Tehisaru trotsivad kunstnikud asusid oma teoseid mürgitama | R2 Portaal

Tehisaru on Eesti kunstirühmitus, mille liikmed on tuntud oma provokatiivsete ja mässuliste kunstiteoste poolest. Hiljuti aga tekitasid kunstnikud skandaali, kui nad otsustasid oma teoseid mürgitama hakata. See šokeeriv samm tekitas palju vastukaja nii kunstiringkondades kui ka ühiskonnas laiemalt. Kas tegu on kunstilise enesehävitusaktiga või protestiga kunsti kaubastumise vastu? Kuidas see mõjutab Eesti kunstimaastikku ja ühiskonda tervikuna? Selles artiklis uurime lähemalt Tehisaru kontroversiaalset tegevust ja selle mõju Eesti kunstile.

Ehkki pole veel kaugeltki selge, kas tehismõistuse loodud pildid suudavad konkureerida inimkunstnike loominguga, on asunud osa kunstnikest lisama oma piltidesse elemente, mis rikuvad tehisaru õpiprotsessi, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Londonis 2018. aastal toimunud Sotheby oksjonil tõusid müüki pandud pildile tehtud pakkumised juba üle miljoni naelsterlingi. Ootamatult kõlas aga helisignaal, kohal viibinute suud vajusid lahti ja hämmingus silmad kivistusid takseerima, kuidas kallis kunstiteos vajus pildiraamil alla ja ilmus alumise serva alt ribadeks lõigatuna. Banksy loodud kahvatus toonis taiesel sirutas tüdruk käest eemaldunud punase õhupalli järele. Pilt kandis oksjoni kataloogis nime “Tüdruk õhupaliga”:

Võib arvata, et ostjaid panustasid füüsiliselt kahjustamata pildile, mis oli just õhupallilaadselt käest libisemas pildiribade hunnikuks. Sotsiaalse inetuse limas vastuvoolu ujuda püüdev Banksy soovis kritiseerida kunsti kommertsialiseerimist. Anonüümsust armastava tegelasena eelistas ta sõnavõttude asemel visuaalsemat kõnekeelt, demonstreerides šampuseklaaside kilina keskel, kuidas kunst vabaneb kaubaobjektiks muutumise orjapõlvest.

Hiljem taustalugu avavast dokumentaalfilmist selgus, et eesmärk polnud konkreetne oksjon. Banksy monteeris pildiraami sisse purustava mehhanismi tunduvalt varem, teadmata, kas ja millal võiks sellele kinnitatud lõuend oksjonile jõuda. Võimalus oli siiski suur, vaadates, mis oli varem tema tänavatele jäetud piltidega juhtunud.

Mehhanism läks vist rikki, sest poole pildi kohal lõikur seiskus. Usutavalt oli rikkis ka Banksy sotsiaalne kompass, sest katkine pilt sai nimeks “Armastus on prügikastis” ja selle kaubanduslik väärtus hoopiski suurenes. Seda küsivad endale üle maailma erinevad kunstigaleriid, et siis külalistele raha eest näidata. Võib öelda ka teistpidi, inimesed maksavad raha, et vaadata katkist pilti.

Banksy korraldatud performance oli tehniliselt teostuselt uudne, aga mõte polnud uus. Isehävineva kunsti aadet arendas umbes pool sajandit varem Gustav Metzger. Saksamaal sündinud, kuid sõjast pääsenuna riigita teismeline leidis uue kodu Ühendkuningriigis. Ta õppis maalikunstnikuks. Kümmekond aastat rahuaega äratas tundliku loojavaimuga isiksuses protesti tarbijalikkuse pealetungi, looduse hävitamise ja poliitilise apaatia vastu. Ta valis protesti meetodiks 1960. aastate algul avaldatud manifestis välja kuulutatud isehävineva kunsti.

Metzger demonstreeris maalitud lõuendeid, millele oli pritsinud hapet. Söövitava toime tulemusel hakkasid värvilised pildid vaatajate silmade all hävinema. Demonstratsiooni eesmärk oli juhtida tähelepanu materiaalse eksistentsi mööduvusele ja inimühiskonna ennasthävitavale tendentsile, eriti sõja meeleolude jätkumise ja keskkonnaseisundi halvenemise kontekstis. Metzger arendas iselaguneva kunsti metoodikat, soovitades näiteks klaasist taieste loomisel kasutada nähtamatuid kleeplinte. Päeval, mil need kaotavad kleepuvuse, kaob ka taies.

Paljudele on tuttav ütlus “Ars longa, vita brevis“, tõlkes “Kunst on igavene, elu ajutine”. Ütluse autoriks peetakse Vana-Kreeka arsti Hippokratest. Tegelikkuses oli originaal pikem ja mõte teine: “Elu on lühike, kunst pikk, võimalused mööduvad, kogemused on reetlikud ja otsustamine raske”. Arst pidas silmas arstikunsti omandamisele kuluvat aega, mille rakendamisvõimalused võivad jääda nii mõnegi tõbise puhul kasutamata. Millegipärast asendus see mõte esindama inimese kiiresti mööduvat võimalust märgata ja kogeda, võrreldes ajas püsivama kunstiga.

Toodud teemade taga võib jääda märkamatuks üürikest elu kogev kunstnik. Ta tahab süüa ja kogeda rõõmu nagu teised inimesed. Pakkudes oma teoseid müügiks või raha eest vaadata ja kasutada. Kõik nad õppisid joonistama ja maalima kopeerides loodust ning teisi kunstnikke, kuni saavutasid iseseisva meisterlikkuse ja äratuntava väljendusviisi. Paistab, et inimkonnale meeldib kunstiline väljendus, pakkudes võimaluse ka kunstnikuna ära elada.

Samasugust õpingute rada käib ka tehisintellekt, tekitades inimestest kunstnikes tundeid kõhedusest ja vastikusest varjamatu vihani. Praegu on lahtine, kui hästi TI suudab inimkonna kunsti kogemise vajadusi rahuldada. Mõned kunstnikud ei soovi seda aega ega vastust ära oodata ja on asunud oma pilte mürgitama. Meetodit nimetataksegi mürgitamiseks ja selle sisuks on deformeerida pildielemente moel, mis põhjustaks õppivas masinas valearusaamu. Näiteks kui keegi palub TI-l valmistada edaspidi pildi kassiga, ilmub sellele kassi asemel käekott.

Nähtus on inimlik reaktsioon ja sellisena muutuuste ajajärgu sümptom. Kunstilise meele ja dramaatilisema meelelaadiga inimeste katse protesteerida ja hüüda valuliselt, et nemad oleks “Ars longa” sisuks ja sisustajaks. Otsustajateks ei tohi saada kunstivaatajad oma soovidega, sest ilma kunstnike abita ei teaks ühiskond isegi seda, kui inetus olukorras nad on.

Visuaalse kunsti “mürgitamisega” ollakse ilmselt hiljaks jäänud. Tehisintellekt on õppinud ilmselt juba piisavalt paljude piltide pealt ega pea enam uusi juurde vaatama. Kassi muutmiseks TI arusaamades käekotiks oleks vaja miljoneid mürgiseid pilte. Kunstniku poolt tema enda piltide allutamine tehisliku intellekti kiusamiseks võib ühtlasi muuta vaataja jaoks nende atraktiivsust ja moonutada kunstilist sõnumit. Ühtlasi osutab see, et kunstniku jaoks on TI inimesest olulisem tema taiese vaataja.

Tehisintellekt õpib väsimatult. See “näeb” ja konstrueerib nähtu detaile ja nende seoseid inimestest teisiti. Inimese moodi aeglased, ajast maha jäänud reaktiivsed katsed omi pilte kahjustada võib kahjustada teda ennast rohkem kui arenenud TI-d. Banksy järel on teisigi pilte katki lõigatud. Need on aga lõpetanud teekonna prügikastis, mitte näitustel.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.

Kunstnikud, kes otsustasid oma teoseid mürgitada, on tekitanud suurt pahameelt ning hävingut oma kunstile. See pole mitte ainult destruktiivne tegu, vaid ka vastutustundetu ja respektitu nii nende enda kui ka teiste kunstnike suhtes. Kunst peaks olema loominguline ja inspireeriv väljendusviis, mitte hävitamine. Loodetavasti saavad need kunstnikud mõistma oma teo tagajärgi ning jätkavad kunsti loomist positiivsel viisil, mis rikastab meie ühiskonda.