Ülevaade. Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023 | Film

Tere tulemast Eestisse, kus saunasõsarad kohtuvad suurepäraste dokfilmidega! 2023. aasta Eesti dokfilmid pakuvad mitmekülgset ülevaadet nii kohalikest kultuurinähtustest kui ka üleilmsetest teemadest. Olgu tegemist ajalooliste sündmuste jäädvustamise, looduskaitse või kaasaegsete ühiskondlike väljakutsete kajastamisega, Eesti dokumentaalfilmid pakuvad ainulaadset sissevaadet nii kohalikku kui ka rahvusvahelist kinomaailma. Tule ja avasta Eesti dokfilmide mitmekesine maailm, mis pakub midagi nii kohalikele kui ka välismaistele filmisõpradele!

Kui ütled välismaalasele “Eesti”, siis üldjuhul tuleb vastuseks midagi Skype’i või Bolti kohta ning vahel harva ka Ott Tänaku või Kaja Kallase nimi. Muidugi on see lihtsustus ja õrn provokatsioon, tõde on mitmekesisem. Aga fakt on see, et vähemalt teatud ringkondades suutsime möödunud aastal uuel moel valgusvihku trügida: kui filmirahvale öelda “Eesti”, siis pole me mitte lihtsalt enam see koht, kus “Tenetit” filmiti ja kuhu aeg-ajalt Ameerika õudusfilmilavastajad oma kõhedikke üles tulevad võtma — Anna Hints on Priit Pärna kõrval nüüdsest nimi, mille peale ka ookeani taga kõrvu kikitatakse.

Võime ju rusikaga vastu lauda virutada ja sajatada, et miks küll kogu see töö ja vaev sai kõigele vaatamata nii järsu lõpu; Oscari nominatsioon jäi “Savvusanna sõsaratel” saamata. Aga on see lõpuks üldse tähtis? Olulisem on see, kui suure filmidiplomaatilise töö Anna Hints ja produtsent Marianne Kõrver ära tegid; nende istutatud seemnetest kasvavat vilja hakkame lähiajal kahtlemata lõikama.

Dokikaugem rahvas arvab ehk, et “Savvusanna sõsarate” juba aasta tagasi alanud eduloo peale pugesid kõik meie teised režissöörid koopasse ja keegi nendega konkureerida ei tahtnud. Aga otse vastupidi — 2023. aasta oleks ka ilma Anna Hintsi triumfita olnud üks lähiajaloo tugevamaid dokfilmiaastaid, seda nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest. Oli määratult tugevaid ja silmapaistvaid üksikteoseid, mis samas asetuvad edukalt ka laiemasse, väga kirevasse tervikpilti. Sest olgem ausad, nii nagu iga hea mängufilm vajab enda kõrvale mitut kehvemat, et tema headuses päriselt veenduda, vajab seda ka dokumentalistika. Möödunud aasta pakkus kordaminekuid ja üksikuid õpetlikke, ent siiski huvitavaid möödalaskmisi, mis aga muudabki olukorra filmihuvilistele intrigeerivaks.

Ühe õnn on teise õnnetus

Pealtnäha võib see kõlada kohatult, aga “Savvusanna sõsarate” edu tõttu kaotas sel aastal kõige rohkem Liis Nimik. Mõnel kehvemal ja ilma nii särava pärlita aastal ei oleks ükski vestlus kodumaise filmi olukorrast möödunud ilma “Päikeseaega” mainimata. Selles filmis on kõik olemas: peen ja läbivalgustav pilt Eesti eilsest, tänasest ja homsest päevast, judinaid tekitavalt tugev autoripositsioon ja ka filmikunsti kui sellise pühitsemine, sest seda filmi pole võimalik täielikult nautida kusagil mujal kui pimedas ruumis koos teiste inimestega ja suurelt kinolinalt. Keegi vist ei üritagi vastu vaielda, et “Päikeseaeg” on möödunud dokiaastal teeninud uhkusega välja poodiumikoha, aga kui esikoht on nii särav, siis mõjub ka esmapilgul uhke teine koht pigem kaotusena.

Minu peas on need filmid aga tugevalt seotud ja mul on keeruline neid teineteisest eraldi vaadata. Kui “Savvusanna sõsarad” rebib haavad lahti ja näitab valu, kurbust ja raskust, siis “Päikeseaeg” määrib haavadele salvi, seob sideme ümber ja võtab lohutuseks ümbert kinni. Tekib huvitav duaalsus, mis ei keskendu mitte elule esimeses, teises või kolmandas Eestis, vaid lihtsalt elule, mis on alati meie ümber olnud ja on ka edaspidi, aga mida me peame ühiskonna normaalseks või isegi suvaliseks osaks. See oleks nagu miski, millele ei pea erilist tähelepanu pöörama, miski, millest kõnnime mööda ega vaevu isegi üle õla vaatama. Või siis, vastupidi, teame, et peaks tagasi vaatama, aga tunneme, et lihtsam on mitte vaadata. Need filmid on antitees “Visit Estonia” turunduskampaaniatele, sest “Savvusanna sõsarates” ja “Päikeseajas” pole eestlasest tehtud kapitalistliku süsteemi karikatuuri, kes käib looduses korra aastas eksootikat kogemas — Nimiku ja Hintsi filmide tegelased lasevad end juhtida palju irratsionaalsematel, mõneti ka ürgsematel jõududel.

Samad ambitsioonid on tegelikult ka Arko Oki dokfilmil “Jäätee veerel”, sest sealgi saavad kokku inimeste lootused, unistused ja plaanid, mida hakkab korrigeerima loodus oma määratu jõuga. Okk proovib kalduda oma filmiga filosoofiasse, aga teema lihtsus — inimene versus jää — muudab suured sõnad tühiseks. Palju kõnekamalt mõjuvad hetked, kui midagi ei öeldagi ja sümbolid kõnelevad iseenda eest. Tundub isegi, et “Päikeajaga” uhkelt konkureeriv film on “Jäätee veerel” sees peidus, aga fookus eksleb liiga palju, miniteemasid tuuakse pidevalt juurde ja lugu nn suvalisest elust, omamoodi ühiskonna täitematerjalist hajub ära ning ka terava pilguga otsides näeme vaid üksikuid sähvatusi.

Sellesse mudelisse sobib üllataval kombel palju paremini hoopis “Eesti lugude” raames valminud Indrek Spungini “A nagu Armastus”. Pealtnäha ei tohiks selles midagi üllatavat olla, sest “Eesti lugude” ülesanne ongi alati olnud peegeldada meie kaasaega moel, mida me meedia vahendusel ja lihtsalt tänaval kõndides ei näe. Kuid mida edasi, seda rohkem hakkavad need filmid sarnanema televisiooniga, mitte dokumentalistikaga. Spungin teeb aga otsekui midagi kolmandat: tema lugu armastusest, mis hakkab võrsuma isiklike suhete sasipuntrast, meenutab rohkem mõne suunamudija sotsiaalmeediasse postitatud klippi, kuid just see vorm näitab, kuidas meie aega on võimalik vaadata ühtviisi selge pilguga nii häbitult ausas “Savvu­sanna sõsarates”, aastatepikkuse töö tulemusena valminud “Päikeseajas” kui ka pooletunnises, justkui põgusalt sähvatavas “A nagu Armastuses”.

Ilmselt näeme sedalaadi filmiprojekte lähiajal rohkemgi, sest samas suunas liikus näiteks ka Marianne Kõrveri “Trail Baltic. Väljasõit rohelisse”, mis on otsekui sissejuhatus uut dokiaastat avavale Martti Helde “Vara küpsele”. Hanna Samosoni rännakud Rail Balticu radadel, mis on suuresti üles võetud väriseva GoPro-kaameraga, kompenseerivad oma tehnilist lihtsakoelisust nutika montaaži ja lähenemisega, kus keerulisi teemasid ei suruta peale, vaid need jõuavad kuidagi muuseas vaatajani. Omal moel tekitab see film isegi mõtte, et meil kõigil on ju nutitelefon taskus, miks me ise seda filmi ei teinud.

Spordidokumentaalide aasta

Kuigi Spungin tegi “Eesti lugude” hooaja säravaima teose, juhatavad samas sarjas valminud Ivar Heinmaa “Tuleviku kangelane” ja Maria Reinupi “Ninja” sisse möödunud filmiaastat kirjeldava ootamatu alateema – ei mäletagi, millal viimati kodumaiste tegijate käe all nii palju spordidokumentaale valmis. Rõõmustav oli seejuures, et tegu polnud ainult klassikaliste allajäänute lugudega ega ka tuntud edulugude kümnendat korda üle kordamisega, vaid pilt oli hoopis kirevam.

Heinmaa avas meile üllatava loo, mis sarnanes üsna palju aasta lõpus PÖFF-il Eesti vaatajate ette jõudnud Taika Waititi komöödiaga “Järgmine värav võidab”: jalgpallitreener läheb oma mugavustsoonist välja ja võtab ette meeskonna, kellel puudub meile tuttav vutikultuur. “Tuleviku kangelane” aga ei ürita jõuda mingite sügavamate järeldusteni, see on lihtsalt põgus, kuid tugevalt üldistusvõimeline ja meeldejääv jäädvustus. Sama kehtib ka trikimootorrattur Keity Meierist rääkiva “Ninja” kohta: Maria Reinup on pannud suurendusklaasi alla ühe tähelepanuväärse hetke ja avanud mikroskaala kaudu ühe ekstreemsportlase sisemaailma. Mõlemad filmid suudavad näha spordi taga inimest — selle oskuse vähesus kipub olema spordidokumentaalide suurim komistuskivi.

Kui rääkida dokumentaalidest, mille edulugu ei osanud ilmselt ka suurimad filmispetsialistid ette aimata, siis torkab esimesena pähe eikusagilt välja ilmunud ja kodumaise dokfilmi kohta väga korraliku vaatajanumbri saavutanud “Kaks südant”, mis näitas, et ka pealtnäha tühist juubelifilmi ei tasu alahinnata. Eesti Ratsaspordi Liidu 100. sünniaastapäevaks valminud peaaegu kahetunnine dokumentaal üritab küll rääkida korraga kõigest, mis üldse hobuseid ja ratsasporti puudutab, aga Steiv Silm ei püüa teha lihtsalt mugavat ja ülistavat paraadportreed, vaid annab endast parima, et hoida fookust ja leida kümnete ja kümnete intervjuude seast üles kõige olulisem. See on hea märk, et dokumentalistika on võimalik ka kohtades, kust me seda esmapilgul otsidagi ei oska.

Pärast Ott Tänaku dokumentaalfilmi polnud vähemasti kriitikutel sama tiimi järgmise projekti osas ilmselt suuremaid ootusi, kuid Tarvo Mölderi “Kurvilise tee legendid” oli igati korralik teemadokumentaal, mis hetkiti köitis ka täiesti rallikauget publikut. Kas minusuguse anti-õlinäpu arvates võinuks kahe ja poole tunnisest filmist poole maha toimetada? Ilmselt küll, aga samas on mul lihtsam midagi muud vaadata ja jättagi see film neile, kellele see päriselt mõeldud on. Ja neist inimestest ju puudust pole. Palju probleemsem oli PÖFF-il esilinastunud Toomas Lepa “Paul Keres. Kuningas”, kus arhiivimaterjalid olid suvaliselt laiali pillutud, intervjuud ei avanud kuigivõrd ei ajastut ega teemat ja pärast vaatamist olin rohkem segaduses kui enne ning lisaks saanud kaootilisest sõgemontaažist peavalu.

Portreedokid leiavad vähehaaval oma koha

Õnneks ei ole aga “Paul Keres. Kuningas” märk sellest, et arhiividokumentaalid oleksid surnud, pigem vastupidi: möödunud aastast on ka mitu näidet, mis kinnitavad vastupidist tendentsi. Hardi Volmeri ja Kiur Aarma ühisel nõul valminud “Jumalaga, rock’n’roll!” on mõnus, keel põses kappamine läbi Volmeri elu esimese poole, mis pigistab tema enda arhiivivideotest välja maksimumi ja moodustab kokku terviku, mis tekitab kuidagi hea tunde, sest valitud toon ja rütm on täpselt paigas. Kas tuleb ka järjelugu Volmeri elu teisest poolest? Ootan seda suure huviga, sest patt oleks lasta ülejäänud arhiivil tolmu koguda.

Samad voorused olid ka “Gorikaturistil”, mis rikastas lugu karikaturist Gorist nn elama pandud joonistustega. Raimo Jõeranna ja animaator Meelis Arulepa vahel tekkis kinolinal omamoodi dialoog, tänu millele avanes vaatajate ees kõverpeegel 20. sajandi Eesti ühiskonnast. Tagasi mõeldes tundub “Gorikaturist” ehk isegi väärtuslikum ja olulisem film, kui vaatamise hetkel tajusin, sest Eesti lähiajaloost peakski rääkima avatud kaartidega, julgedes ka provotseerida. Jõerannas on suure dokumentalisti vaimu, kelle pilk näeb läbi meie aja tüüpnarratiividest; ta märkab hoopis pisemaid allhoovusi, mida ilma temata ei paneks tähelegi.

Aasta lõpus sähvatas korraks ka Ain Mäeotsa “Pitka legend”, mis kasutas animatsiooni asemel hoopis taaslavastusi. Need aitasid muuta Johan Pitka müütilisest kangelasest pärisinimeseks.

Eelnimetatud dokumentaalid esindasid portreefilmide kummalisemat ja ekstsentrilisemat nurgatagust, kuid oli ka klassikalisemaid lähenemisi. Erik Norkroosi “Neeme Järvi. Muusika üle kõige” sobitub hästi kümnete Järvide perekonnast tehtud telesaadete ja filmide ritta, kuid eriti palju uut ta nendele juurde ei anna. Ka Jaak Järvise ja Karmo Kaasiku dokumentaal “Bariton Frakis” Georg Otsast rääkis lugusid, mida enamik meist juba teavad, mõjudes seetõttu kuidagi kuiva ja toorena. Muusikamaailma täiesti teist äärmust tutvustav “Yasmyn. Selgus päevaks või kaheks” komistas samasuguste probleemide otsa: RnB-artisti Yasmyni elu päeviku vormis jälgimine on fännidele kindlasti huvitav, kuid laiem üldistus jäi tegemata ja seetõttu ei avanud film ka tema muusikaga esimest korda kokku puutuvale vaatajale uksi, mis innustaksid Yasmini karjääri vastu edaspidigi huvi tundma.

Muusikamaailma avas kõige intrigeerivamalt hoopis Anu Auna “Vetelkõndija”, mida võib vaadata ka kui osa Kristiina Ehini müüdi loomisest. Erinevalt enamikest portreedokumentaalidest, mis üritavad näha mütologiseeritud kultuuri- või ühiskonnaelu kangelaste taga inimest, muutis Aun Ehini hoopis saladuslikumaks, luues tema elust omamoodi unenäomaailma, kus paistab alati päike ning mis on tavainimeste argireaalsusest kaugemal ja kõrgemal. Võib ju arutada, kui palju seal on tõsielulist, mida me dokumentaalist enamasti ootame, kuid minu jaoks kaotas see küsimus juba filmi esimestel minutitel igasuguse tähtsuse, sest “Vetelkõndija” on oma ebausutavusest hoolimata meeldejääv ja oluline jäädvustus ühest eesti kultuuri fenomenist ja selle liigne lahkamine lõhuks ilmselt ka illusiooni.

Aga pilvepiirilt põrutame otse põrguväravate vahele, sest aasta parim portreedokumentaal on kahtlemata Kullar Viimse “Põrgu katlakütja”, mis erinevalt “Vetelkõndijast” võtab oma peategelase, Seaküla Simsoni, häbitult algosadeks lahti ja paneb vaataja ees pooleteise tunniga kokku täiesti uue mehe. Ärge saage valesti aru, see pole mingi punnitatud reinkarnatsioon ega hüsteeriline katse Simsoni mainet parandada; see film on kõigile osapooltele — portreteeritav, dokumentalistid ja vaataja — valgustuslik, sest tegijad on osanud küsida küsimusi, mis panevad Simsoni ühest küljest suurendusklaasi alla, kus kõik tema head ja vead on alasti kistud, kuid teisalt viivad fookuse temalt ka eemale, andes publikule võimaluse samastumiseks. Kõige olulisem on aga see, et kui ma mõtlen “Põrgu katlakütjale”, siis erinevalt kõigist teistest tänavu valminud portreedokumentaalidest ei mõtle ma esimese asjana inimese peale, kellest film on tehtud — see dokk on teos omaette, otsekui sõltumatu oma portreteeritavast. Sellise eesmärgi poole peaks portreedokumentaal ka tulevikus liikuma.

Kõige olulisem on julgus eksida

Kuigi minu enda peas jagunes möödunud dokiaasta üsna mugavalt alateemadeks, on ka üksikuid näiteid, mis ei allu naljalt ühelegi liigitusele. Võtame näiteks Eeva Mägi täispika doki debüüdi “Kellele ma naeratan?”, mis kõnnib oma vormiga õhkõrnal piiril. Ühes ääres on kriipivalt valus perekonnalugu, millele Mägi läheneb delikaatselt, teisel pool juba tema lühifilmidest tuttavad vormimängud ning dokumentaal- ja mängufilmi kokkusulatamine. Eeva Mägi tõestab, et ta ei võta endale filmitegijana kunagi lihtsamat ülesannet, vaid läheneb ka keerulistele probleemidele otsekui suurte kogemustega kirurg, kes lõikab millimeetri täpsusega sealt, kust vaja, ning teeb seda sihikindlalt ja kahtlusteta. Samavõrd hästi valdab Mägi provotseerimise kunsti — “Kellele ma naeratan?” puudutab meis midagi, mis paneb meid tundma ebamugavust, kuna meile ei meeldi, et filmitegija meile nii lähedale poeb, aga tagantjärele oleme talle tänulikud. Eeva Mägi on kõige laiemas mõttes julge filmilavastaja: on võimatu ette aimata, mida ta järgmiseks teeb, sest iga tema järgmine valik on ootamatu ja uudne.

Samasugust julgust kiirgab ka Marianna Kaadi filmist “Viimane reliikvia”, mis Ukrainas toimuva sõja valgel omandab hoopis uutmoodi tähenduse. Filmi sissevaade Vene ühiskonda ei püüa otsida lahendusi, pigem sõuab Kaat selle düstoopilise absurdi keskel oma filmiparvega ringi ja laseb voolul end kaasa kanda. Ta ei karda midagi üles võtta, tema justkui juhuslikult avaneva filmi suurimaks vooruseks ongi situatsioonid, mis avanevad pikkamisi, kuid ootamatu puhangu ja tähenduslikkusega. Ühelt poolt on “Viimane reliikvia” ajakajaline, teisalt on sündmused veel liiga aktuaalsed, et selle materjali täit väärtust mõista. Sama võib öelda ka “Eesti lugude” raames valminud Kaupo Kruusiaugu lühidokumentaali “Teaduse nimel” kohta: koroonaviiruse aegu pinnale tõusnud ühiskondlikud lõhed on alles äsjased; kümne aasta pärast vaatame kõike juba hoopis teise pilguga.

Mida öelda kokkuvõtteks möödunud dokiaasta kohta? Meie dokumentaalfilm on mitmenäoline, filmitegijad julgevad öelda, mõelda, küsida ja ka eksida. Just see viimane on kõige olulisem: temaatiliselt ja vormiliselt kompavad tegijad üha rohkem piire ja iga piirist üle astumine õpetab kümme korda rohkem kui sellest turvalisse kaugusse jäämine. Seega, julgege märgist mööda panna, sest see tähendab vaid seda, et järgmine kord tabate palju tõenäolisemalt kümnesse.

Allikas:
Teater. Muusika. Kino

Kokkuvõtvalt võib öelda, et “Ülevaade. Saunasõsarad, aga mitte ainult. Eesti dokid 2023” on haarav ja mitmekülgne film, mis pakub pilguheitu Eesti dokumentaalfilmide maailma. Dokumentaalfilmid on oluline osa Eesti kultuurist ja ajaloost ning see film annab hea ülevaate erinevatest teemadest, mida Eesti filmitegijad käsitlevad. Lisaks saunasõsardele saab näha ka teisi põnevaid ja ajatuid lugusid, mis toovad välja Eesti eripära ja mitmekesisust. Kindlasti väärib see film vaatamist kõigilt, kes on huvitatud Eesti kultuurist ja ajaloost ning soovivad avastada uusi ja põnevaid dokumentaalfilme.