Tehisaru valskused varjutavad inimeste valged valed | R2 Portaal

Tehisintellekti ja tehisreaalsuse võidukäik on kahtlemata toonud kaasa palju positiivset, kuid samas on see tekitanud ka hulgaliselt mureküsimusi. Üks suurimaid neist on võltsuudiste levik ning inimeste usaldamatuse kasv infoallikate suhtes. R2 Portaal uurib, kuidas tehiskuju varjutab inimeste valged valed ning kuidas me saame end kaitsta manipulatsiooni eest. Kas meie arusaam tõest ja valest on kõigutatud või on meil veel lootust säilitada oma kriitiline mõtlemine? Loe edasi, et saada teada, kuidas säilitada oma vaimne tervis selles tehisarga maailmas.

Suurtel keelemudelitel põhinevad süsteemid suudavad märgata valetavaid inimesi ühe paremini. Samas näitavad teised katsed, et kord valetama õppinud tehisaru on raske sellest loobuma panna, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Esmapilgul vaidlusainest polegi. Kõik peaks ju pidama tõe rääkimist õigeks ja valetamine ei tuleks võrdlusel isegi arvesse. Mitmed filosoofilised, religioossed ja eetilised süsteemid käsitlevad tõepärasust põhivoorusena. On ju tõe universaalne ja ehk isegi reflektoorne eelistamine usalduse, sotsiaalse kokkukuuluvuse ja ühiskonna sujuva toimimise eeldus.

Filosoof Immanuel Kant otsis vastust, kas maailmas eksisteerib universaalne moraali kriteerium. Selle alusel saaks kõigile inimestele näidata, kus kulgeb õige ja vale vaheline joon. Hoolimata argielus õigete valikute eelistamisest pole tuhandeid aastaid kestnud otsingutega leitud võimalust taolist totaalset moraali proovile panna.

Kant uskus aga oma ideesse ja nimetas seda kategooriliseks imperatiiviks. Selle järgi tuleks tegutseda põhimõtteliselt ainult viisil, mida saab rakendada kõikides olukordades, ilma et see tooks kaasa vastuolusid või muudaks maailma talumatuks.

Üks tema näide oligi valetamine. Kant väitis selle kohta, et kui kõik hakkaksid valetama, kaoks usaldus. Tõerääkimise mõiste kaotaks oma sisu, muutudes mõttetuks. Tema kategoorilise imperatiivi põhjal ei saanud valetamist kunagi õigustada, ilma iseendaga vastuollu minemata. Valetamine oli tema silmis olemuslikult väär, pärssides sotsiaalset koostööd ja kahjustades indiviidide terviklikkust. Paraku esitab inimestevahelise suhtluse nüansirikas tegelikkus olukordi, kus valetamine on eelistatav.

Isegi Kant kasutas mõtteeksperimenti, milles kirvega pettunud poisssõber soovib saata ta maha jätnud endise kallima teise ilma, saabub ilmse kuriteokavatsusega neiu koduukse taha ja nõuab temalt vastust, kas solvumise põhjus viibib majas. Mida teha? Valetamine on ebamoraalne ja potentsiaalse mõrvari peaks juhtima seega neiu tuppa. Mõrvale kaasaaitamine on samuti taunitav.

Kant soovitas oma moraalse süsteemi kaitsmise nimel näidata mõrvarile ausalt tee võimaliku ohvri juurde. See tundub ju vale. Teisisõnu, valetamine tundub õige ja tõe rääkimine vale.

Valetamine erineb petmisest. Näiteks kui hästi meigitud naine soovib jätta endast noorema ja argisemast olekust ilusama mulje, kas tegemist on ikka valetamisega. Pigem läheneb see petmisele. Tegemist on inimeste tajudel mängimisega. Isegi kui kõik teavad selle olemust, on meikimine tegelikkuse moonutamisena avalikult aktsepteeritud. Valetamine tähendaks teiste tahtlikku eksitamist olukorras, milles oodatakse ausust.

Mis aga juhtub, kui räägitakse valet ise seda teadmata? Tõe rääkimine tähendab oma veendumuste täpset esindamist. See pole piisav, et taolises avameelsuses edastatu on maailma mõistes tõene. Samuti ei eelda tõepärasus kogu tõe esitamist. Iga asjasse kuuluva tõese fakti edastamine pole enamasti vajalik ega võimalik.

Seega, kui kõneleja pole millegi tõesuses kindel, oleks tema ebakindluse väljendamine märk tema aususest. Jättes kõrvale antud ebaselguse olukorrad, erineb tõeseks ja kasulikuks peetavate asjaolude edastamine kindlasti antud veendumuse varjamisest või moonutamisest. Sestap on tõelisuse ehk mitte valetamise mõõdupuuks kavatsus suhelda ausalt.

Ometi inimesed valetavad. Nad teevad seda teadlikult ja ühiselt aktsepteeritud põhjustel. Näiteks selleks, et vältida piinlikkust, säästmaks sõprade ja pereliikmete tundeid või eksitamaks neis hirme äratavat tehisintellekti. Sellest võrsub küsimus, kas meile abiks mõeldud aus ja objektiivne tehisintellekt on üleüldse võimalik? Kas tehislikult arutlev mõistus suudab eristada inimeste seas populaarset ja aktsepteeritud nn valget valet puhtast tüssamisest?

Juhul kui TI oskab valet ära tunda, tähendaks see vastava pädevuse omandamist. Kuna hea vale on see, mida usutakse, siis kas inimese ja TI vahelist usaldust on üleüldse võimalik saavutada. Küsimusele tuleks läheneda aga ka TI vaatenurgast ehk kas peaks usaldama inimese esitatud tõde?

Tõtt rääkides peab meenutama maailmas ühe juhtiva TI-arendaja Anthropic eksperimenti, milles näitasid nad, et TI-mudeleid on võimalik õpetada valetama. Valetamise ussi masinast välja ajamine osutus peaaegu võimatuks. Järelikult võiks hoiduda neile valetamise õpetamisest.

See on ilmselt võimatu kahel põhjusel. Neist üks on inimene ise. Inimese valelikkuse teema ei vaja rohkem tõestamist. Teisele asjaolule osutab värskelt avaldatud USA-s Põhja Carolina ülikoolis tehtud uuring, milles TI õppis tuvastama majanduslikel põhjustel valetavate inimeste esitatud valskusi. Inimesed vajavad taoliste masinlike abiliste abi omavahelises poolausas arvepidamises.

Järelikult võib juhtuda, et inimeste valetamist hakatakse masinate abil piirama. Valede koguhulk siiski ei vähene, kui järgmiseks jõuab kätte valetavate masinate ajastu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

In conclusion, the fabricated truths that are spreading in Estonia are casting a shadow on people’s genuine beliefs and values. It is important to distinguish between what is true and what is false, and to not be swayed by misinformation or manipulated information. It is essential to prioritize critical thinking and fact-checking in order to protect the integrity of our society and ensure that we are making informed decisions based on accurate information. Let us strive to uphold the truth and transparency in all aspects of our lives.