Tõnis Kahu: kultuuril ei ole kohustust olla ainult liitev | Muusika

Tõnis Kahu, Eesti muusik ja helilooja, on tuntud oma ainulaadse lähenemisviisi ja mitmekülgse muusikalise talentuse poolest. Tema loodud muusika ühendab erinevaid žanreid ja kultuuriruumi, pakkudes kuulajatele uusi ja põnevaid helimaastikke. Kahu usub, et kultuuril ei ole kohustust olla ainult liitev, vaid see peaks pigem avardama meie arusaama maailmast ja rikastama meie kogemusi. Tema looming on inspireeriv ning tõestab, et muusika on universaalne keel, mis ühendab inimesi olenemata nende taustast.

Mis seminarilt sa tuled?

Visuaalkultuuri seminarilt, kus me vaatame erinevatel teemadel dokumentaalsisuga filme ja arutame nende üle. Seal on Eesti dokke, mis räägivad tihti ka muusikaloomisest, kultuuritootmisest või kultuuripraktikatest. Täna oli teemaks näiteks “Disko ja tuumasõda”. Tuleb ka film Maria Faustist, tuleb Uku Kuudist. Vaatame näiteks ka Beyoncé filmi “Lemonade”.

Kuidas sa õppejõuna näed noorte lähenemist kultuurile? Kas selles on mitmete põlvkondade jooksul, kes sinu eest läbi on käinud, toimunud ka mingisugune huvitav muudatus või nihe?

Ma hakkasin loenguid lugema 1990. aastate keskel Tartus. See on peaaegu 30 aastat, mis on liiga suur skaala, et ma oskaks mingit muutust sõnastada. Ma kaldun ka kunagist õhustikku unustama, aga praegu ma näen, et tänast noorpõlvkonda iseloomustab märkimisväärne püüdlikkus.

See ei ole õpipüüdlikkus. Kui nad kuulavad näiteks usundiõpetuse loengut ja minu loengut, mis puudutab populaarkultuuri, siis mul on tunne, et nad proovivad püüdlikult siseneda maailmadesse, mis on nende jaoks sama võõrad. Maailma, millest mina räägin – täna rääkisin näiteks ansamblist The Doors – nad tegelikult ei tunne. Tähtis on muidugi see, et keegi õpetaks neid tõmbama jooni selle võõra maailma ja neile tuttava vahele.

Oma kultuuritaju üliõpilased minuga lõpuni vist ei jaga. Ma ka ei eelda seda, aga ma näen küll, et neil on teistsugune suhe maailmaga. Kasvõi kliimakriis, meeste-naiste suhted on nende jaoks tähtsamad küsimused, kui minu jaoks, ma kardan.

Kas kultuuriteoorias on huvitavaid uusi või isegi raputavaid suundi?

Minust oleks natukene liiga pretensioonikas kogu distsipliini nimel hakata rääkima, aga muidugi on. Seal kogu aeg midagi juhtub. Ma saan rääkida sellest, mis on probleem minu valdkonna jaoks konkreetsemalt.

20. sajandi alguses analüüsiti väga paljusid protsesse, mis ühiskonnas aset leidsid, just kultuuri mõiste kaudu. Toon ühe näite. Oli poliitiline võitlus Kennedy ja Nixoni vahel, mida Nixon juhtis, kuni Kennedy esines televisioonis, võitis ameeriklaste südamed ja sai presidendiks. Mis tähendab, et massikommunikatsioon ja massimeedia osutusid faktoriks ning inimesed tahtsid teada, mis neis on sellist, et need inimesi mõjutada suudavad.

Ameerika Ühendriikides oli kultuuril tähtis roll, mille kaudu uuriti näiteks just seda, kuidas korraldada kampaaniaid, millistele asjadele rõhuda, mis toodaksid tulemusi. Rääkimata sellest, et igasugune tarbimine käis läbi kultuuri. Kultuur oli see, mille kaudu vastati erinevatele küsimustele. Mis meid tehnoloogiliselt ees ootab? Milline saab olema tulevik? Kõigele otsiti vastust kultuurist. Praegu enam kultuurist vastust ei otsita.

Praegu meie digiajastu mudelis on selleks arhetüübiks pigem majandus. See kehtib ka muusikas. Kui võtta selline asi nagu internet, ja konkreetsemalt näiteks Spotify, siis seal kehtib majanduse loogika. Majanduslikud ühikud lihtsalt liiguvad teatud väljal, ilma et neile oleks juurde lisatud mingisugust väärtust. Ühe loo kuulamisnumbreid Spotifys väärtuseks pidada ei saa. See ei ole väärtusküsimus. Selle asemel on olemas tohutusuur infovool, ilma et need lood enam kultuuriliselt midagi tähendaksid. Ning see on läbiv ja totaalne.

Minu kui populaarkultuurist rääkiva inimese jaoks on probleem selles, et vanemas mudelis, kus see, mis toimib ja mis ei toimi, mis on väärtuslik ja mis mitte, põhines kultuuril ja vastavalt sellele ehitati üles terveid ühiskonnatoimimise loogikaid, oli keskseks asjaks sündmus. Sündmus oli tähtis ka populaarkultuuris – ilmus mingi plaat, mingi film, nende ümber käisid mingid ideed. Praegu neid enam ei ole või on raske leida sündmusi, mille mõju oleks nii suur.

Mis neid asendab?

Täna on olemas hulk pisikesi privaatseid territooriume, kus mingid asjad plahvatavad, midagi toimub, aga ei ole olemas liiga suuri sündmusi, millele keskenduda. Populaarkultuuri tunnus on täna see, et ta on igal pool ja kogu aeg. Arvutit avades sa ei pea minema Spotifysse või Youtube’i midagi otsima, ta on juba kohe su ees olemas. Sulle pakutakse kõiki asju koos ja korraga, ilma et sellega kaasneks väärtustus-mehhanisme.

Romantismi ajal tekkis idee luua muusikat, mis mõjutab väga paljusid inimesi korraga. Kui ühel hetkel muusikatööstus tekkis, siis kardeti, et muusika tööstuse kätte andes võib tekkida mingisugune moonutus. Et lihtne ja vahetu inimestevaheline vestlus ei ole enam võimalik, sest seda hakatakse tootma, see on tööstuslik protsess ja kogu inimlik suhtlus saab moonutatud. Tänapäeval enam selliste probleemidega vaeva ei nähta. Kõik on kogu aeg kohal.

See tekitab teatava raskuse sündmust fikseerida. Kas Super Bowl on sündmus? Kas Taylor Swift Super Bowlil on sündmus? Kas Taylor Swift Time’i kaanel on sündmus? Mil moel? See on vast kõige lähemal sellele, aga samal ajal on raske inimestele öelda, mida või keda Taylor Swift esindab. Mis väärtussüsteemi ta võiks kuuluda?

Swift on, jah, mõnel juhul tugevam kui poliitikud ja Ameerika populaarkultuuri erinevaid suurkujusid võib jagada selle järgi, kas nad on Trumpi poolt või vastu, aga ma ei pea päris seda silmas. See ei ole midagi liiga huvitavat. Tähtis oleks see, et kas Taylor Swifti olemasolu modelleerib mingit välja üldisemalt.

Omal ajal arutati põhjalikult küsimuse üle kas tarbimine on hea või halb? Uuriti, mida see tähendab, kui kultuuri ostetakse ja müüakse. Tänapäeval on need vaidlused olemas, aga nende mõte on puudu, sest ollakse juba niikuinii tarbimisrežiimis. Kõrg- või madalhetke ei teki, sest sa oled selles mullis niikuinii.

Kui selline mudel töötab, siis minul tekib kohe küsimus, milline on uue muusika osakaal võrreldes sellega, mis seal Spotifys minevikust kohal on. Raul Saaremets ütles mulle kunagi kuskil otse-eetris, et uus muusika pole kunagi nii huvitav olnud kui praegu. See võib olla tõsi. Mina seda ei usu ja mul ei ole ka vahendeid selle mõõtmiseks, aga tähtis on see, et uus muusika, ükskõik kui huvitav ta ei ole, omab praegu väga väikest rolli. Lihtsalt seetõttu, et kogu muusika on praegu kohal ja olevikus.

Kui kunagi ilmus uus plaat, siis see oli sündmus, aga sinna juurde käis teine aspekt veel – vana plaat unustati ära, vanad plaadid kadusid müügilt. Mitte keegi ei kohanud neid mõnda aega. Taasavastamis-kultuur tuli alles hiljem. Aga praegu on kõik olemas, midagi ei lähe meelest ära. Seetõttu on raske fikseerida sündmust.

Iga sündmus populaarkultuuris paraku tühistab mõned teise sündmused. Tuleb uus trend, lükkab millegi troonilt, kogu aeg on mingi vastuolu, konflikt. Need on asjad, mis traditsiooniliselt aset leidsid, aga praegu ma kahtlen selles. Ma ei anna sellele hinnangut, kas see on positiivne või negatiivne, aga nii on.

Kui kultuuritööstus ei taha mõjutada meie väärtusotsuseid, siis kuidas selle taustal mõista Vabariigi aastapäeval presidendi toonitatud mõtet, et rasketel aegadel võiks kultuur olla liim, mis meid liidab?

Üksi see, et president pidas vajalikuks midagi sellist välja tuua, näitab, kuidas president soovib, et asjad oleksid, aga see, kuidas need päriselt on, on raske öelda.

Me elame online-keskkonnas, kuhu sisenemiseks ei ole vaja teha ära mingisugust väärtuseksamit. Kultuuri käest sai varem küsida vastuseid väga olulistele identiteediküsimustele, mis tõesti liitsid või tekitasid terves ühiskonnas mingi pinge. Seda enam minu arvates ei ole. Muusikas, näiteks džässis, oli muuhulgas rassiküsimus tunduvalt rohkem esil. Privaatselt on inimestel see kõik oma klapid-peas-maailmas olemas. Nad tegelevad sellega, nad märkavad asju, sest nad on online ja seal ongi palju infot.

Või siis mingi oluline põlvkondade vahe. Näiteks rokkmuusika ütles vanemale põlvkonnale – te ei saa sellest aru, teil on võimetus seda mõista. Leia mulle praegu mõni muusikaline kogemus, mille puhul noorem põlvkond ütleks näiteks mulle või varsti ka sulle, et sa ei ole võimeline sellest aru saama. Räppmuusika see ometi ju ei ole. Ei ole sellist asja enam. Nii et see puudutab nii liitvaid kui lahutavaid aspekte.

Aga presidendi fraasi asjus ei leia ma üldse, et kultuuril peaks olema mingi kohustus olla ainult liitev. Kultuuris on ka nii palju lahutavaid ja tõrjuvaid praktikaid. Inimesed kujutavad ette, et kultuur on hästi positiivne asi. Ilmselt tänu sellele, et ta on alarahastatud, katsutakse talle omistada mingisuguseid positiivseid aspekte. “Kultuurne inimene” ja kõik need asjad.

Kultuuris on hästi palju väga-väga tumedaid hoovuseid, mis, nagu paljud meeldivad jooned, avalduvad väga erksalt. Suur osa kanoniseeritud klassikalisest rokkmuusikast – Rolling Stones, Bob Dylan – nende 1960. aastate loomingus on palju vastikuid ja tumedaid jooni. Nick Cave, kui ta mängis ansamblis Birthday Party, kirjeldas loos “Dead Joe”, milline näeb välja sündmuspaik, kus noored inimesed olid sattunud autoõnnetusse ja ta tegi seda naudinguga. Tema muusikas on tõesti jäledaid hetki. Nagu üks kultuurikriitik ütles, siis rokkmuusikal on probleeme oma südametunnistusega.

Aga kultuurist rääkides eeldame, et teeme seda kogu aeg mingis positiivses võtmes. Ta ühendab, jah, aga see ei ütle liiga palju. Ma leian, et ühendavate elementide kõrval on ka lahutavad elemendid väga tähtsad. Ma ei taha, et kultuuri ümbritseks mingisugune nännutav õhustik. Olgem kultuursed, hoidkem teineteisel käest kinni, küll siis kõik saab korda. Kuigi kultuur mingisugune liim ju on, siis kultuurile ausalt lähenedes me peame tunnistama, et erinevates kultuuriobjektides, mida me kogeme, on ka hästi palju negatiivset ja probleemset.

Et siis ei tasu kultuurile raskel ajal liiga palju loota?

Meil on mõtet loota selle peale, et oleme ise suutelised looma sellest liimist, kultuuriobjektidest, mis meid ümbritsevad, mingisuguseid seoseid. Ja leida vajadusel mingit lohutust, ergutust, aga ka mingit viha. See kõik on mingil moel abiks, aga kujutada ette, et kultuuril on omadus muudkui liita – see ei ole nii selge, puhas ja enesestmõistetav asi.

Selleks on muide ka vaja asjadest rääkida ja selleks on ka kriitikuid vaja. See ongi rohkem kriitikute roll, kui et öelda, mis muusika on hea või halb. Seda ma ei pea üldse oluliseks. Inimesed ise teavad, mis on halb või hea.

Mõjutab sündmuse puudumine või kadumine kuidagi ka muusikast kirjutamist või mõtlemist?

Katkematu muusikavoog, millel pole väärtuspõhist katet, mis on minevikust ja olevikust, loobki olukorra, kus ka muusikast kirjutamine hakkab taanduma. Kui muusika ise on kohal, siis ei ole vaja kedagi, kes seda vahendaks või sellest sündmuse teeks. Sündmus sünnib ikkagi sellest, et sul ei ole seda asja kohe võtta. Kunagi pidid inimesed raadio ees oma lemmiklugu ootama. Seda kõike iseloomustaski pidev ootus. Kui seal ootuse situatsioonis oli vaja kedagi, kes kütaks üles fantaasiat, süvendaks ootust, siis praegu ei ole sellel enam mõtet. Väärtusi saab endiselt külge siduda, aga süsteem, kus ka kriitikutel oli oma igatsemise roll, tervikuna enam seda ei nõua.

Inimesed muidugi ise võitlevad selle nimel, et muusika fantaasia- ja unistamismehhanism mingil kujul püsiks. Koguvad vinüülplaate. Tahavad tunda seda plaadi kilest välja võtmise rituaali. Tahavad, et muusikaga säiliks ka distantseeritud suhe.

Kas ootuspäratusse maailma saabuv muusika koliseb maha prantsatades kuidagi teisiti?

Ta täidab oma funktsiooni selle järgi, mida inimene ootab ja see rahuldab nende soovi kohe. Aga populaarkultuuris võiks olla olemas nälg, rahulolematus, igatsus, lootus. Sellest on tekkinud ka suur osa väga head muusikakriitikat. Sul on igatsus artisti osas, keda sa väga armastad, ja sa soovid, et sinu lootusi täidaks.

See argument ei ole mind näiteks kunagi eriti hirmutanud, et muusikast kirjutades kirjeldab keegi seda, mis ta enda peas toimub, mitte asja ennast. Kirjuta millest tahad. Milline on sinu ettekujutus sellest loost. Muidugi! Olen seda väga palju lugenud, see on väga huvitav. Ei pea alati kirjutama, mis see asi ise on. Tuleb kirjutada sellest, mis sind erutab.

Muidugi teine asi, mille internet on ära rikkunud muusikakriitika juures, on kirjutatud sõna. Kirjutatud sõna väärtus on miski, mille väärtus on totaalselt kukkunud. Kui rääkida muusikakriitikast, siis see on ikkagi seotud kirjutatud tekstidega. See, kui mingi mees räägib kuskil oma videoblogis, mis plaadid talle meeldivad, ei ole muusikakriitika. Üks muusikakriitika üks huvitavamaid aspekte ongi see, et ta nõuab, et see oleks hästi kirjutatud. Seda ütles ka George Bernard Shaw. Hea muusikakriitik on see, kes kirjutab hästi, sest ta peab leidma helidele sõnalised vasted.

Samas üks sündmus, nagu sa ka mainisid, tundub justkui Taylor Swifti näol püsivat. Mis on sinu hinnangul Swiftis sellist, et ta vähemalt näiliselt suudab siiski mingil moel kõiki kõnetada?

Taylor Swifti jõud tuleb just sellest, et tal on selline tütarlapsest päevikupidaja vibe. Ta räägib oma flirtidest ja sellest, kuidas teda reedetakse ja nii edasi. Talle on omane ka teatav väiklus, mis võimaldab temaga suhestuda.

Mulle meeldib ka tema hääl, sest see ei ole liiga tugev ega võimas. Kui Beyoncét kuulata, siis on selge, et ta on artist. Taylor Swifti hääl on pigem selline õhuke, temaga on kergem ette kujutada mingisugust sosistavat sõbranna värki või flirti. Hääl, mis sobib väga hästi vahetuks ja tubaseks suhtluseks. Kuigi ta annab suurtele auditooriumitele staadionikontserte, on tema lugude tegelik toime seotud privaatsfääriga.

Inimesed peavad millegipärast väga vajalikuks ilmutada Taylor Swifti vastu põlgust. Üks viis seda teha on öelda, et ma ei tea, kes on Taylor Swift. “Ma arvasin, et ta on mingisugune sportlane.” Inimesed mängivad lolli. See käib natuke asja juurde. Ma tean ja mulle meeldib. Olen ostnud ka ise ta plaate. Ta on huvitav ja teda tasub tähele panna. Kui ei taha süveneda, siis see on muidugi täiesti lubatud, aga ma ei näe ka, kuidas ainuüksi see, et tegu on väga populaarse naislauljatariga, on mingisugune põhjus teda mitte kuulata. Mulle ei mahu see loogika pähe.

Ma olen miskipärast ikkagi seda meelt, et populaarne muusika on populaarne. Olen kuidagi harjunud selle mõttega. Kohe, kui ma hakkasin sellest aru saama, muutus mu elu palju rikkamaks, sest Nõukogude Liidus elades sai kõigest sellest, mis seostub muusika populaarsusega, mööda vaadata. Eriti arvestades, et ma olen Tartust pärit, nii et mul ei olnud isegi Soome telekat, et teada, mis parasjagu hitid on.

Aga üldiselt populaarsus ja kuidas sellega toimetakse mind populaarmuusika juures huvitab. Kui võtta näiteks 1980. aastad, mil muusikatööstus oli eriti mastaapne, siis tolle aja suured popstaarid olid väga keerulised persoonid. Karakter, mille näiteks Madonna, Prince, Michael Jackson või Bruce Springsteen lõid, oli hästi mitmeplaaniline.

Olen näinud igasuguseid rokk- ja popkontserte ning umbes tajun seda loogikat. Midagi istub mul sees, mida ma tahan, mingi meeleolu, mingi rütm, elevus. Ja siis esineb mulle Tallinna lauluväljakul Michael Jackson, kelle loogika on see, et ta esitab ära näiteks mõne loo “Thrilleri” pealt ja siis ta seisab, see Jackson, oma kuradi kinnas käes, ja laseb kogu meeleolul, mille ta oli äsja üles ehitanud, ära kaduda. Miks ta seda teeb?

Sa ei saa aru, kuidas sellise kaliibriga artistid toimivad. Nende tegevuse loogika taga ongi mingi müstiline aspekt. Ma vaatan seda Michael Jacksonit ja ma ei saa aru, kuidas ta töötab. Ma saan aru, kuidas töötab Tina Turner, kelle puhul on selge, et üks lugu peab minema teiseks üle, kogu see energia peab kestma terve kontserdi. Jacksonil ei ole nii. Ta tegi lugudest kummalised miniatuurid ja võttis täiesti teadlikult tervest Tallinna lauluväljakust õhu välja.

See on põhjus, miks teatud staarid on staarid, sest, nagu minust targemad inimesed on öelnud, staarid ei pea midagi tegema. Staarid on. Nad on objektina meile nähtavad. Nad võivad meid vihale ka ajada, aga nad on seal, kus nad on. Taylor Swift ei ole minu arvates Michael Jacksoni mõõtu staar, aga ma ei oska neid ka ritta panna ja see ei ole ka kuigi oluline. Aga see müstika on seal olemas ja see on seotud populaarsusega.

Mis sind muusikast kirjutamise juures kõige enam paelub?

Kogu see muusikast kirjutamine on mul, jah, hinge peal. Muuhulgas ka seetõttu, et kõik need märgid ju viitavad sellele, et muusikast kirjutamine ei ole enam väga püsiv asi. See on mingi mineviku kunst niikuinii.

See, kuidas muusikast kirjutatakse on minu jaoks oluline, kihvt ja äge. Muusikakriitika puhul on huvitav, kuidas muusikast rääkides luuakse arusaam sellest, mis on selle püsiväärtus või siis luuakse mingisugust kaanonit. Ameerikas on näiteks üks kanoniseerimisallikas klassikalist rokki mängiv raadiote süsteem. Samuti erinevad auhinnad, Grammyd jt. Aga ka see, mida kriitikud teevad.

Kuid miks on nii, et kui mõni väljaanne teeb oma kriitikute hulgas küsitluse läbi aegade olulisematest plaatidest, siis isegi sina, kes oled minust palju noorem ja oled neid edetabeleid ilmselt ka näinud, väga hästi tead, mis sinna kuuluvad.

Biitlite “Sgt. Pepper…”, Marvin Gaye “What’s Going On”, mõni Bob Marley plaat, paar Bowie plaati ja nii edasi. Miks on need kaanonid fikseeritud? Miks me eeldame, et teatud väärtused on kestvad? Kuigi populaarmuusikat tervikuna peetakse reeglina efemeerseks ja ajutiseks, see tuleb ja läheb.

Tulevad trendid, noored inimesed teevad oma asja ja vanemad inimesed ütlevad, et ei-ei, see pole üldse päris muusika. Aga kuidagimoodi sinna lisatakse alati mõni üksik plaat uuemast muusikast. Näiteks Lana Del Rey, Billie Eilish või Taylor Swift. Aga kokkuvõttes see tuum ikkagi kestab.

Miks see on nii? Miks meil on üldse vaja mingit püsiväärtuse kategooriat, kui inimene ise on surelik? Miks me ei tunnista seda, et väärtused muutuvad ja väga kiiresti? Aeg sööb mingisugust muusikat ja me võiksime tunnistada, et teatud asjad, mis kunagi lugesid, ei loe enam üldse. Seda tunnistatakse, aga vähem kui peaks. See protsess ise on huvitav. Kuidas sellest rääkida? Miks peavad need asjad olema ühed ja samad?

Kuidas Eesti popmuusika elab?

Sellest on juttu olnud, et meie muusika keskmine tase on tohutult kasvanud. Kasvanud on ta selle tõttu, et ühiskonna teatavast suletusest tekkinud idee meie muusikalise väljenduse unikaalsusest on mõnevõrra taandunud ja inimesed, kes praegu teevad populaarset muusikat, on aru saanud sellest, et muusika varastamises ei ole midagi halb. Nad oskavalt teadlikult olla ka väga targalt sekundaarsed. Oskavad mängida klišeedega, sest nad on need kuulajatena kuidagi omandanud, mis on minu arvates üks märke populaarse muusika tervisest.

Just see, et sa tunned seda käekirja. Inglise keeles kasutatakse kunstikriitikas selle kohta sõna readymade – sul on olemas valmis klotsid, mida sa oskad uuesti kasutusse lükata. Selle know-how saabumine Eesti popkultuuri oli ülioluline. Nad oskavad luua teatud tüüpi rütme, teatud tüüpi tämbreid, organiseerida neid, lisades kogu aeg midagi juurde, sest kordus ei saa olla midagi absoluutset. Sa ei saa inimestele kogu aeg ühte ja seda sama müüa.

Antud juhul ongi tähtis, et muusikat käsitletakse informatsioonina. Ja kui sa oskad seda tohutut informatsioonihulka kasutada, siis on see üks asi, mille järgi tunneme ära, et eesti muusika on terves seisus. Tung midagi uut teha pole Eesti muusikas ka muidugi kadunud, kuigi ka seal on näha, et tuntakse pretsedente ja mujal sündivat muusikalist materjali.

Kas ise oled suutnud info hulga ja kiiruse ning ka maailmas toimuva taustal oma tarbimisharjused säilitada?

Ei, välismaailm ikkagi osaleb selles. Kui sõda algas, siis mul oli ikkagi päris keeruline muusikat kuulata. Siis ma kuulasin hoopis venekeelseid infokanaleid. Ma ei saanud aru, millist muusikat ma kuulata tahan või mida see mulle andma peaks, sest mõte oli mujal.

See on mul küll, et mul on raske ennast viia mingisuguse “uue” kogemise režiimi. Mul ei ole nagu uut asja liiga palju vaja. See, mis praegu on uus, tuleb mulle võib-olla kahe aasta pärast ja midagi selle kohta öelda on mul ka võib-olla alles kahe aasta pärast. Mul ei ole otseselt kuhugi kiiret.

Kuigi ma saan aru ka inimestest, kes tahavad, et neile antaks kogu aeg midagi justkui uut, aga mille väärtus uuena on tegelikult suhteliselt madal, sest ta ei erine liiga palju sellest, mis tehti kaks nädalat või kaks aastat varem. Ma arvan, et inimestele meeldib selles “uue” režiimis olla, sest see organiseerib nende ajaarvamist. Enda muusika kuulamise režiimi ma seda palavikulist väga sisse ei luba.

Eespool mainitud sündmuslikkuse puudumise tõttu on täna ka väga raske leida populaarmuusikat, mis saaks öelda, et sellist asja pole varem olnud. Need on lihtsalt uued plaadid, kuigi muusika reklaam üritab meile tihti öelda, et nüüd on meie ees mingisugune enneolematu asi. Näiteks biitlite või Hendrixi puhul sai seda öelda.

Või kui kuulata mõne rokkbändi saundi 1965. aastast ja võrrelda seda 1979. aasta muusikaga – nagu öö ja päev. Arengute tõttu, mis toimusid stuudio- ja salvestustehnikas on see vahe täiesti pöörane. Kui sinna kõrvale vaadata vahemikku 1980 kuni 2006 – ikka see sama Franz Ferdinand, kes teeb sellist asja, mida oleks väga vabalt saanud teha ka aastal 1980. Kitarriroki puhul on need muutused väga pisikesed. See ei tähenda, et muid huvitavaid asju ei oleks vahepeal olnud, aga väga suuresti võib märgata, et idee uudsusest ei ole enam ka nii uus ega huvitav.

Ma võin küsida sinult vastu – ütle mulle midagi, mis on praegu uus ja mis muudab minu mingisugust ettekujutust sellest, milline on populaarmuusika.

Mul on seda raske öelda, sest ma avastasin hiljuti, et olen ise sellist hetke paar aastat oodanud. Vahepeal seda oli, aga praegu on olnud tunne, et ükski doos pole päris piisav. Esimest korda juhtus see nooruses vast The Weekndi esimese mixtape’iga.

Sina seda küll ei väljendanud praegu, aga samas ma jällegi leian, et ühele uuele põlvkonnale on väga nõme öelda, et, sõbrad, kõik on ära tehtud. Meie ja mingisugused teised põlvkonnad tegid selle juba ära. Sellist asja kultuuris öelda ei tohi.

Samas ei maksa käed kõrval seisma jääda, kui mingi tüüp on millestki ligases vaimustuses lihtsalt selle tõttu, et see ilmus märtsis 2024 ja leiab, et see on miski, mida varem pole tehtud. Mingisugune terve mõistus võiks alles jääda, aga näiteks sel samal The Weekndil või ükskõik kellel, on seoseid, mida saab kerida tagasi, edasi, kõrvale.

Seda küll, jah.

Seda ma mõtlengi, kui ütlen, et muusikat tuleb siduda mingisuguste väärtuskategooriatega. See kõlab võib-olla liiga puiselt, aga ütleme nii, et inimesed võiksid seda näha kui mingit võitlusvälja, kus erinevad argumendid omavahel kohtuvad. Ega muusika ei ole eriti erinev vestlustest, kus inimesed omavahel erinevaid argumente esitavad.

Stilistilised argumendid – näiteks mismoodi peab laulma. Taylor Swiftil on üks vokaalstiil, mis minu meelest on iseenesest huvitav, kõigile ei meeldi. Teised ütlevad, et nad tahavad midagi soul’ilikumat. Mõnedel on idee autentsusest, loomulikust väljendusest, mis tuleb läbi bluusi või folgi. Sõber Siim Nestor, ma tean, rääkis vahepeal pikalt, kuidas naturaalset trummisaundi polegi vaja, võiks olla vaid mingisugune elektrooniline mudru. (naerdes)

Kõik need on väärtuselised hinnangud, mille väärtus, samas, tuleneb ainult sellest, et sa asetad need teiste seisukohtade kõrvale. Sellist väärtust ei ole, et sõbrad, ma avastasin midagi ja te peate sellega nüüd leppima või et ma olen vana käsn, kes on kuulanud kogu aeg Led Zeppelini nelja esimest plaati ja ma nüüd tean. Sellega ei ole midagi teha. Territoorium nimega muusika või kultuur niimoodi ei tööta.

Omal ajal proovisin, ja kusjuures täiesti edutult, mingisugustele vanadele hipidele sööta sisse My Bloody Valentine’i, leides, et sellel kummalisel feminiinsuse piiril müral võiks olla väga huvitavaid üleminekuid 60ndate lõpu rokkmuusikaga, kus jäi toona paljutki realiseerimata, sest kogu psühhedeelne aspekt liikus mujale. Aga inimesed ei saa neist seostest aru, nad ei mõtle niimoodi. Minu meelest need seosed on vahvad, kuigi ei pruugi isegi õiged olla.

Üks asi, mis on veel popkultuurist kirjutamise juures väga tähtis ja mida ma ei ole veel toonitanud – see ei peagi olema õige, vaid tohib olla spekulatiivne. Kultuuriväljale saab ja tulebki ideid välja käia riskeerides. See ei ole majandusuudis, kus inimesed seavad majanduskellad õigeks, et nende raha ei häviks. Võib olla täiesti vabalt spekulatiivne. Mulle väga meeldib, kui ennustatakse, et muusika tulevik läheb sinna – ei lähe. Ja siis? Midagi.

Sest see ennustus, mis on üdini vale, jääb kuhugi roikuma ja keegi kunagi äkki parandab selle vea. See ei üleüldse teema, et tuleb raporteerida õigetest asjadest, mistõttu on mul ka väga raske kuulata muusikat lineaarselt, kui midagi on uus. Me veel ei tea, mis on uus.

Kas uus on see, mida hakatakse tegema tulevikus? Kui muusika on kuidagi futuristlik, tulevikuline? Aga mis siis, kui juhtub ökokatastroof ja me hakkame kahte puutükki kokku lööma ja see on uus, sest midagi muud pole meile jäänud. Mis me teeme siis? Äkki see muusika, mis on tänapäeval vitaalne ja tulevikuline, on hoopis äärmiselt minimalistlikuks kistud indie-pop. Äkki. Me ei tea seda.

Ma üldse arvan, et traditsioonilises mõttes muusika loomine, kus suur helilooja loob suuri teoseid, mis võtavad ruumi, lõpetab selle päris kindla ökokatastroofi taustal tegevuse. Meie tulevik on võib-olla just see, mida saame mp3-desse mahutada ja kiiresti vahetada, kiiresti tarvitada.

Igatahes on muusikas kontseptsioon tulevikust olevikuline mõiste. See on puhtalt see, mida ma arvame, milline tulevik on. Me ei tea sellest midagi. Eriti praegu, kus maailm on seal, kus ta on.

On sul ettekujutus heast või ideaalsest muusikaarvustusest?

Muidugi on olemas mingisugused reeglid selle kohta, kuidas võiks kirjutada. Need ei sarnane minu arusaamise järgi tingimata kellegi teise omadega, aga ega ma ei ütle, et teiste hinnang kuidagi vale on.

Mingit õiget viisi muusikast kirjutamiseks ei olegi. Et muusika on see. Muusika ei ole see. Ta võib olla sada erinevat asja. Talle võib läheneda sotsioloogiliselt, feministlikult, imagoloogiliselt. Kõikidel võimalikel viisidel. Minu üks lemmikuid muusikateemalisi portreelugusid oli Greg Tate’i käsitlus džäss-saksofonist Ornette Colemanist, kus ta kirjeldab ainult Colemani riietumisstiili. Ja mitte kuidagi ei saa öelda, et Tate ei tea muusikast midagi, sest ta ise juhtis bändi Burn Sugar, kus mängis ka kitarri. Nii et ei ole olemas ühte viisi asjadest rääkimiseks. Neid on väga-väga palju erinevaid.

Muusikakriitiline tekst ei pea olema õige, vaid materjali suhtes täpne. Umbes nagu näitlejad. Pole olemas õiget viisi Hamleti kujutamiseks, aga on olemas täpne viis, mille inimesed täpsena ära tunnevad. Kriitika, mis on väärtuslik, on tabav.

Põhjust probleemiks on siis, kui sa tahad kirjutada oma muusikaarvustust näiteks helistikuvahetusest ja kirjutad sellest valesti. Kui sa tahad kirjutada harmoonilistest skeemidest ja sa ei tunne neid üldse, siis ole mõtet ka nendest rääkida.

Paljud kuulajad oskavad neis harmooniates enese jaoks midagi hinnatavat leida, aga nad ei räägi neist lihtsalt muusikateooria keeles. Kui kuulata näiteks biitlite, Steely Dani või Joni Mitchelli ja teiste harmooniaid, mis on suhteliselt keerulised, siis kõikide nende puhul saavad inimesed niigi aru, mis seal toimub. Neile ei ole vaja hakata selle peale rääkima muusikateoreetilist keelt, sest see mõjub neile niikuinii. Seda keelt võib vaja minna siis, kui kavatseda neid detailselt kirjeldada, aga mitte tingimata.

Näiteks ka kirjanduse puhul ei pea tähelepanelik lugeja tundma peensusteni kompositsioonireegleid, kuidas romaani üles ehitada. Ta oskab need väärtuslikena ära tunda ikkagi. Täpselt sama on muusikaga, kui sa paned neid asju tähele, siis sa ei pea neid sõnastusi laenama muusikateooriast.

Muusikateoreetilised lähenemised võivad olla väga huvitavad ja on ka kriitikuid, kes seda harrastavad, ma üldse ei taha olla selle osas üleolev, aga see on puhtalt kirjeldav meetod, mitte poleemiline ja väärtuste üle diskuteeriv. Me võime näiteks kirjeldada punk-kitarri, kui selline asi peaks olemas olema, aga punk kehtestab nii agressiivselt mingeid väärtuseid – ta tahab maailma muuta, on jõuline, maskuliinne, lärmakas ja ainuüksi see, et me paneme kirja need paar akordi, mis seal on ja nendest räägime, ei ütle mitte midagi.

Minul tekib näiteks Eesti Laulu võistluslugude kui poplugude suhtes peaaegu et vanemlik kaitseinstinkt, kui neid klassikalisema muusika või kirjanduse taustaga spetsialistid hindavad. Mõjub kuidagi ülekohtusena materjali enda suhtes.

Ma olen ühel sellisel hindamisel isegi käinud. See on selline eraldi analüüsižanr ja mingis mõttes paroodia muusikateoorial põhineval kriitikast.

Aga siit tuleb mingis mõttes igavene küsimus, et kes otsustab muusika väärtuse üle – kas looja või vastuvõtja. Rääkimata muidugi sellest, et akordide järgnevusi kirjeldades ei seletagi populaarmuusika kohta midagi. Seal loevadki tämber, kõlapilt, esituse spetsiifika. Teoreetiliselt lähenedes kuulub populaarmuusika suuresti ikkagi performing arts’i alla ehk ta sõltub esitusest, mitte sellest, mis on paberil.

Popmuusikat hakati kunagi teaduslikult uurima kontentanalüüsiga, mis seisnes poplaulude tekstide uurimises. Nad avastasid, et need on jube-jube klišeelikud ja kogu asi on jube labane. Ainult et, nagu minust targemad inimesed on öelnud, et poplaul ei ole luuletus, poplaul on kuuldemäng. I love you või je t’aime on võimalik öelda sajal erineval viisil. Armastusduette on palju erinevaid ja neid samu lihtsaid sõnumeid on võimalik väljendada väga mitmel moel.

Seda õpetatakse ka siin ülikoolis, kus me istume, et mingit essentsialistliku või tõelist tuuma – kultuur on see, muusika on see, kirjandus on see – sellist asja ei ole olemas.

Toon ühe näite, mis mulle mõjub ja mind alati muigama paneb, kui see mulle meelde tuleb. Albert Camus näidend “Caligula”, kus Caligula kuulab erinevaid poeete, kes peavad talle mingisuguse poeetilise kava esitama. Üks luuletajatest astub keisri ette ja võtab sisse poosi, milles ta hakkab kava esitama ja Caligula saadab ta juba minema, sest ta ei taha seda näha. Ta juba teab, mis on tulemas.

Samamoodi suur osa muusikast üldse ei vaja iga detaili kuulamist. Seda saadab imagoloogiline loogika, kõneviisi loogika, see kõik on niivõrd tuntud, ta juba kuulub mingisse žanrisse. Näiteks soul’i duett ja kantri duett, nagu ma ütlesin, on väga erinevad asjad. Seal on terve reeglite ahelik, mida tuleb tunda, mis ei ole üldse seotud sellega, mismoodi muusikateooria kirjeldab helisid.

Tihtipeale ma näen, et inimesed katsuvad ka väita, et mingid helid, mis sisaldavad näiteks müra, on kuidagimoodi paremad, õilsamad, sügavamad või alternatiivsemad, kuigi tegelikult ei ole. Nad on lihtsalt osa mingist kontekstist, mille inimesed võtavad paremini vastu, sest nad on juba selles maailmas sees, kuuluvad kuhugi alternatiivkultuuri, nad aktsepteerivad, et need helid seal on.

Võib vist öelda, et müra õilsamaks või paremaks pidamine ongi pigem vist väitja protest millegi vastu.

Suur osa näiteks rokkmuusikaga seotud kultuurist ongi protestiline. Ta tahabki väita, et ta erineb maailmast, mis tema arvates on liiga heakõlaline. Me elame ju paljude arvates keskkonnas, kus kõik on paigas, kus kõik töötab, süsteemid töötavad tasakaalukalt ning siis mina ja mu sõbrad, kes me loomulikult saame kõigest aru ja näeme kogu seda süsteemi läbi, teeme kuskil garaažis mingit kummalist bändi, kus on palju müra.

Vahel see võib muidugi ka õnnestuda.

Loomulikult. Selles ei olegi midagi valesti. See toodab maailma väärtusteemalist arutlust juurde, kui inimesed protestivad. Iseasi on muidugi see, et müra ei ole ju tänapäeval enam eriline suursündmus. See, mida me praegu kirjeldame, ei ole võib-olla müra mitte muusikalises mõttes, vaid kommunikatsiooni mõttes. Seal, kus inimesed ootavad mingit sorti heakõlalisust, tuleb kujuteldav punk-bänd ja teeb hoopis müra.

Müra iseeneses ei ole midagi vastupanulist. Müra on muusikas ju põhimõtteliselt kogu aeg olemas. Seda saab säilitada, muusikasse sisse komponeerida. Igasugune tämber näiteks, kasvõi viiulil. Või siis vokaali teeb müra rikkamaks.

Aga häireks peetakse müra kommunikatsioonitasandil. Inimesed, kes näiteks esinevad mürataltsutajatena, kuuluvad tihtipeale alternatiivkultuuri. Muud helid alati ei oma sellist tähendust. Näiteks aafrikalik polürütmia ei oma läänelikus kultuuris sellist õõnestavat jõudu. Seda peetakse pigem millekski taustale sobivaks. Sõltubki, kuidas meie oma kultuur mingisuguseid aktsente paneb.

Kuigi mürataltsutajatel on ehk keeruline selgitada, miks müra on kuidagimoodi mitte-mürast parem, siis kas veelgi keerulisem ei ole neil seletada mitte-müra austajatele, miks see müra midagi väärt on või miks ta näiteks muusika on?

Müra ongi mingisugune kommunikatsiooni-illusioon. See tähendabki tegelikult natukene seda, mida ka iga punkbänd armastab rakendada, et see ei ole kokkulepe. Et see on tähendushäire. Teie ootasite ühte, aga siit tuleme meie – kaks kitarri ja trummid – ja tekitame mingisuguse häire. See on küll natuke vanamoodne loogika juba, aga põhimõtteliselt nii on. Maailmas, mis on üles ehitatud tasakaalule, tähendab müra sisemist häiret.

Kui puutun kokku inimestega, kes on mürast väga sisse võetud, siis meenub mulle alati lugu briti vaba improvisatsiooni ansamblist AMM, kes tegeles laval aktiivselt müra otsimisega. Nad kruttisid lühilaineraadiot ja said erinevaid helisid, eetrimüra ja kõike muud. Kuni siis ühel hetkel nad püüdsid kinni midagi, mis neile oli müra ja häiris neid. See oli ansambli Boney M laul. Nii et müra ei ole absoluutne suurus. Müra on miski, mis häirib sinu tasakaalu ja nende tasakaalu häiris see Boney M-i lugu. Kui sa tükk aega toodad müra, siis mürapublikule on see juba norm ja heakõlaline. Aga Boney M on see, mis neid vihale ajab.

Kuid absoluutset müra, mis muusika sees alati inimestes häireid tekitab või mässumeelsust tõstab, ma väga hästi ei usu. Inimesed valetavad endale. Suur osa müra publikust ilmselt teeskleb, et müra mõjub neile õõnestavalt.

Tahan siia vahele veel öelda, kuidas modernismi kõrgajal käisid inimesed futuristide, Stravinski ja Georg Antheil jt kontsertidel ja need kontserdid lõppesid alati skandaaliga. Mingi märatsusega. Inimesed lõhkusid toole, sest nad ei olnud rahul. Mida rohkem ma olen neid lugusid, mis üle Euroopa toimusid, kuulnud, seda enam usun, et see oli üks osa kontserdil käimise rituaalist, mida eliit harrastas.

Ma ei usu, et inimesed olid tõsiselt Stranviskist nii endast väljas, et hakkasid märatsema ja neil oli vaja istmeid lõhkuda. See rituaal tuli lihtsalt läbi teha. Nii nagu mõnes teises kohas on aplaus, millega reageeritakse uue teose ilmumisele. Publik kehtestas oma aktiivsust selle muusika suhtes, vajadusel ka teatavat nördimust, aga üldiselt tootis publik lärmi, mis kuulus rituaali hulka.

Rokkmuusikat saadab kohati see sama reeglistik. Sa saad aru, kuidas metal-kontserdiga tuleb läbi käia või mõne indie-kontserdiga. See on ka asi, mis mind on natukene kontserdil käies kohati väsitanud. Ma näen, kuidas kokkulepe esineja ja publiku vahel on algusest peale nii paigas, nii olemas, et mingeid üllatusi mulle väga ei jää, isegi, kui ansambel võiks mind huvitada.

Kas täna veel Eestis või maailmas mingit aktiivset vastukultuuri võib näha?

Kui rääkida kontrakultuurist Ameerika mõistes, mis ei olnud ainult muusikaline ja tahtis luua uut Ameerikat, siis selles plaanis ma seda ei näe. Samuti puudub täna noortel ka selline eripositsiooni või klassiteadvus, nagu see sõja järel tekkis.

Aga võib-olla need initsiatiivid ei peagi nähtavad olema, sest väikeseid vastupanukoldeid on hästi palju. Mille puhul tekib jällegi see probleem, et popkultuurist ei saa enam nii edukalt mõelda kui millestki, mis võib kõneleda väga paljude inimestega korraga. Igal juhul on see tänapäeval haruldasem ja sellist nõuet enam ei ole. Inimestel on nende oma tubane kultuur, oma playlist’id.

Kui ma vaatan nooremate inimeste playlist‘e, siis ma ei tea sealt mitte ühtegi nime. Neid kuulates saan aru, et seal puudub ka see, mida inglise keeles tähistab ilus sõna outreach. Puudub tegelikult soov selle playlist’iga seoses midagi sisse süstida. Nad ei soovi kedagi veenda. Need maailmad on atomiseerunud ja selles mõttes ma mingisugust kontrakultuurset plahvatust ei näe.

Näen hulka huvitavaid trende hiphopis või metal’is, hulka katseid pretendeerida alternatiivsusele, hulka väga huvitavate inimeste väga huvitavaid küsimusi. On erakordselt tarku inimesi, erakordselt andekaid inimesi, aga nende mõjuväli ei ole lihtsalt enam suur, sest arvestatav osa muusikakultuurist ei kõnele enam sellel skaalal.

Praegu sellist tunnet ei ole, et keegi tahaks kellelegi jalaga anda või kuskilt uksest kolinal sisse lennata, nagu võis näiteks kuus-seitse aastat tagasi kohaliku kaasaegse hiphopi sünni puhul täheldada.

Selles internetimaailmas, kus me elame on kõik asjad olevikus. Kogu mineviku muusika on olevikus, kogu oleviku muusika on olevikus ja kogu tuleviku muusika on olevikus. Nad on kõik siin ja mahuvad teineteise kõrvale ära. Internet ei saa täis. Sinna mahub aina juurde. Võite valida, mida soovite. Väga raske on ette kujutada, mille baasilt selline konflikt tekkida võiks.

Kultuuris tekivad konfliktid tavaliselt selle põhjalt, kui ühe seltskonna ligipääs millegi juurde on takistatud. Näiteks 1960. aastate suur konflikt oli see, et muusikatööstus tõrjus mõnda aega kõike seda, mis on seotud rokk-kultuuriga, kuni ta siis lõpuks avastas, millise kasumi sealt võib saada. Pärast seda said rokkmuusikud peaaegu üleöö miljonärideks, mistõttu teatud osa neist mõne aastaga ka üledoosi tegid.

Oli selgelt mingisugune põlvkond, kellel oli tohutult suur energeetiline võimekus, jõud, power midagi teha ja neil oli teatud asjad, mida nad teadsid, mida teised ei teadnud. Millele praegu on noortel ligipääs takistatud?

Avatud uksi ei ole mõtet siis maha peksta.

Ei ole ju ka suur probleem see, et on olemas vanem põlvkond, kes ütleb, et räpp ei ole muusika. See on nii mõttetu väide, et sellest ei saa kultuurilist diskussiooni. Need inimesed ei ole ka võimupositsioonis. Keegi ei ole kultuuris sellises võimupositsioonis, et oleks võimeline tervet stiili ära kustutama. Keegi ei takista ka rakendamast ideid, mis on kogu aeg niigi olemas.

Ideed ei ole piiratud nagu kunagi, kui näiteks massimeedias ei kõlanud afroameerika muusika, mis oli rokkmuusika sünniks ultraoluline. Siis avastati Elvis Presley, kellega võib teenida miljoneid tänu sellele, et ta on valge ja laulab nagu mustanahaline. Sellist konflikti ei ole, kui informatsioon on igal pool.

Samas on need konfliktid mõjunud ideedepaljususele peaaegu alati hästi. Kas konflikti puudumine ei tekita mingit vaakumit, mis omakorda seda partikulaarsust rõhutab?

Populaarmuusika ajaloos peeti pikalt 1970ndaid selliseks perioodiks, kus tekkis see n-ö vaakum. Selle suhtes oldi kaua hästi tõrksad ja seda peeti jampslikuks kümnendiks, sest seal ei rakendu see rokkmuusikast kaasa tulnud võitluse ja konflikti praktika.

Kui me nüüd tagantjärele 70ndaid vaatame, siis see on väga rikas ja huvitav kümnend. Kõik on sealt midagi saanud ja korjanud. Pungiplahvatus, mis sinna otsa tuli, rikkus ausalt öeldes ära paljud võimalused, mis tolleaegses muusikas olemas olid. Rikkus ära mingisuguse orgaanilise pildi, sest ta oli kärsitu, kannatamatu ja tegi kasvõi instrumentidel mängimise reeglid täiesti ümber. Kriitik Ian MacDonald – üks neist, kes oli ise muusik ja vaieldamatult ka muusikateooria detailidega tuttav – kirjutas näiteks, et pungi tulek kaotas ära Briti rokis väga olulise instrumendi ehk suupilli. See lihtsalt lõpetas tegevuse.

Viskame siia lõppu siis õhku spekulatiivse mõtte, et suupill teeb comeback’i ja vaatame, mis saab.
Aitäh.

Aitäh.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tõnis Kahu arvamus kultuuri rollist on oluline ja kaasaegne. Tema seisukoht, et kultuuril ei ole kohustust olla ainult liitev, annab mõtlemisainet ning paneb meid küsima, milline peaks kultuur olema ja millist rolli see peaks ühiskonnas täitma. Kas kultuur peaks olema ainult meelelahutus või peaks ta ka sügavamalt ühiskondlikke küsimusi puudutama? Kahu lähenemine on kahtlemata avatud ja inspireeriv ning innustab meid kriitiliselt mõtlema kultuuri rolli üle meie elus.