Tambet Tuisk: näitlejatöös on kõige olulisem osata rollist ka välja tulla | Teater

Tambet Tuisk on üks Eesti tuntumaid ja austatumaid näitlejaid, kelle töö teatrilaval on pälvinud palju kiidusõnu. Tema näitlejatööd iseloomustab võime panna end täielikult rolli sisse ning samal ajal säilitada autentsus ja ausus esituse juures. Tema oskus rollist ka välja tulla on see, mis muudab ta nii erakordseks näitlejaks. Tema kirg ja pühendumus teatrikunstile on teinud temast ühe armastatumaid näitlejaid Eestis ning ta on kindlasti jätkuvalt suurepärane eeskuju noortele näitlejatele kogu riigis. Tema panus Eesti teatrimaastikule on hindamatu.

Tambet Tuisk kehastab Alfred Vinti seriaalis “Reetur”, mille esimene hooaeg lähtus kunagisest Herman Simmi riigireetmise juhtumist. Roll jõudis Tuisuni läbi juhuse. Ta ei teadnud seriaalist midagi, kuniks sai umbes poolteist kuud enne võtete algust kõne Ergo Kullalt. “Saadeti stsenaariumid, mida ma sain lugeda ja kuidagi see aeg ja hetk olid nii õiged ning ma tabasin selle ära. Midagi sellist, et siin on võimalik mängida, et näitlejal on nii palju ülesandeid, mille pead ära lahendama, pead viiekümnes eri varjundis leidma võimalusi, kuidas valetada,” rääkis Tuisk.

Esimeses hooajas vältab tegevus umbes 20 aasta taguses ajas, kui Eesti oli astumas NATO-sse. Tuisk nentis, et lisaks tavapärasele tööle teksti omandamisega hakkas ta kaardistama ka tegelikke hetki 2003. ja 2004. aastal, et teemasse päriselt sisse kaevuda ja rollile enda panus anda. “See käivitas minus kujutlusvõime. Ma mõtlen kogu aeg sellisest pikslite süsteemist: kas sul on pilt, kus on hästi palju piksleid ehk teravus on sees või siis pilt, kus on hästi vähe. Ma püüan leida selles töös neid piksleid rohkem, et see käivitaks mu kujutlusvõimet. See on põhiline,” lausus näitleja.

Tuisk sõnas, et igasugused ärakasutamised peituvad inimeste nõrkades kohtades ja niimoodi on ka tema kehastatud tegelasel. “Ta tahtis rohkem panustada. Ta tahtis, et teda märgataks, ta tahtis olla keegi, ja see ei läinud korda selliselt. Nüüd pakuti talle võimalust olla keegi kuskil, mitte ainult jätta mulje, mängiti tema hellale kohale,” ütles ta ja lisas, et ka näitlejana on huvitav enda sisse vaadata ja mõelda, mis on sinu hell koht. Just enda sisse vaatamist näitlejatöö Tuisu arvates pakubki.

Paljude kunstivormide puhul saab Tuisu sõnul tagantjärele vaadates või kuulates asja analüüsida ja mõtestada paremini kui ise tegijana parasjagu seal sees olles. “Näitlejal on stsenaarium ja ülesanne, mis stseenis välja peab tulema. Kõik, mis sa võid sinna järgi mõelda, ümber mõelda või lugeda, kui sellest ei ole kasu selle stseeni õnnestumiseks, siis see pole mitte midagi väärt. Võib-olla teisipidi sa pole midagi lugenud, aga sul õnnestub see miski seal toimetada nii, et see läheb kinolinale või saab raadio selle kätte, see on olemas. Sa räägid partnerite või režissööriga, mida me sellest stseenist tahame ja vaatad, kas need asjad, mis su kujutlusvõimes on, mida sa oled lugenud või analüüsinud, saab veel sinna sisse panna. Seal on palju tillukesi nüansse. Aga kõik, mis aitab minu näitleja kujutlusvõimet, on see, mida ma ise otsin,” ütles Tuisk.

Erinevate tegelaskujude kehastamiseks on tihtipeale vaja ka ise suhestuda mingit tüüpi hingesopi hämarustega. Tambet Tuisk leidis, et enda sees olevaid erinevaid uksi on näitlejal võimalik otsida. “Kui näitlemine on mu elukutse ja ma olen õnnelik, et ma olen leidnud endale elu kutse, siis tekib selline kujutluspilt, et meie sees on kõik võimalik, me saame olla head ja halvad. Ja nüüd oleneb, mis kontekstis need avalduvad või annaks jumal, et need halvad küljed ei avaneks. Teatava rolli jaoks võib-olla need uksed, mis mu jaoks tavaliselt lahti käivad – kas sa oled viisakas või on sinuga meeldiv suhelda – panen kinni ja avan mingeid teisi uksi, mis mu sees samuti on olemas. Neid ma otsin. Ma olen nii seda tööd teinud,” ütles näitleja.

Tuisk tõdes, et pole kindel, kas tahab Alfred Vindi tegelaskuju puhul uuesti teatud uksi avada. “Aga mul on see kogemus, mismoodi ma need uksed pean uuesti lahti tegema ja mõned uued uksed enda jaoks avastama. Mingi kalkus ja empaatiavõime välja lülitamine, et sul ei teki süümekaid.”

Et seda tööd pikalt teha, peab Tuisu sõnul näitleja olema võimeline neid uksi ka täiesti kinni panema ja mõnda mädanenud keldriust enam iialgi lahti tegema. “See on selle töö puhul veel kõige olulisem. Hästi palju räägiti teatrikoolis sellest, vähemalt kui mina õppisin, mismoodi rolli sisse minna. Aga järjest olulisem on see, et kui sa teed seda nii pühendunult, lähed sellesse sisse, ja kui see kirg või periood ära lõppeb, peab sul olema oskus või abivahendid, kuidas sa sealt välja tuled,” on näitleja kindel.

Nii nagu kõige kalestumate hingede mängimisel, peab ka väga pühade tegelaste puhul leidma seemne enda seest. Tuisk usub, et kõike saab tõlkida ja nii ka kogemusi – kui endal päris sama kogemust võtta pole, siis saab kasutada teist ja tõlkida see sarnaseks. “Ain Mäeotsa lavastatud “Deemonites” mängiti teekonda sellest, kuidas ühest inimesest saab kasiinosõltlane. Minul endal ei olnud sellega mingit probleemi, ma pole isegi kasiinos käinud. Aga ma leian ühe teise sõltuvuse endal ja saan seda kasutada, tean, mida see võib inimesega teha ja saan sealt edasi minna. Või ma olen näinud või koos olnud inimesega, kellel on mingi sõltuvus, mida ta teeb enda ja ümbritsevatega,” sõnas Tuisk.

Üks kuulsamaid reetureid on Juudas, kes andis ära Jeesuse. Temast kujutatud maalidel või jutustustel näib, et andestust talle ei olnud. Tuisu sõnul on põhiline see, kas vääralt käitudes suudetakse iseendale andestada. “Ega seal väiksemat või suuremat kategooriat ei olegi kui see, et vaatad enda sisse. Kas see on midagi sellist, mille puhul sa saad aru, et sa ei suuda vaadata mitte kellelegi silma? Väga loodaks, et keegi ei peaks sellega kohtuma, aga paraku läheb nii, võib juhtuda, et sa ei suuda. Loomulikult ma olen näitlejana mingid kujutluspildid enda jaoks läbi mänginud. Ma arvan, et oleks ka neid asju, kus ma ei suudaks vaadata mitte kellelegi ja eelkõige endale silma. Tahaks loota, et keegi kuskil hoiab või hoiad ise, et neid asju ei peaks tulema,” rääkis näitleja.

Kaamera ees iseendana

2012. aasta kevadel mõistis Tuisk, et teatrinäitlejana ta senisel viisil edasi tööd teha ei saa, eelkõige ei oska. Ta tõdes, et tal ei olnud enam allikat, millest ammutada. “Ma ei saanud aru, kes ma olen ja mis väljaspool mind toimub. See NO teatris töötamise aeg oli niivõrd adrenaliinirikas heas mõttes ja ma ise puutusin kokku teemadega, millele ma näitleja ja inimesena ei olnud varem mõelnud. See jääb kõik sinna perioodi, mille üle mul on äärmiselt hea meel. Ma sain aru, et ma pean korraks nägema, kes ma olen, millest maailm mu ümber koosneb ja missugust teatrit teha või kuidas üldse selles loomeprotsessis osaleda,” ütles Tuisk.

Pärast seda on ta mänginud vaid kahes teatrilavastuses: Jaan Krossi ainelises Jaan Unduski näidendis “Suur Siberimaa”, mille lavastas Hendrik Toompere, ja Tiit Ojasoo ning Ene-Liis Semperi “Macbethis”. Tuisu sõnul on see olnud teadlik valik. Koroonaajal mõistis ta aga, miks tahab praeguses eluetapis olla just kaamera ees. “Niivõrd lihtne ja totakas kui see ka pole, see on võimalus olla endaga kohakuti. Täpselt nii tark või loll ma praegu olen, sinna see jääb. Me ei pea seda homme kordama, me ei pea seda kahe aasta pärast kordama,” ütles näitleja.

“Koroonaajal liikus aeg nii kiiresti edasi, maailm muutus nii kähku, et me ei kohanenud. Sul on segadus, hirm, samas tohutu millegi uue kogemine. Sa vaatad aknast välja ja mitte ühtegi lennukit ei lenda, tänaval inimesi ei ole. Selline kogemus, mida pole varem olnud. Kuidas sa lähed siis tagasi mängima mingit lavastust, mis on tehtud enne seda. Küsimus pole lavastuses, vaid minus endas. Ma olen muutunud ja sain aru, et ma tegelikult ei oska sinna tagasi minna. Samamoodi filmiga, selliste teadmiste ja kogemustega, nagu sa oled, sa teed selle siin ja praegu ära ning lased sellest lahti,” lisas ta.

Pikalt ei öelnud Tuisk ühelegi teatritööle “jah”, kuid Hendrik Toompere veenis ta “Suures Siberimaas” mängimiseks pikapeale ümber. Tuisu sõnul tahtis ta teada, kas ta oskab veel teatris proovi teha. “Ära ei saa mind rääkida, ma pean ise selle otsuse tegema,” ütles näitleja, kelle esimene vastus kõne peale tulla rääkima “Plekktrummi” saatesse oli samuti kiire ja selge “ei”. “Siis ma hakkasin mõtlema, et kaalu asju, mõtle, vaata asjadele otsa. Palju neid võimalusi ikka on, kogeda otse-eetris 43-minutilist intervjuud, vaadata, mis teekonnale me läheme ja mis mu enda sees toimub.”

Kaamera ees olemises on Tuisu jaoks midagi paeluvat, ta leiab, et seal saab olla täpselt see, kes oled. Filmides näitlemine tuli tema sõnul ta ellu hetkel, kus ta tundis puudust abistavast taustast. “Mingit spetsiaalset koolitust ei olnud, me teatrikoolis ei saanud teadmisi, kuidas peaks kaamera ees mängima, kuidas see psühhofüüsis peaks üldse toimima, mis vahendeid kasutada. Mul on hea meel, et näitlejad, kes lõpetavad tänapäeval kooli Tallinnas või Viljandis, on hoopis teise koha peal, neil on kogemusi rohkem,” sõnas Tuisk.

Selleks, et kogemusi hankida, võttis Tuisk vastu peaaegu kõik pakkumised. Ligi 15 aastat tagasi linastunud Saksa-Eesti-Austria film “Polli päevikud” oli ta jaoks filmikool. “Režissöör Chris Kraus võimaldas mul enda sees avastada mingeid külgi või uskuda endasse. Olles mitu nädalat tema ja Paula Beeriga, kes mu partner oli, proove teinud, ütles ta väga lihtsa asja, mis toimis: “Sa ei pea mis iganes situatsiooni välja mängima – sul on elavad silmad, ma näen su silmadest ja see on piisav. Ma sain tagasisidet oma väljendusvahendi kohta ja mõistsin, et ma saan seda usaldada,” ütles näitleja.

Film viis ta saksakeelsesse kinoruumi, kuid teadmised keelest olid puudulikud. “Kirke Orgiga Saksa instituudist harjutasime teksti ja analüüsisime seda keeleliselt. Märtsikuust alates kohtusime kord-kaks või rohkem nädalas. Samal ajal ma töötasin tekstiga, võtted algasid juunis. Selle teksti sees ma tegelikult tegelesin rolliga. Sellist luksust ei ole väga palju olnud. Me ju võrdleme ennast, kõik on võimalik, kõik maailmakuulsad seriaalid ja filmid on puldilülituse kaugusel. Me võrdleme neid sellega, mida me siin teeme. Küsimus on, ma ei taha öelda rahas, lükkame selle raha kõrvale, aga ettevalmistuses, kui suurt ja pikka, sügavat ettevalmistust saad endale lubada ja sealt tulebki see tulemus,” on Tuisk veendunud.

Tuisk arvab, et näitlejatöö seisab usalduse peal – kui sügavale on koosloomes võimalik minna. “See on puhtalt seotud sellega, kui kaugele heas mõttes professionaalsed inimsuhted lähevad, kui palju me teineteisele julgeme üksteist avada ja kui sügavale teadmatuse alale me koos läheme. Kas režissöör ja kaasnäitlejad tekitavad selle usaldusliku õhkkonna omavahel, et me tegelikult ka läheme nii kaugele,” arutles Tuisk. Ta lisas, et “Reeturi” üks suuri plusse ongi see, et igal hooajal on saanud kokku näitlejad, kes väga palju töötavad stsenaariumiga ning loovad režissöörile heas mõttes valikuvõimalust.

Pärast “Polli päevikuid” märgati Tuisku Saksamaal, kus tal on tänini agent. Saksakeelses ruumis on ta enda sõnul saanud mitu head võimalust mängimiseks. “Sa oled tundmatu, mitte keegi nende jaoks. Võib juhtuda, et sind on mingis varasemas töös nähtud, aga sa oled mitte keegi. See on ühtpidi õnn ja teistpidi õnnetus. Sa pead hakkama nullist looma seda usalduslikku suhet,” ütles ta. Paljud eesti lavastajad ja režissöörid teevad tööd samade näitlejatega ja teatris on Tuisu sõnul trupid just selle tõttu, et kahekuusest prooviprotsessist ei läheks kuu aega arusaamiseni, kes näitleja on või kuidas ta mõtleb. “Me teame, kuidas me tööd teeme ja saame sinna sisse minna. Samamoodi, minnes välismaale, pead hakkama end kehtestama, ja see nõuab iga kord endalt küsimist, et kes ma selline olen, mida ma siit tahan, mis on mu oskused ja nõrkused ja mida ma pean selleks tegema.”

Tuisk nentis, et välismaal üldiselt ei teata, milline tase eesti näitlejatel on. “Mul on olnud telefilmide puhul nii Saksamaal, et on mingi kõne režissööriga, sind on välja valitud. Režissöör filmib eelmist stseeni, sulle pannakse kostüüm selga, sa lähed platsi peale, seal on hetk aega, ja režissöör ütleb: “Tere, Tambet, selline riietus, okei, sobib.” Sa pead hästi kiiresti tegema need sammud, et töötame professionaalselt ja aru saama, kui kaugele me saame minna, mis selles hetkes on võimalik,” rääkis näitleja ja lisas, et tööle asudes on ta näinud eelarvamuste kiiret kadumist ning arusaama režissööri poolt, et tegemist on professionaaliga.

“Ma olen ka noortele, keda olen Viljandis õpetanud, rääkinud, et mõnikord sa võtad vastu ühe- või kahepäevase töö ja sellest kasvab välja järgmisena täispikk film. Mul on seda juhtunud Saksamaal kaks korda. Mind kutsutakse, vaatan, et siin väga mängida pole, aga ma võtan seda kui tasustatud kohtumist uute inimestega.”

Tuisk unistab, et saaks teha tööd nii, et võtteplatsil ei peaks kogu aeg jooksma. “Ma ütlen ausalt, et mina ei ole Eestis seriaalide puhul kohanud seda, et võtteplatsidel ei joostaks, kus ei oleks seda, et sa saad veel esitada mulle kolm küsimust ja siis me peame siit lahkuma. Kõik need tööd, mille kohta öeldakse, et see on lahe seriaal või pole üldse nagu Eesti seriaal, muidugi on selle taga väga kena tagasiside, aga see tähendab jooksmist. Kui saaks seda tööd teha nii, et sa ei jookse. Mängufilmide puhul olen seda paar korda näinud, et see on võimalik olnud, aga paljudel juhtudel on eelarve, aeg ja tehakse otsused,” tõdes Tuisk.

Inimeste tunnetamise oskus

Lisaks näitlejatööle võtab Tuisk vastu ka modereerimise ja õhtujuhi kutseid. Peale teatrikooli lõpetamist ja viit aastat Vanemuises näitlejana töötamist, hakati talle selliseid pakkumisi tegema. Tuisk nentis, et kogemus tuleb vanuse ja sotsiaalse kapitaliga. “Mäletan seda nädalate või kuude pikkust vastikut tunnet enda sees, kui see õhtu hakkas tulema, aga loomulikult see on lisatöö, toob sulle ja perekonnale raha. Kui sul on võimalik, võtad selle vastu, eriti veel, kui tahad uurida, mis see on. Nüüd saades vanemaks ja mitte igal õhtul teatrilaval olles, saan aru, et esiteks on mul võimalus olla 100 ja 150 protsenti publikuga koos, teha seda, mida sa igal õhtul teatris teed, aga seal on sul ette antud mingisugune kokkulepitud liikumissuund, mille te peate läbima,” ütles Tuisk.

Õhtujuhtimiste puhul on ta enda sõnul valiv, kuid naudib, et saab sealt korraliku adrenaliinilaksu, sest kogu aeg midagi juhtub ja tema on see, kes peab lahendusi leidma. “Tegelikult see on lahe võimalus näha, millest me koosneme, näha, mida me nimetame Eestiks. Nendel õhtutel on koos teatud kogukond – üks kontsentreeritud ja väga hea läbilõige sellest asutusest. Ja kuna need asutused juhivad väga palju seda, millise suuna meie elu võtab, siis neid kõnesid kuulata on väga huvitav. Kolmas põhjus on raha. Neljas, mis ka modereerimiste puhul kehtib, on see, et põhimõtteliselt on see ülikool. Minul on sealt saada mingeid teadmisi ja kogemusi.”

Oma töös näitlejana tekib Tuisul tunnetus inimesest üldisemalt. Sellele on aluse andnud teatrikoolis õpitu – võime inimesi püüda, vaadata, jälgida ja panna neid tähele. Tuisk tõdes, et vahel napib tal selleks aga jõudu. “Mul on hetki, kus mul on silmaklapid ja ma ei taha kellelegi otsa vaadata. Aga need kohtumised annavad võimaluse rohkem empaatiliselt vaadata, kes mu ümber on, kellest me koosneme, mis töid ja ameteid nad peavad. Siis hakata seda võrdlema ja parematel juhtudel mõelda, et ma võin ka seda kasutada või miks ma ei ole seda asja niimoodi vaadanud. See tuleb ju kasuks mu enda töös. Mida laiapõhjalisem on mu inimeste nägemise ja tunnetamise oskus, seda parem,” lausus näitleja.

2012. aastal teatrist lahkudes jäänud mõte on kestnud siiani. Tuisu sõnutsi on oluline mõista, mida sa vajad, mis on su jaoks oluline ja mis on su kirg. “Mu kireks on juba kuus aastat olnud õpetamine, millegi edasi andmine. Ma olen mõelnud, et nii kaua, kui see on mu kirg, seni seda teen, kui see kirg hakkab lahtuma, siis tuleb vaadata, kus mujal see kirg on,” ütles ta.

Kultuurisoovitus. “Mu poeg on 21-aastane ja sellest hetkest peale, kui teda muuseumid hakkasid huvitama, oleme muuseumites käinud. Ma väidan, et Eesti muuseumid on viimase 20 aasta jooksul arenenud tohutult. Nüüd on mul teine laps ja mul on hea meel, et seoses lastega on see võimalus tekkinud. Lastemuuseum Miiamilla Tallinnas Kadriorus on imeline koht. Minge muuseumisse!” soovitab Tuisk.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tambet Tuisk on tõesti väljapaistev näitleja, kes suudab end oma rolli sisse süüvida ning selles täielikult üles sulada. Samas on ta osav ka sellest korraks välja tulema ning publikule oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid edasi andma. Ta suudab luua tugeva sideme vaatajaga ning panna teda enda tegelaskuju mõistma ja kaasa elama. See on kindlasti üks olulisemaid omadusi näitleja jaoks ning Tambet Tuisk on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Tema võimekus vahetada rollide vahel ning mängida igasuguseid karaktereid teeb temast tõeliselt mitmekülgse näitleja.