Riina Solman: Euroopa migratsioonipoliitika uus suund väärib kaasalöömist | Arvamus

Tere tulemast! Riina Solman, Eesti parlamendi liige, on võtnud endale eesmärgiks osaleda Euroopa migratsioonipoliitika kujundamises. Tema arvamusartikkel “Euroopa migratsioonipoliitika uus suund väärib kaasalöömist” pakub huvitavaid mõtteid selle kohta, kuidas Euroopa Liit peaks oma migratsioonipoliitikat kujundama, et tagada nii immigratsiooni kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide turvalisus. Solmani seisukoht on oluline ja pakub uut perspektiivi, mis väärib kindlasti tähelepanu. Tulemusena võib tema mõtete kaasalöömine Euroopa migratsioonipoliitika kujundamisel anda olulise panuse Euroopa tuleviku kujundamisel.

Naistevastase vägivalla osas peab valitsema nulltolerants ja seda aitab kindlasti tugevdada põhimõte, et me ise otsustame, kes on meie riiki oodatud, kirjutab Riina Solman.

Euroopas on väga tõsiselt hakatud tegema tööd selleks, et illegaalsed immigrandid ei saaks süüdimatult Euroopa riikidesse jääda. See tähendab suuremat vabadust illegaalsete immigrantide Euroopast välja saatmisel ja varjupaigataotluste menetlemist kolmandates riikides. Mitmel Europa riigil on näiteks koostöö Rwandaga.

Eesti peaks selles protsessis aktiivselt kaasa lööma, kuna senine süsteem ei ole hästi toimunud. Kahetsusväärselt on selle parim näide vägistamise eest vanglakaristust kandva Muhammad Ibrahim Uthmani juhtum. Sellest on kannatada saanud Eesti naiste turvatunne.

Uthmani juhtum

Möödunud aasta oli niivõrd värvikirev, et paljudele võis jääda märkamata 20. detsembril sõlmitud Euroopa Liidu uus migratsioonilepe. See annab EL-i riikidele rohkem õigusi migratsiooni piirata ja rohkem võimalusi välja saata neid, kelle asüülitaotlused on jäänud rahuldamata.

Euroopast saadetakse praegu imeväike osa asüülitaotlusele eitava vastuse saanud sisserändajatest kodumaale tagasi. Enamus jääb illegaalsete immigrantidena Euroopa Liitu, sest riikidel puudub tihti logistiline võimekus neid kõiki üles leida ja välja saata. Kahjuks on maailm selline, et mitte kõigil inimestel pole parimad kavatsused ja sellel on kurvad tagajärjed. Seda saime kogeda oma kodumaalgi, kui ähmastel asjaoludel sai Eestisse jääda Muhammad Ibrahim Uthman, kes nüüd kohaliku koolitüdruku vägistamise eest vangis istub.

Uthman ületas 2013. aastal Eesti piiri illegaalselt ja esitas siin varjupaigataotluse. Olles esindatud Eesti Inimõiguste Keskuse poolt, esitas ta ebausutavaid ja vastuolulisi väiteid oma elu kohta ja seetõttu tema varjupaigataotlust ei rahuldatud. Ometi sai Uthman aastad hiljem mingil moel Eestist elamisloa ja 2020. aastal vägistas ta taksojuhina keskkoolitüdruku.

On raske tagantjärele hinnata, kas Uthmanil olid juba Eestisse sisenemisel halvad kavatsused. Mõistetav on küll see, et Euroopa Liitu kuuluv Eesti on tunduvalt elamisväärsem paik kui tema kodumaa Sudaan. Paraku on fakt, et Uthmanil tekkisid Eestis sekeldused juba mitu aastat enne saatuslikku 2020. aastat. Juba toona oleks võinud asjaomastes ametkondades mõni tuluke põlema süttida, et mis asjaoludel sudaanlane Eestisse sattus ja kas tal on siin õigust viibida.

Tagantjärele tarkusega kahjuks ohvri hingehaavu ei ravi, aga me saame riigina teha nii, et taoliste juhtumite tõenäosus langeks. Ei ole isegi vahet, kust sisserändaja pärit on. Oluline on see, et riik saaks ise otsustada, millise taustaga inimesi oma maale lubab ja sellest ka kinni peaks. Vastupidine olukord paratamatult kahandab riigi elanike turvatunnet.

Eesti ühiskonna turvatunne on kõige olulisem

Euroopas jõutakse üha enam samasuguste järeldusteni. Lääne-Euroopa riikides, kus taolised juhtumid palju sagedasemad, on lõpuks hakatud probleemiga tegelema, et rahuldamata taotlusega illegaalsed immigrandid ei saaks riiki lihtsalt ära kadud. Lahendus on asüülitaotluste lahendamine kolmandates riikides.

Esimesena tegi otsa lahti Taani, muutes juba 2021. aastal oma seadusi, et oleks võimalik hoida varjupaigataotlejaid kuni menetluse lõpuni Rwandas. Taani pani selle plaani küll korra pausile, aga vaid seetõttu, et teised Euroopa riigid olid võtmas vedu oma migratsioonipoliitikat tugevdada. Mitmekesi on palju parem suuri asju ette võtta.

Riburadamisi lisandub riike, millel on sama mure. Taani eeskujul tegi Rishi Sunaki juhitud Suurbritannia Rwandaga samuti asüülitaotlejate väljasaatmise kokkuleppe. Austria sõlmis omaette kokkuleppe Suurbritanniaga, et teha migratsiooni teemal koostööd, mis võib viia ka Austria asüülitaotlejate saatmiseni kolmandatesse riikidesse. Oma Rwanda plaani on välja käinud ka Saksamaa suurim opositsioonijõud Kristlikud Demokraadid. Itaalia on sarnast kokkulepet sõlmimas Albaaniaga.

“Paraku loobivad protsessidele kaikaid kodaratesse kõikvõimalikud inimõigusorganisatsioonid.”

Tõsi, kõigis nendes plaanides on väga palju õiguslikku sasipundart, mille Euroopa riikide erinevad õiguseksperdid peavad lahti harutama. Paraku loobivad protsessidele kaikaid kodaratesse kõikvõimalikud inimõigusorganisatsioonid, aidates õiguslikke sasipuntraid juurde tekitada.

Aga Euroopa suund on selge: senise migratsioonipoliitikaga ei saa edasi minna. Möödunud aasta lõpul sõlmitud EL-i migratsioonilepe on samm õiges suunas, riikidele tuleb anda juurde õigusi illegaale riigist välja saata. Lõppude lõpuks peavad riigid esmajärjekorras vastutama oma elanike turvalisuse eest.

Kui asüülitaotlejad saadetakse menetlusse kolmandatesse riikidesse nagu Rwanda või Albaania, heidutab see pikas perspektiivis neid, kes unistavad illegaalselt Euroopasse pääsemisest. Euroopa praegune suutmatus oma piire kontrollida saadab sõnumi, et meie väravad on valla.

On kurb tõsiasi, et lahtiste väravatega tekitatud lootus leida Euroopast paremat elu aitab kõige rohkem inimkaubitsejaid. Tuleb murda arusaam lahtiste väravatega Euroopast, et heidutada inimesi andmast oma elu ja saatus inimkaubitsejate kätesse. Inimkaubitsejale oma elu usaldamine on olnud juba väga paljudel juhtudel saatuslik viga.

Euroopa Liidu piiririigina peab Eesti väga aktiivselt selles protsessis kaasa lööma ning koos teiste Euroopa riikidega leidma võimalusi oma asüülitaotlejaid kolmandatesse riikidesse saata. Samuti tuleb Eesti riigil teha kõik, et enam kunagi ei korduks õudused, mida pidi kogema vägistatud Eesti keskkoolitüdruk. Iga liigutus, mis aitab ära hoida järgmisi ohvreid, on väärt tegemist. Riigikogu liikmena tahan selle võtta oma südameasjaks.

Pole vist palju palutud, et kui Muhammad Ibrahim Uthman vanglast välja saab, siis tuleks ta viivitamatult tagasi Sudaani saata. Seda soovi on ta ka ise väljendanud. Ja kui Eesti riik mingil põhjusel teda välja ei saada, siis tuleks kodanikuühiskonnal riigile appi tulla ja kasvõi Hooandjas koguda raha Uthmanile üheotsapileti ostmiseks.

Kindlasti tõstavad selle peale inimõiguslased hädakisa, aga minu arvates on Eesti naiste õigused mitte saada vägistatud ülimuslikud illegaalina saabunud vägistaja õiguste suhtes elada turvalises riigis. Seni, kuni riigis viibivad illegaalina saabunud vägistajad, ei ole ju riik enam nii turvaline, ennekõike naistele.

Eesti ühiskonna turvatunne on kõige olulisem ja naistevastase vägivalla osas peab valitsema nulltolerants. Seda aitab kindlasti tugevdada põhimõte, et me ise otsustame, kes on meie riiki oodatud ja et me suudame neid otsuseid ka täide viia.

In conclusion, Riina Solman’s perspective on the new direction of European migration policy is a call to action for Estonia to actively participate and contribute to shaping this crucial policy. With the increasing challenges and complexities of migration, it is essential for Estonia to engage in the development of a comprehensive and sustainable approach to migration. Solman’s emphasis on the need for cooperation, responsibility, and solidarity among European countries highlights the importance of Estonia’s involvement in finding solutions to the migration crisis. It is clear that Estonia’s active participation is needed to address the current migration challenges and ensure a better future for all.