Tove Alsterdal: ilma ajaloo ja lugudeta oleks Tallinna vanalinn nagu Disneyland | Kirjandus

In the heart of Estonia’s capital, Tallinn’s Old Town, a different kind of magic unfolds. Swedish writer Tove Alsterdal weaves a spellbinding narrative that brings the city’s ancient walls and winding streets to life. Without the trappings of history or fiction, Alsterdal’s words transport readers to a world where the past and present merge. The result is a captivating tale that makes Tallinn’s Old Town shine like a real-life Disneyland. Delve into the world of Alsterdal’s literature and discover the enchanting side of Estonia’s capital, where the boundaries between reality and fantasy dissolve.

Tahtsin alustada sellest, mida mina näen üldse Skandinaavia krimikirjanduse ajaloona. Mis on nii võrratult läbi löönud. Ja ma kujutan ette… Oli aeg, kui krimilood… Mingi mõrvalugu Inglismaa maamajas, Agatha Christie, Midsomeri mõrvad… Need on endiselt väga populaarsed, sellised mõnusad mõrvalood. Ja siis lisandusid Philip Marlowe, Raymond Chandler, Dashiell Hammett. Karmid detektiivid. Ja nii kirjutati krimilugusid pikka aega. Kuni ilmusid need kaks Rootsi kirjanikku, kes töötasid koos. Maj Sjövall ja Per Wahlöö. Mees- ja naiskirjanik koos lõid tegelaskuju, Martin Becki, ja mis olulisem, tema meeskonna. Ja see muutis krimilugude kirjutamisstiili.

Jah, kindlasti. Sjövall ja Walhöö said palju inspiratsiooni ka ameeriklastelt. Varem oli ka Rootsis see mõnusate krimilugude traditsioon. Agatha Christie, Miss Marple ja Midsomeri mõrvad.

Nad tõid juurde ameeriklaste naturalistlikuma, hämarama laadi. Aga nad lisasid ka ühiskonnaga suhestumise temaatika. Nad kirjutasidki raamatuid Rootsi ühiskonnast. Muutustest Rootsi ühiskonnas 1970-ndatel. Peamiselt.

Lausa poleemilise sooviga näha ka ise muutusi.

Jah. Ja kui lugeda läbi kõik – nad kirjutasid kümme krimiromaani –, siis esimesed neli-viis on suurepärased, edasi lähevad liiga poleemiliseks. Juba sellise suhtumisega, et kõik on väga pahasti.

Aga krimiromaanide kirjutamisse tõid nad tõesti muutuse. Kehtestasid selle tugeva traditsiooni Rootsis, kus krimikirjanikud tegelesid ühiskondlike probleemidega. Henning Mankell oli selgelt selle suuna järgija. Ja siis tuli juba… miljon uut. Mina nende seas.

Üks paremaist.

Aga oli pikk periood, mil Rootsi kaasaegne kirjandus ei tegelnud nii palju ühiskonnaga. Olid pigem kirjanduslikud eksperimendid ja nii.

Minu arvates on see osa eduloost, et krimikirjandus hakkas rääkima sellest, mis meie ümber toimub. Aga see võttis aega.

Praegu võetakse rahvusvaheliselt krimiromaane tõsiselt, mis kindlasti polnud nii, kui nemad 1960. ja 1970. alustasid. Vaatamata sellele, et Simenon ja tema inspektor Maigret – ta vist võitis Nobeli preemia – inimesed mõistsid, et võib palju saavutada ka krimiromaanidega. Martin Becki lugudes on minu jaoks huvitav ja minu jaoks määratleb nende skandinaavialikkuse osaliselt see, et need lähtuvad probleemist… Neis on küsimused, kuidas ühiskond edasi areneb. Pole lihtsaid vastuseid. Pole mingit müstilist paha kurikaela. Kõik ühelt poolt kaitsevad ühiskonda ja samas omal moel õõnestavad seda. Võib-olla kogemata. Ja inimesed tõmmatakse sellesse… Aga samas pole ka uurija mingi rüütel valgel hobusel. See on väga huvitav. Uurija ise töötab meeskonnas. Raamatutest tuleb see selgelt välja. Martin Beck on fantastiline tegelaskuju, keda armastatakse. Aga ta teeb nii head tööd vaid tänu oma headele töökaaslastele.

Täpselt. Ta pole mingi geenius. Ei näe nurga taha…

Just nimelt. Ja ta teeb kohutavaid vigu.

Jah. Ja on vastik toriseja.

Jah, toriseb palju. Ma tahaks arvata, et kui sina sadasid sinna maailma… Seal oli juba ees Henning Mankell… Tema läks ikka päris üle võlli! Liiale isegi sünge Rootsi mastaapides. Lõpuks on Wallanderil endalgi Alzheimeri tõbi. Olete lugenud? Ikka täiega üle pandud! Ma tahan raha tagasi! Sa oled need ideed üle võtnud. Aga su esimesed krimiromaanid polnud selles traditsioonis. Kas ma saan õigesti aru?

Kindlasti olid need kirjutatud ühiskonna ajaloost lähtudes. Aga mu viis esimest romaani, millest mõni on ka eesti keelde tõlgitud, need olid igaüks omaette lugu. Toimusid maailma eri paikades. Enamasti Rootsis. Ja puudutasid päriselt toimunud sündmusi.

Näiteks kirjutasin romaani “Vaikusesse maetud”. See räägib inimestest, keda Põhja-Rootsis oli päris palju, kes 1930-ndatel läksid NSV Liitu, ehitama enda meelest paradiisi. Ma ei räägi midagi välja, kui ütlen, et see ei õnnestunud. Ei läinud niimoodi. Siin pole vaja sellest rääkidagi…

Aga see on ka minu perekonna lugu. Mu ema nõbu jäi Stalini ajal kadunuks. Ja tema tegigi seda. Varastas isa jalgratta ja väntas NSV Liitu. Mul olid sellised lood, mida tahtsin jutustada. Ja tegin seda krimiromaani vormis. Tänapäeva lugu, kus mõrva lahendamiseks pidi kaevama ajaloos.

Teatud mõttes see võib olla samas traditsioonis, aga mul polnud mingit inspektorit, kes tegutsenuks mitmes raamatus.

Kui kirjutasid oma esimest romaani, siis teadsid, et tuleb krimilugu?

Ei teadnud. Tegelikult üritasin seda mitte teha. Sest kõik teised Rootsis ju ka… Samamoodi nagu siis, kui ABBA võitis Eurovisiooni, tahtsid kõik Rootsis muusikat teha. Või kui Björn Borg tennises võitma hakkas, hakkasid kõik Rootsis tennisepalle lööma.

Sellised me lihtsalt oleme. Kui keegi milleski edu saavutab, siis tormame kõik hurraaga peale… Sama lugu on krimikirjandusega. Seega ma kõhklesin kaua. Olin samal ajal Liza Marklundi teoste toimetaja, kui teda teate… Seega mõtlesin, et mina seda ei tee.

Mina ei tea. Kelle toimetaja?

Liza Marklund. Tema lõpetas traditsiooni süngetest torisevatest meesuurijatest, kes jõid viskit ja kuulasid ooperit. Nagu oli Henning Mankellil. Tema tõi mängu tänapäeva naise.

Nad ei pane kööki minnes tuld põlema ja see reedab nende olemuse. Istuvad seal pimeduses.

Täpselt. Liza Marklund tõi kaasaegsed naissoost kangelased. Seegi muutis Rootsi krimikirjanduse suunda.

Ei, mul oli lihtsalt lugu, mida tahtsin rääkida. Kaalusin filmistsenaariumit,
aga film läinuks liiga kalliks, sest tegevus toimus seitsmes riigis ja kolmel mandril. Siis mõtlesin romaanile. Aga alles siis leidsin konksu, kuidas sellest sai krimiromaan, põnevik, mis sobis muu looga, jutustamisega. Ja siis see jäi mulle külge. See sobis.

Mulle ei meeldi kuritegevus, vägivald, mõrvad. Mind ei köida sarimõrtsukad, kes tahaks tappa blonde naisi… Aga see meetod, kuidas lugusid rääkida, on fantastiline.

Alguses on küsimus, mis juhtus. Lugejad püüavad sammu pidada ja lugu lahendada. Ise püüad ka. Miski pole nii, nagu paistab. Peame aru saama, mis on varjus, maa all peidus. Kõik see sobis lugudega, mida rääkida tahtsin. Nii ma selliseid romaane kirjutama jäingi.

Kolme uuema romaaniga olen natuke ka kurssi muutnud. Leidsin peategelaseks politseiinspektori. Ja lood on sarjana seotud.

Su tegelaskuju Eira sobib Skandinaavia sünge krimiromaani vormiga. Ta on imetore, aga oma probleemidega. Kas sa teadlikult otsustasid selle valdkonnaga tegelda?

Raamatut kirjutama asudes valisin toimumispaigaks Põhja-Rootsi, 500 km Stockholmist, kus mul on endal maja, juba paarkümmend aastat. Majad on seal väga odavad, sest puidutööstus on lahkunud. Seal on suur tööpuudus, inimesed kolivad ära. Ja see on Rootsi ilusaim piirkond.

Mõtlesin, mida sellest kirjutada. Ja selle koha omapära on, et ajalugu domineerib tänapäevast rohkemgi. See on lugu metsatööstusest, saeveskitest, mida oli lühikesel jõelõigul oma 60. Nüüd on need kõik läinud. Minevikus on toimunud vägivaldsed sündmused, mida keegi ei torgi… Need on kogu elanikkonna enda haardesse võtnud.

Tahtsin kirjutada midagi tõeliselt tänapäevast. Ja korraga sobis sinna politseiinspektor. Ta sai ringi liikuda. See ei pidanud olema seotud minu varasemalt räägitud lugudega, kui oli vaja kaevuda Rootsi ajaloosündmustesse. Nüüd tahtsin sellest pääseda. Vabastada inimesed ajaloo haardest. Nii selguski mulle, et vajan peategelaseks politseinikku. Lasin loo jooksma ja pidingi seda tegema.

On huvitav, kuidas eri kirjanikud ülesandele lähenevad. Harlan Coben võib seitse kuud kirjutada süžeed, sätib paika tegelasi, teeb märkmeid, loeb nende inimeste elulugusid, keda raamatus ei pruugi ollagi… Ja siis ta kirjutab kolme kuuga raamatu valmis. Teised, nende seas kindlasti mina, tormavad peale ja vaatavad, kuhu looga jõuavad. Kuhu sina selles sobitud?

Olen kusagil vahepeal (naerdes). Selline Jason Coben…

Minu esimesed kolm romaani olid samuti väga keeruka ülesehitusega. Palju erinevaid intriige. Siis tegin samamoodi märkmeid. Mul oli siis ka kolm väikest last, pidin neile toidu lauale saama. Olin alustades nii kartlik, kirjutamine võttis pool aastat. Ja siis korraga ma ei tea, kuidas romaani lõpetada… Mida mu lapsed siis süüa saavad!

Siis oli mul süsteem. Aga üha rohkem loobusin sellest. Hakkasin toetuma sellele, et süžee on mul olemas. See tuli lihtsalt kirja panna, märkmeid seinale panna polnud vaja. Sest ma mõistsin ka rohkem kirjutamisele pühendudes, et nende märkmete muutmine seinal nõudis väga palju tööd. Ajalugu muutus kirjutamise ajal. See oli juba topelttöö.

Panen lihtsalt süžee kirja ja siis hakkan kirjutama. Ja teen töö käigus muudatusi. Ma tean, kuhu tahan minna ja et mingi lõpp on mul olemas. Aga peaaegu alati see muutub protsessi käigus. Peaaegu alati leidub keegi, kes jääb ellu, kuigi arvasin, et sureb. Ja vastupidi. Mõni sureb…

Ja väga tihti vahetan ma mõrvarit. Olen seda märganud. Esimene valik võib vahel olla liiga lihtne. Näiteks selles esimeses raamatus “Tormiheide” oli mul valitud mõrvariks keegi teine.

Teine mõrtsukas?

Jah. Ja kui olin juba kusagil loo keskpaigas, sain aru, et see oleks liiga labane. See võib nii olla. Ja kui saad natuke keerukust lisada… Siis sa pead seda tegema! Pole ju nii palju neid, kes krimilugusid kirjutavad, aga on väga palju krimiromaanide lugejaid. Seega…

Sul on vastas eksperdid.

Jah! Inimesed on nii nutikad! Neid pole lihtne eksitada. Aga seda peab ju tegema.

Minagi olen seda teinud. Raamatu lõpu poole jõudes sain aru, et kõik juhtlõngad viitasid sellele, kes minu arvates oli süüdlane. Siis mõtlesin, et on ju geniaalne, kui teen süüdlaseks kellegi teise. Ja ma ise paistan väga nutikana. Sest kõik teised arvasid valesti…

Selle asemel, et minna tagasi ja midagi muutma hakata. Oh ei…

Parem on leida uus mõrvamotiiv. Mind on alati paelunud, et kui Raymond Chandleri “Sügav uni” filmiks tehti, lavastaja oli Howard Hawks, kes kirjutas Chandlerile, et üldiselt on kõik mured lahendatud, aga kuidagi jääb selgusetuks, kes tappis autojuhi. Ja Chandler kirjutas vastu “Mis autojuhi?” Pole ju oluline! Kui oled ikka mängus tipus, pole see enam oluline, sest sõit ju meeldis! Keda see autojuht huvitab… Seega kui sa kirjutad, sa tood meid ühte maailma. See on teine põnev teema. Sa lood korraga kahte maailma. Üks on Eira kodune maailm. Tema igapäevane argielu. Taas osa Rootsi krimikirjandusest. Tuua sisse üksikasju, mida me kõik peame põnevaks, sest seegi on omamoodi reisimine nendes krimiraamatutes, nagu külastades inimesi nende maal ja tutvudes nende muredega. Ja kas selles maailma teadsid sa, kellest saab tema kallim?

Ei, ma vist ei teadnud. Ei mäletagi. Sa ütlesid kallim. Tegelikult on neid ju mitu.

Seda küll.

Kallimad. Ma arvan, et vähemalt ühte teadsin algusest peale.

Aga ühes soovis olin kindel. Ma ei tea, kui paljud teist on neid raamatuid lugenud, aga sündmustik toimub Põhja-Rootsi maakohas. Ja on vist üsna tavaline, kui kirjutada mingist kaugest külast, et neile on väga tähtis moraal, nad on veidi vanamoodsad. Kui juhtub midagi tavatut, siis ikka öeldakse, et kuidas ometi…

Mina sellist vaadet ei jaga. Minu suguvõsa on veel kaugemalt põhjast. Minu sugulased kippusid palju enam keelatud asju tegema, rohkem kui mina teismelisena.

See polnud tegelikult nii karmilt vormi surutud ühiskond. Kui sa said lapse ja polnud päris selge, kes on isa… See on oluline teema, kui mängus on suur omand. Kui ollakse rikkad ja pärand teeb muret. Aga seal põhjas pole kunagi mingit suurt raha olnud. Inimesed on alati olnud vaesed. Ja siis see pole nii suur probleem. Eks see võinuks meilgi probleem olla, aga mitte midagi suurt.

Tahtsin üsna vabameelselt suhtuda seksi ja armastusse. Ja Eiral ongi mitu kallimat. Teises raamatus lähebki tal elu veidi keeruliseks, aga mitte moraalsetel põhjustel.

Tahangi nii kirjutada, sest mul on kõrini sellest arusaamast, et põhjapoolsed maakad on mingid…

Kriitilised oma suhtumises.

Jah.

Väga huvitav, sest tõesti, neis raamatutes pole… Eira pole ainus, kellel on mitu kallimat. Ka mõnel vanamemmel on oma abitööline. Leskmees, kes tuleb läbi ja remondib külmkappi.

Remondib külmkappi ja saab selle eest süüa. Tore. Minu naabril käis see nii. Väga toredalt. Ja ta alati lahkus üheksa paiku. Sõid koos õhtust, vaatasid telekat ja mees lahkus. Ei mingit pikemat sebimist…

Lihtsalt huvi pärast… Mida su naabrid su raamatutest arvavad?

Tegelikult neile väga meeldivad. Sellest saab aimu, kui raamat on ilmunud.

Ja ma pole kusagil kaugel sündinud, seitse põlve juba eemal… Ma pole küll seal 20 aastat elanud, aga ajaloos ei tähenda see midagi.

Olin küll selle pärast närvis, aga… Siin tuleb vaeva näha, et suhtuda sellesse paika aupaklikult. Kui mingist kohast kirjutan ja räägin ei tea mida kokku, siis see on omamoodi solvav sealsete elanike suhtes. Ma teen kõvasti tööd, et kõik oleks selles mõttes õigesti. Lugu ise võib olla sünge, see pole tähtis, aga see taust peab olema õige ka väljamõeldud loos. Ja mulle väga meeldib neist paikadest kirjutada. Kui nimetada ära kõik need külakesed ja rääkida neist lugusid…

Ma vestlen enne kirjutamist paljude inimestega, loen neist paikadest. Siis räägin lugusid, mida väljaspool küla keegi ei teagi… Siis on see omamoodi abiks ka neile elanikele. Tekitab neis uhkust. Nendegi küla on oluline. Kõikjal Rootsis räägitakse nende külast pärit inimesest.

Mõni ütleb, et poleks iial lootnud tema oma küla kohta lugeda… Ja neil pole ka kunagi varem olnud põhjust uhke olla. See on omamoodi pluss. Mulle väga meeldib. Tegelikult ei peaks nii tegema, aga mulle meeldib. See lisab midagi.

Sa teed eelnevalt palju uurimistööd?

Jah.

Ilmselt naudid seda.

Jah.

See konkreetne piirkond. Höga Kusten?

Jah.

See tundub väga realistlik. Ja huvitav. Sa oled seda kindlasti uurinud, läbi töötanud, tead selle saladusi.

Jah. Ma teen palju uurimistööd. Muidugi oli lihtsam nende raamatutega, võrreldes varasematega, kus tegevus toimub Venemaa Karjalas või Buenos Aireses 1970-ndatel. Või Põhja-Böömimaal, endisel Saksa Sudeedimaal. Nii oli mu varasemates raamatutes, nendega oli palju raskem, sest nendest paikadest ei teadnud ma eriti midagi. Siin aga teadsin 20 aasta järel päris palju. Tundsin ka inimesi, kes said mulle lugusid rääkida, mind ringi sõidutada.

Aga ma naudin uurimistööd. Ma pole ülikoolis käinud, need raamatud on minu ülikool. Iga raamat on nagu ülikoolikursus…

Kuidas sa tead, et oled piisavalt uurimistööd teinud? Mõni kirjanik jääb oma uurimistöösse väga kinni. “Veel natuke, tagasi raamatukokku!” Nagu tekiks juba hirm raamatu kirjutamise ees.

Ma tunnetan seda. Ja nii oli ka mu esimeste raamatute juures. Olin teinud eelnevalt nii palju uurimistööd. Teadmaks, et suudan kirjutada. Nendegi raamatute sündmused toimusid mööda ilma laiali. Ja üha enam kujunes veendumus, et teen esmalt natuke uurimistööd, teadmaks, millest ma kirjutan
ja kuidas süžeeliine paika panna, milliseid tegelasi vajan, mis kohtadesse peaksin minema, sest ma käin alati kõik need kohad läbi. Otsin maju, lõhnu ja muud. Räägin inimestega, kes saaks mulle jutustada oma igapäevaelust. Mida alati raamatutes ei räägita.

Aga üha enam hakkasin lihtsalt kirjutama. Teen natuke uurimistööd, siis kirjutan ja siis uurin edasi, sest ma ei suuda ka kõike oma peas hoida. Ei tea, kas vanuse tõttu või on seal juba liiga palju raamatuid… Ja ma saan lõdvemalt võtta. Ma tean, mida on vaja välja uurida. Aga loen neil teemadel läbi kõik, mis kätte satub. Paigast ja teemast, millest kirjutan.

Huvitav, sa ütled, et on piir, kui palju saab välja uurida. Kõike tuleb ju peas hoida. Mulle tundub, et sinu raamatud tegelevad väga paljuski küsimustega, et mida saame oma peas hoida. Näiteks mälestused…

Jah, paljuski mälestused.

“Tormiheite” ingliskeelne pealkiri ongi “Me teame, et te mäletate”.

Jah, rootsi keelest otsetõlkes oleks see “Üles juuritud”.

Ingliskeelse pealkirjaga reedad liialt. “Üles juuritud” oleks parem. Sa lood neid põnevaid kihte erinevatest vaatenurkadest sama sündmuse kohta. Sul on geniaalne oskus… Alustad mingi sündmusega… Olgu see või mõrv… Ja see sündmus hakkab omakorda tõmbama väikesi niidikesi. Inimestele hakkab midagi meenuma või siis miski ei meenu. Siis on mängus Eira ema…

Dementne…

Ta hakkab dementsusse langema. Ometi on tema mälestused ülitähtsad. Loo arenemise kohalt. Aga tema mälestused pole usaldusväärsed. Pole garantiid, et ta räägib tõtt. Kui ka talle vahel midagi meenub. Ja teisedki on samas olukorras. Näib, et see huvitab ka sind.

Jah, mälestused, unustus. See on nii huvitav. Üks põnevamaid teemasid üldse. Sobides hästi kuriteo temaatikaga.

Eira on seal külas sündinud ja kasvanud. Oli mõne aasta ära, tuli tagasi. Hooldama oma dementset ema, kes hakkab mälu kaotama. Eirani jõuab lugu 23 aastat varem tapetud tüdrukust. Eira ise oli siis 9-aastane. Seega temalgi on mälestused. Tema jaoks oli see toonane mõrv nagu mingi koletis. Nii näeb seda 9-aastane. Nüüd peab ta sellega toime tulema kui politseinik.

Jah, raamat räägib paljuski sellest, mida mäletame. Me ei saa usaldada, kas see, mida mäletame, on tõsi. Äkki ei ole? Mida see meile tähendab?

Sarja teises raamatus tuleb tugevalt sisse vale mälestuse teema, tahtmata midagi välja rääkida. Aga seegi on huvitav. See keskendub ja põhineb asjaolul… Meil Inglismaal olid ka satanistisõrmused. Satanistlike sektide liikmed ohustasid lapsi. Inimesed ja politsei olid hüsteerias. Ja see oli tegelikult üks suur jama.

See oli 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses. Oli mitmeid juhtumeid Rootsis ja ka mujal maailmas. Lapsi süüdistati või kahtlustati, et nad on mõrvu toime pannud. Toimusid pikad ülekuulamised, kuna usuti, et mälu saab kaduda.

Mälestusi saab kustutada…

Täpselt. Ja selle asemele võib-olla hoopis loodi uusi mälestusi. Või lapsed lihtsalt ei suutnud enam ja tahtsid koju minna. Aga tõepoolest usuti, et neid süngeid mälestusi saab tõrjuda. Sellest tahtsin ma rääkida ja nii algab esimene raamat. Noorena seda kõike kogenud inimene jõuab esimest korda tagasi koju. Vahepeal oli ta saadetud mujale ja nüüd naaseb. Mälestused kummitavad teda. Ja ta pole kindel, kas mälestused on tõsi või mitte. Sest ülekuulamistel ja mujal räägiti talle igasugu asju. Valesid. Olid teiste ütlused.

See on tõestus sinu oskustest. Sa paned kõik selle toimima. Lugu võiks ju laiali laguneda. Kõik valetavad, tõde ei tea keegi. Ja läbi närida oleks võimatu. Aga sina teed seda geniaalselt. Vahel tundub mulle, et sa valmistad süžeed väga hoolikalt ette.

Jah.

Kas sa leiad, et pead olema lugejaga õiglane, hoides lugejat sama hästi kursis? Või kas saad ka lihtsalt jänese torukübarast välja tõmmata?

Ei, seda päriselt mitte. Või peab jänes viis peatükki varem korraks läbi jooksma. Et oleks selge, et siin on jänese territoorium. Alateadvuseski.

Õige.

Lugejaga peab õiglane olema. Kui ka jänes kübarast võetakse, peab lugeja mõtlema, et muidugi, kuidas ma ei näinud…! Mitte niisama üllatuma. See oleks krimiromaani puhul reeglite rikkumine. Peab saama üllatuda, et kuidas ma ei näinud, muidugi…!

See konkreetne Höga Kusteni regioon. Sa ütled, et tahad eemalduda ajaloo teemal kirjutamisest. Aga samal ajal on huvitav, et sa mainid raamatutes mitu korda, võib-olla ainult korraks viidates, et selles regioonis aeti omal ajal Rootsis kokku suuri varandusi. Puidutööstuses, metsamajanduses. Kõik olid selle valdkonnaga seotud, sajad ja tuhanded inimesed. Surmajuhtumid polnud haruldased, palgiparvetajad hukkusid sageli. Sa mainisid seda. Jõel palke parvetades võis surma saada. Ja vist kaks korda mainisid sa sündmust aastast 1931…

Jah.

See on huvitav, et sa viitad millelegi… See on omamoodi Rootsi mudeli algus.

Tõepoolest.

Praegu on see üks kauge ääremaa, üsna halvas olukorras…

Oli üks sündmus mais 1931. See polnud nii, et saeveskite töötajad tahtnuks palka juurde, aga palku taheti alandada. Olid 1930-ndad, meeleheide, vaene aeg. Toimusid streigid. Kohale toodi streigimurdjad. Olid konfliktid, kaklused. Riik otsustas sõjaväe kohale saata. Sõjavägi oli kohal. Tuhanded inimesed demonstratsioonil. Nende lähenemine võis muidugi tunduda ähvardav. Kuigi see oli rahumeelne meeleavaldus. Ja sõjavägi avas tule. Viis inimest said surma.

See on kolossaalse tähtsusega sündmus Rootsi ajaloos. Ja hoiab Rootsit endiselt kõvasti oma haardes. Panin ka oma politseinikule nime ühe ohvri järgi. See oli nooruk, kes meeleavaldust ainult kõrvalt jälgis. Eira. Ta suri samal päeval. Ma tegin seda, sest ajalugu tuleb raamatusse kaasata, aga ma ei tahtnud sellest raamatut kirjutada. Nüüd kannab Eira ajalugu kaasas. Ja saab läbi enda ajalugu jutustada, kus vaja.

Sündmusele järgnes Rootsis suur poliitiline kriis. Sõjavägi oli ju avanud tule oma tööliste vastu. Neid tapnud. Algasid läbirääkimised ja tulemuseks oli niinimetatud “Rootsi mudel”. Et inimesi ei peaks tulistama, tuleks maha istuda, läbi rääkida. Kõigi teemade üle tööturul ja nii edasi. Selline oli algus.

See oli Rootsi müüdi alus?

Jah. Vähemalt oli selline müüt Rootsist
veel viimase ajani… Jah, nii on.

Ja kas sa ütleksid, taas arvestades seda paikkonda… Sa ei saanuks
neid lugusid kirjutada… See on omamoodi test. Sa ei saanuks neid kirjutada kusagil mujal. Need sünnivad sellest maakohast. Mina tunnen nii. See on konkreetne maastik. Möödunud aastal käisin ameeriklastega mitmes paigas. Roomas, Londonis. Neid inimesi ei huvitanud ajalugu. Nad küll ütlesid, et huvitab, aga kui neile silma vaatasin, siis erilist huvi ei olnud. Ja siis mõtled, et kui sind ei huvita ajalugu, miks tahaksid sinna paika minna? Sest koha ajalugu ütleb, miks see koht on teistest erinev. Seepärast on asjad, nagu on. Tallinn on nagu Tallinn, mitte nagu Helsingi või…

Ilma ajaloo ja lugudeta Tallinna vanalinn oleks nagu Disneyland. Lihtsalt ilusad majad, mis paistavad omamoodi imelikud. Aga see ei tähendaks midagi. Seepärast on uurimistöö juures nii tähtis ajalooseikade leidmine. Isegi nende raamatute kuriteod, vähemalt esimeses kahes osas, võinuks toimuda ükskõik kus. Aga kõik kuritegude ümber on seotud selle maastikuga, ajalooga…

Seepärast andsin Eirale ka isa, kes oskab iga kivi peale näidates rääkida loo, mis seal juhtus, millalgi 17. sajandil või… Eira tõotas endale, et ei muutu ise selliseks, aga vahel ei suuda… See on ka folkloor. Lood inimesest, kes mingis majas varem elas. Ja muidugi suure publiku jaoks pole oluline, kes majas varem elas ja miks majal selline nimi on. Aga see lisab loole midagi juurde. Igaühe jaoks.

Kohalikele on see väga oluline, saavad korralikult naerda. Aga teistele lugejatele lisab see vaid midagi loole ja maastikule. Maastik on ju ilus. Metsad ja mäed. Aga need ei tähenda midagi ilma lugudeta.

Samas need mõrvadki on nagu maastikust sündinud. Kõik need probleemid, mida uuritakse. Mäletan, et olin siin mõne aasta eest koos inglise krimikirjaniku Natasha Cooperiga. Äkki mäletate. Hakkasime temaga arutama, millised mõrvad meid huvitavad. Või milliseid mõrvu me kirjanduses loome. Avastasime mõlemad, et kirjutame teemadel, mis meid endid hirmutavad. Kas sinu arvates on see tõsi? Tahtmata midagi välja lobiseda on omamoodi seos kõigi nende mõrvade vahel sinu raamatutes. Eriti sarja teises osas. Kui avastame, et mees on elusalt maetud

Jah. Lukustatud keldrisse mahajäetud majas keset põlismetsi, kus keegi teda ei leiaks.

Mingis mõttes saaks see toimuda ainult seal. Asukoht nagu soovitaks seda.

Jah, tõsi. Muidugi on kõik seotud, kindlasti.

Aga kas see mõjuks ka sinule? Oleks see sinu õudusunenägu? Olla luku taga sellises kohas?

Jah, tegelikult mul on omamoodi taustalugu selle teise raamatu loo juurde. 42-aastane mees leiti surnuna ühe metsamaja keldrist. Surnuks nälginuna või vedelikupuuduse tõttu… Ja siis leiti veel teinegi surnu, hoopis teisest linnast. Aga sarnastes oludes.

Vestlesin kord kolme tuntuma Rootsi meessoost krimikirjanikuga ühel Rootsi kirjandusfestivalil. Küsisin neilt, kuna paljud krimiromaanid oma lugudes jõuavad omadega müütide ja muinasjuttude juurde, siis on üks väga levinud müüt meeleheites neitsist. Raamatu alguses pannakse noor tüdruk luku taha ja hoitakse teda vangis, et meie saaks ärevuses mõelda, mis saab… Ja kangelane saab ta lõpuks päästa.

Küsisin neilt, kuidas sellised lood tunduvad. Sest nendes vanades legendides on tõenäoliselt naissoost ohvrid, keda üritan vältida… Et vähemalt poleks nad mul ainsad ohvrid. Üks neist ütles, et ei tea, mida vastata. Et temal on neid uues romaanis viis. Muidugi ma teadsin seda, väga õel minust… Ja teisel oli sama lugu. Aga ta ütles, et ei teagi, mida teha, sest lugu poleks nii hirmus, kui ohver oleks 42-aastane mees. See mõte jäi mulle meelde. Seedisin seda endamisi paar aastat. Ja siis mõtlesin, miks see ei peaks nii olema?

Sellest sai lugu alguse. Ja siis ma sain aru, et palju hirmsam on olla luku taga. Hüljatud. Brutaalse mõrva asemel. Lugeja jaoks on hirmsam, sest ta saab ennast samastada. Sa ei saa end samastada mingi segase sarimõrtsukaga. Sest see pole sina. Lisaks tahtsin katsetada 42-aastase mehega. Mis on kõige hirmsam, mis saab juhtuda? Ilmselt see, kui olla lõksus. Mitte tapmine, see käib kiirelt.

Mida sina arvad? Kuidas tahaksid vangistatud olla?

Sa leidsid minu hirmuteema.

Täpselt!

Selle peale ärkan karjudes üles. Mõeldes, et olen kusagil luku taga.

See saab olla metafoor armuelu kohta, kui armastuses pole väga hästi läinud. Mehega, kes kardab lõksus olemist. Üsna tavaline lugu. Lõksus mitte keldris, vaid elus… Nii see lugu alguse sai.

Tihtipeale, kui külastada krimikirjanike konverentse, avastad seal, et kõige jubedamad romaanid, mis räägivad näiteks kellegi elusalt nülgimisest, on pealtnäha armsate vanadaamide kirjutatud. Ja neid loevad samasugused armsad vanadaamid. Ma vestlesin ühega neist. Ta rääkis mingist oma valukehast. Tal oli vaja endast välja ajada oma suurimad hirmud. Millest ta ei suutnud mööda vaadata. Kas sul on ka midagi sellist?

Ei. Mind huvitavad pigem lood, mida jutustada tahan. See, mis toimub inimeste vahel, kes mulle huvi pakuvad. Sarja teine raamat räägibki palju armastusest. Kuigi see armulugu pole just edukas… Polegi selles mõttes armastuslugu. Aga räägib armastusest.

Mina süvenen rohkem loosse. Ja kuritegu on pigem loo osa.

Seda ma usun. Naljakas viis loo alustamiseks. Meid on õnnistatud mõrvaga. Seda me ju kõik tahame!

Vahel on tõesti nii…

Aga sul on täiesti õigus sarimõrtsukate suhtes. Minu jaoks on lood sarimõrvaritest igavad. Kui raamatut kirjutad, peab olema mingi rabav algus. Ja plahvatuslik lõpp. Aga krimilugude juures – tegelikult kõigi lugude juures – on oht ära vajuda, umbes kolmandikul enne lõppu. Sest miski pole selgeks saanud, kuigi on esitatud palju küsimusi. Ja minnakse uuele ringile samu inimesi külastama. Ja tihtipeale on see hetk – pole just erialane saladus –, mil tapetakse keegi teine.

Täpselt.

Sarimõrtsuka puhul on see liiga lihtne. Ilmselgelt ta tapab uuesti. Siis kell tiksub. Tuleb õigeks ajaks lahendus leida. Üks klišee teise otsa.

See on tegelikult lausa teine žanr. Kui mõelda, mida kirjutan mina või kirjutab Henning Mankell, siis huvitavad on inimesed ja lood. Sarimõrvar on lihtsalt segane. Ta pole huvitav. Pole põnev, miks ta tapab kümme blondiini. Võib-olla jäi tal üks heledapäine tüdruk koolis tabamata või…

See ei puuduta mingilgi moel minu elu, minu mõtteid. Mina tahaks luua draamasid. Nagu Vana-Kreeka draamasid. Inimsuhetest, neid natuke väänates.

Huvitav, et ka sarimõrtsukas pole usutav tegelane. Ta saadab politseile sõnumeid… Miks? Sest kirjanikul on lihtsam. Aga päris elus seda tihtipeale ei juhtu. Sinu puhul tundub… Sa nagu tõmbaks ligi soovimatuid tagajärgi. Midagi juhtus. Ja see sündmuste jada… Minu meelest ükski tegelane sinu raamatutes pole pahalane. Nad lihtsalt on teinud mingil hetkel otsuse, mis osutus valeks. Ja nendega on lihtne ennast samastada. Arvan, et me kõik võinuks niimoodi teha.

Jah, ma pean end tapjaga samastama. Tapja pole sündinud tapjaks. Minu raamatutes. Mõnel ehk on peas midagi sassis… Nende mõrv pole miski, mida sooritaksin, aga suudan aru saada rajast, mis neid selleni viis. See võib vahel olla peaaegu täielik fantaasia, aga tee selleni peab olema inimlikult mõistetav. Nad on ju nagu… päris inimesed.

See näib olevat omamoodi Skandinaavia ideaal. Et kõike saaks või saanuks loodetavasti paremini ohjata. Küsimus on korralduses. Mitte mingi maailma sisemise kurjuse väljajuurimises.

Meil on ka Rootsis olnud palju sarimõrtsukaid… Aga kui juurte juurde naasta, siis mingis mõttes nii on.

Sama kehtib Eira ja tema meeskonna puhul. Kaks politseinikku. Kas ta armub neisse või ei… On ka palju kasulikke sõpru (friends with benefits, toim). Nad on üllatavalt lahedad. Ja kui ilmub kohale tüdruk, kelle kavaleriga Eira seksib… Lahendus on väga rootsilik.
“Jah, mis seal ikka…” Väga südamlik. Omamoodi põnev. Nad on väga ratsionaalse mõtlemisega inimesed, keda saaks usaldada.

Mul on ka sellest kõrini… Nüüd pidin kirjutama, kuidas politseinikud koostööd teevad. Olen seda eelmistes raamatutes vältinud. Pigem oli see näiteks ohvri õde või endine naine, kes jälitab oma abikaasat ja satub olema mõrvapaigas. Ja nemad peavad elus edasi minemiseks mõrva lahendama.

Alati pidi olema konflikt, et mängu tuleb keegi uus. Kui uus inimene tuleb politseijaoskonda tööle, hüüavad kõik, et halleluuja, meil on ometi kord uus töötaja! “Milline õnn, et sa siin oled!” Ja on nii sagedane probleem et tuleb naisuurija ja ta on teistest nutikam või midagi sarnast.

Kõik kõrgemad politseitöötajad, kellega olen rääkinud, ülemad, on üldiselt naisterahvad. See pole mingi teema! Pigem…

Võlts.

Jah. Võib-olla oli see teema Walhöö ajal… Aga see on libateema. Neile meeldib koos töötada, pole mingit probleemi.

See muudab nad väga kaasaegseks. Pole mingit vana vaidlust…

Ei. Miks nad peaksid kellegi tuleku peale nördinud olema? Kui tal on mingi idee… Tore! Politseinikud tahavad mõrvajuhtumeid lahendada! See on põhiline. Mitte mingi mossitamine…

In Estonia, Tove Alsterdal’s words resonate deeply. She reminds us that without its rich history and stories, Tallinn’s Old Town would be akin to Disneyland – a lifeless, manufactured attraction. Alsterdal’s passion for literature and historical preservation is a testament to the significance of our cultural heritage. Her writing inspires us to cherish and protect the fabric of our city, weaving together the threads of past and present to create a living, breathing tapestry of history. In doing so, we ensure that Tallinn’s Old Town remains a unique and authentic gem, full of life and vitality.