Tootlikum mets hakkab kiiremini süsinikku siduma | Keskkond

Tervist, kallid keskkonnasõbrad! Eestis on võetud oluline samm looduse kaitsmise suunas – tulevikus hakkab meie mets olema veelgi produktiivsem ja kiiremini süsinikku siduv. See tähendab, et meie metsad hakkavad veelgi tõhusamalt neelama atmosfäärist süsinikku, aidates seeläbi vähendada kasvuhoonegaaside negatiivset mõju keskkonnale. See on suur võit loodusele ja kliimale ning see annab meile lootust paremaks tulevikuks. Olge valmis rohelisemaks ja tervislikumaks Eesti jaoks!

Noored okaspuumetsad muutuvad süsiniku sidujaks umbes kümme aastat peale vana metsa raiet või looduslikku hävimist ning õiged majandamisvõtted aitavad metsa tootlikkust ja süsiniku sidumist parandada, selgub hiljutisest teadustööst.

Rootsi uurijad Achim Grelle juhtimisel tegid mõõtmisi Rootsi lõunaosas paiknevas kolmes kuusikus, ühes lehise- ja ühes männipuistus. Vaatluse alla võetud kuusikud ja lehisepuistu istutati aladele, kus 2005. aasta jaanuari orkaan Gudrun metsa hävitas. Männik istutati aga vana kuusiku raiumise järgselt tekkinud langile. Ühel kuusealal juuriti enne istutamist 80 protsenti vanade puude kändudest bioenergia tootmiseks, teist kuusikut väetati lämmastik- ja fosforväetistega, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Metsaökosüsteemide süsinikusidujaks muutumise aeg sõltus puuliigist, kasvukoha tootlikkusest ja metsa majandamisest. Kõige kiiremini muutusid süsinikku siduvateks kuusikud, peale orkaani võttis see aega kaheksa-üheksa aastat. Lehisepuistus oli vastav ajavahemik kümme ja männikus 13 aastat. Mainitud ajaperioodid moodustavad umbes 15 protsenti nende puuliikide puistute raieringist.

Väikseim oli süsiniku eraldumine kuusikus, kust juuriti kännud. Mullast eemaldati nimelt enamik juurestikke, mis oleksid lagunedes süsinikku õhku paisanud. Võrreldes kahte kuusikut, kus kände ei juuritud, oli mõõtmiste alguses suurem süsiniku sidumine väetamata puistus. Autorid põhjendasid seda aasta varem istutatud puude kiirema kasvuga. Kolmandal mõõtmisaastal ületas aga väetatud kuusiku süsiniku sidumine väetamata kuusiku oma, mille põhjusena tõid autorid välja just väetamise.

Kui kuusikud ja lehisepuistu asusid ühes piirkonnas, siis männik nendest põhjapool, kus on veidi lühem kasvuperiood ja madalam mullaviljakus. Seda pidas Grelle oma kaastöötajatega ka põhjuseks, miks männik oli teistest uuritud metsadest kauem süsiniku emiteeriv ökosüsteem.

Töö tulemused näitasid, et majandatavad metsad on süsinikku eraldavad ökosüsteemid küllaltki lühikese perioodi kogu tavapärasest raieringist. Grelle ja tema kolleegid järeldasid, et puistu süsinikusidumise võime määrab peamiselt selle tootlikkus ehk puude kasvukiirus ja vähem puistust eralduva süsiniku hulk.

Aega, mil puistust eraldub süsinikku rohkem, kui seda seotakse, saab lühendada metsa majandamisega. Autorite sõnul saaks puistute tootlikkust tõsta parandatud pärilikkusega istutusmaterjali kasutamise, istutamise eel maapinna mineraliseerimise ja väetamisega.

Grelle ja kaasautorid arutlesid ka metsade süsiniku sidumise võime hindamise üle erinevatel tasanditel. Kui üksikpuistu tasandil pole võimalik raiete tõttu tagada pidevat puiduvoogu ja süsiniku sidumist, on see võimalik siiski suurema metsapiirkonna üleselt. Kui kuskil metsaosas toimub metsaraie ja alalt hakkab eralduma süsinikku, siis teises metsaosas toimub süsinikusidumine, mis tasakaalustab süsinikukao ja nii edasi. Metsade süsiniku sidumise hindamiseks maastiku tasandil peab selgitama üksikpuistute süsiniku sidumise võimet.

Metsa süsinikusidumise võimet hindasid Grelle ja tema kolleegid noortes okasmetsades turbulentse kovariatsiooni (i.k eddy-covariance) meetodil. See kujutab endast mõõtesüsteemi, mille masti otsas olevad andurid mõõdavad pidevalt metsa ja atmosfääri vahel liikuva õhuvoo CO2 sisaldust. Nii on võimalik hinnata metsaökosüsteemist väljuvat ja sinna sisenevat ehk taimede poolt seotava süsiniku hulka. Kui mets seob süsinikku rohkem, kui sealt atmosfääri väljub, ongi tegemist süsinikku siduva ökosüsteemiga ja vastupidi.

Kõigil aladel mineraliseeriti enne istutamist maapinda ehk istutus- ja hooldustööde hõlbustamiseks tõmmati metsaadraga maapinnale vaod. Kuusikutes ja lehisepuistus tehti valgustusraie. Kõik uuritud puistud kasvasid sarnasel mullal: parasniisketel liivastel moreenidel, mida kattis õhuke turbakiht.

Artikkel ilmus ajakirjas Agricultural and Forest Meteorology.

Lõpetuseks võib öelda, et tootlikum mets on oluline osa Eesti keskkonnast, kuna see aitab kiiremini siduda süsinikku, mis omakorda aitab vähendada kliimamuutuste negatiivset mõju. Tootlikum mets tähendab rohkem puid, mis omakorda võib aidata kaasa metsatööstusele ja majandusele. Seega on oluline pöörata tähelepanu metsade tõhusamale majandamisele, et neist saaksid keskkonnasõbralikud ja majanduslikult kasulikud ressursid. Positiivsete meetmete rakendamine metsade hooldamisel võib viia süsiniku sidumise tõhususe suurenemiseni ning aidata kaasa nii keskkonna kui ka majanduse paremale tulevikule.