Rohediisli ehk HVO kasutamine võib süsinikuheidet hoopis kasvatada | Majandus

Eestis on viimasel ajal järjest rohkem räägitud rohediisli ehk HVO kasutamise võimalustest ning selle mõjust keskkonnale. Kuigi HVO kasutamine peaks teoorias vähendama süsinikuheitmeid, on tõendeid selle kohta, et tegelikult võib see hoopis süsinikuheidet suurendada. See paneb meid küsima – kas rohediisli kasutamise kiire kasv Eestis on tegelikult samm tagasi keskkonnakaitse jätkusuutlikkuse suunas? Majanduse ja keskkonna lõimimine on oluline teema, mida tuleb tõsiselt kaaluda ja arutada.

Riik ja kütusetarnijad otsivad võimalusi, kuidas oma süsinikujalajälge kiiresti vähendada. Nii näiteks otsivad tanklaketid võimalusi, kuidas tagada, et juba kuue aasta pärast pärineks senisest neli korda suurem osa nende müüdud kütustest taastuvatest allikatest, nagu vesiniktöödeldud taimeõli ehk HVO, biometaan või elekter.

Neste, Olerex ja Terminal on viimaste aastate jooksul tulnud turule näiteks puhta rohediisli ehk HVO-ga, mida müüakse vastavalt NesteMy, Ecoforce’i ja reDieseli kaubamärgi all.

Keskkonnaagentuuri andmetel pärines 2022. aastal aastal 36 protsenti Eestis müüdud HVO-st taimse või loomse õli jääkidest, 24 protsenti palmiõli tootmiskäitise heitveest ning kolme protsendi ulatuses tarvitati kasutatud toiduõli.

32 protsenti müüdud HVO-st tulenes aga palmiõli rasvhapete destillaadist ehk PFAD-ist, mida Eesti riik näeb palmiõli töötlemise jäägi ja jäätmena.

Neste ja Olerex reklaamivad, et nende rohediisli kasutamisel väheneb sõiduki jalajälg tavadiisliga võrreldes 90 protsenti. Terminal väidab kodulehel aga, et nende HVO on sootuks süsinikuneutraalne.

Kütuseekspert ning endine Alexela ja Olerexi juhatuse liige Alan Vaht ütles, et Eesti seaduste järgi ettevõtted praegu millegi vastu ei eksi. Vähemalt kümnes Euroopa riigis, näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Rootsis oleks taolise väite esitamine tema hinnangul aga võimatu.

Seda seetõttu, et erinevalt Eestist klassifitseerivad need riigid palmiõli destillaadi mitte palmiõli töötlemisel tekkivaks jäägiks ja jäätmeks, vaid hoopis palmiõli töötlemise kaasproduktiks. Sellisel juhul peavad Vahti sõnul kütusemüüjad heite arvutamisel arvesse võtma ka palmiõli tootmisest ja sellega seotud vihmametsade hävitamisest põhjustatud süsinikuheite.

Palmiõli tootmist teisiti tõlgendades võib rohediisli heide olla tavadiislist suuremgi

Keskkonnaorganisatsioon Rainforest Foundation Norway hindas eelmisel aastal, et puhtalt palmiõli destillaadil põhineva HVO heide on halvimal juhul kuni kolm korda tavadiislist kõrgem.

Alan Vaht arvutas, et niiviisi oleks olnud 2022. aastal Eestis müüdud HVO diislikütuse heide tavalise diislikütusega võrreldes 12 protsenti suurem, mitte 90 protsenti väiksem, nagu reklaamivad tanklaketid. Parimal juhul oleks keskkonnaorganisatsiooni arvutustele tuginedes olnud heide Vahti sõnul 57 protsenti väiksem kui tavadiislil.

Vaht märkis, et süsinikuheite rehkenduse peab tegema biokütusetootja ning näitama seda ka biokütusega koos väljastataval tõendil. Seega ei ole tema sõnul selles olukorras kannatajad mitte ainult tarbijad, vaid ka HVO edasimüüjad.

“Ka nemad on uskunud tõepähe seda, mida HVO tootja on enda väljastatud sertifikaadil süsihappegaasi heiteks näidanud,” märkis Vaht.

Nii Olerexi kui ka Terminali esindajad ütlesid, et nemad ostavad oma vesiniktöödeldud taimeõli muu hulgas Nestelt, kes on maailma suurim HVO tootja.

“On äärmiselt kurb, kuidas riik on võimaldanud ühel kütusemüüjal, Nestel, kõrgeima turundusauhinna vääriliselt paljude aastate jooksul hanitada nii teisi HVO kütusemüüjaid kui ka tarbijaid ning pannud neid kindla veendumusega uskuma, et palmiõli destillaadil põhineva HVO biodiisliga on süsinikuheitmed lausa 90 protsenti väiksemad,” märkis Vaht.

Neste ja Olerex ei avaldanud ERR-ile, kui suur osa nende müüdud HVO-st pärineb palmiõli rasvhapete destillaadist. Olerexi kütuste sisseostu- ja logistikajuht Veiko Värk lausus, et Olerex on vaid kütuste edasimüüja ega saa kuidagi reguleerida, kuidas HVO kütust toodetakse.

Terminali juhatuse liige Raido Raudsepp ütles aga, et eelmisel aastal oli palmiõli destillaadi osakaal nende müüdud HVO-st 24 protsenti, aasta varem aga 31 protsenti. Ta lisas, et sel aastal on palmi rasvhapete destillaadi osakaal veelgi väiksem.

Circle K Eesti mootorikütuste müügidirektor Raimo Vahtrik ütles, et nemad ei kasutanud 2022. aastal taastuvenergia kohustuse täitmiseks HVO-d, mis oleks valmistatud palmiõli destillaadist.

Palmiõli destillaadil põhinev HVO võib teha loodusele karuteene

Rainforest Foundation Norway juhib tähelepanu tõigale, et nii nagu palmiõli, soodustab ka nõudlus palmiõli puhastamisel järele jääva palmiõli rasvhapete destillaadi järele Malaisias ja Indoneesias vihmametsade hävitamist, panustades niiviisi ühtlasi ka kasvuhoonegaaside tekkesse.

Organisatsiooni sõnul on destillaat peamine palmiõli töötlemisel kaasnev kaasprodukt, mis tähendab, et ka selle mõju keskkonnale ei ole palmiõlist oluliselt parem. Nii näiteks on destillaadi hind tonni kohta tavaliselt umbes 80 protsenti palmiõli hinnast.

Lisaks biokütuste tootmisele kasutatakse palmiõli destillaati laialdaselt ka näiteks seebitööstuses, oleokeemia tööstuses või loomasöödana. Keskkonnaorganisatsioon märgib, et mida suurem on nõudlus destillaadi järele biokütustes, seda enam peavad teised sektorid otsima sellele asendust.

Tihtipeale kipubki nendes tööstustes kõige odavam asendus destillaadile olema aga tavaline palmiõli, mistõttu kannustab destillaadi kasutamine biokütustes tagant ka üldist nõudlust palmiõli järele.

“Iga täiendav HVO nõudluse kasv, juhul kui see põhineb palmiõli destillaadil, soodustab vihmametsade mahavõtmist,” lausus ka Alan Vaht.

Maailma suurim HVO tootja on Neste. Neste Eesti juhatuse liige Ülle Tamme ütles, et nende hinnangul on destillaat siiski soovimatu ja inimtoiduks kõlbmatu palmiõli jääk.

Tamme kinnitas, et palmiõli destillaat ehk PFAD on palmiõli rafineerimisprotsessi soovimatu väljund, mida tootjad püüavad minimeerida ning selle kasutamine ei soodusta palmiõli tootmist ega kiirenda metsade raadamist.

Tamme sõnul ostab Neste palmiõli ainult tarnijatelt, kes on pühendunud jätkusuutlikele tavadele ning vastavad Neste rangetele jätkusuutlikkuse kriteeriumidele ja turgudel kehtestatud ametlikele kriteeriumidele. Ta lausus, et need kriteeriumid hõlmavad ka ennetavat lähenemist, et vähendada metsade hävitamise ohtu.

HVO soodustamine vähendaks transpordiheidet rohkem kui teised meetmed kokku

Eesti riik on võtnud endale Euroopa Liidus kohustuse mitmes sektoris 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet märkimisväärselt vähendada. Seetõttu töötab riik välja ka kliimaseadust.

Transpordisektor moodustab nendest sektoritest, kus riik kliimameetmeid otsib, kõige suurema osa – 40 protsenti.

Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas ütles eelmisel nädalal, et HVO kasutamise suurendamine on üks suurima perspektiiviga kliimameetmeid, mida kliimaseaduse raames arutatakse. Ministeerium kaalub, kas ja millisel määral langetada HVO aktsiisi.

Keskkonnauuringute keskuse arvutuste järgi vähendaks HVO aktsiisi langetamine 2030. aastaks süsinikuheidet rohkem kui kõik teised transpordisektori meetmed kokku.

Selle arvutuse eeldus on, et aktsiisi langetamisel muutub HVO tavadiislist odavamaks ning juba kuue aasta pärast moodustab vesiniktöödeldud taimeõli poole Eestis müüdud diislikütusest, öeldi ministeeriumist.

Destillaadi ümberklassifitseerimine muudab kliimaeesmärkide täitmise keerulisemaks

Kütuseekspert Alan Vaht ütles, et iseenesest on biokütuse aktsiisi langetamine hea idee. Seda aga vaid siis, kui riik ei vaatleks palmiõli destillaati enam mitte väärtusetu jäägi ja jäätmena, vaid palmiõli tootmisel tekkiva kaasproduktiga, mille üha suurenev nõudlus tõukab tagant vihmametsade hävitamist, et teha ruumi uutele õlipalmi istandustele.

“Probleemi teadlik mittelahendamine tähendab, et riik jätkab teadlikult kliimakahjuliku biokütuse müügi tolereerimist eesmärgiga näiliselt täita riigi enda biokütuse kohustust, pigistades seejuures silma kinni, et see aitab kaudselt kaasa vihmametsade jätkuvale hävitamisele,” märkis Vaht.

Kliimaministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks ütles, riik on palmiõli destillaadi ümberklassifitseerimist arutanud.

“Me hoiame sel asjal kindlasti silma peal ja reageerime, kui leiame uusi asjaolusid, mis annavad alust väita, et destillaat jäätmena ei ole niivõrd jätkusuutlik, kui me oleme siiamaani arvanud,” lausus ta.

Vaksi sõnul ei näe ministeerium praegu, et palmiõli tootmine väheneks, kui destillaadil põhinev kütus nii-öelda võrrandist välja võtta.

“Keegi ei tooda palmiõli sellepärast, et seda jääki toota,” kinnitas ta.

Vaks tunnistas, et kui palmiõli destillaat ümber klassifitseerida, siis oleks riigil senisest palju keerulisem täita ka Euroopa Liidus võetud kohustusi.

“Siis ei oleks metoodiliselt tegu enam niivõrd suure kasvuhoonegaaside vähenemisega, kui oleks seni olnud. Siin on terve maailm eraldi teadust taga, aga ümberklassifitseerides ei oleks senine heide enam korrektne. See läheks suuremaks ja olukord turul läheks pingelisemaks,” ütles Vaks.

Palmiõli rasvhapete destillaat ehk PFAD jääb järele palmiõli puhastamisest

Lõppkokkuvõttes taandubki vesiniktöödeldud taimeõli ehk HVO keskkonnasõbralikkus suuresti sellele, kuivõrd suurel määral on kütuse toorainena kasutatud palmiõli rasvhapete destillaati ehk PFAD-i.

Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi kaasprofessor Oliver Järvik selgitas, et õlipalmi viljadest pressitud õli on vaja töödelda, et eemaldada sealt ebasoovitavaid ühendeid. Kuna palmiõli kasutatakse näiteks toiduainetööstuses, siis on vaja ühendid välja võtta, et muuta lõhna ja värvust meeldivamaks.

Järviku sõnul destilleeritakse palmiõli puhastamiseks õli vaakumis ning nii eraldub destillaat ülejäänud palmiõlist. “See ei tähenda, et seda destillaati ennast ei saaks kasulikult kasutada. Seda kasutatakse näiteks loomasööda osana, aga ka seepide ja küünalde valmistamisel,” ütles ta.

Järvik lausus, et kui sellest destillaadist toota kütust, siis on selge, et kütuse tootmine konkureerib nende teiste valdkondadega.

“Tänapäeval, me vaatame näiteks lihatööstust, siis seal ju praktiliselt jääke ei tekigi. Tapetud kana suled lähevad kasutusse, ülejäänust tehakse näiteks loomasööta, kontegi ei jää järele. Sama on ka palmiõli puhul, et jääki kui sellist praktiliselt ei olegi, kõik need asjad on millekski kasutatavad. Nüüd on lihtsalt küsimus, et mis on see õige ja kõige parem kasutusvaldkond,” lausus Järvik.

Palmiõli suurimad tootjad on Indoneesia ja Malaisia. Euroopa Liit piiras juba eelmisel aastal palmiõli pääsu Euroopa Liidu turule, et vähendada vihmametsade hävitamist.

Kuigi rohediisli ehk HVO kasutamine võib tunduda keskkonnasõbraliku alternatiivina traditsioonilistele kütustele, näitavad uuringud, et see võib tegelikult suurendada süsinikuheidet. See on murettekitav avastus, eriti olukorras, kus me püüame vähendada oma keskkonnamõju ja liikuda rohelisema majanduse suunas. Seega on oluline jätkata uuringuid ja investeerida alternatiivsetesse, tõhusamatesse energialahendustesse, mis aitavad meil saavutada meie keskkonnaeesmärke ilma negatiivset mõju suurendamata.