Rein Lang: enne meid oli korruptsioon ja ja pärast meid tulgu veeuputus | Arvamus

Rein Lang, a prominent Estonian lawyer and politician, has sparked controversy with his recent statement: “Before us there was corruption, and after us let there be a flood.” Lang’s bold assertion sheds light on the pervasive issue of corruption in Estonia and challenges the current state of governance. As the country grapples with this pressing issue, Lang’s words ignite a debate on the future of Estonia and the steps needed to combat corruption. Join the conversation as we delve into Lang’s provocative viewpoint and its implications for the nation.

Kui tahta ühiskonnana olla natukenegi innovatiivne ja konkurentsivõimeline, tuleks personaalse riigi ideega kiiresti edasi liikuda. Maksumuse võiks kokku lüüa alles pärast seda, kui me teame, mida me täpselt tahame, kirjutab Rein Lang.

Üleeuroopaline poliitiline naivistlik narratiiv lihtsameelsetele on see, et igas eelmises valitsuses lokkas korruptsioon. Roogime nüüd tallid puhtaks ja lehmad hakkavad lüpsma puhast koort.

Eestis kasutati seda kõige edukamalt 2003. aasta riigikogu valimistel. Pärast tuli küll poliitiline veeuputus, aga mõnedki said natuke aega hea autoga ühiskonna kulul sõita. Kõigisse trummipõrina saatel tehtud korruptsioonivastastesse poliitilistesse aktsioonidesse tasub suhtuda ettevaatuse ja skepsisega.

Ajakirjanduse turunduslik, kuid samuti naivistlik narratiiv on see, et igas võimul olevas valitsuses on korruptsioon. Seda paljastab tubli ajakirjandus väsimatult ja ennastohverdavalt ööpäevaringselt.

Selleski tuleb kasuks kriitiline mõtlemine. See ongi ju ajakirjanduse ülesanne. Miks peaks ajakirjandus ise seda väsimatult ja ööpäevaringselt korrutama?

Turumajanduses on turundusnipid. Kui telekanal katkestab meie lemmiksaate reklaamimaks võlupesupulbrit, mis eemaldab kõik plekid ja teeb riided ilusamaks kui uuena, ei võta me ju seda absoluutse tõena.

See, et poliitilisel tasandil välja käidud mõte kohe meedias turmtule alla sattub, on meie ühiskonnas väljakujunenud tava, millega lihtsalt tuleb arvestada. Sageli pole tegu kriitikaga, vaid poliitilistest, isiklikest ja veel jumal teab millistest motiividest kantud ärapanemisega.

“Mitu korda kuus avaldatavad reitingutabelid mõjutavad aga Eesti elu kaugelt enam, kui me tahame endale tunnistada.”

Vanad ja vettinud poliitikud tunnevad hästi seda mehhanismi, kuidas poliitilised oponendid ja konkurendid üritavad kõikvõimalike isiklike sidemete kaudu tekitada avalikkuses negatiivset reaktsiooni mistahes algatusele. Mida rohkem õnnestub seda negatiivsust mitte ainult meedias laiemalt, vaid ka ajakirjanduses kitsamalt, võimendada, seda suurem on võimalik konkurendi toetusreitingu muutus allapoole. Mitu korda kuus avaldatavad reitingutabelid mõjutavad aga Eesti elu kaugelt enam, kui me tahame endale tunnistada.

Teatud perioodil tegi teatud ministeerium alati iga seadusandliku initsiatiivi puhul riskianalüüsi, kuidas avalikkus sellele reageerib. Riskina oli pea alati esikohal ajakirjandus ja tuli mõelda selle riski maandamisele. Nüüdses kõnepruugis: tuli kavandada kommunikatsiooniplaan. See ei õnnestunud alati, sest esiteks on lollid väga leidlikud ja mölakluses on väiksearvulisel Eesti poliitiliselt angažeeritud meediatöötajatel kindlasti must vöö.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Tiit Riisalole ilmselt tuletati riigikantseleis meelde, et koalitsioonileppe alusel koostatud valituse tegevusplaanis on personaalse riigiga tegelemise juures tabelis tema nimi. Ülesanne täitmata! Tuli teha midagi. Tehtud, mõeldud. Läks, nagu alati.

Personaalne riik, mis paljudes turundusmaterjalides kannab ka nimetust “õmblusteta ühiskond” (ingl.k. seamless society) pole mingi konkreetne plaaniga tegevuskava, vaid pigem idee 2015. aastast, kui Nortali pealik Priit Alamäe selle avalikult välja ütles. Kaude sarnane 20 aastat varem välja hõigatud Tiigrihüppele. Hea idee, mida tasuks asuda sisustama. Selle seostamine korruptsiooniga on meelevaldne ja rumal. Aga müüb hästi.

Kui tahta ühiskonnana olla natukenegi innovatiivne ja konkurentsivõimeline, tuleks selle personaalse riigi ideega kiiresti edasi liikuda. Maksumuse võiks kokku lüüa alles pärast seda, kui me teame, mida me täpselt tahame.

Alustaks kirglikust vaidlusest selle üle, milliseid andmeid meie riik oma kodanike ja nende ühenduste kohta seaduse alusel kogub, hoiab ja kasutab. Mis sellest on avalik? Pisidetailina kerkib siinkohal näiteks küsimus sellest, kas auto number ja registris märgitud kasutaja isikuandmed on 24/7 avalikud nagu ettevõtete juhatuse liikmed. Suure küsimusena kerkib, kellele seda kuradi ehitisregistrit vaja on? Mis peab ikka olema avaliku majandusaasta aruande sisu? Jne, jne.

Karisid ja madalikke on sellel personaalse riigi laevukesel ees väga palju. Priit Alamäe on tihti toonud personaalsest riigist näite: selmet kulutada aega ja jõudu mingite seadusega määratud hüve taotlemiseks ja taotluse menetlemiseks, peaks riik ettenähtud hüve (raha, teenus jms) lihtsalt konkreetsele inimesele andma automaatselt ilma mingite bürokraatlike sehkendusteta. Ilus! Aga kui seda ei taheta? Kas õigusega antud õigus midagi riigilt saada saab edaspidi olema seotud kohustusega see vastu võtta? Arutelu objekt.

Tegelikult on see kõik tohutu sasipundar, mida alles tuleb lahti harutama hakata. Õllekannu taga, firmade “sotsiaalsuhtluse” üritustel ja kõikvõimalikel konverentsidel on sellest hakatud juba rohkem rääkima.

Mina isiklikult olen seitsme aasta jooksul paljudele otsustajatele, ministritele, esitlenud üht slaidikogu ja teinud ettepaneku moodustada taibudest koosnev kogu tulevase andmeseadustiku valge raamatu koostamiseks. Saaks midagi, mille alusel kavandada edasisi samme. Ei miskit. Üks suurtest ülemustest küsis lihtsalt, et kellele see kasulik on.

Kui siiski üritaks ilma korruptsioonisüüdistusteta ja pidevate kahtlustusteta, et keegi on part.

P.S. Tänan siiralt Hans H. Luike, kes vabariigi aastapäeva peol selle andmeseaduse idee otse kaamerasse ütles.

Rein Lang (Reformierakond) töötas tarkvaraarendusettevõttes Nortal aastatel 2016-2018, ta on olnud meediaettevõtja, justiitsminister ja kultuuriminister.

Kokkuvõttes võib öelda, et Rein Lang väidab, et tema ajal ei olnud korruptsiooni ja tulevikus võib tulla hoopis veepõud. Kuigi sellel võib olla oma tõepära, on oluline tunnistada, et korruptsioon on probleem, mis eksisteerib igas ühiskonnas ning selle vastu võitlemine peaks olema pidev protsess. Samuti on oluline jätkata keskkonnakaitse meetmeid, et vältida võimalikke looduskatastroofe tulevikus. Eesti peab püüdlema läbipaistvama ja jätkusuutlikuma ühiskonna poole, kus korruptsioon ja keskkonnaohud on minimaalsed.