Reportaaž. Tartu 2024 avapäev püüdis pakkuda midagi igale maitsele | kultuur

Tartu 2024 avapäev tõi kokku kogukonna ühiseks tähistamiseks, pakkudes midagi igale maitsele. Kirev ja mitmekülgne kultuuriprogramm sõna otseses mõttes põimiti linna kudumisse, luues unustamatu ja kaasahaarava atmosfääri. Alates traditsioonilistest rahvatantsudest kuni eksperimentaalsete kunstinäitusteni pakkus avapäev kõrvu ja silmi hellitavat naudingut. Külalised ja kohalikud elanikud leidsid end ühise kultuurilise tuleviku tähistamise keskelt, tuues kokku erinevaid maailmu ja avades uksi uutele kogemustele. Tartu 2024 avapäev oli tõeliselt unustamatu ja märgilise tähendusega kultuurisündmus.

Tartu 2024 kultuuripealinna avamine algas 26. jaanuaril kesklinnas soojenduspeo ja avatseremooniaga ning jätkus järelpeoga ERM-is. Kui soojenduspeol nägi palju lastega peresid, siis ERM-i näitusesaalidesse koguneti nautima kõrgkultuuri, vabaõhureivil nautis karget meelelahutust pigem noorem põlvkond.

Kui jaanuari lõpus on Tartu Ülikoolis vaheaeg ning seetõttu võib linn kohati sel ajal kummituslikuna mõjuda, siis 26. jaanuaril täitus Tartu taas inimestega. Kultuuripealinna avapidustusi tulid uudistama nii kohalikud kui ka külalised välismaalt. Korraldajate sõnul loodetakse ühendust välisriikidega tulevikus parandada, kuna sügisest hakkab Tartu ja Riia vahel sõitma rong ning peatselt peaks Helsingi ja Tartu vahel käima minema lennuühendus.

Hommikusel pressikonverentsil üllatati ajakirjanikke Ain Mäeotsa juhitud “Suudleva Tartu” programmiga – keset ettekandeid tõusid mõned inimesed püsti ja hakkasid suudlema. “Suudlevatest tudengitest” inspiratsiooni saanud romantiline sümbol väärtustab korraldajate sõnul avatust ning ärgitab inimesi üksteisesse hästi suhtuma, hoolimata rahvusest, rassist, vanusest, soost ja maailmavaatest.

Ka avapidustuste programm üritas jälgida, et kõik leiaksid midagi oma maitsele. Näiteks sai päev alguse kell kümme hommikul hoopis lastediskoga klubis Illusioon. Lastega peresid nägi samuti soojenduspeol, mis toimus kella kolmest kaheksani Raekoja platsil. Programmi üritati küll hoida mitmekesisena, kuid soojenduspeo muusikavalik oli ikkagi kaldu tekno poole, nii et lastega pered ja muidu möödakäijad liiga palju enne avaetendust seal tantsu ei vihtunud. Soojenduspeol esinesid teiste seas näiteks Púr Múdd ja Yasmyn.

Vabaõhupidustusi jälgides tuli meelde hommikune vestlus ühe soome ajakirjanikuga, kes ütles avapäeva kohta: “Well, it would be better in the summer, but then again, everything would.” Tõepoolest, suve ja talve eestlane erinevad üksteisest tuntaval määral, kuid näha oli inimeste huvi suursündmuse vastu, nii et ilma trotsides kannatati kultuur ära, sunniti end seda nautima. Mitmelgi korral võis kuulda inimesi omavahel riietuse osas soovitusi jagamas: soe pesu ja villasokid olid neil vapratel, kes üritustest maksimumi tahtsid võtta, kohustuslikud.

Avatseremooniaga “Kõik on kokku üks!” algas kell seitse ja seda mängiti Kaarsilla ja Rahu silla (endine Võidu sild) vahelisel Atlantise-poolsel Emajõe kaldaäärsel. Publik sai etendust jälgida Vabaduse puiestee poolsel kaldal. Kes ei olnud piisavalt nutikas, et avaetenduseks endale varakult Emajõe kalda ääres koht kindlustada, pidi leppima halva vaatega. Kaldajärsakud olid libedad, nii et kukkumisi ja libisemisi üksteise otsa tuli palju ette. Vaatajad olid Emajõe ääres nagu kilud karbis, üksteist togiti ja trügiti, mitmed kommenteerisid, et ilmselt annaks etendusest kõige parema ülevaate ikkagi televiisorist vaatamine.

Etenduse kontseptsioon keskendus lavastaja Taavi Tõnissoni sõnul ühte hoidmisele. Paraku tundus, et kes varem etenduse kirjeldusega polnud tutvunud, sellel oli raske kogu vaatemängu jälgida ja sellest aru saada. Eriti olid segaduses tagumistes reas olnud inimesed, kes aeg-ajalt nägid kuskil suitsu tõusmas või valgusemängu, aga ei viinud seda laval toimuva tantsuga kokku. Õnneks pakkusid selge narratiivi kõrval jälgimist mitmed meelelised tegurid. Näiteks oli Tõnisson hästi lahendanud kostüümid: kõik esinejad olid värvilistes jopedes, nii et nad paistsid tumedas ja lörtsises ilmas paremini silma. Vaatajate omavahelistest juttudest jäi kõlama, et enim nauditi Trad.Attack!i ja Lonitseera esitusi. Noepi “Young Blood City” pani samuti paljudel jala tatsuma.

Pärast avatseremooniat suundus osa rahvast mutantauto Reisiva Siili juhtimisel (kus peal keerutasid plaate Púr Múdd ja DJ Magnuss Eriņs) ERM-i poole. Kuna kaheksast õhtul kuni kolmeni öösel liikusid linnas ringi tasuta ööbussid, kippus kogu õhtu äraspidist laulupidu meenutama. Sarnaselt laulupeole käisid ERM-is toimuva vabaõhureiviga käsikäes muidugi hiiglapikad järjekorrad välikäimlate juurde. Bussid muuseumi suunal olid täis ning rahvast liikus sinna nagu lauluväljakule. Tundus, et eestlased on ikka tõelised sadistid, et nad seda kõike miinuskraadidega kannatasid, justkui oleks tegu tavapärase suvise festivaliga.

Muuseumis liikus kõrgem kultuurikiht (näiteks mitmed ülikooli professorid) ning mitu korda võisid kogemata sattuda presidendi ja tema saatkonna vahetuslähedusse. ERM-is sees astusid DJ settidega teiste seas üles Eiki Nestor ja Peeter Volkonski, vabaõhureivi avaetteaste tegi Eesti kultuuriminister Heidy Purga. 

Muuseumis sai giidituuriga kuulata püsinäitusi, aga ka näitust “Õige keha, vale keha”. Muuseumiöö sai otsesema tähenduse, kui kell 22.30 avati näitusesaali lõpus ööelu installatsioon. Heaks üllatuseks kujunes Tõnis Jürgensi videoinstallatsioon, kus ta kujutas und kui alistumist. Näiteks tõi kunstnik välja, et mida rohkem inimesed kasutavad seadmeid, mis koguvad nende une kohta andmeid, seda rohkem nad lasevad end orjastada, sest teevad tehnokapitalistidele tööd ka unes. Öönäitusel oli samuti üleval Andra Rahe fotonäitus Tartu ööelust. 

Kui Tartu eliit ja haritlaskond nautisid sees kõrgkultuuri, siis väljas külma käes sai nautida kergemat meelelahutust. Reiv oli visuaalselt väga mõnusasti lahendatud – DJ pult oli paigutatud ukse ette, nii et ERM-i peasissepääsu kristalsed kaks seina ääristasid reiviala ja pakkusid tuule eest kaitset. Kui ERM-is sees toimunud DJ sett oli pigem taustaks, siis vabaõhureivil oli ka päriselt tantsu, nii et esimestes ridades läks vahepeal isegi palavaks. Reivil oli palju noori, eriti palju kogunes rahvast Sigma etteasteks. Reiv kestis kella kolmeni hommikul, kust nii mõnedki energilised pidulised edasi kesklinna liikusid.

Külm ja lörtsine 26. jaanuari õhtu möödus Tartus selgelt ellujäämise kunstide tähe all. Kultuuripealinna avapidustused oli hea viis, kuidas saata mööda jälle üks pikk ja pime jaanuarikuine öö. Loodetavasti on tulevikus Tartult oodata palju põnevat, sest korraldusmeeskond on end korra juba tõestanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et Tartu 2024 avapäev oli mitmekesine ja põnev sündmus, mis pakkus midagi igale maitsele. Kultuuriüritus tõi kokku erinevaid kunstivorme ja väljendusviise, mis rikastasid linna kultuurimaastikku. Külastajad said nautida mitmeid etendusi, kontserte, näitusi ja loomingulisi tegevusi. Avapäev tõi esile Tartu kui kultuurilinn, olles samas ka suurepäraseks võimaluseks tutvustada linna kultuuripärandit nii kohalikele kui ka külastajatele. Üritus jättis positiivse mulje ning loodetavasti järgnevad sarnased kultuurielamused ka tulevikus.