Toobal: kui on mugav, siis ei ole ka edasiminekut | Võrkpalli Eesti koondis

Tere tulemast Eesti võrkpallikoondise uudiste rubriiki! Toobal on viimasel ajal palju fookuses olnud ja tema sõnad, et “kui on mugav, siis ei ole ka edasiminekut”, on palju kõneainet pakkunud. Toobal on üks Eesti võrkpalli säravamaid tähti, kuid samas ka kriitiline oma meeskonnakaaslaste suhtes. Kuidas see mõjutab Eesti võrkpalli tulevikku? Kas mugavus on tõesti takistuseks edasiminekul? Jääge meie uudiste rubriiki, et rohkem teada saada!

Võrkpalli Eesti rahvusnaiskonna uueks peatreeneriks valiti seni abitreeneri rollis olnud Andres Toobal. Toobal võtab peatreeneriohjad üle itaallaselt Alessandro Oreficelt, kes otsustas 2+2 lepingut mitte pikendada ja asus juhendama Sloveenia koondist.

Millise emotsiooni ja eesmärgiga selle ameti vastu võtsid?

Ma arvan, et hea tundega. Korralikult vastutust, aga samas hea jätk sellele, mis oli nelja aasta jooksul tehtud. Kindlasti on vastutuse pool see, mille väga kaasa võtan.

Mis motiveeris peatreeneri ametisse kandideerima?

Kui aus olla, siis pärast eurovollet ütlesin, et ei jätka selles tiimis abitreenerina, aga kui ma kuulsin, et Alessandro [senine peatreener Orefice – ERR] liigub edasi teistele jahimaadele, siis tuli selline mõte, kas jätame kogu tehtud töö lihtsalt seljataha. Tekkis seline tunne, et peaks asjaga edasi liikuma. Tundsin, et valitud rada on õige ja peaksime proovima samamoodi edasi minema. Võib-olla natuke nüansse juurde. Ma arvan, et kogu naiskond on teinud kõva tööd. Kogu asi maha lammutada või teist teed pidi minna oleks järgmistel aastatel päris keeruline.

Sa ei tahtnud, et naised hakkavad jääle A-st ja B-st peale.

Võib tulla ka selline treener, kes läheb sama asjaga edasi, aga seda ei tea. Seetõttu sai see otsus võetud ja pere läbi räägitud. Oli ju plaan rohkem puhata! Aga nende toetus oli väga suur – peaksin jätkama!

Peatreeneri ametis pole sa rahvuskoondisi juhendanud. Peab olema päris suur kriitikataluvus.

Kindlasti jah! Mugav ei saa olema, aga kui satume mugavusse, siis ei ole ka edasiminekut. Isiklikus plaanis kindlasti väga korralik ettevõtmine ja hea koht, kus alustada natuke teiste eesmärkidega kui viimased kaks aastat. Aga arvan, et olen noorte ja kogu võistkonnaga hea klapi saanud. Arvan, et suudan ka peatreenerina seda poolt jätkata.

Eesti võrkpallinaiskond valiti mullu aasta võistkonnaks. Head tulemused on seljataga ja rahvas ootab nende tulemust jätkamist. Mis julgusega Kuldliigale vastu lähete?

Seal on kindlasti reaalsustest olemas. Peab väga hästi esinema, et sinna üldse püsima jääda. Ma arvan, et kogu naiskonnale ja staff’ile on see teada. Võib-olla kaugemad fännid, kes loodavad ainult tulemust… eks kindlasti saab olema väga-väga keeruline, sest vastased on väga tugevad ja ma arvan, et meie eesmärk on pigem hoida taset, minna natuke paremaks, aga samal ajal tiivustada noori ja võib-olla mõnda tagasitulnut uuesti välismaale minema. Et meie areng ei jääks võib-olla sellele tasemele, mis on meil hetkel Baltikumis, vaid veel natuke juurde saada.

Kellele võiks meil Kuldliigas hammas peale hakata?

Ma ei julge niimoodi kellegi kohta välja öelda, et läheme kedagi võitma. Kuldliiga on igale koondisele selline periood, kus osad lähevad täiskoosseisuga peale ja osad tulevad võib-olla natuke nõrgendatud koosseisuga. Me ei lähe kindlasti kedagi võtma, et “seda peame võitma!”, vaid peame võtma igat mängu sellisena, et proovime mängida nii hästi kui võimelised. Ja iga kord natuke juurde panema. Meie eesmärk on see, et suudaksime suve lõpuks EM-kvalifikatsioonis hästi esineda. Mängud Kuldliigas annavad hea fooni kogu suvele.

Millal alustad naiskonna komplekteerimist? Keda loodad kindlasti näha ja keda tulevikus koondises ei näe?

Nimesid ei hakka ma kindlasti välja hõiskama, aga teiste treenerite ja staff’iga on mõtteid välja käidud. Valik liiga suur ei ole. Meie grupp on selline viimased aastad püsinud. On need, kes tulid tagasi ja kuulame üle, kui palju nad soovivad koondisega jätkata. Selge on see, et koondiseperiood ei saa olema kuidagi amatöörlik töö kõrvalt. Peavad suutma teha seda profitasemel. Kindlasti katsume kaasata mõne noore, kel on potentsiaal järgmistel aastatel välismaale minna.

Kas saate ka mõned mängud enne lahti mängida? Rahaline seis väga kiita ei ole.

Tuleb teha mööndusi. Selge see, et viimased aastad on olnud väga kulukad. Nii meeskond kui ka naiskond peavad oma kulutusi väga-väga hästi kalkuleerima. Meil on ideid. Kas need läbi lähevad… meil on head kontaktid mõne võistkonnaga. Kindlasti saame kaubale lähinaabritega, aga ma ei tea, kas see on meie eesmärk. Pigem üritaks leida tugevamaid ja kaugemaid vastaseid, et jääda silma mõnele teisele agendile, kui meie kohalikus regioonis. Hakkasime pingsalt sellega tööd tegema, kellega eelnevaid mänge teha. Läti ja Soome on alati võtta, aga on ka juba kaugemalt pakkumisi.

Ole hea ja loetle üles põhjused, miks ühe või teise inimese oma taustatiimi võtsid.

Marko Mett on Audentese treener ja tegeleb just noortega, selle poolega, kes meie tuleviku peaksid edasi kandma. Valdis [Radionenkov] on minu kõrval juba aastaid olnud ja minu parem käsi. Tunneb mind kõige paremini ja teab, mida mina nõuan. Naiste treenimisel on väga palju vaja just seda poolt. Trennis saavad abilised väga palju palli lüüa. Ma tean, et tal on õlg olemas ja ta saab neid palle kõvasti kühveldada. Annabel Kutman on füsioterapeut, Audentese tüdrukutega koos ja võrkpalli sees juba olnud. Üldfüüsilise eest hoolitseb Krete Junson, kes on olnud Tartu Ülikooli naiskonna juures olnud ja võrkpalli taustaga. Ma arvan, et koostöö saab päris hästi sujuma.

Kokkuvõttes võib öelda, et Toobali väljaöeldud arvamused on tekitanud palju arutelu ja vastukaja. Kuigi mugavustsoonis püsimine võib olla meeldiv ja turvaline, ei too see kaasa edasiminekut ega arengut. Eesti võrkpalli koondise jaoks on oluline pidev pingutus ja eneseületamine, et saavutada paremaid tulemusi rahvusvahelisel tasandil. Võtmesõnaks on siinkohal motivatsioon ja pühendumine, mis aitavad ületada mugavustsooni piire ning viia meeskonna uutele kõrgustele. Selles valguses on Toobali sõnad oluline meeldetuletus, et edasiminek nõuab sageli väljakutsete vastuvõtmist ja mugavustsoonist väljumist.