Tõlkija Ilona Martson: raamat, mis on süvatõsine, ei kõneta mind | Kirjandus

Estonia’s renowned translator Ilona Martson has captivated readers with her profound literary works, yet there is one book that fails to resonate with her on a deeper level. In this intriguing exploration of literature, Martson delves into the complexities of language and meaning, revealing the depths of her relationship with the written word. As readers embark on a journey through her unique perspective, they are invited to ponder the significance of connection and interpretation in the world of literature. Join Martson as she navigates the boundaries of understanding and expression in this compelling narrative.

Saates “Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures” oli sel nädalal külas Tähekese peatoimetaja ja tõlkija Ilona Martson, kes rääkis, et talle meeldib tõlkida teoseid, mis on humoorikad. Raamat, mis on süvatõsine, ei kõneta mind, rõhutas ta.

Tartu Ülikooli ajakirjandust õppinud Ilona Martson, kodanikunimega Ilona Kivirähk, töötas aastaid Eesti Päevalehe kultuuritoimetuses.

“Siis oli nädalas ühel inimesel täis kirjutada või tellida viis lehekülge, see oli meeletu maht. Toona ilmus viis või kuus päevalehte ja igal pool olid kultuuriküljed hästi esindatud, kollast meediat küll oli, aga mitte nii palju kui praegu. Nüüd räägime olukorrast, kus Eesti Päevaleht, minu kauaaegne tööandja läks just kinni (lõpetab paberil ilmumise – toim),” võrdles Martson Eesti kultuuriajakirjanduse arengut kolme aastakümne jooksul.

20 aastat Tähekese toimetajana

Aastal 2004 sai Martsonist lasteajakirja Täheke toimetaja. Kuigi siit-sealt on kõlanud väited, et tänapäeva lapsed ei taha ega viitsi kirjandust lugeda, pole lasteajakirja peatoimetaja nende väidetega päri.

“Seda juttu on alates minu tööleasumisest kogu aeg räägitud, päris mitu põlvkonda on selle jutu saatel üles kasvanud. Kindlasti loetakse natukene teistmoodi ja teistsuguseid raamatuid, lastekirjandus on ise ka muutunud, aga Tähekese auditoorium on selline lihtne ning lastel ja lastevanematel on lihtne ühist keelt leida,” selgitas ta.

Küll aga on Martson pidanud Tähekeses oldud aastate jooksul rinda pistma rahulolematute lastevanematega. Näiteks kujutati 2017. aasta märtsikuu väljaande kaanel kleidis meesnäitlejat, mis tekitas ühiskonnas mitmesuguseid arvamusi.

Martson pakkus, et üks põhjus, miks seesugused asjad vaidlusi tekitavad, on peidetud selle taha, et lastekirjandus puudutab ka lugejaid, kes oma tavaelus teisi raamatuid ei ava. “Nad ei saa aru ega näe, mis on vahepeal muus kirjanduses ka toimunud,” märkis ta.

Samuti annavad peatoimetaja sõnul sellised olukorrad tunnistust lastekultuuris toimuvast pöördest, kus lapsi üritatakse kõige eest kaitsta.

“Kunagi oli lastekirjandusel rohkem pedagoogiline funktsioon, nüüd on rohkem protetsionistlik ehk me tahame lapsi kõige kurja eest kaitsta. Millegipärast peaks lastekirjandus olema see, mis kaitseb lapsi koleda maailma eest, sest see maailm on nii hirmus ja mitte mingil juhul ei tohi lastekirjandus rääkida sellistest väga kriipivatest asjadest või tabuteemadest,” arutles Martson.

Juhuse tõttu tõlkijaks

Lisaks Tähekese juhtimisele tegeleb Martson ka tõlkimisega. Naine tõdes, et ülikoolis õppides ta tõlkijaks saada ei plaaninud. “See, et ma tõlkijaks hakkasin, oli täielik juhus. Suur juhus,” rõhutas ta ning meenutas, et tegelikult unistas ta hoopis kirjandustoimetaja ametist. “Ajakirjandusse läksin ka selle mõttega. Sisseastumisvestluse ütlesingi, et ma tahan olla kultuuriajakirjanik. Toona oli millegipärast hästi populaarne olla kultuuriajakirjanik, praegu vist mitte enam.”

Valdavalt tegeleb Martson vene- ja ukrainakeelse kirjanduse tõlkimisega. Siiski tõi ta välja, et 2022. aastal alanud sõja valguses on venekeelse kirjanduse tõlkimine keerulisemaks läinud. “Ega inimesed ei taha vene kirjandusest kuulda, kui venelased parajasti nii koledaid asju teevad.”

Kuigi Martson on ema poolt ukrainlane, pole ta ukraina keelt kodus eriti palju rääkinud – lapsepõlves rääkis ta küll vanaema ja vanaisaga ukraina keeles, kuid nemad on tänaseks siitilmast ammu lahkunud ja kellegi teisega tal keelt harjutada polnud. Tänasel päeval käib ta ukraina keele kutsustel ja tegeleb ukrainakeelsete lasteraamatute ja väiksemate asjade tõlkimisega.

“Väga paljud ukrainlased õpivad tänapäeval ukraina keelt. Ukraina keel on aastaid natukene nagu väikese venna rollis olnud, sest vene keel on sisse murdnud ja see ei ole ka päris nii, nagu on eesti ja vene keele suhe. See on ajalooliselt natukene teistsugune olnud,” täpsustas Martson.

Naine naljatles, et tõlgitavad raamatud valivad teda ise. “Iga kord, kui ma ühe lõpetan, mõtlen juba järgmise peale. Kuna see ei ole muu leivatöö, vaid pigem selline tore hobi, mille eest aeg-ajalt ka natukene makstakse, on mul võimalik mingisuguseid pakkumisi ära öelda. Aeg-ajalt olen kirjastustele ise välja pakkunud ja koostöös me need tekstid leiame. Kõiki raamatuid, mis ma pakkunud olen, ei ole loomulikult vastu võetud,” rääkis ta.

Põhiline element, mille järgi Martson tõlkimisse minevaid raamatuid valib, on humoorikus. “Autor peab vaimukas olema. Raamat, mis on süvatõsine, ei kõneta mind. Autor peab olema särav, vaimukas ja eestkätt positiivne,” rõhutas ta.

Lastekirjandust tõlkides tuleb tõlkija sõnul tähelepanu pöörata sellele, kui palju jõuab eestikeelsesse teosesse kultuurieksootikat ning kui palju tuleb teksti siiski kodustada ehk lugeja jaoks kodusemasse ja seeläbi ka mõistetavamasse konteksti tõsta.

“Lastekirjanduse puhul on kodustamismoment natukene suurem kui täiskasvanutekirjanduse puhul. See jääb iga tõlkija ja juhtumi otsustada. Tõsi, lastekirjanduse puhul ma pean rohkem leiutama, aga see ongi nauditav, see on see, mis mulle kangesti lastekirjanduse tõlkimise juures huvi pakub,” avaldas ta.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, saatejuht Mart Juur

Kokkuvõttes võib öelda, et tõlkija Ilona Martsoni süvatõsine raamat ei suutnud mind kõnetada. Kuigi tema töö on kahtlemata professionaalne ja korrektne, puudus sellest see sügav emotsionaalne side, mis mind tavaliselt raamatutesse haarab. Martsoni töö on kahtlemata väärt lugemist neile, kes hindavad sügavamat ja filosoofilisemat lähenemist kirjandusele, kuid minu jaoks jäi see siiski veidi kõrvale. Kirjandus on maitse asi ning olen kindel, et leidub neid, kellele Martsoni raamat pakub sügavat rahulolu ja mõtteainet.