Raul Rebane: seksuaalvägivald relvana – sellest peab rääkima | Arvamus

Eesti rahulikku noorpõlve varjutab õudne tõde: seksuaalvägivald on laialt levinud ja meie ühiskond ei räägi sellest piisavalt. Raul Rebane, tuntud kirjanik ja ajakirjanik, julgeb küll. Tema uus raamat “Seksuaalvägivald relvana” on rahvusele silmapiiresse vaatamine, mis sundib meid silmitsema oma varjupoolt.

Rebane kütkestab lugeja tähelepanu sügavale, keerulisele teemale ja pakub sügavalt mõtletavat perspektiivi.

Raul Rebane räägib Vikerraadio päevakommentaaris venelaste kombest kasutada seksuaalvägivalda relvana. Rebane leiab, et suhtumises naistesse suureneb lõhe Vene riigi ja Euroopa vahel, mistõttu on Kaja Kallase võimalik määramine kõrgeks välispoliitika esindajaks Euroopasse jõuline signaal ka naistele.

Soome-Eesti kirjanik ja publitsist Sofi Oksanen on terava ühiskondliku närviga. Tema viimane raamat eesti keeles “Samasse jõkke. Putini vägivald naiste vastu” on essee erakordselt olulisel teemal, millest meil ja ka mujal eelistatakse mitte rääkida, sest on nii kole. Aga rääkima peab.

Ukraina sõda ei ole vene sõjakultuuris midagi muutnud, endiselt kasutatakse seksuaalvägivalda relvana ja massiliselt. Raamatus on toodud hulgaliselt fakte, nimesid ja kirjeldusi, mida Vene vägi on Ukrainas naiste vastu korda saatnud.

Kõige olulisem on aga analüüsida, miks see toimub; mis muudab rahuliku vene pereisa järsku hullunud vägistajaks, kui ta satub vallutussõjas teise riigi territooriumile. Just ajaloo, põhjuste ja seoste väljatoomine on Oksaneni essee väärtus.

“Samasse jõkke” tõestab, et vägistamiskultuur on Vene sõjakultuuri üks aluseid olnud kaua. Teise maailmasõja aegsetest hirmutegudest Saksamaal on Antony Beevor kirjutanud raamatu “Berliin 1945”, kus nimetab seal toimunut “maailma ajaloo suurimaks vägistamisaktsiooniks”.

Mul on selle raamatuga isiklik kogemus ühe oma vene tuttavaga. Tema pere suurkangelane oli vanaisa, kes sai palju ordeneid teekonnal Stalingrad-Berliin. Pärast Beevori lugemist sai ta hingehaava, millest pole vabanenud tänaseni. Ta sai aru, et vanaisa kangelasjutustused puudutused ainult võitlusi kuni NSV Liidu piirini. Sellest, mis toimus Saksamaal, ei rääkinud ta kunagi. Tuttav ei tea, mida vanaisa tegi, aga tema vaikimine lagundas kogu suure õilsuse müüdi.

Oksanen analüüsib nähtust põhjalikult. Raamatus on kirjeldatud ukrainlaste poolt salvestatud telefonikõne Vene sõduri Roman Bõkovski ja tema naise Olga Bõkovskaja vahel, kus naine annab loa ukrainlannasid vägistada, ainult tuleb kasutada preservatiivi. Nägin seda lugu Youtube’is kunagi ka ise ja see oli šokk. Vägistamisrelv ei ole seega mitte üksikute sõdurite taktikaline kuritegu, vaid suurt osa elanikkonda hõlmav kultuurinähtus.

Naistepõlgus Venemaal on vahend demokraatiate nõrgestamiseks ja autoritaarsete režiimide tugevdamiseks, ütleb Oksanen. Venemaa Euroopa-poolsetes piiririikides on aga naiste poliitiline ja ühiskondlik seisund kiiresti paranenud ja protsess kestab. Venemaa üritab naisi kramplikult hoida kuskil 1970-ndate aastate mõtteviisis, kodus ja sõdurite sünnitajana. See imagote võitlus kestab, ka meil.

Minu 2011. aasta detsembris, ehk üsna hiljuti, kirjutatud artikkel “Naispuudega Eesti” tõi kaasa eelkõige vanemate veneaegsete meeste raevuka sõimamislaine kommentaariumis. See tõestas päris ehmatavalt, et Vene aja mõjud on osal veel siiani tugevad. Aga suurt protsessi nad ei peata, meil on nüüd olnud nii naispresident kui -peaminister.

Oksanen räägib ka Vene käibetõdede müütidest ja nende tugevusest. Eriti õudne on Vene argielu praktikat kirjeldav laialt kasutatav väljend “kui peksab, siis armastab.”  Mäletan ise lapsepõlves kuuldud tšaštuskat, mille tõid kaasa küüditamiselt pääsenud eestlased ja ära tõlkisid.  

Sibult oli, kurki oli
Miks tema, kurat, ära suri
Iga päev ta peksa sai
Ütle, mis tal puudu jäi!

Kogu raamatus analüüsitud temaatika on palju tähtsam, tundub. Just suhtumises naistesse suureneb lõhe Vene riigi ja Euroopa vahel. Mingi rahulepinguga seda kokku ei õmble, sest see on ajaloolis-kultuuriline ja vaimne. Need nähtused on igast seadusest tugevamad ja nende muutumine võtab põlvkondi ja suuri muudatusi. 

Mul on tunne, et Eesti naised saavad paremini aru kui mehed, mis võib juhtuda, kui Venemaad  pidurdada ei õnnestu. Kaja Kallast võib sisepoliitika pärast lõpmatuseni sarjata, kuid suures pildis on tema võimalik määramine kõrgeks välispoliitika esindajaks Euroopasse jõuline signaal ka naistele. Vene sotsiaalmeedias saab ta juba korralikult sõimata, sest tajutakse ohtu, et ta ei lase Venemaa ajaloolist suhtumist naistesse Euroopasse üle kanda. Vene vägistamissõja leviku takistajaid kutsutakse seal muide russofoobideks.

Sofi Oksaneni terav publitsistinärv on aga jälle üles leidnud olulise teema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

I Estonia, the article “Raul Rebane: seksuaalvägivald relvana – sellest peab rääkima | Arvamus” raises a critical and timely issue: the use of sexual violence as a weapon. Rebane’s call for open dialogue surrounding this pervasive problem is crucial.

Silence and stigma only perpetuate the cycle of abuse. By acknowledging the reality of sexual violence, we can begin to understand its root causes, challenge societal norms that enable it, and empower survivors to seek help and justice. Open conversation is the first step towards creating a safer and more equitable Estonia for all.