Riina Aav: ringmajandus aitab leevendada strateegilise tooraine nappust | Arvamus

“In the midst of Estonia’s rapidly changing economic landscape, one figure stands out as a champion of sustainable growth and resilience. Riina Aav, a renowned economist and thought leader, believes that a circular economy can be the key to overcoming the strategic resource bottleneck that has been holding Estonia back. In this insightful op-ed, Aav presents a compelling case for the transformative power of circular economy, showcasing its potential to create new opportunities, drive innovation, and foster a more sustainable future for Estonia’s economy. Will you join the movement?”

Ringmajandusest rääkides mõtleme enamasti esmalt sellele, kuidas kodus või töökohal jäätmeid koguda ja sorteerida. Tegelikkuses moodustab eraisikute tarbimisest tekkiv prügi Eestis vaid kolm protsenti kõigist jäätmetest. Rohemajanduse ees seisev suurem väljakutse on kestlik ja teadlik tootmine: kuidas kasutada olemasolevaid ressursse võimalikult targalt ja otstarbekalt – seda olukorras, kus paljude materjalide varud vähenevad –, vältida raiskamist ja jäätmeteket ning edendada korduskasutust.

Millised siis on need strateegilised mineraalid ja biopõhised ressursid, mis meil Eestis olemas on, ja kuidas neid võimalikult säästvalt kasutusse võtta? Sellele küsimusele otsib vastust Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskus.

Eesti teadusagentuur on määratlenud, et tippkeskus on teaduslik konsortsium, mille eesmärk on arendada silmapaistvalt kõrge tasemega uurimisrühmade koostööd ja ühistegevust. Teisisõnu on tippkeskuse ehitusplokkideks mitmete erialade teadmised. Ringmajanduse tippkeskus kaasab geolooge, keemiateadlasi ja -insenere ning majandusteadlasi Tallinna Tehnikaülikoolist (TTÜ), Tartu Ülikoolist, Eesti geoloogiateenistusest ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist.

Kasulikud kasutud tuhaväljad

Kui mõtleme Eesti suurimatest jäätmeväljadest, mis on viimase saja aasta jooksul kuhjunud maavarade kaevandamise ja töötlemisega, ning jäätmetest, mis võivad tekkida tulevikus, seisame silmitsi kahte liiki küsimustega. Esiteks: kas seal võib peituda mingit laadi tooret (nn taasvarasid), mida oleks võimalik kasutusele võtta, et vähendada vajadust-survet uute kaevanduste rajamiseks. Ja teiseks: kui need ressursid on olemas, siis kuidas neid kätte saab.

Tartu Ülikooli geoloogia ja mineraloogia professori akadeemik Kalle Kirsimäe juhitud mineraalsete ressursside uurimisrühm kaardistab, milliseid võimalikke toormeid, sh rohetehnoloogiate kasutusele võtmiseks vajalikke kriitilisi ressursse, oleks otstarbekas Eesti kaevandamis- ja tööstusjäätmetest otsida. Teine suur väljakutse on nende eraldamiseks sobivate tehnoloogiate arendamine.

Geoloogide tööle lisab tublisti värvi asjaolu, et pika aja jooksul ladestatud aheraine paikneb maardlates lademetena, meenutades kihilist kooki või kollaaži. Iga järgmise lademe keemiline koostis võib olla seetõttu eelmisest väga erinev, pakkudes kõikvõimalikke üllatusi.

2000. aastate alguses külastas Eestit USA Kentucky osariigi teadlaste rühm. Nende palju reisinud liikmed märkisid Narva lähedal tuhaplatool seistes, et see on suurim tuhakuhi, mida nad oma elus kunagi näinud on. Meile tavapäraseks muutunud tuhamäed on maailma mõistes väga erilised. Nüüd, kui põlevkivi kaevandamine on vähenemas, on uurimisrühma erilise tähelepanu all uute kasutusalade leidmine ümmarguselt 600 miljonile tonnile Eesti põlevkivielektrijaamade juurde ladestatud põlevkivituhajäätmetele.

Ühe lahendusena töötatakse koostöös TTÜ anorgaaniliste keemikutega välja tehnoloogiat, mille abil valmistada põlevkivituhajäätmetest alternatiivseid sideaineid. Teatavasti on transpordi ja energeetika kõrval kolmas suurima CO2-heitega valdkond tsemenditööstus ning kogu maailmas otsitakse viise ja võimalusi uute, erinevatest tööstusjäätmetest valmistatud sideainete väljatöötamiseks.

Tuhaplatoodele ladestatud põlevkivituhk on aja jooksul veega reageerides kaotanud oma algsed sideainelised omadused. Neid on aga võimalik taastada, kasutades mehaanilist ja termilis-keemilist reaktiveerimist. Selle tulemusena on võimalik valmistada tavalise portland-tsemendiga võrreldavate omadusega kaltsium-sulfoaluminaat tsemente.

Ehitussektor, mis otsib aktiivselt alternatiivi vanadele looduslikele mittetaastuvatele materjalidele, nii elamu- kui teedeehituses, on näidanud üles huvi teistegi põlevkivituhaga seotud ringmajanduslahenduste vastu.

Tippkeskuse anorgaaniliste tehnoloogiate uurimisrühm professor Andres Trikkeli juhtimisel töötab praegu tehnoloogiate kallal, mis võimaldaksid anda põlevkivituha baasil loodavatele ehitusmaterjalidele, nagu sideainetele, plokkidele ja tänavakividele, vajalikud tehnilised omadused. Allahindlust ei tehta: uued materjalid peavad turul konkureerimiseks olema vähemalt sama head või isegi paremad kui senised.

Põlevkivituhas leidub magneesiumi ja väävlit, aga eelkõige sisaldab see kaltsiumi. Tuha väärindamisel saadav kaltsiumkarbonaat on nõutud aine paberi-, värvi- ja plastitööstuses, kuid selle tootmisega kaasneb oht tekitada uut liiki jäätmeid. “Me peame leidma ka meetodid, kuidas töötada nende materjalide või materjalivoogudega, mis on jäänud järele pärast seda, kui oleme tuhast kaltsiumi välja võtnud,” kirjeldab professor Trikkel töörühma kompleksset lähenemist oma ülesandele.

Süsinikupõhisel toormel põhinev lahustivaba keemia ehk Keemia 2.0

Kooliajast võime mälretada, et orgaaniline keemia tegeleb süsinikupõhiste ainetega ning orgaaniline süntees on tehnoloogia, mis võimaldab ehitada süsinikupõhistest ressurssidest keerukaid orgaanilisi molekule. Kui tahame säilitada oma elatustaset, vajame keeruka koostisega orgaanilisi aineid. Samas peame tagama, et igapäevaseks kasutamiseks mõeldud orgaaniliste ainete, nagu polümeerid, värvained, ravimid jne tootmine ei tekitaks protsessi käigus uusi jäätmeid ega suurendaks süsinikuheidet.

Tõhus orgaaniliste ainete saamise viis hõlmab endas ka keemilistes protsessides molekulide taaskasutust ja ringlust. Näiteks minu töörühm disainib molekulaarseid mahuteid, mis on kokku pandavad väiksematest molekulaarsetest ehituskividest, mida saab kokku panna ja jälle algkoostisosadeks lahutada, et vajadusel ka uuteks mahutiteks muundada.

Kuna tavapärane molekulides uute sidemete loomine on väga energiamahukas, paneme töös suurt rõhku säästlike sünteesimeetodite väljaarendamisele, näiteks kasutatame ära molekulide iseorganiseerumisvõimet ehk loome tingimused, kus molekulid oma tekitatud vastasmõjude kaudu omandavad disainitava struktuuri. Üks võimalus on kasutada selleks mehhanokeemiat.

Mehhanokeemiast, mille juured ulatuvad 4. sajandisse e.m.a, kui Theophrastos kirjeldas oma teoses “Kividest” esimest mehhanokeemilist reaktsiooni, on 21. sajandil kujunenud üks suurima potentsiaaliga valdkondi: Rahvusvaheline Puhta ja Rakenduskeemia Liit nimetas 2019. aastal mehhanokeemia üheks kümnest tähtsamast maailma muutvast uuendusest.

Praegu toimub enamik orgaanilise keemia protsessidest lahustite kaasabil, ent viimaseid toodetakse peamiselt fossiilkütustest ja nende kasutamine toodab juurde uusi jääkaineid. Mehhanokeemias kasutatakse keemiliste reaktsioonide suunamiseks mehaanilist energiat, mis võimaldab kas täielikult vältida lahustite kasutamist või kasutada neid minimaalselt. Protsessi käigus keemilised ained jahvatatakse erinevates veskites ning seejärel sidestatakse resonantsakustilistes vm segistites.

TTÜ keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Dzmitry Kananovich toob näite ravimitööstusest, vähiravimites kasutatavate amiidide tootmiseks välja töötatud uue mehhanokeemilise meetodi, kus kõik reaktsioonid toimuvad lahustite abita, tahkes faasis. Amiidide lahustipõhisel tootmisel oli varem tähtis komponent mürgine dimetüülformamiid, mille tööstuslikku tarbimist on Euroopa Liidus viimastel aastatel piiratud.

Ülikooli teadlaste välja töötatud uue mehhanokeemilise meetodi abil muutub kogu protsess kiiremaks ja odavamaks. Lisaks õnnestub vältida lahustite kasutamisel tekkivaid toksilisi jäätmeid.

Magneesium ja kaltsium põlevkivituhast

Aastal 1944 kirjeldas Austraalia keemik Arthur Birch reaktsiooni, millega tal õnnestus lammutada väga püsiva vormiga areenide ehk aromaatsete ühendite molekuaarsidemed.

Selleks kasutas ta -33 °C juures vedelas ammoniaagis lahustatud leelismetalle nagu liitium, naatrium ja kaalium. Reaktsioon, ehkki keeruline ja ohtlik, avas tee uute molekulide loomiseks ning tõi keemiatööstuses kaasa revolutsiooni: Birchi taandamise toel loodi näiteks antibeebipillid.

Liitiumivarud hakkavad aga maailmas otsa saama. Minu juhitud teadlaste rühm lähenes küsimusele mehhanokeemia põhimõtteid rakendades, jõudes käesoleva aasta alguses olulise läbimurdeni: aromaatsete ühendite ülitugevad sidemed saab lõhkuda edukalt magneesiumi ja kaltsiumi abil, mida mõlemat leidub – põlevkivituhas.

Lisaks võimaldab uus mehhanokeemiline meetod teadlastel endil määrata, milliseid molekulide rühmi nad konkreetsel juhul muundada soovivad.

Kas keemiline reaktsioon saab olla läbinisti roheline?

Ka Tallinna Tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi nooremprofessor Maksim Ošeka toetab oma kolleege teadmistega, kuidas viia läbi keemilisi katseid ilma mürgiste lahustiteta. Üks võimalus on panna ained reageerima elektri või valguse abil. Fotokeemia sai inspiratsiooni taimedes toimuvast fotosünteesist, kus taimed muudavad päikesevalguse toimel anorgaanilise süsiniku ja vee endale vajalikuks orgaaniliseks aineks ja hapnikuks. Selle teadmisega varustatud keemikud otsustasid rakendada valguse jõudu ka laboris.

Tänapäevases fotokeemias käivitatakse valgusenergiaga ülimalt keerulisi reaktsioone, sellest edasi arendatud elektrokeemia puhul mõjutatakse reaktsiooni elektrilaengute abil.

Ošeka laboris suunatakse keemiline segu läbi spetsiaalselt disainitud foto- või mikroreaktorite, kus molekulid valguse ja elektrilaengute – “jäljetute ja roheliste reagentide” – mõjul reageerivad. Tulemuseks on väärtuslikud ühendid ravimi-, toiduaine- ja ehitusmaterjalide tööstuse jaoks.

Voolukeemias toimuvad reaktsioonid voolureaktoris – kolonnis või mikroreaktoris – ning reaktsioonisegu pumbatakse pidevalt läbi reaktiivse ala. Seejuures saab viia ühe reaktsiooni läbi ühes voolureaktoris, suunata saadud segu kohe järgmisesse reaktorisse ja teha mitmeastmelist ehk nn teleskoopsünteesi, ise samal ajal parameetreid pidevalt kohandades. Protsess on ohutum, kui lahusteid kasutades, sest toimub toatemperatuuril, hoides segu isesüttimise võimaluse nii väiksena kui võimalik.

Plastid, mille molekule saab lahti võtta ja uuesti kokku panna

Ajal, kui plastid ja polümeerid välja töötati, ei mõelnud keegi nende taaskasutuse peale. Selle asemel pandi rõhku materjalide vastupidavusele. Niiloodi molekuliahelad, mida on hiljem äärmiselt raske lammutada.

Plasti sorteeritakse Eestis suure hoolega. Ometi on selle tegeliku ringlussevõtu määr väga madal, sest iga järgneva ümbertöötlemise käigus langeb plasti kvaliteet. Kõige sagedamini jõuavad taaskasutusse plastpudelid, mis kogutakse kokku, purustatakse, pestakse ja sulatatakse graanuliteks. Lõpptoote valmistamiseks sulatatakse graanulid uuesti üles ja kujundatakse tooteks: nii valmistatakse näiteks polüestertekstiilist riideid, aga ka munareste jms. Paraku neid teise ringi materjale enam suurt millekski kasutada ei õnnestu, peamiselt seetõttu, et polümeeriahelad on muutunud liiga nõrgaks.

Üks välja käidud võimalus on lihtsalt asendada halvasti ümbertöödeldavad plastid biolagunevate materjalidega. Siingi on oma konks: materjal ei saa olla ühel ajal väga vastupidav ja sujuvalt biolagunev. Kujutlegem ette näiteks seda, kui lennuki aken otsustaks ookeani kohal biolagunema hakata.

Tartu Ülikooli orgaanilise keemia kaasprofessor Lauri Vares panustab tippkeskuse tegevusse ekspertteadmistega biotoormest saadavate plastide tootmise alal, töötades koos kolleegidega välja madala keskkonna jalajäljega polümeere. Need on vastupidavad ega lagune kasutuse käigus, kuid lasevad end pärast toote eluaja lõppu ümber töödelda, nii et neist saab luua uue samaväärse kvaliteediga toote

Üks võimalus on uued plastid panna kokku molekuliahelatest, milles on spetsiaalsed “lukud”, mida on võimalik hiljem kerge vaevaga lahti võtta, et seeläbi keemilisi ehitusplokke uuesti kasutada. Meeskonna töötulemuste esimesed hindajad on keskkonnateadlased, kes tõmbavad hädapidurit kohe, kui loodavatel materjalidel peaks ilmnema väikseimgi toksiline mõju keskkonnale või on nende tootmise jalajälg liialt suur.

Elutähtsad vesi ja õhk

Ükskõik kui säästlikult tegutseda, tekivad mingid jäägid ikkagi: iga tootmisprotsessi ja iga reaktsiooni tulemuseks on lisaks oodatud produktile ka kõrvalsaadused, isegi ringlussevõtu puhul. Nende jääkidega tegelemise on võtnud oma ülesandeks tippkeskuse kolmas, ringsete tehnoloogiate tööstussiirde rühm. Töörühma juht professor Sergei Preis on ekspert vee- ja õhupuhastustehnoloogiate vallas ning on aastaid tegelenud tõhusate veepuhastuslahenduste väljatöötamisega.

Kõik oleme kursis vee puhastamiseks kasutatava kloorimise ja osoonimisega, kus vees sisalduvate mikroobide hävitamiseks kasutatakse vastavalt kloori ja/või osooni. Mõlemal juhul on kaasproduktiks erineva ohtlikkuse tasemega jääkained: kloori ja taimsete orgaaniliste ainete reageerimisel tekivad vähkitekitavad ühendid. Osoonimise kõrvalproduktiks on aga jääkosoon, mis ohtlik nii inimesele kui ka taimedele ja loomadele. Gaasi kasutamine on üldiselt ka kallis.

Preisi juhtimisel välja töötatud koroona impulsselektrilahenduse abil ehk plasmameetodil on veest võimalik eemaldada kõikvõimalikud inimtegevuse tulemusel sinna sattunud jääkained, nagu puhastusvahendite, värvainete, ravimi- jm jäägid. Elektrilahenduse plasma ise on tugevalt ioniseeritud õhk või hapnik, milles lühiajalise, 10 kuni 100 mikrosekundilise elueaga aktiivsed oksüdandid reageerivad nende vahelt läbi juhitud vees sisalduvate jääkainetega.

Molekulaarsel tasandil toimuv saasteainete lagundamine nõuab täpset eeltööd. Esialgsetel hinnangutel on see aga praegusest osoonimisest kolm korda odavam. Energiasäästule sekundeerib protsessi keskkonnaohutus – väheneb risk, et saastunud vee puhastamisel kasutatavad vahendid satuvad ise keskkonda reostama. Samasugust tehnoloogiat saab rakendada õhust saasteainete eemaldamiseks.

Järgmine teadlaste ees seisev küsimus on see, kuidas kasutada kinnipüütud jääkaineid. Üks uurimissuundi on kompleksveekeskkondadest, näiteks kommunaalheitveest ja uriinist, eraldatud ainetest väetiste jm valmistamine.

Jäätmetest saab luua uusi vajalikke kemikaale

TTÜ tööstuskeemia labor on toonud kokku keemia- ja inseneriteaduse, et uurida, kuidas muuta põlevkivi otse kõrge väärtusega kemikaalideks, ilma seda liigselt kuumutamata, et hoida protsessi energiatarve kontrolli all.

Vanemteadur Kristiina Kaldas märgib, et toorme töötlemisel minnakse kuni molekulitasandini, et mõista ainete muundamisel toimuvaid reaktsioonimehhanisme ja sünteesida uusi aineid võimalikult suure saagisega. Labori uudse tehnoloogia abil põlevkivist toodetavad dekarboksüülhapped on väärtuslik tooraine kosmeetika-, tekstiili- ja toiduainetööstuses, põlevkivituha baasil välja töötatav kloriidivaba jäätõrjevahend saab olema keskkonnahoidlikult biolagunev.

Olga Pihl Virumaa kolledžist uurib jäätmete keemilise ringlussevõtu võimalusi. Keemiline ringlussevõtt võimaldab toorainena kasutada pea igat orgaanilist ainet sisaldavat materjali alates pakendijäätmetest ja tuulikulabadest kuni metsa- või põllumajandusjäätmeteni. Üks võimalus on kasutada jäätmetest toodetud vedelaid saadusi teisese toormena kemikaalide tootmisel. Teise suunana uurib töörühm selle protsessi kõrvalsaaduste kasutamise võimalusi, näiteks kütuseelementide (elektroodimaterjal) ja vesiniku tootmiseks.

Süsihappegaasist saab tulevikus biomassi kõrval tähtsaim süsinikuallikas tehismaterjalide tootmisel. Sellest tõukub professor Allan Niidu uurimistöö, mille peamine suund on süsihappegaasi vääristamine erinevateks kemikaalideks, nt orgaanilisteks karbonaadideks (keskkonnasõbralikud lahustid ja reagendid) ning aromaatseteks ja alifaatseteks karboksüülhapeteks (toore polümeeride tööstusele). Protsesside tõhusamaks muutmiseks rakendatakse taas mehhanokeemiat.

Ambitsioonid Maast kuni Marsini

Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteaduri Ivar Kruusenbergi energiatehnoloogiate uurimisrühm vaatab olemasolevatele jäätmeressurssidele, kui perspektiivikale võimalusele toota neist energiat ja selle energia salvestamisseadmeid.

Näiteks on meil küllaldaselt süsinikdioksiidi, mida saab sulasoola elektrolüüsi tehnoloogia abil muuta puhtaks süsinikuks ja hapnikuks. Elektrolüüsil saadud süsiniku nanomaterjalid leiavad rakendust kütuseelementides, patareides ja mujal. Teine saadus, hapnik, on viinud töörühma aga nende seni kõige ambitsioonikama projektini: koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga töötatakse välja reaktorit, mida saaks kasutada Marsil puhta hapniku tootmiseks, sest 95 protsenti Marsi atmosfäärist koosneb just CO2-st.

Tulles tagasi Maa peale, seisame silmitsi kasvava energiavajaduse, kasvava energia salvestamise vajaduse ja sellest tulenevalt ülemaailmne nõudlusega akude ja patareide järele. Prognooside järgi kasvab see 2030. aastaks 14 korda. Akude tootmiseks vajalikud toorained nagu nikkel, koobalt, liitium, alumiinium, vask jne tulevad kahjuks peamiselt Hiinast. Seetõttu on Euroopa Liit uutes eeskirjades sätestanud, et aastaks 2030 peab 73 protsenti kaasaskantavatest akudest olema ringlusse võetud ja ka suur osa akudest endist peab olema toodetud taaskasutatud materjalidest.

Praegu ei ole olemas tõhusat tehnoloogiat, et akudes kasutatavat liitiumi uuesti kasutusele võtta. Praegune patareide purustamine ja metallide magnetiga kokkukogumine pole kuigi efektiivne. See tähendab, et töörühmal on lahendada veel üks ajakriitiline ülesanne.

Ärilised aspektid ja tarnekindlus

Selge on see, et Eestis tehakse tipptasemel teadust – eesmärgiga saada uusi teadmisi ja arendada välja uusi tehnoloogiaid. Ent kuidas hinnata, kas uus tehnoloogia osutub ka tööstuslikus mastaabis nii säästvaks, kui laboris kavandatud? Rohepesu skandaalidest räsitud ühiskond tahab olla kindel, et kokkuhoiuna välja käidud uuendused ei lähe lõppkokkuvõttes eelnevast veel rohkem maksma, ei kuluta veel rohkem energiat ega tekita juurde uusi jäätmeid.

See omakorda tõi tippkeskuse asutajad küsimuse juurde: kuidas hinnata uute ringmajanduse tehnoloogiate majanduslikku tasuvust ja rakendatavust ning kuidas viia seonduvad teemad otsustajate ja ettevõtjateni. Lihtsamalt öeldes: kas keegi tahab ja saab ringmajanduslikke tooteid ja protsesse rakendada?

Nende teemadega tegelevadki projekti kaasatud TTÜ ärikorralduse instituudi teadlased professorite Tarmo Kalveti ja Wolfgang Gerstlbergeri juhtimisel. Nad analüüsivad Eesti ettevõtete väljakutseid ringmajanduslike praktikate ja tehnoloogiate rakendamisel ning arenguid üleilmsetes väärtusahelates. Uudsel moel kasutavad nad üksikasjalikke andmeid rahvusvahelise kaubanduse kohta ning kaasatud on andmeteadlased.

Tasuvus- ja riskianalüüsi kõrval uurivad nad toodete ekspordipotentsiaalil. Näiteks kui keegi tunneb huvi, millised võimalused oleks eksportida sünteetilist tekstiilikiudu, saab ta teavet riikide kohta, kes sedasorti tooteid sisse ostavad, ja arengute osas neis riikides.

Samuti analüüsivad nad rahvusvahelist toorme- ja jäätmekaubandust. Eesti ja ka teised Balti mere riigid on mitmete oluliste toormete osas sõltuvuses vähestest tarnijatest, ning uuritakse tarneahelate mitmekesistamise võimalusi.

Ettevõtete vaadet esindab tippkeskuses NEO Performance Materialsi tütarfirma NPM Silmeti tegevjuht Raivo Vasnu, kellel on laiapõhjaline kogemus innovaatiliste ideede tasuvuse hindamisel ja tööstuslikku tootmisse viimisel. Praegu rajab NEO emaettevõte Narva tööstusparki tehast, mis hakkab tootma elektriautodele ja tuuleturbiinidele vajalikke magneteid.

Ressursside ja protsesside jätkusuutlikkuse määravad inimesed

Viimaste aastate sündmuste valguses on löönud kõikuma rahvusvahelised tarneahelad, mis paneb poliitikakujundajad rääkima strateegilisest autonoomiast ja ettevõtjad otsima varustuskindlust. See toob meid tagasi teema algusesse: kuidas me saame kasutada võimalikult efektiivselt meie käsutuses olevaid ressursse.

Kui suudame oma konsortsiumi seitsmeaastase töö tulemusel luua mõnedki tehnoloogiad, mis on ühtaegu jätkusuutlikud, säästvad ja kättesaadavad, ning veenda tootjaid neid kasutusele võtma, siis oleme saavutanud selle, milleks me kokku tulime. Meie tippkeskusesse on koondunud kompetents keemiliste protsesside jätkusuutlikkuse hindamisel, mis aitab hinnata rohelise keemia meetrika abil keemiliste meetodite efektiivsust, jääkide teket, keskkonnajalajälge, ohutust keskkonnale ja inimestele, loomulikult ka energiakulu ja elukaare analüüsi.

Konsortsiumi kohta avaldasid arvamust ka strateegilise mineraalse ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskuse nõukoja liikmed. Lundi ülikooli professor Peter Somfai märkis, et tippkeskusesse koondunud kõrge teadusliku kompetentsiga on tõesti võimalik muutusi käivitada.

“Eesti suurim ressurss on teie inimesed. Tegelikult paigutaksin needsamad innovaatiliselt mõtlevad inimesed ka teisele kohale. Teie tähtsuselt kolmandaks ressursiks on teie inimeste võimekus töötada välja ja võtta järjepidevalt kasutusele uusi tehnoloogiaid,” lisab tippkeskuse nõukoja liige professor Sachin Chavan

Riina Aav on Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi professor ja süsinikupõhise ressursi ringmajanduse tippkeskuse juhataja.

As Estonia continues to navigate the global landscape, Riina Aav’s concept of “ringmajandus” (circular economy) gains significance. By prioritizing sustainable practices and reducing waste, our economy can not only alleviate strategic material shortages but also foster a more environmentally conscious society. As Aav notes, this approach can lead to significant economic benefits, including job creation and reduced costs. As Estonia charts its course for the future, embracing circular economy principles will be crucial for ensuring our continued growth and prosperity.