Sinijärve raamatusoovitused: Terry Pratchettist laululindudeni | Kirjandus

Tere tulemast Sinijärve raamatusoovituste üritusele! Siin saad nautida maagilist õhkkonda ja tutvuda erakordsete lugudega alates Terry Pratchettist kuni laululindudeni. Kirjandusarmastajad leiavad endale kindlasti midagi põnevat ja inspireerivat, mis avardab nende lugemishorist ja annab uusi mõtteid. Olenemata sellest, kas oled fantaasiakirjanduse fänn või otsid midagi sügavamat, pakub see üritus mitmekülgset valikut raamatuid, mis kõnetavad igat lugejat. Tule ja avasta uusi lugusid ning kirjanduslikke aardeid koos meiega!

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste hulgas on sel korral kolm teost: elulooraamat “Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega ning kaks linnuraamatut, täpsemalt Karl Adami “Eesti metsalinnud. Laululinnud” ja aPeep Veedla “Laululindude pesade taskugiid”.

Rob Wilkins “Terry Pratchett. Elu joonealuste märkustega” (Varrak)
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Kui Terry Pratchett Eestis käis (see oli tiba hiljem tost korrast, mil Anija mehed Tallinnas ja isegi pärast Arno isaga koolimajja jõudmist), oli au talle sülti pakkuda. Terry puikles pikalt, väites, et ta ei ole nõus sööma midagi, mis taldrikul liigutab. Keedukartulid rahustasid ta maha, eesti sinep ajas silmad pealuust kaunis kaugele ning kokkuvõttes klassik nälga ei näinud. Kahju, et väärt taat ärr kooles, meelsasti pakkunuks kunagi süldikest veel. No eks tarretame taevastes köökides.

Kirjanike elulood on üldjuhul jõle igavad. Isegi igavamad kui kirjanike päevikud. Kirjaniku asi on välja mõelda ja kirja panna. Kas ta ise sealjuure mõnes muus muhvis läbi kukub, naba sügab või magab mõtteid pähe, ei ole kellegi teise asi. Terry Pratchett on tema looming. Mida kuradit meil vaja tema elu. Aga. Rob Wilkins sõnameistri kauaaegse assistendina on teinud toreda triki – kasutanud Terry elu, et joonistada meile ootamatu nurga alt kolmveerand sajandit Britannia elu. Pannud kirja aja ja loo kombel, mis ütleb mulle, et ma pean selle raamatu viima oma emale ja isale lugeda, sest see räägib nende eluajast. Lihtsalt ühes teises kohas. Ja mõnes mõttes teises maailmas – kuigi mitte ketta- ega vaibamaailmas. Klassikalise kirjandus- ja kirjastusmaailma muundumine aastakümnete vältel on täitsa omaette teema ja huvilistele huvitav. Muudele on kapa ja kamaluga muud.

Pratchett on autorina ülipõnev. Elu on üliigav, nagu enamasti. Aga aeg viib kokku kõik ja aeg loob loo. Vahel tekib teos, mis pildistab aega ja ajastab pilte, mis mängib ennast me maailmalaiusesse mosaiiki vaieldamatult vajalikuks killukeseks. Sättige Pratchett oma imaginaarsesse lõpmatusriiulisse. Ka teie, kes te ta raamatuid veel lugenud ei ole. Lugege muidugi esmalt.

Karl Adami “Eesti metsalinnud. Laululinnud” (Varrak)

Peep Veedla “Laululindude pesade taskugiid” (Kirjastus Pesapaik)

Linnud on lahedad tüübid. Enamasti ka maitsvad. Maitsvad on pigem need toredad inimese poolt kantseldet sulelised nagu kana ja kalkun ja hani ja. Laululindude puhul söödavus teemaks ei tule, röstitud leevike ja praevares jäägu kettamaailma konteksti.

Linnas linde väga palju ringi ei leegi, hea on, kui talve selgroo murdumise aegu mõni kollaka nokaga tumesulgne semu välja ilmub. Seevastu suveööde valgenedes ei lase suliskraam oma sidisädinaga sugugi uinuda, hakkavad jo koidu eel pihta. Ning täitsa kindlalt võin väita, et Fred Jüssi ei jaksa kõiki ne hääli üksinda järele teha, linnukesed ise panustavad ohtrasti. “Põõsas kisendas linnurämps,” kirjutivad jo Ilf ja Petrov.

Tuim tavainimene kivimaja korteris kuuleb seda kummalist vadinat väheke küll, aga lindu kui sellist, lindu iseeneses, lindu uueneva föderatsiooni tingimustes liig lähedalt ei näe. Siinkohal raamatud mauhmauh appi. Kui Karl Adami metsa/laululindude teos läbitud, on tarkust koonu vahel kordades rohkem. Nii sõnalist kui pildilist. Ja olen rõõmus, et mu lemmiklaululinnud nagu vares ja kaaren on uhkesti sees. Teises sügavalt soovituslikus raamatus vareslased miskipärast puuduvad. Ja ka raamat keskendub mitte niivõrd lindudele, kuivõrd ne pesadele. Kui mõnd lindu ehk ikka näeme-kuuleme, siis pesi mitte nii väga. Siin on raske töö ära tehtud ja õpetab loodetavasti pesakesi mitte otsima, saati veel rüüstama, ent hindama ja hoidma. Kahe köite kogemise pealt peaks teatav taust tekkima, et kodumaist loodust uutmoodi silmata-kõrvata.

Javertsill saab varsti otsa, algab linnulembene majujuuster. Enne nukrat oknotsembrit tasub meeleline linnuradar õieli hoida! Heade raamatute abiga.

Kokkuvõttes võib öelda, et Sinijärve raamatuklubi kohtumine oli väga inspireeriv ja mitmekülgne. Terry Pratchetti loomingust kuni laululindudeni ulatuvad soovitused andsid palju uut ja huvitavat lugemismaterjali kõigile osalejatele. Kirjandushuvilistel oli võimalik avastada uusi autoreid ja teoseid ning saada häid soovitusi oma lugemiselistuste laiendamiseks. Lisaks oli seltskond väga meeldiv ning arutelud olid elavad ja põnevad. See kohtumine näitas selgelt, kui oluline ja rikastav on kirjanduse jagamine ja arutamine teiste kirjandushuvilistega.