Riik plaanib sotsiaalse rehabilitatsiooni senisel kujul lõpetada | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Viimaste uudiste kohaselt on riik plaaninud muuta oma sotsiaalse rehabilitatsiooni programmi, pannes selle senisel kujul lõpetama. See on loonud palju arutelu ja muret, kuid ka uusi võimalusi ja ideid selle valdkonna arenguks. Eestis on alati olnud oluline pöörata tähelepanu sotsiaalsetele küsimustele ja leida uusi viise, kuidas aidata neid, kes vajavad tuge ja hooldust. Uued algatused ja innovaatilised lahendused on tähistamas uut ajastut sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonnas. Ootame teid osa saama sellest põnevast arengust ja jagama oma mõtteid ja ideid selle teema kohta!

Riigi andmetel sai 2022. aastal sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust kokku 10 688 inimest, kellest 61 protsenti olid lapsed.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuseid pakuvad näiteks sotsiaaltöötajad, psühholoogid, füsioterapeudid, logopeedid, eripedagoogid ning tegevus-, muusika- ja loovterapeudid. Raha kulus riigil teenusele 2022. aastal veidi üle 16 miljonit euro.

Ministeeriumi hinnangul on praegu sotsiaalse rehabilitatsiooni pakkumisega mitu probleemi.

Üks probleem on see, et samad spetsialistid pakuvad teenuseid mitme erineva süsteemi kaudu, kohati dubleerivalt.

Nii näiteks võib laps saada logopeedi või psühholoogi teenust nii koolist, perearstilt kui ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kaudu. Olemas on veel ka tööalane rehabilitatsioon. Seega ei ole inimese vaatest teekond abini selge, vaid sõltub sellest, millise “ukse” taha ta esimesena satub.

Ka puuetega inimeste koja toetuste ja teenuste nõunik Kristi Kähär ütles, et praegune süsteem on ebaloogiline ning inimestele koormav.

“Võtame näiteks puudega lapse, kes peaks saama koolis logopeedi teenust, aga ei saa. Seejärel pöördub lapsevanem ehk hoopis perearsti poole, kellel on teraapiafond, kust kaudu suunata inimesi logopeedi juurde. Ja kolmas võimalus on ka sotsiaalne rehabilitatsioon, mis on aga kompleksteenus. Seal peab inimesel olema mitme teenuse vajadus ja on ka palju olukordi, kus inimesele määratakse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus, kuigi ta vajabki ehk ainult logopeedi, mitte nii logopeedi, eripedagoogi kui ka psühholoogi,” ütles Kähär.

Ebaselge ning kohati dubleeriv rehabilitatsioonisüsteem on toonud endaga kaasa ka keerukused vajalike andmete vahetamisel.

Rehabilitatsiooniasutuste liidu juhatuse esimees Marilin Vaksman ütles, et kuna sotsiaalse rehabilitatsiooni asutused ei ole seaduse mõttes praegu tervishoiuteenuse osutajad, siis ei pääse nad näiteks ligi terviseportaalile (endisele digiloole) ning neil puudub selge ülevaade, milliseid teenuseid nende juurde pöörduv inimene on mujalt saanud.

“Ühtne süsteem puudub ja ka täna ei pruugi perearstid teada, et inimene käib rehabilitatsiooniasutuses. Kui ta seda ise ei ütle, siis see ei tule kuskilt välja,” lausus ta.

Ministeerium toob väljatöötamiskavatsuses probleemina välja, et inimene ja tema lähedased peavad enda kohta olemasolevaid andmeid paberil või digifailidena asutusest asutusse liigutama ning inimestel puudub võimalus digitaalses keskkonnas näha, mis mahus ja milliseid teenuseid tal on võimalik saada.

Tegevusterapeudi  või logopeedi juurde võiks tulevikus suunata arst

Ministeerium pakub välja, et selleks, et inimestele selgelt ja loogiliselt abi pakkuda, peaksid teenused olema korraldatud hoopis tervishoiusüsteemi kaudu.

Ettepanek on praeguse rehabilitatsiooniteenuste eelarve abil suurendada tervishoiuteenuste mahtu, näiteks praeguseid tervishoiuteenuseid nagu füsioteraapia, logopeediline ja psühholoogiline ravi.

Riigi nägemuses peaks tervishoiutöötaja nagu perearst või eriarst hindama, millist abi inimene vajab ning seejärel inimese õige spetsialisti juurde suunama. See tähendab, et lisaks diagnoosi panemisele, kirjeldab tervishoiutöötaja ka seda, millist abi inimene vajab.

“Juba oktoobrist lisandusid tervishoiuteenuse osutajate loetellu ka logopeed, kliiniline psühholoog ja füsioterapeut. Eriarstid võivad ka nende spetsialistide poole juba täna inimesi suunata. See ei pea tingimata käima läbi perearsti,” lausus sotsiaalministeeriumi erivajadustega laste poliitika juht Brit Tammiste.

Asutused võivad pakkuda teenuseid, millest inimesel pole kasu

Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on praegu kompleksteenus. See tähendab, et sotsiaalse rehabilitatsiooni meeskonnas on vähemalt kolm spetsialisti, kes inimestele teenuseid pakuvad.

Tammiste selgitas, et täna hindavad rehabilitatsiooniasutused ise, milliseid teenuseid millises mahus inimestel on vaja.

See, millist teenust täpsemalt kindlale sihtrühmale, näiteks lastele või psüühikahäirega inimestele, pakutakse, ei ole praegu Tammiste sõnul standardiseeritult paika pandud. Rehabilitatsiooniasutused võivad praegu osana paketist pakkuda inimestele ka selliseid teenuseid, mida neil tingimata ei olegi vaja.

“Praegu ei ole see ära kirjeldatud, et kui on näiteks mingi kindla tervisevajadusega inimene, mis on siis see, mis tõenduspõhiselt oleks vaja temaga rehabilitatsiooniteenusel teha. Ehk kui inimene pöördub ühe või teise teenuseosutaja juurde, siis praegu see pakutav teenuste sisu varieerub ja ei pruugi vastata ka otseselt inimese vajadusele,” ütles Tammiste.

Tammiste lausus, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamisel on praegu palju juhuslikkust ning ka seda, kui tulemuslikud need teenused on, praegu ei hinnata.

“Me soovime, et tulevikus hinnataks ka teenuste tulemuslikkust,” ütles Tammiste.

Tulevikus ei pea abi saamiseks omama enam puuet

Kui ühelt poolt võib riigi rahastusel saada inimene praegu mitmest spetsialistist koosnevat kompleksteenust, olgugi, et tal on tegelikult vajadus vaid konkreetse spetsialisti järele, siis võimalik on ka vastupidine olukord.

Nii näiteks ei ole sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust võimalik saada lastel ja täiskasvanutel, kellel ei ole tuvastatud puude raskusastet, kuid kel on siiski abi vaja.

“Mõnikord trauma õnnetuse või haiguse tagajärjel võib see rehabilitatsioonivajadus olla ka ajutine. Siis saaks inimene ka kohe talle vajalikku abi kohe, kui tal on vaja, mitte et ta peaks hakkama enne puuet taotlema, sest see menetlemine võtab aega. Inimesel võibki olla abi vaid pool aastat, misjärel ta saab naasta juba tööle või siis tema toimetulek oluliselt paraneb,” selgitas Vaksman.

Riigi plaani järgi ei oleks tulevikus puude raskusastme olemasolu enam määrav ning teenused oleksid mõeldud kõigile, kes neid vajavad.

Perearstid ei ole läbinud rehabilitatsiooni baaskoolitust

Rehabilitatsiooniasutuste liidu juhatuse esimees Marilin Vaksman ütles, et liidul on iseenesest hea meel, et riik rehabilitatsiooni teenuse korraldamist üle vaatab. Ta lausus, et liit näeb praegu rehabilitatsioonis mitmeid kitsaskohti, millest mõningaid on riik ka adresseerinud.

Vaksman lausus, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on praegu alarahastatud, seal on liiga palju bürokraatiat ning andmed asutuste vahel ei liigu. Ühtlasi ei tehta praegu tema sõnul mõjuhinnanguid, kuidas teenused on inimestele mõju avaldanud.

Riigi välja pakutud süsteem, kus rehabilitatsiooniasutuste asemel on senisest suurem roll arstil, kes peaks inimese abivajaduse kaardistama, võib Vaksmani tekitada olukorra, kus kõiki abivajajaid ei märgata.

“Täna on nii, et kui rehabilitatsiooniasutus tahab olla sotsiaalkindlustusameti partner, siis peab olema vähemalt üks spetsialist läbinud Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis läbinud rehabilitatsiooni baaskoolituse. Seal antakse ülevaade kogu rehabilitatsioonisüsteemist ja sotsiaalhooldekandest ning räägitakse erinevatest sekkumistest, et kuidas miski asi aitab. Ma ei kujuta ette, et kõik perearstid läheksid nüüd seda baaskoolitust läbima või et iga perearstikeskuse juures peaks olema inimene, kes on selle koolituse läbinud,” lausus ta.

Puuetega inimeste liit: pakutavas süsteemis on palju ebaselget

Puuetega inimeste koja toetuste ja teenuste nõunik Kristi Kähär ütles, et koda üldiselt toetab ideed, et rehabilitatsioonisüsteemis peaks oleks üks korraldus ja rahastusallikas. Ta lausus, et riigi mõtetes on praegu ka palju ebaselgust ning puuetega inimeste kojale jääb praegu arusaamatuks, kuidas inimene uues süsteemis täpsemalt hakkab liikuma.

“Ma ei tahaks olla skeptiline, et midagi ära kaob. Aga kindlasti on siin ohukoht, et kui me viime need teenused kõik tervishoidu, kus on ka raha puudu, et ega need teenused ka seal süsteemis inimeste jaoks ära ei kao. Aga ma arvan, et see ongi praegu see koht, kus neid arutelusid tekitada,” lausus Kähär.

Kähär ütles, et rehabilitatsiooniteenuseid saavad väga erinevad sihtgrupid –  nii puudega lapsed, psüühikahäirega inimesed kui ka näiteks nägemispuudega inimesed – kuid praegu ei ole aru saada, kuidas need sihtgrupid võiksid täpsemalt mingeid teenuseid hakata saama.

Kähär ütles, et ka selles ei ole praegu selgust, kes hakkaks uue süsteemi järgi inimesi teenustele suunama. “Tegelikult ei tundu väga loogiline, et perearst hakkaks seda korraldama, sest see on tegelikult juhtumikorraldus ja selleks peab olema süsteemis eraldi töötaja, kes seda teekonda inimese jaoks kokku vormib,” ütles ta. 

“Ma ei taha uskuda, et arst hakkab seda teenusepaketti inimese jaoks kokku panema, see peab olema ikka meeskonnatöö, nagu praegu rehabilitatsioonis, et spetsialistid hindavad inimese vajadust, mitte vaid üks konkreetne arst,” lausus ta.

Huvirühmad saavad sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule tagasisidet esitada märtsi alguseni.

Sotsiaalse rehabilitatsiooni senisel kujul lõpetamine on olnud keeruline teema Eestis. Kuigi mõned on toetanud selle meetme lõpetamist, on teised väljendanud muret sellest tulenevate tagajärgede pärast. Selle teema puhul on oluline leida tasakaal kõigi osapoolte vajaduste ja huvide vahel. Riik peaks kaaluma alternatiive, mis võimaldaksid inimestel endiselt saada vajalikku abi ja tuge sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonnas. Samuti on oluline luua arutelu ja kaasata kõiki asjaosalisi otsuste tegemisse, et tagada parem tulevik sotsiaalse rehabilitatsiooni valdkonnas.