Tere tulemast Eestisse! “Spordis ainult tüdrukud” on meie viimane ajakiri, mis võtab vaatluse alla elu tippsportlase kaaslasena. Kas oled kunagi mõelnud, mida tähendab olla elukaaslasena kellelegi, kes elab tippsportlase elu? Ajakiri uurib selle teema erinevaid tahke, avades uksi spordi maailma kõige privaatsematesse nurkadesse. Kui soovid teada saada rohkem selle põneva teema kohta, siis ära jäta seda ajakirja lugemata!
Saates vastasid Klavan ja Puusalu muuhulgas küsimustele, kui palju sport neile endale korda läheb ja kui kursis on nad enda mehe alaga; kui palju ja mida on nad pidanud ohverdama; kuidas kohaneda kolimistega; kas tippsportlase kaasa elu on üksildane; kuidas tähelepanuga toime tulla; kui palju nad kaaslase ebaõnnestumisi üle on elanud; kas tippsportlase elukaaslane peab olema ka psühholoogi rollis. Lisaks on saate lõpus naistele üllatus nende meestelt!
“Elu enne Ragnarit oli nagu dinosauruste ajal, see oli juba nii ammu,” naeris Lili Klavan. “Kuna ma olin nii noor, siis elu oli mul ülikool, töö ja sõbrad. Kui ma Ragnariga tutvusin, ma just lõpetasin ülikooli. Nii et enne seda ma tegelikult olingi õpilane.”
“Mul ei ole nii kaua aega tagasi, ainul viis aastat,” meenutas Puusalu muheledes, milline oli tema elu enne Ilvesega tutvumist. “Mul olid ka lihtsalt sõbrad ja võib-olla trenni tegin isegi natuke vähem kui praegu. Koolis käisin ka ja see oligi tavaline elu.”
Klavanid tutvusid, kui Ragnar tegi juba rahvusvahelist karjääri ja mängis Hollandis. “Ragnar oli siis 19 ja mina – ma ei taha seda üldse kõva häälega öelda – olin 20 või 21. Ragnar oli just suvepuhkuseks Eestisse tulnud ja siis me sõprade kaudu saime kokku. Ja nii ta läks,” rääkis Lili Klavan.
Puusalu ja Ilves tutvusid ühel suveüritusel, kui Puusalu oli 20 ja Ilves 22. “Aga siis läks umbes pool aastat mööda, kui ma läksin Otepää MK-d vaatama. Ma isegi ei teadnud, mis see kahevõistlus on, ma lihtsalt läksin kohale. See on nüüd natuke pikem lugu, aga Kristjanil läks hüpe nässu ja nad sõitsid juba mäelt tagasi, aga ma vist jäin natuke hiljaks ja ma veel kõndisin mäe poole. Ta oli olnud hästi pahas tujus. Ja siis ta sõitis minust mööda ja ta lehvitas ülirõõmsalt ja need, kes tal seal autos olid, küsisid, mis nüüd juhtus, sa olid nii kurb ja pettunud ja nüüd sa oled hullult õnnelik. Ta on pärast rääkinud mulle sellest. Ja siis ta juba kutsus mind deidile.”
Ja kohe esimesel kohtingul avaldas Ilves, et liitub Norra koondisega. “Mõtlesin, mida ma siis siin üldse teen praegu,” tunnistas Puusalu. “Sa ütled ju mulle, et sa lähed ära, miks sa mind üldse kutsusid siia? Aga tegelikult tema eesmärk oli lihtsalt oma rõõmu jagada minuga. Väga keegi ei teadnud ka sellest, et ta läheb ja ta tahtis lihtsalt seda minuga jagada. Ja mina mõtlesin hoopis teistmoodi, et tema tahab minust hoopis lahti saada ja see jääb meie viimaseks deidiks üldse.”
Klavan pidi üsna kiiresti otsustama, et kolib mehe juurde Hollandisse. “Ju siis oli see sümpaatia ikkagi juba nii suur selle lühikese aja jooksul. Ja ma sain ise ka aru, et ega seal muud võimalust edasi suhelda ei ole. Ragnar ütles mulle üsna konkreetselt kohe ära, et tema ei hakka mingit kaugsuhet isegi plaanima. Pani mulle lennupiletid, ütles, et tuled kohe järele ja nii oligi,” naeris Klavan. “Mul ei olnud otseselt ka midagi tol hetkel ju kaotada, sest tegelikkuses olin ma just ülikooli ära lõpetanud, ei jäänud kripeldama midagi. Oleks ma siis tõesti tema pärast jätnud kooli pooleli või oleks mul juba sellel hetkel mingi ülihea karjäär olnud, et ma oleks pidanud kahtlema, aga mul ei olnud ju mitte midagi veel. Okei, ma olin oma peas väga suuri plaane teinud. Aga mõtlesin, et vahet ei ole, ma olen nii noor, küll ma nagu jõuan. Siis mõtlesingi, et ega otseselt ju kaotada ka midagi ei ole.”
“Ema oli natuke aega šokis, aga kui ta lõpuks Ragnariga kohtus, siis ta rahunes ka maha. Sest ma läksin ju Hollandisse niimoodi, et minu vanemad ei olnud veel Ragnarit näinud,” muigas Klavan. “Ehk siis ma läksin täiesti tundmatu meesterahvaga ja kolisin lihtsalt Hollandisse.”
Puusalu sõnul käis temal Norra eluga kohanemine pigem kiiresti. “Mulle meeldib Norras olla ja alati, kui ma sinna lähen, siis on niisugune nagu rahu hinges, seal on kuidagi mõnus olla,” selgitas ta. “Nagu kodune, aga samas mitte ka. Selline väga ilus loodus ja kõik.”
Klavanitel on kolimisi ja seetõttu ka kohanemisi olnud rohkem. “No Ragnari kolimised on ju kerged olnud. Ragnar tuleb koju, ütleb, et ta läheb homme Saksamaale, võtab oma asjad ja lendab minema. Ja siis mina vaatan, kuidas ma siis seal edasi teen neid asju,” kirjeldas Klavan naerdes. “Tegelikult ega see kohanemine ei ole üldse raske olnud. Ma olen ise ka hästi selline seltsiv ja energiline inimene, mulle tegelikult on see kõik äge tundunud. Asja raskeks on teinud raskeks see, et on lapsed. Sest mingil hetkel hakkas see, et uus kool, uus keel, uued õpetajad, uued sõbrad. Kõik oli uus! Uus kodu, kõik asjad. See hakkas viimastel aastatel natukene… kui neid juba kolm ka on, palju sa siis kolid?”
“Eriti kui viimastel aastatel hakkavad sportlaste lepingud olema järjest lühemad, üheaastased lepingud ja mis me siis igal aastal hakkame kolima selle kola, auto ja lastega või? See ongi raske,” jätkas ta. “Alati kui me Eestis käisime, siis minu poistel oli siin nii palju sõpru, mu õel ja sõbrannadel on kõigil poisid. Ja no vanaemad-vanaisad. Nad ikkagi mingi hetk hakkasid väga palju rääkima sellest, küsima kogu aeg, millal me lõpuks Eestisse kolime. Lennujaamas nad ei tahtnud tagasi minna. Nutsid siin lennujaamas, et ärme lähme sinna Itaaliasse, me ei taha sinna minna. Siis ma ikka ütlesin, et natukene, elame veel, varsti tuleme tagasi.”
“Vahel oligi, et vaatasin neid oma lapsi lennujaamas nutmas, siis mõtlesin korra, et aga äkki ma ikkagi jään nendega Eestisse. Siis hakkasin jälle mõtlema, kuidas see Ragnar seal siis üksi on ja lapsi ei näe? Ja siis näe ju lapsed isa. Ja siis tekkis selline pundar peas,” lisas Klavan. “Aga siis me leppisime kokku ja et me ikkagi üritame. See oligi vist Itaalia viimasel aastal, kus lapsed hästi intensiivselt küsisid Eesti kohta. Leppisime kokku, et ootame ilusti selle aasta ära ja siis vaatame.”
Lõpptulemus oli see, et pere koliski Eestisse. “Ragnar sai ise ka aru, et ilmselgelt, kui ta oleks saanud uue lepingu, oleks tulnud suure tõenäosusega aastaks, mitte kauemaks. Ja ta ise sai ka aru, et me ei hakka oma lastel jälle aastaks ajaks vahetama kooli, võib-olla keelt, kõike,” selgitas Klavan. “See oleks olnud laste suhtes hästi-hästi raske ja keeruline. Ja siis me leppisime alguses kokku, et mina tulen kindlasti lastega Eestisse. Aga ju ta siis tahtis ka meiega tulla.”
Nii Klavan kui Puusalu ütlesid, et on püüdnud enda kaaslast võimalikult palju võistlustel kohapeal toetada. “Enne lapsi käisin igal mängul, isegi võõrsil. Sõitsin igale poole autoga, kuhu vähegi sai,” rääkis Klavan. “Pärast läks keerulisemaks, aga kodumängudel ikka. Eks see ikka on oluline. Ikka on hea tunne, kui pere vaatab.”
“Kristjan on mitmeid kordi öelnud, et see on nii eriline, kui pere on ikkagi kohal. Ma käin talve jooksul kaks-kolm korda,” rääkis Puusalu. “See oleks mu unistus, et ma saaks kogu aeg seal kaasas olla, sest mulle tõesti väga-väga meeldib see, mulle meeldib talv, mulle meeldib lumi. Ma olen mõelnud sellele, et ma tahaks kogu aeg temaga kaasas käia, sest iga kord, kui ta ära läheb, sa pead uuesti jälle harjuma kuidagi oma toimetustega. Ja kui ta tuleb, siis jälle harjud kuidagi uuesti sellega, kuidas see elutempo nüüd on koos temaga. See on vastik.”
“Seda üksindustunnet on päris palju. Eriti ma mäletan Saksamaal, kus nädalavahetused olid nende jaoks hästi perekesksed. Ragnarit ei olnud siis ükski nädalavahetus. Seal on suured rohelised pargid, laste mänguväljakud, kohvikud… ja iga kord, kui ma oma lastega seal ringi jalutasin, siis ma nägin, kuidas kõik olid peredega, sugulastega – õed-vennad, vanavanemad, tädipojad, täditütred. Ja mina käisin aastast aastasse kogu aeg üksi oma lastega. Siis oli küll vahel selline, et issand jumal, saaks ka kunagi oma pere täiskoosseisus siia parki tuua,” naeris Klavan.
“Ja üritustel käimine on see, et küsitakse kogu aeg: Kristjanit ei tulnudki? Siis vastan, et jaa, ta on ära, ta on ära. See on põhiline. Kuna me näeme teda juba, kas sa oledki äkki üksik?” lisas Puusalu omalt poolt naerdes.
“Jaa, just, seda ka!” nõustus Klavan. “Üritustel kogu aeg igal pool, kus sa käid, olid üksi. Pidin ka mingi hetk juba tõestama hakkama, et ausõna, mul on mees, ma ausõna olen abielus, teda lihtsalt ei ole kunagi.”
Kui palju nad ise kaaslase ebaõnnestumisi läbi elavad ja kuidas nende emotsioonidega toime tulevad? “Ma tean, et tal on raskem. Nii et ma ei hakka ütlema, et mul nii raske. Ma tean alati, et ta annab endast sada protsenti nagu,” mõtiskles Puusalu. “Ma küsisin ka kunagi ta psühholoogilt, kuidas ma lohutan, kuidas ma sellises olukorras hakkama saan. Ta ütles, et ei tohi tema mure väiksemaks teha, öelda, et ei ole hullu, läheb paremini. Sest see on tema praegu kõige suurem pettumus, tema on selle sees. Ma kuulan ta alati ära lihtsalt. Ja ma tean, et ta võtab kokku ennast ja läheb paremini.”
“Mina ütleks ka, et alati, kui on mingisugused valusad kaotused olnud ja kui ma näen, et isegi need suured täiskasvanud mehed nutavad seal platsil – endal on niikuinii pisarad voolavad –, siis ma mõtlen küll alati, et issand, kui mina juba nutan, kujuta ette, kui valus neil võib olla. Sest on erinevaid kaotusi, on niisugune, mis oli korra valus, aga läheb üle. Aga on selliseid kaotusi, nagu see Meistrite liiga finaal, mis on tõesti valusad, nad on nii valusad! Ja siis ma vaatan sinna platsile, mõtlen, kurat, ma ei kujuta ette ennast seal, ma ei tea, ma ei saakski sealt tulema enam, jääkski sinna nutma. See on hästi valus.”
“Meie seal nutsime naistega bussis ära lennujaama sõites. See hetk, kui me Liverpoolis uuesti kohtusime, siis olid juba mõlemad kuidagi võib-olla oma suuremad emotsioonid juba üle elanud, siis oli veidi kergem,” meenutas Klavan 2018. aasta Meistrite liiga finaali, kus Liverpool jäi 1:3 alla Madridi Realile. “Aga Ragnar on üldse sellist tüüpi inimene, et kui tal on mingi väga kehv mäng või kaotus olnud, ta tuleb koju ja ma juba näen kohe ära: nii, see on see hetk, kus ma ei tohi üldse praegu midagi öelda. Lasen tal natukene olla, natuke seedida. Ja siis ma seal toimetan omaette, vahel küsin, kas sa soovid veini või midagi?” kirjeldas Klavan. “Ja siis ma ootan vaikselt, kui ta hakkab minuga ise suhtlema, siis ma saan aru, et okei, see on see hetk, kus me nüüd võime natukene vaikselt arutada, mis juhtus. Ta vajab alguses oma aega, mis on ka hea, mis tähendab seda, et me ei lähe üksteise vastu kuidagi teravaks emotsiooni ajal.”
Nii Klavan kui Puusalu ütlesid, et on ise rasketel hetkedel toetunud küll perele ja sõbrannadele, aga samas mõistavad kõige paremini need, kes on ise sarnases olukorras olnud. “Kes ei ole elanud seda elu, ta ei saa ka aru sellest. Osad minu sõbrannad ütlevad, et nii tore, saad reisida. Aga tegelikult on raske ka, kui sa oled üksi siin või te tahate kuskile minna või on mingid tähtpäevad ja sa pead olema üksi,” selgitas Puusalu. “Mul on jaanuaris sünnipäev ja ma tean, et teda ei ole iial siis kodus. Ma olen iga sünnipäev üksinda. Sellised asjad tegelikult on kurvad. Ma arvan, et paljud ei saa nendest aru, kes ei ole elanud tippsportlasega.”
“Ma ütleks sama, et ega kui sa ei ole ise selles olukorras olnud… ega ise ma ju ka aru ei saaks, keegi tuleks mulle kurtma sellist asja, ma vaataks ka, et kuule, mis siin nüüd siis nii hull olla saab,” nõustus Klavan naerdes. “Ega ei saagi aru ja see ongi loomulik. Ja ma olengi võib-olla teadlikult oma sõbrannade ees… üks sõbranna võib-olla on rohkem mu seda hala kuulnud, aga teiste ees ma teadsin, et mul ei ole isegi mõtet midagi öelda. Mis ma ikka ütlen, kõik vaatavad niisuguse näoga, et mis sa vingud, ei ole midagi hullu.”
Klavani ja Puusalu sõnul on neile mõlemale öeldud, et nad ise valisid selle elu. “Selles suhtes oli muidugi natuke lihtsam teiste naistega nendel teemadel rääkida,” ütles Klavan.
Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt või uuest Eesti Raadio äpist!
* * *
“Spordis ainult tüdrukud” on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv.
Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].
Kokkuvõtteks võib öelda, et tippsportlase kaaslasena elamine on keeruline, kuid samas ka väga rahuldustpakkuv. See nõuab palju pühendumist, kannatlikkust ja toetust. Artiklis mainitud aspektid, nagu pidev reisimine, meedia tähelepanu ja sponsorluslepped, mõjutavad oluliselt kaaslaste elu. Samas on võimalus osaleda suurtes spordiüritustel ja kohtuda huvitavate inimestega. Oluline on leida tasakaal spordi ja isikliku elu vahel ning toetada üksteist igal võimalikul moel. Osutades vajalikku tuge ja mõistmist, saavad tippsportlase kaaslased olla oluliseks osaks spordimaailmas.
Võib-olla tunnete huvi:
Kõigi riigiteenistujate 35-päevast puhkust seadusesse siiski ei kirjutata | Eesti
Selgus Prantsusmaa jalgpallikoondis koduseks olümpiaks | Jalgpall
Djokovic tagas Wimbledonis koha poolfinaalis | Tennis
Võrklaev soovitas Rail Balticu ettevõtte viia börsile | Majandus
Vene parlament kinnitas maksutõusud | Välismaa
Briti ja Prantsuse valimissüsteemid moonutavad tulemusi stabiilsuse nimel | Ühiskond
EM-i blogi | Kellest saab teine finalist? | Jalgpalli EM
Rein Sikk: igaüks, kes Venemaale läheb, maksku Eestile kümme eurot | Arvamus