Sven Mikser: kas “Anna Karenina” puhul keegi mõtleb, et tegu on heteroromaaniga? | Kirjandus

Anna Karenina ja Eesti mees: Miks see küsimus üldse tekib?

"Anna Karenina" on klassika, armastuslugu, mis on võtnud maailma lugejad enda alla juba üle saja aasta. Kuid selline küsimus nagu "Kas "Anna Karenina" puhul keegi mõtleb, et tegu on heteroromaaniga?" tekitab eestlane Sven Mikseril selgelt vastuseisu.

Mis on Mikserini silmis "Anna Karenina" tõeline teema ja miks ta esitab just sellist küsimust?

Urmas Vadi: Rõõm on siin olla ja Sven Miksriga juttu ajada. Sven, sinu raamat “Vareda” on alates eelmise aasta lõpust võimsalt kogu aeg müügiedetabelis olnud ja sind on raske sealt kangutada. Aga ütle, oli see üldse su esimene tekst või mis see kirjutamine sinu jaoks on? Oled sa varem ka kirjutanud ilukirjandust?

Sven Mikser: Midagi sellist, mille kohta ma julgeks öelda avaldamisvalmis käsikiri, mul sahtlis tegelikult ei ole. Küll olen katsetanud varases nooruses ja ülikoolipõlves nii proosa kui luuletekstidega. Tegelikult olen kirjutanud erinevateks sotsiaalseteks sündmustekst koguni näidendeid ja isegi väikestviisi stand-up komöödiaid.

Vadi: Mis näidendid need olid?

Mikser: Need olid ühiskondlik-poliitiline satiir, kui proovida žanriliselt määratleda.

Vadi: Need võiks ka välja anda.

Mikser: Publik oli lõbustatud. See võib olla erinevatel põhjustel, nii sellest, et tegemist on väga hea materjaliga kui ka alternatiivsetel põhjustel. Aga võib öelda küll, et “Vareda” näol oli tegemist esimese vasikaga.

Kirjanike liidu romaanivõistlus oli selles mõttes hea formaat, sest seal on mõnevõrra turvalisem ennast proovile panna kui muus valdkonnas tuntud inimesena minna kohe käsikiri näpus otse kirjastaja juurde. Kui romaanivõistlusel ei peaks näkkama, siis võib rahulikult edasi elada, ei pea tänaval käima, karumask peas.

Nii et jah, olen ikkagi selles vallas veel päris algaja.

Vadi: Aga ütle seda, et kui näiteks see raamat ei oleks saanud esimest, teist ega kolmandat kohta või üldse ära märgitud selles romaanivõistluses, siis kas sa oleksid sellega välja tulnud?

Mikser: See läheb nüüd alternatiivsete ajalugude valdkonda, et mis ma oleks teinud, kui oleks kusagil käänaku peal läinud läinud ajalugu teisiti. Seda on võimatu öelda.

Vadi: Mina küll võiks öelda, et kui näiteks ma ei oleks enda raamatuga mingit kohta saanud, siis ma oleks ikka selle avaldanud.

Mikser: Ma usun, et küllap kunagi, aga võib-olla oleks vahepeal proovinud kätt mingi värskema materjaliga. Vaevalt ma nüüd päris sulepead minema oleks visanud seetõttu, et esimesel korral ei õnnestunud. Aga ma ütlen, et see on ainult spekulatsioon, antihistooriate kirjutamine on ju täitsa omaette žanr, selle üle võib täitsa mõtiskleda, aga peaaegu iga väide on võrdselt valiidne.

Põhimõtteliselt on ju suures plaanis kolm varianti: esiteks võtta käsikiri, proovida seda kirjutada paremaks ja minna kirjastaja juurde, teiseks pakkuda kohe kirjastajale ja mõelda, et lihtsalt konkreetne žürii ei tundnud head asja ära ning kolmas variant on loomulikult panna ta sahtli põhja ja sinna unustada. Ma arvan, et küllap kõiki on ajaloos erinevate autoritega ette tulnud ja võib-olla veel midagi, mille peale mina ei oska isegi tulla.

Aga ma küsiks algajana selles vallas sinult kui kogenud ja üksjagu palju kirjutanud ning avaldanud autorilt, et kuidas sa hindad Eesti kirjanduse olukorda? Ma lugesin just mõned kuud tagasi väga rõõmustavat uudist, et Eestis ilmub uut kirjandust peaaegu et rekordiliselt palju, kui me vaatame oma rahvaarvu, siis me oleme Euroopas täitsa esirinnas. Teisest küljest on turg väike ja eestikeelset lugejat on täpselt nii palju kui teda on. See tähendab kahte asja: tiraažid on võrdlemisi väikesed ja seejuures raamatud poes lugeja jaoks üsnagi kallid. Isegi absoluutnumbrites tihtipeale kallimad kui nad on saksa- või ingliskeelses maailmas. Samas väga vähesed autorid suudavad ennast kirjutamisega elatada.

Kui kitsas selles püramiidi tipus tegelikult on? Kas uusi tulijaid võetakse avasüli vastu või vaadatakse ka väikese kiivusega?

Vadi: Et kuidas ma sind vaatan? (naerdes)

Nagu sa ise ka ilmselt tunned, et sind on väga hästi vastu võetud ja sind loetakse. See võib-olla ongi hea näide, et uut autorit, uut teksti ja uut lähenemist on kindlasti vaja. Sinu puhul mängis kindlasti rolli see, et sa oled tuntud poliitik, aga kindlasti ei ole see ainus asi.

Seda ma tegelikult ei tea, mis see kirjanduse tipp on. Kui sa oled kirjanik, mida sa siis teed? Kui sa pole tipus, siis sa kirjutad raamatud ja kirjutad nii hästi, kui oskad. Seal ei ole tegelikult karjääri. Võib tuua võrdluse õpetajatega, sest räägitakse seda, et need õpetajad, kes teevad karjääri, nendest saavad direktorid. Aga tegelikult pole õpetajatel ega ka kirjanikel karjääri.

Mikser: Aga kui ma küsin siis nii, et “Kuu teine pool” on sinu viies romaan, oled kirjutanud ka üksjagu lavale, oled ka ise lavastanud ja ka sinu kirjutatud näidendeid on lavastatud. Sa oled viibinud eesti kirjanduse ruumis päris tükimat aega. Kas on tajutav mingi muutus? Kas kõigi muude ümbritsevate segajate ning tehisaru tärkamise tingimustes on aeg kirjutamiseks muutumas paremaks või kehvemaks? Teistpidi ka raamatute lugemiseks, sest hästi palju kurdetakse selle üle, et tänapäeval pole inimestel enam aega, tahtmist ega isegi oskust lugeda, aga samas tundub, et ikkagi loetakse ja oodatakse uut algupärast eesti kirjandust.

Vadi: Sa ise juba ütlesid sama, mida oleksin hakanud ütlema. Ju siis on ikkagi vaja ja ega kõik raamatud ei pea minema massidesse. Meil ilmub ju luulekogusid, mida antakse välja paarsada eksemplari, aga see ei tähenda, et nad oleksid vähem väärtuslikud, nad läheksid vähem korda või nende tähendusväli oleks kuidagi väiksem. Seda kindlasti mitte.

Nüüd ma küsin äkki jällegi sinu käest paar küsimust, kui sobib. Sinu raamatut võib pidada noorsooromaaniks, samas võib teda pidada ka selliseks romaaniks, mida võivad lugeda ka inimesed, kes on kunagi ise noored olnud. Aga kas mõte kirjutada geiromaan oli sul algusest peale juba olemas? Kas sul mingit hirmu sellega ei olnud, et kui tuleb välja, et kuulus poliitik Sven Mikser kirjutas geiromaani? Noh, sa oled sotsiaaldemokraat, seal on kõik okei, aga kui sa oleksid EKRE-s, siis nad viskaksid su kohe erakonnast välja selle pärast. Kas su kolleegid on lugenud seda?

Mikser: Kui ma ei eksi, siis minu eelkäija ehk eelmise romaanivõistluse võitja just äsja lahkus sellest erakonnast, küll mitte kirjanduslikel põhjusel, vaid mingitel muudel.

25 aastat poliitikas kasvatavad paksu naha peale ja selliseid hirme ei ole. Tänasel päeval on vist ainult krimikirjandus üsna puhta žanrimääratlusega, aga lõpuks võib seda raamatut nimetada igatmoodi, nii noorsooromaaniks kui ka geiromaaniks.

Kui me võtame “Anna Karenina” ja küsime, millest see raamat räägib, siis ilmselt armastus on üks esimesi teemasid, mis tuleb pähe, aga võrdlemisi vähesed inimesed ütleksid, et see on raamat heteroseksuaalsusest.

Võib-olla üks mõte seda raamatut kirjutades oli ka see, et armastus on armastus sõltumata selles, mis soost on objekt, keda armastatakse. Ega ka “Vareda” minategelane ei tee mingisugust poliitilist või ühiskondlikku statement’i sellega, millesse ta juhtub armuma. See ei tähenda, et autor ei võiks oma maailmavaatest lähtuvalt teha raamatuga mingit statement’i, need on asjad, mis on teineteisest mõnevõrra lahus.

Mõnes mõttes jällegi, et kui kirjutada rassiteemadel, siis see juba omaette tingib selle, et kogu raamatu tegelaskond ei saa 1930. aastate Eestis kuskil väikeses maakohas olla ühesuguse nahavärviga seltskond. Kui kirjutada sellest, et armastus on armastus, sõltumata, kelle vahel see tärkab, siis see tingib selle, et kõik ei ole päriselt harjumuspärane mainstream.

Aga mis puudutab määratlust noorsooromaanina, siis see on omaette huvitav küsimus ning umbes seda sama asja võib küsida ka sinu viimase romaani kohta. Selle tegelased on omas ajas noored inimesed ja see aeg jääb meie enda, meie vanuste ja meist pisut vanemate inimeste jaoks täiesti mäletatavasse minevikku, aga vahepeal on kasvanud peale mitu generatsiooni uusi noori.

Kes siis on see eagrupp, kes seda raamatut kõige paremini vastu võtab? Kas need inimesed, kes on täna sama vanad kui need, kes olid selle raamatu toimumise ajal need tegelased? Või on see hoopis see generatsioon, kes mäletab seda aega vahetult oma nooruspõlves? Ma ei ole sellele isegi arvukatel kohtumistel raamatukogudes vastust saanud, võib-olla muuhulgas ka põhjusel, et need, kes käivad raamatukogudes kohtumistel, ei ole valdavalt 16-17-aastased noored. Aga võib-olla aja jooksul oskan ma ka sellele küsimusele täpsemalt vastata.

Vadi: Mul tekkis ikka üks küsimus veel. Kui sa vastad, siis sa oled hästi kiire mõtlemisega ja head seosed tekivad, see sama vastus, et “Anna Karenina” puhul ei räägita, et see on heteroseksuaalne romaan. Aga sinu romaan “Vareda”, seal on peategelane ning kogu jutustamislaad väga hiiliv ja heas mõttes hillitsetud või kuidagi poeetiline, rahulik ning sinu kõnerütmi seal sees justkui ei ole. Kas see on sinu sisemine mina, mis räägib sinu teksti kaudu või sa meelega mõtlesid, et ma ei ole siin kuidagi irooniline või terav?

Mikser: Eks ma olen oma avalikes esinemistes saanud palju kriitikat, et ma räägin liiga kiiresti ja on raske jälgida. Mõistagi kirjutades on tempod natukene teistsugused kui suulises vormis oma mõtteid väljendades.

Aga loomulikult oli teatud mõttes selline kunstiline või stiililine taotlus, et oleks lugu, mis on ilus. Ma arvan, et armastuslugu peabki ilus olema või vähemalt võib olla ilus.

Tihtipeale see meie ajastu tempo ja tohutult fragmenteeritud infoväli, milles me kogu aeg viibime, ja see tähelepanuväli, mis on väga lühikeseks kulunud, nõuab, et tähelepanu võitmiseks tuleb olla väga flashy, mõnikord jõhker või peab üllatama räigusega. Ma tahtsin teadlikult minna sellele voolule vastu.

Need, kes on lugenud minu romaani, siis seal see põhitegevusliin, mis leiab aset loetud nädalate jooksul ja on väga selgesti dateeritav 1991. aasta suvele, siis selle taustal on mitu sügavamat ajalookihistust ja üks kandev nendest on puudutab kunstiajalugu, täpsemalt Itaalia kõrgrenessanssi ja barokki. Mul oli teatud mõttes soov saavutada sõnaliste vahenditega, sest kujutavas kunstis ei ole mul kunagi täheldatud mingisugust käelist annet, aga saavutada teatud mõttes pildilikkust või maalilikkust. Eks see on muidugi lugeja otsustada, kui hästi see taotlus on õnnestunud.

Aga ma siis põrgataks selle palli tagasi. Lugedes lisaks sinu raamatule ka seda kriitikat, mis on olnud tegelikult ääretult positiivne, siis ma sattusin erinevate kriitikute puhul sellise fraasini nagu “suur Eesti romaan”, et me otsime suurt Eesti romaani. Eeskujud on kindlasti väga suurte kingadega siin, ma ei ütle, et see on ülistamine, aga see on igatahes lati asetamine väga-väga kõrgele. Kas seda käsikirja kirjutades oli sul ambitsioon teha midagi sedavõrd mastaapset või üllatas selline nii-öelda kriitika sind ennast ka?

Vadi: Ei, mul ei olnud sellist ambitsiooni. See kriitika üllatas mind, see on väga positiivne ja olen sellest väga liigutatud. Ka mu tuttavad ja sõbrad kirjutavad Facebooki väga toredaid kirju ja mul on tõeliselt hea meel selle üle, aga kui ma seda raamatut hakkasin kirjutama, siis peamine päästik oli minu enda ema surm ning see, mis enne seda temaga toimuma hakkas. Nendele inimestele, kes seda raamatut veel lugenud ei ole, ma ei paljastaks, mis see sündmus oli.

See oli mingisugune tunne, et ahhaa, olen elanud terve elu, ilma, et ma oleksin mõelnud, et ma kirjutaksin enda elust raamatu. Muidugi see ei ole sada protsenti autobiograafia, see on ikkagi fiktsioon, mingid asjad on võimendatud, sest õhtu lõpuks on minu jaoks tähtis see, et kokku jookseks hea lugu, mitte et miski oleks kirjas nii, nagu see täpselt toimus.

Kui ma seda kirjutasin, siis mul oli see soov, et ma pean selle tunde, selle känkra niimoodi ära kirjutama, et ma oleksin ise rahul. Ma ikka alati ütlen, kui on see teema, et ma hakkan mõtlema, mis keegi võiks mõelda sellest raamatust ja äkki kellelegi meeldib või ei meeldi see tekst, siis ma proovin need mõtted endast kirjutamise ajal kiiresti eemale ajada, sest Vaino Vahingul on väga hea lause, mida mina ka järgin, et sootsium tuleb kirjutamise ajal ära unustada.

Ma olen sellega täiesti nõus. Ma ei usu, et ükski hea tekst oleks kirjutatud niimoodi, et ma nüüd mõtlen, et kirjutan ühe väga hea raamatu. Pigem ikkagi see headus tekib sellest, et sa oled mingisuguse soone sees ja sa tunned, et ma ei saa ilma enam elada, kui ma seda raamatut ei kirjuta, mis iganes teised ka arvavad.

Mikser: Ma küsiksingi selle surma-teema kohta. Ühest küljest on tegemist hästi delikaatse teemaga, teisest küljest on ta võrdlemisi sage kaasaegses eesti kirjanduses, väga erinevate nurkade alt ja väga erinevas võtmes lahendatud. Enamasti on iga lugu tegelikult lugu elust. Seda sinu romaani lugedes ma leidsin, et tegelikult annab see surmaootuse päris alguses ära, on mõnes mõttes isegi antiikmütoloogiline ettekuulutus, tundub nii paratamatu, müüt on väga võimas asi ja võimatu on pääseda selle ettekuulutuse käest. Mõnes mõttes see pidev surma ootus varjutab või markeerib kogu seda lugu ja ta jõuabki paratamatult kätte, nagu ta jõuab meile kõigile ilmselt. Meie, kes me elame, ei saa seda päris kindlalt väita.

Kui läbiv ja kandev sinu jaoks see surma-teema seda lugu kirjutades on, sest tegemist on väga muheda ja mitte raske ega läbivalt sünge raamatuga?

Vadi: Aitäh sulle selle eest. Minu üks eesmärk oli tõesti see, et mingid sündmused või teemad, seesama surmateema või hirm ema surma ees, mis on lapse jaoks üks kõige jõhkramaid asju üldse, ja neid teemasid, mis pole tegelikult väga toredad, on seal veel, et need teemad ei jääks raskeks. Et lugeja ei tunneks, et ma nüüd võtan neilt kõik seest välja, südame, kopsu ja maksa ning siis te nutate. Ma ei tahtnud neid teemasid teisalt muuta ka kerglaseks või kergeks, vaid lihtsalt nii, et lugeda oleks väga hea.

Ma ise kirjutades ei mõelnud, et see surma-teema on niivõrd kohal. Aga tõepoolest, seda on palju. Nagu ma enne ka ütlesin, et see oli ka üks põhjus, miks ma hakkasin kirjutama.

Ma räägin ära, mis seal ikka. See on üks nali tegelikult lõpuks. Kui ema tegelaskuju räägib, et ta sureb ära, tal on süda haige ja ta sureb südamega ära, siis nali on lõpus selles, et ta on saanud ajuinfarkti, ta on hooldushaiglas kuus kuud, kõik tema organid hakkavad üles ütlema, aga ainus, mis lööb edasi võimsalt, on süda, ja see ei lase tal surra. See on niivõrd õudne ja niivõrd naljakas.

Mikser: Nii surma-teema kui ka seksuaalse identiteedi otsimine teema on teatud mõttes moeteemad. Aga üks läbiv teema on vaimse tervise probleemide küsimus, mis ei külasta sinu teoses mitte ainult ühte tegelast, vaid vaimse tervisega on seal hädas suur osa tegelastest. Kas see on miski, milleni sa kirjutades jõudsid? Oli see taotlus? Hullusest on alates Shakespeare’ist kirjutatud.

Vadi: See on hea, et sa seda küsid. Tegevus toimub kuskil 1980. aastate algusest kuni nullindateni välja, aga ma kirjutasin seda raamatu koroona-ajal, ma saan aru, et ka sina kirjutasid enda raamatut koroona-ajal. Mida ma enda ümber märkasin, oli see, et inimestel tekkisid vaimsed probleemid ja mitte see, et ühel või kahel, vaid väga mitmetel lähedastel või headel tuttavatel. Kuna see on justkui ajalooromaan, siis see sama hulluseteema tuli sellest ajast, mil ma ise raamatut kirjutasin.

Sinu raamatu peategelase puhul on üks huvitav asi see, et ta kuulab raadiost uudiseid ja on kuidagi teadlik sellest, mis maailmas toimub. Seal on just see 1990. aastate algus, täpsemalt 1991. aasta, mis on Eesti ajaloos väga murranguline aeg, siin toimus nii palju, aga sa ei mainigi Eestit. Me saame teada, et Nelson Mandela tegutseb ja Poola teletorn kukub ümber, aga Eesti sündmustest me absoluutselt ei kuule, kuigi justkui tundub, et see on just see aeg, kus võiks kõike välja tõmmata.

Mikser: Tegin teadlikult selle valiku, et aeg on ühest küljest selles raamatus hästi täpselt dateeritav, väga lühike ajavahemik, kõik on reaalselt aset leidnud sündmused, mis on kuupäevalise täpsusega taastatavad. Samal ajal ma olen teadlikult proovinud jätta ruumi üsnagi abstraktseks, ma usun, et see on äratuntavalt Eesti, aga pigem olen ma seda toonast Eesti olustikku markeerinud muudel viisidel, näiteks hinnatõusuga või sellega, et poes ei ole midagi saada. Nii, nagu me teatud tasandil seda aega mäletame, kuigi ma ei proovinud kirjutada seda aega kuidagi eriti keeruliseks või kehvaks, pigemini peaks ta mõjuma sumeda ja ilusana.

Kõige lähemale tulen ma Eestile nende maailmasündmustega Medininkai veresaunaga. See on mõnes mõttes teadlik valik, et säilitada mõningast sordiinialust sumbust selles õhustikus. Kindlasti oleks võinud läheneda teistmoodi ja mul tegelikult algne idee oligi see, et panna see suhte- ja armastuslugu kontrastsemalt paralleelselt ajaloosündmustega jooksma, aga neid ajaloosündmusi üle käies, kirjutades, kirjutades ümber ja kirjutades läbi muutus see vähemtähtsaks ja seetõttu ma tõmbasin seda ka päris palju koomale võrreldes sellega, mis ma esialgu oma mõttes nägin.

Vadi: Raamatu edenedes on päris huvitav vaadata, et need välismaailma uudised tõmbuvad ka koomale. See on mingis mõttes arusaadav, sest ühelt poolt see lugu läheb ise rohkem käima, see, mis toimub tegelaste enda sees ja nende kõrvaltegelastega, see muutub järjest olulisemaks ja justkui ei ole enam aega ega ruumi kõrvalise välise ruumi jaoks. Teisest küljest ka see, et kui sa oled 16-aastane, siis sind huvitab, mis toimub sinuga ja sinu ümber mingis väikese ruumis, mitte tingimata see, mis toimub kõrval. Kuigi noh, eks me mõlemad sinuga oleme ikkagi mõjutatud Balti ketist, teletornist ja kõikidest nendest asjadest liigutatud olnud ja need on korda läinud, aga ma saan sellest põhimõttest, miks sa selle valiku tegid, aru.

Mikser: Mulle tundub ka, et tihtipeale kirjutades nendest mäletatavatest lähiajaloo sündmustest, isegi siis, kui nad on kõrvalliin või tagaplaan inimsuhetele, siis nad kipuvad üsna jõhkralt sõitma inimsuhetest üle ja hakkavad domineerima. Mida aeg edasi, seda karikatuursemad ja ebaustavamad nad on. See on võib-olla üks põhjus, miks ma ei tahtnud neid üle rõhutada.

Teine asi on see, et selleks sideaineks, mis mõnes mõttes seob seda minevikku ja olevikku, on see, et ma olen selle raamatu kirjutanud olevikus, mis peaks andma teatud filmilikkust, sest olevikus narratiivi kirjutamine ei ole klassikaline storytelling. Tavaliselt, kui me räägime lugu, siis me vaatame loole tagasi kaugest ajaperspektiivist ja lugu jutustama asudes me reeglina teame, kuidas lugu lõpeb. Mulle tundub, et rääkides lugu olevikust paned sa ka lugeja vastuvõtjana reaalaega, ta liigub koos nende sündmustega.

Vadi: Sa tahtsidki, et see teos algab täpselt siit ja lõpeb täpselt siin?

Mikser: Ta ju tegelikult ei ole selles mõttes otseselt lõpetatud, seal ei ole kulminatsiooni, mis tõmbaks kõik otsad kokku. Väga paljud kreedod püüan ma anda läbi elutarkuste või mõtteterade, mis minategelase surnud õpetaja või mentor on talle kaasa andnud ja mis tema maailmapilti väga mõjutavad.

Igal kunstiteosel, kirjandusteosel ja maalil on ju tegelikult laiem kontekst, isegi kubistid ei suutnud kogu reaalsust iga külje pealt korraga paberile panna, väga palju jääb raamidest välja, alati on midagi, mis eelneb, alati on midagi, mis järgneb. Seetõttu ei tahtnud ma ka otsi päriselt kokku tõmmata.

Ma arvan, et alati ongi alternatiivid, et kas valida see perspektiiv, kust vaatad loole tagasi, teadmisega sellest, mis tuleb hiljem, või siis proovida olla sündmustega keskel ja reaalselt viibida ajas, kus kõiki neid moodsaid vidinaid ja sotsiaalmeediat ei ole veel leiutatud. See on mingisuguse ortodoksi või mingisuguste parimate nõuannete vastu minek.

Aga kui ma tohin kohe siit tagasi peegeldada umbes sama küsimusega, minnes teise aspekti juurde, siis mis mind natukene üllatas ja mõjus mu jaoks tavatuna, oli sinu romaani vaatepunkt. Nii-öelda kõiketeadev jutustaja, kes suudab vaadata mitme oma tegelase pähe korraga või järgemööda. See ei ole iseäranis tavatu, aga tavaliselt on see nii-öelda kolmandas isikus räägitud loo puhul, aga sinul on lugu, mida jutustatakse läbi minategelase, ent üsna tihti põigatakse nii-öelda kõrvaltegelaste sisemaailma. See ei ole kõige kõige tavalisem lahendus. Miks selline selline valik?

Vadi: Mulle tundub, et see on selline tore asi, mis tekitab sümfoonilist häälte paljusust. See on minu kirg ja võib-olla ma mõnikord lähen sellega ka liiale, aga siis minu head toimetajad Kajar Pruul ja ja Triinu Tamm aitavad mind jälle ree peale. Mulle tõesti meeldib see, et enda lause läheb ühel hetkel otseseks kõneks ilma mingisuguste kirjavahemärkideta ja siis vahepeal ei saagi aru, kes räägib ja siis me jõuame mingisuguse kirjeldusse. See tekst ise elab vahepeal nagu mingisugune risoom, see on mulle hästi-hästi sümpaatne.

Ma olen ka seal teoses minajutustaja, aga vastupidiselt sulle olen see mina praegu, kes ma kirjutan seda. See andis mulle rohkem liikumisvabadust, seda sama, et ma liigungi siia sinna. Ma tean, mis on eelnevalt olnud ja mis pärast sai, aga ma jutustan seda jätku kaupa, mingit doosi andes. Raamatutegelased on kõik narkomaanid ka, nad ei ole muidugi sellised narkomaanid, kes midagi sisse süstivad või joovad, vaid suhtesõltuvus on üks suur teema, mis mind selle raamatu puhul huvitav.

Mikser: Sinu tegelased on väga suurel määral on introverdid ja jõuavad kogu aeg tagasi sinna punkti, kus nad püüavad kuidagi nagu välja pääseda. Ei ole ülearu dünaamilised karakterid, välja arvatud õde Kerli, kes tõepoolest võitleb ja ka kuhugi jõuab. On ta selles loos kõrvaltegelane või peategelane, kuidas sa teda näed?

Vadi: Selles raamatus ongi see küsimus mu enda jaoks ka, et kes siis see peategelane on. Ta võib olla see ema, mina kui jutustaja, võib olla ka see Kerli, kes tundub, et on kõige aktiivsem. Aga ma arvan, et selle emakuju vastu ta ikkagi ei saa. Mulle tundubki, et minu nagu fookus oligi see, et see on justkui minu kõnelused või selle jutustaja kõnelus enda emaga. Raamat algab emaga ja see lõpeb ära ema matustega, siis ongi see lugu nii-öelda läbi, sest ema rohkem ei ole.

Ma küsiks lõpetuseks sellise küsimuse, et mis eristab poliitikut ja kirjanikku?

Mikser: Ma arvan, et need on Eestis tihtipeale ühte inimesse kokku sattunud. Tavaliselt muidugi inimesed, kes on kirjanduses endale nime teinud või vähemalt mõned inimesed nendest, kes on endale kirjanduses nime teinud, selle nime ja näo tuntuse kapitaliseerivad kandideerides kuhugi ja muutudes poliitikuteks.

Vadi: Aga sisuliselt?

Mikser: Sa oled see, mida sa teed. See, kes teeb süüa, on defintsiooni järgi kokk ja see, kes kirjutab, ongi kirjanik. Kui inimene hakkab kirjutama, siis ta on kirjanik, kui ta jätab kirjutamise järgi ja hakkab tegelema poliitikaga, siis ta enam ei ole. Seal ei ole põhimõtteliselt vahet, muidugi iga valdkond omab teatud spetsiifikat. Tihtipeale me peame lihtsamaks neid valdkondi, millega me ise ei tegele ja keerulisemaks neid, millega me tegeleme. Samamoodi me peame eestlastena arvama, et meie ajalugu on väga keeruline ja selleks, et meist aru saada, peab mõistma väga peenes nüansis meie ajalugu, aga teiste ajalugu on võõbatud väga laia pintsliga. Päriselt see ju nii ei ole.

Vadi: Ma mõtlesin täna siia tulles, et poliitikute puhul räägitakse, kuidas poliitika on kompromisside kunst. Aga võib-olla kirjandus on siis just kompromissituse kunst. Nagu Vaino Vahing ütles, sa peadki seda oma sügavat vagu ajama ja mitte kellegi teisega midagi arvestama ega läbi rääkida. See on ainult sinu ja teksti omavaheline asi.

Sven Mikser’i väitega, et “Anna Karenina” on heteroromaan, on aluseks kompleksne ja sügav teema. Kuigi teose keskel on selgelt defineeritud heteroseksuaalne suhe, ei ole see ainuke armastussuhe, mis looma kujundab. Mikserile vastuseks tuleb tunnistada, et autentne armastus ja identiteet ei piirdu ühe sooga. “Anna Karenina” on universalne teos, mis käsitleb inimlikke tundmusi ja kompleksseid suhteid, mis ületavad sooli.