsed teosed kui tõlkekirjandus. “Et ikkagi kinnistuksid ilusad lausekujud. Muidugi on tähtis, et ei ununeks ära, kuidas sõnu kirjutatakse, sest kahjuks seoses sellega, et keeletoimetajaid ei ole vist ka paljudel uudisteportaalidel piisavalt abiks, siis teinekord näed isegi päris selgeid õigekirja vigu. Kui inimene seda liiga palju näeb, siis hakkab tunduma, et nii võibki,” nentis Madise.

Oma sõnavara eest saab Madise olla tänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes sellest ajast peale, kui Madise ennast mäletab, talle ja üksteisele ette lugesid. “Loeti ka siis, kui me vennaga olime juba päris suured. Küllap siis juba selgitati, et mis on mis,” ütles Madise. Sõnade tähendusi tasub õiguskantsleri arvates tunda ja kui ei tea, siis see ongi huvitav. “Vahel mõnda väga vana raamatut lugedes satud sõnale, mille tähendust ei mäletagi. Muidugi tuleb palju selgitada ka lastele. Väga huvitav on selgitada seda, kuidas sõnad on teistest keeltest tulnud või Eesti enda mütoloogiast. Sõnade päritolu uurimine on põnev ja on kindlasti üks viis, kuidas seda sama eesti keelt ka peale kasvava põlvkonna jaoks põnevamaks muuta,” arvas Madise, kes ka vahel koos keeletoimetajaga just ajalooliste või vähe levinud sõnade kogumikke uurib. “Keel on üks tore seiklus,” tõdes ta.

Põhiseaduse järgi on eesti keel meie rahvuse ja kultuuri kestmise tagatis. “Eesti keele hoidmine, arendamine, säilitamine kõikidel elualadel kasutatava keelena on põhiseaduslik kohustus, mis tuleb juba põhiseaduse preambulist, kus on seotud rahvus, keel ja kultuur ning kogu Eesti riigi üheks eesmärgiks on, et need jäävad igaveseks kestma. Kui tulla nüüd põhiseaduse põhiteksti paragrahvi kuus juurde, siis see ütleb tõepoolest, et eesti keel on riigikeel. On ka mõningaid norme, mis lubavad seal, kus on vähemusrahvus, kasutada ka teisi keeli,” rääkis Madise.

Seega tuleks õiguskantsleri sõnul eesti keelt vaadata kahes mõõtmes. “Esiteks on ta meie rahvusliku ja kultuurilise identiteedi kese, eraldi eesmärk. Teiseks on ta riigikeel ehk ametikeel, ametliku asjaajamise keel, kooli keel, lepingute keel, kohtuotsuste keel, teadete esitamise keel. Ka näiteks ravimite pakendites olevad teabelehed peavad ka olema kirjakeelsed, et võimalikult paljud inimesed neist aru saaksid. Kui keegi mingil põhjusel mõnest sõnast aru ei saa, siis on võimalik võtta kas õigekeelsussõnaraamat või siis mõni teine väga headest seletavatest ja ja abistavatest sõnaraamatutest,” selgitas Madise.

Kuigi kirjakeele mõistet põhiseaduses eneses ei ole, on see teema Mandri-Euroopas hästi läbi töötatud ning rääkides riigikeelest ehk keelest, mis on kohustuslik koolis, ülikoolis, ametiasutustes, lepingute sõlmimisel, siis tuleb sõnu kasutada tähenduses, mis on sel hetkel üldarusaadavad, mis on normitud ning sõnad tuleb kirjutada nii nagu reeglid ette näevad. “Sõbralikkus käib ikka kahe k-tähega ja soovitatavalt koma käib sinna, kus ta eesti keele reeglite järgi käima peaks. Siia lisaks tuleb siis midagi, mida ei saa nii täpselt mõõta, aga mõõdetakse õigesti näiteks kirjandites ehk siis nõtke ja ilus, heas stiilis keelekasutus. Mitte “varasemalt” vaid “varem”, mitte “palli löödi poisi poolt” vaid “poiss lõi palli” ja nii edasi,” kõneles Madise.

“Kindlasti see keel, mida põhiseadus silmas peab, mille hoidmiseks, arendamiseks ja normeerimiseks keeleseadus kohustab, peab kindlasti sisaldama selgeid tähendusi ja soovitusi selle kohta, milline on eesti keeles ilus keelekasutus,” ütles Madise.

Õiguskantsler ei saa nõustuda ka väidetega justkui ei võimaldaks eesti keel teatud elunähtusi kirjeldada või mõningaid tundeid väljendada. “Võimaldab küll. /…/ Olen päris palju lugenud. Parima meelega loen eesti keeles. Tõsi, olen võimeline kindlasti lugema ka saksa, inglise ja pisut prantsuse ja vene keeles, aga ma näen, et keelte struktuurid ja mõtlemise kord on ühes või teises keeles väga erinevad. Eestlaste kui väikerahvuse ühe väikese keele kõnelejate suur eelis on see, et meil on ka oma mõtlemise muster, oma mõtlemise viis, oma mõtlemise teravus, mis erineb saksa, vene, inglise, prantsuse ja soome keelest. See on meie suur eelis. Seda tasub hoida. See, et tuleb mõnda nähtust võib-olla täpsemalt kirjeldada või kasutama rohkem sõnu kui mõnes teises keeles – see pole probleem,” väitis Madise.

“Üks väga hea näide on inglise keelest policy was ruined by politics. Minu arvates ei olegi väga kurb, et eesti keeles ei tähistata faktidele ja teadusele tuginevat pikalt läbimõeldud plaani mingis küsimuses, näiteks küsimuses, kuidas korraldada ühistransporti Eestis, inglise keelsele policy‘le vastava sõnaga poliitika, vaid me tõlgimegi selle lause, mida inglise keeles nimetasin, niimoodi, et parteipoliitika või päevapoliitika kas rikkus või nurjas läbimõeldud plaani,” tõi Madise välja ja lisas, et tema ei ole kohanud tunnet või elunähtust, mida ei saaks ilusate ja tabavate eestikeelsete sõnadega väljendada.

Küll aga on mure õigustekstidega, mis on koostatud inglise keeles. Need sisaldavad õiguskantsleri sõnul liiga palju lahtisi otsi, mis teeb keeruliseks mõistmise, kuidas ühte või teist normi päris elus rakendada. “See ei ole lihtsalt tühiasi. See võib mõjutada mõne tehase tootmist, mõne inimese elu. Just nimelt õigusnormid peavad olema väga selgelt kirjas. Ega ilmaaegu ei ole Euroopa Liidu kohtutöökeel prantsuse keel,” ütles Madise.

Kui kaob keele arendamine ja normimine, siis on aina raskem täita põhiseaduslikku kohustust säilitada eesti keelt kõikidel elualadel kasutatava keelena. “On ka riigikohtu lahendeid, mis aitavad paremini mõista seda, et igaüks ei saa rääkida ja kirjutada nii, kuidas tahab. Kui kõneleme ametlikust suhtlusest, näiteks kohtuotsusest, mis on väga tõsine asi – inimene mõistetakse kuriteos süüdi. Sellest, milliste tõendite alusel ta aastateks vangi pandi, peab aru saama see inimene, tema lähedased, samamoodi ohver, ohvri lähedased. See peab olema jälgitav. Koolikeel peab samamoodi olema eesti keel ja koolist peab saama kätte võimalikult hästi vigadeta kirjutamise. Selles mõttes, et sõnu kirjutatakse õigesti, laused moodustatakse eesti keele reeglite kohaselt ning õpitakse kasutama võimalikult tabavaid sõnu ja väljendeid, et oma mõte täpselt edasi anda,” rääkis Madise.

“Sellest peakski tekkima ettevalmistus olukorraks, kus Eesti riigi ametlik asjaajamine, näiteks olulised selgitused ka haiglas või arsti selgitused ravi kohta, peab olema arusaadav ja see arusaadavus kaob ära, kui kaob ära keele arendamise, hooldamise ja normimise töö, mida on õigekeelsussõnaraamatu abiga kõik need aastad tehtud,” lisas ta.

Normi üleliia kartma ei pea ja selle vastu saab Madise sõnul ka eksida, mis omakorda aitab mõista, et õigekeelsussõnaraamat peab praegusel kujul säilima. “Loomulikult on võimalik ja tulebki tegeleda ka internetis kirjutatava või kõneldava keele uurimisega. Keel peabki arenema ja sellepärast on ju sõnaraamatuid uuendatud,” ütles õiguskantsler ning tõi välja, et 2018. aasta ÕS-is on vananenud sõnad välja jäetud, tähendusi parandatud ja lisatud 2600 uut sõna. “Keeletöö peabki käima ja kirjakeele norm ei tohi erineda väga palju sellest, milline on maailm meie ümber ja kuidas inimesed ise räägivad. See on vastastikku mõjutav protsess. Lisaks koolis õpetatule ilusale emakeelsele eneseväljendusele peaksime seda kuulma ka igal pool enda ümber. Ka ajakirjandusest, siis kui raamatuid loeme, ka siis, kui poes käime ja reklaame kuuleme,” ütles Madise.

Samas leiab õiguskantsler, et enne uute nähtustega kaasaminemist tuleks nendesse suhtuda teatud ettevaatusega. “Kindlasti tasub uurida internetis kasutatavat keelt, internetimängudes kasutatavat keelt, see on väga huvitav maailm ja see rikastab eesti keelt. Seda ei tasu eitada, keelata ega tõrjuda, aga põhiseadus nõuab seda, et me hoiame alles meie rahvuse kultuurilist identiteeti hoidvat ühiskeelt, mida ei saa lasta isevoolu teed minna. Kui ta taandub köögikeeleks, siis eesti keel enam teaduse ja hariduse keeleks ei sobi. See lihtsalt on nii,” nentis Madise ja lisas, et kui sellele teele asutakse, siis tuleks algata põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus ning riigikohtul tuleks selle küsimuse üle otsustada.

Eksisteerib ka mõiste “eesti keele kasutamise hea tava”, mis on justkui pehmem lähenemine kui kirjakeel. “Keelekasutuse hea tava peaks suunama eesti keele kasutamist kogu avalikus ruumis ehk siis väljaspool kohtumenetlusi, asutuste tegevust ja riiklikku asjaajamist. See peaks kehtima kõikjal mujal, ka kaubanduses või üksteisele kirjutades, aga seal ei saa see olla norm, millest irdumine loetakse veaks. /…/ Hea tava peaks olema midagi, mille poole püüelda ja mille täitmist karistuste ähvardusel täita ei saa ega ei täideta, aga mis on justkui eneseväärikuse ja eesti rahvusse kuulumise küsimus,” selgitas Madise.

Mõeldes valdavaks saanud suuna üle, et justkui kõik oleks lubatav ja ei olekski võimalik eksida, leiab Madise, et siis hakkavad väärikus ja identiteet mingis mõttes ka lagunema. “Eesti ei ole selles suundumuses, et kõik peaks justkui vaba olema või teeme inglise keele teiseks riigikeeleks. Kui panete tähele, siis vene keele kasutamine on taunitud, aga ainsad, kes inglise keele liigse kasutamise ja mõju üle kurdavad, on keeleamet, võib-olla ka õiguskantsleri kantselei ja mõni keeletoimetaja,” leidis Madise ja tõi välja, et niisugune suundumus ei ole võõras teistelegi riikidele.

“Sattusin lugema ühte väga huvitavat artiklit Saksamaa olukorra kohta, kus õnneks ainult üks Bundestagis olev erakond toetab seda, et Saksamaal tehakse teiseks riigikeeleks inglise keel. Minu vaatenurgast õnneks, sest mina, nagu öeldud, hindan seda, et maailmas on erinevad keeled ja kuna need keeled on oma struktuurilt ja koelt erinevad, neis mõeldakse erinevat moodi, siis see on tohutu väärtus. Eriline väärtus on, kui sa oskad mitmeid keeli, mis on omavahel erinevad. Aga niisugune väga tugev suundumus on – see annaks konkurentsieelise, noored niikuinii tahavad rääkida inglise keeles,” selgitas Madise.

Ta tõi ka välja, et kui vaadata uut saksa kirjakeele normi hoidvat sõnaraamatut Duden, siis ka seal on lehekülgede kaupa inglise keelt või inglise keelest tuletatud sõnu. “Suureks imestuseks avastasin, et oli just lubatavaks võetud ka “safe space“. Meessoost, der safe space. Võib kirjutada kokku, võib kirjutada lahku. Nii et see suundumus on, aga, tõsi, nad annavad ka ilusa seletuse, et kui tahad rääkida nii, et kõik võimalikult laialt aru saaks, siis sa pead ütlema vor Diskriminierung schützender Ort (koht, mis kaitseb diskrimineerimise eest, toim.). Siis selgitatakse, et see on niisugune paik, kuhu inimene, kes tunneb ennast näiteks ülikoolis seksuaalsuse või nahavärvi tõttu kuidagi ohustatuna või diskrimineerituna, siis saab tema minna kuskile, kus on selge, et keegi teda ei solva,” rääkis Madise.

“Väga hea näide sellest, kuidas ühiskeele kadumine ei aita asjadest aru saada on ju Nizza [nitsa]. Ka Eestis millegipärast võeti [nitsa] asemel kasutusele hääldus [niss]. Nii me siis kuulsimegi, et Nice’is sõitis rannapromenaadil veoauto rahva sekka. Päriselt kohtasin inimesi, kes ei saanud aru, kus Nice’is see rannapromenaad peaks olema,” nentis Madise, kelle arvates aitab näide aru saada, kui oluline on, et inimesed räägiksid üksteisega nii, et teine saaks aru, mida räägitakse. “Minu arvates on ebaväärikas teadlikult ajada teist inimest segadusse, ehk siis rääkida nii, et aru ei saa. Ilmselt me oleme erialal võimelised kõik niisugusel viisil kõnelema. Mis mõte oleks praegusel saatel kui mina vastaksin ainult sellises tõsises juurakeeles, kus eesti keelega on väga vähene ühisosa,” lisas ta.

Kui lisaks inglise keelele avaldab eesti keelele survet ka algajate eesti keele kõnelejate surve, kelle keel ei saagi kohe ideaalne olla, siis Madise hinnangul aitab ka selle surve vastu see, kui eesti keelt emakeelena kõnelevad inimesed kasutavad nendega suheldes eesti keelt nii ilusasti kui võimalik. “Ka uussisserändajaid aitaks see, et koolis on korralik eesti keelt ja et nad avalikus ruumis kuulevad võimalikult palju eesti keelt, mida räägitakse ilusasti ja selgelt,” ütles Madise.

Olgugi, et koolide õppekavad ei ole Madise teha, siis oma mälestustele tuginedes leidis ta, et eesti keele grammatika läks koolilapse jaoks liialt süvitsi. “Eesti keele grammatika hakkas natukene hirmutama. Kui oleks minu teha, siis ma ilmselt paneks suurema rõhu väga heade tekstide lugemisele ja analüüsimisele, sest et just lugedes jääb hea keelekasutus meelde juhul, kui see tekst, mida sa loed, on hea. Hea on ta siis, kui sõnad on kirjutatud nii, nagu reeglite järgi tuleb nad kirjutada ja kui laused on sätitud nõtkelt ja eesti keele reeglitele sobivalt, eristudes teistest keeltest,” selgitas ta.

Kaarel Tarandi Sirbis püstitatud küsimuse kontekstis, kas ametlike teadete dubleerimine vene keelde on vajalik, tõi Madise välja, et näiteks õiguskantsleri ametkonnal on informatsioon nende tegevuse kohta kättesaadav ka vene keeles. Sealjuures ka inglise keeles ning Madise loodab, et tulevikus ka soome, saksa ja prantsuse keeles. “Mis on meie ülesanded ja mis küsimustega võib igaüks, kes Eesti territooriumil on, kas siis turistina või tulnud siia õppima, meie poole pöörduda. Neid pöördumisi on küllalt palju ja on hea, kui nad teavad, mida me teha saame, mida me teha ei saa ja et me oleme üleüldse olemas,” põhjendas Madise.

“Kui meile tuleb võõrkeelne pöördumine, on ta siis vene, hispaania, prantsuse või araabia keeles, siis me vaatame, kes see pöörduja on. Kui see on meil näiteks üks kinnipeetav, keda ma teame väga hästi ja kes on 60 aastat Eesti elanud, kinnipidamiskohas on ka viibinud juba piisavalt kaua, et soovi korral oleks võimalik olnud riigikeel omandada, siis me vastame talle loomulikult riigikeeles. On ka neid juhtumeid, kus me palume riigikeeles meie poole pöörduda, kui me näeme, et inimene lihtsalt alavääristab eesti keelt. Aga siis on teised juhtumid siia sõja eest pakku tulnud Ukraina perekondadega ning Eesti ja Ukraina lastekaitsereeglid on tegelikult erinevad. Küsimus sellest, kas laps peab käima koolis, kas lapse löömine on lubatud, millised on siin lubatavad kasvatusmeetodid, toitumine, ravimid, arsti juurde pääsemine. See informatsioon peab olema kättesaadav ukraina või vene keeles,” rääkis Madise ning lisas, et just selleteemaline informatsioon on nende kantselei veebilehel vene keeles väga kasutatav.

Õiguskantsleri ametkond ei tõlgi kaugeltki kõike, aga töö eripära tõttu tuleb mingite riigikogu seatud ülesannete puhul ette, et on vaja suhelda või infot edasi anda mõnes muus keeles. Kuigi Madise sõnul soovitakse, et see poleks nii, siis kui objektiivselt see nii on, siis seda infot ka niiviisi antakse. Madise usub, et ka teised ametkonnad juhinduvad sarnastest põhimõtetest. “Ma arvan, et see tasakaal on päris mõistlikult paigas, aga sellega tuleb pidevalt tegeleda. Ikkagi olukorda, kus keegi arvab, et kui ta elab Eesti Vabariigis ja soovib oma saatuse siin elamisega siduda, aga tema eesti keelt oskama ei pea, siis sellega tõesti ei tohi kaasa minna,” tõdes Madise.

“Kui keegi Eestis elav venelane teab väga hästi, et mina olen eestlane ja tuleb rääkima ülbelt vene keeles, siis saab ju vastata eesti keeles. Minu kogemus on sellistes olukordades pigem meeldiv. Näiteks kaupluses kassapidajad, kes minu ees räägib just inimesega vene keeles, aga siis juba mind nähes ütleb vahvalt eesti keeles “tere”. Nii see peakski olema. Samamoodi näen treeningsaalis, et lapsed ja noored on läbi segi erinevates treeningrühmades erineva kodukeelega ja väga ilusasti räägivad mõlemas keeles,” ütles Madise.

Ülle Madise sõnad rõhutavad olulisust säilitada ja arendada Eesti keele rolli rahvuse identiteedi kandjana. Tema sõnul ei tohi keele arengut lihtsalt kõrvale jätta, vaid juhtida ja toetada, et säilitada selle olulisust Eesti ühiskonnas. Tema seisukoht on oluline meeldetuletus selle kohta, kui oluline on keele hoidmine ja arendamine rahvuse eneseteadvuse säilitamiseks. See paneb mõtlema kõigil, kuidas saame panustada Eesti keele ja kultuuri säilimisse ja edendamisse. Ülle Madise sõnad annavad suuna ja motivatsiooni, et toetada Eesti keele ja rahvuskultuuri elujõulisust tulevikus.