“Spordipühapäev” rääkis Eesti alaliitudega lahti sportlaslepingu mõiste | Varia

Tere tulemast Spordipühapäevale! Täna räägime Eesti alaliitudega lahti sportlaslepingu mõiste ning selle olulisuse Eesti spordimaastikul. Sport on oluline osa meie ühiskonnast ning sportlaslepingud mängivad olulist rolli nii sportlaste kui ka alaliitude jaoks. Meie külalised tutvustavad erinevaid aspekte sportlaslepingutest ning nende mõjust Eesti spordimaastikul. Ootame teid kõiki põnevale ja harivale diskussioonile, et mõista paremini, kuidas sportlaslepingud mõjutavad meie armastatud spordi arengut ning tulevikku.

Johanna Talihärm ja Eesti laskesuusatamiseföderatsioon ei jõudnud pikalt kokkuleppele sportlaslepingut puudutavates küsimustes, aga aasta alguses saabus Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse EADSE abil läbimurre ja praeguseks on leping edukalt sõlmitud.

Kõik algas suvel, mil alaliit sportlasega lepingu lõpetas. Hiljem ei soovinud Talihärm lepingut uuesti allkirjastada, sest tundis, et lepingutingimused jätavad tema alaliiduga võrreldes ebasoodsasse positsiooni.

“Spordipühapäev” uuris selle juhtumi valguses erinevatelt spordialaliitudelt, millal ja milliseid lepinguid sportlastega üldse sõlmitakse. Ja mida nende lepingutega reguleeritakse.

Eesti Tennise Liit: lepingute roll on tähtis

Eesti Tennise Liidu peasekretär Allar Hint rääkis Vikerraadiole, et alaliit sõlmib sportlastega lepinguid iga-aastaselt. “Ühest küljest sportlane teab, kus ja mis on tema õigused ja võimalused ja ka kohustused. Teistpidi, ka alaliit soovib oma sportlasi toetada, soovib ka neilt võib-olla midagi vastu saada,” ütles ta.

Ta ütles, et lepingud katavad esmalt võistkonnavõistlusi ja mängijate kohustusi neil osaleda, kui alaliit seda soovib. “Teine pool on tennise promo ja pildis hoidmine ka muudel viisidel, kasvõi osalemine Eesti meistrivõistlustel ja üritused, mis on selle raames,” lisas Hint.

Aga kõige tähtsam on see, et alaliidu ja sportlase vaheline suhtlus oleks sõbralik. “Ma arvan, et aastate jooksul juhtub erinevaid asju, mida lepingusse pole kirja pandud. Need on kindlasti lihtsamini lahendatavad, kui sportlase ja alaliidu vahel on usalduslikud suhted. Tunnetatakse, millal on ühelt või teiselt poolt abi vaja. Enamik asju üritatakse lepingusse kirja panna, kuid kindlasti on seal ühte, teist või kolmandat, kus on vaja aidata ka lepingus väljaspool,” ütles Tennise Liidu peasekretär.

Üldiselt sõlmitakse leping töötasu maksmiseks

Eesti kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe ütles aga Vikerraadiole, et sportlastega sõlmitakse lepingud ainult selleks, et Eesti Olümpiakomitee (EOK) toetused nendeni jõuaksid.

Ka vehklemisliidu peasekretär Aivar Paalberg ütles, et lepinguid tehakse vaid toetuste nimel. Kõik muud alaliidu ja sportlase vahelise suhtluse aspektid pannakse paika alaliidu reeglite ja tavalise suhtlusega.

“Lepingud on need, mis puudutavad töötasu. Meie seisukoht on pigem see, et alaliit teeb reegleid, kuidas saadakse koondisesse, kuidas kvalifitseeruda koondisesse. See on oluline, pigem on koondise moodustamiseks sportlik printsiip,” sõnas Paalberg.

“Aeg-ajalt tulevad sellised eriolukorrad, kus tundub, et võib-olla oleks vaja lepinguid. Kuid see on administratiivselt suhteliselt keeruline, /…/ suure tõenäosusega jäävad need eriolukorrad ka lepingus ette nägemata,” lisas ta. “Mida rohkem bürokraatiat, seda rohkem jääb neid sisulisi asju tegemata. Siiamaani meie praktika ütleb, et lepingute olemasolu ei oleks suurt midagi muutnud.”

Sarnaselt Eesti Tennise Liidule arvas ka vehklemisliidu peasekretär, et edu võti peitub suhtluses. Lepingutega ülereguleerimine võib aga alaliidu ja sportlase vahel paksu verd luua.

“Üks asi, mida tuleb silmas pidada, on see, et kui sportlasele hakatakse lepingut pakkuma, siis sportlane on alati nõrgem pool. Enamus sportlastel pole isiklikke juriste või advokaate, kes vaataksid läbi. Nad ei pruugi kõigist punktidest aru saada, tekivad kahtlused nende punktide osas,” selgitas Paalberg.

Võistkonnaalaladel käivad asjad aga klubide kaudu

Eesti Jalgpalli Liidu arendusdirektor Mihkel Uiboleht ütles, et kuivõrd jalgpallis ja teistel võistkonnaaladel on hooaja jooksul mängijatel vaja märksa enam esindada klubi kui koondist, siis on koondisega seonduv paika pandud rahvusvahelise alaliidu poolt.

“Mängija põhiteenistus on klubi juures ja koondise juurde ta tuleb lühikesteks perioodideks. Jalgpallis on teatud “aknad”, nagu neid nimetatakse, kus mängija ühineb. Seal on rahvusvahelise alaliidu (FIFA – toim) poolt teatud tingimused, klubid peavad vabastama mängijaid koondiseks,” selgitas Uiboleht. “Vahe ongi võrreldes individuaalsportlastega, kui seal on näiteks suusatamises või laskesuusatamises tähendab koondiseliige või Eesti koondisesse kuulumine, et sa treenidki koguaeg koondise heaks. Sa võistled ja igal võistlusel, kus sa osaled, sa esindad koondist.”

“Jalgpallis ja teistel võistkonnaaladel on oma klubi, mida sa primaarselt esindad. Ja siis ühe kalendriaasta sees on 10-14 [mängu], sõltuvalt aastast ja mängude hulgast. Versus siis see, et klubi eest võid mängida 40-50 mängu. See on see proportsioon, mis jalgpalli näitel on,” lisas ta.

Ta ütles, et mängijaid koondisesse tulema sundida ei saa. “See on mängija vaba valik alati, kas ta tuleb koondisesse või mitte. Klubil on kohustus mängija vabastada koondiseaknaks, kui see on FIFA rahvusvaheliste mängude aken. Klubi ei saa keelduda, klubi ei saa öelda, et ei luba. Loomulikult on seal erandjuhud, kui näiteks mängija on vigastatud. Aga koondise esindamine võistkonnaalal on mängija vaba valik,” selgitas Uiboleht.

“Kui mängija ütleb, et ta ei taha koondist esindada misiganes põhjusel, siis nii on. Seda juhtub maailma praktikas pigem harva. Neid juhuseid on küll, kus lõpetatakse koondisekarjäär, kui on pikalt esindatud. On mõistetavad olukorrad, kui mängija ei saa tulla, sest tegemist pole rahvusvahelise mänguaknaga. Või kui mängija on vigastatud või kui mängija läheb samal perioodil testimisele. Kui tegemist pole otsustava valikmänguga, siis treener ja mängija lepivad omavahel kokku,” sõnas ta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et “Spordipühapäev” oli oluline sündmus Eesti spordimaastikul, kus arutati sportlaslepingu mõistet koos erinevate alaliitude esindajatega. Arutelu tulemusena jõuti parema arusaamiseni sellest, kuidas sportlaslepingud võivad mõjutada nii sportlasi kui ka nende alaliite. See on oluline samm, et aidata kaasa sportlaste õiguste ja heaolu kaitsele ning luua selgemad reeglid ja tingimused sportlaste ja nende alaliitude vahelisteks suheteks. See näitab Eesti spordiühenduste pühendumust parema tuleviku loomisele spordivaldkonnas.