Raul Rebane: naistepäevast grimmiga ja grimmita | Arvamus

Tere tulemast! Raul Rebane on üks Eesti tuntumaid avaliku elu tegelasi, kelle mitmekülgne talent ja karisma on teinud temast armastatud meediaisiksuse. Tema viimane saatekülalisena osalemine “Naistepäevast grimmiga ja grimmita” on tekitanud palju elevust ning kõneainet. Rebane on tuntud oma teravmeelse arvamuse ning huumorimeele poolest, mis teeb ta väga populaarseks nii teleekraanil kui ka sotsiaalmeedias. Kui soovid teada saada rohkem tema mõtetest ja muljetest, siis jää kuulama ja ära jäta vahele seda põnevat vestlust!

Naistepäevast palju olulisem on rääkida naiste staatuse muutumisest Eesti ühiskonnas, arutleb Raul Rebane päevakommentaaris.

8. märtsil on rahvusvaheline naistepäev. Sõna “rahvusvaheline” peaks nagu tõstma päeva mainet. See maine ei ole aga sugugi ühene, ka meil. Võib tunduda, et mis seal halba saab olla, see päev on ÜRO tähtpäevade nimistus ja võitlus naiste õiguste eest väga vajalik.

Enam kui kahekümnes riigis on naistepäev riiklik püha, nendest 12 on endised NSVL-i liiduvabariigid ehk kõik, välja arvatud Balti riigid. Vene ajal tähistati naistepäeva laialt ka Eestis. “Aktuaalne kaamera” hakkas juba veebruaris küsima, kas sel aastal ikka õnnestub kasvuhoonetes piisavalt lilli kasvatada. Eriti hinnatud olid kollased tulbid.

Moes oli kinnitada, et just sel päeval teevad mehed ära kõik naiste tööd. Keegi naljahammas oligi 1980. aastate alguses 8. märtsil telemaja fuajeesse riputud loosungi, et “Puhake naised, täna töötame meie!”. See korjati küll kiiresti ära. Samasugune praktika elab Hiinas, kus naistepäev on riiklik püha ainult naistele ja mehed käivad tööl.

Nõukogudeaegne tähtpäevade näilik pealesurumine andiski naistepäeva imagole valusa hoobi. Sellest veel hullem oli 23. veebruaril Nõukogude armee aastapäeva reklaamimine meestepäevana. Oli kohti, kus seda ka tähistati. Vabaduse tulles ununes see hetkega ja nüüd mäletavad toonast “meestepäeva” vaid vähesed.

NSVL-i ajal polnud naistepäeval mingit sisulist tähendust peale peopidamise võimaluse. Naistel ei olnud siis poliitikas ega majanduselus mingit rolli. Naised olid tol ajal poliitikas, kui tarvitada Oscar Wilde terminit, “dekoratiivne sugu”, kes mingite nimekirjade alusel torgiti erinevatesse nõukogudesse kätt tõstma.

“Praegu on veel meil siiski veel arvestatav palgalõhe, üks suuremaid Euroopas, kuid loodetavasti mitte kauaks.”

Osa naisi naistepäeva ei tähistanud ja seda päeva kutsuti siseringides Clara Zetkini sünnipäevaks. Clara Zetkin oli Saksa marksist, sotsiaaldemokraat ja hilisem kommunist, kes 1910. aastal tõesti pakkus välja erilise naistepäeva idee. Hiljem oli ta sunnitud põgenema Nõukogude Liitu, pääses imekombel repressioonidest ja suri 1933. aastal. Ta on muide ainuke saksa rahvusest inimene, kes on maetud Moskvas Kremli müüri äärde.

Eestis lõppes naistepäev kui riiklik püha 1990. aastal ja järgneval kümnendil oli päeva maine madal. Palju laiemalt hakati tähistama emadepäeva, selle päeva ümber tekkisid rituaalid ja tseremooniad.

Hiljem hakati naistepäeva paljudes pereringides uuesti tähistama, aga siiani on sellel paljuski grupiline tähendus, kes tahab, see tähistab. Mis selle päeva saatus saab olema tulevikus, on raske öelda.

Palju olulisem on aga rääkida naiste staatuse muutumisest Eesti ühiskonnas. 2011. aasta detsembris analüüsisin ma Postimehes naiste rolli tolleaegset üsnagi masendavat seisu Eesti poliitikas artiklis “Naispuudega Eesti”. See tekitas palju kõmu. Sain mingit tüüpi meeste käest kõvasti tukast sakutada.

Alles 13 aastat tagasi käis Eesti poliitika raudselt seda sammu, et “üks naine korraga”. Sel ajal oli valitsuses ainus naine Keit Pentus-Rosimannus. See, et naine võiks olla peaminister või president, ei tulnud kellelgi pähegi. Nüüd on see kõik toimunud ja tasapisi väheneb meie vahe Põhjamaadega. Just naiste staatuses oli meie vahe nendega kõige suurem.

Kui küljelt vaadata, siis on need muutused toimunud kiiresti, võime rahul olla. On täita võimalik, et vanemad ja konservatiivsemad mehed on maha maganud kolm tegurit, mis naisi enam kuidagi poliitikast ja juhtimisest kõrval hoida ei lase:

1. Naisi on rohkem.
2. Nad on palju paremini haritud.
3. Naised on hakanud valima naisi.

Need faktorid on selgelt muutnud ja muutmas Eesti ühiskonda. Praegu on meil veel siiski veel arvestatav palgalõhe, üks suuremaid Euroopas, kuid loodetavasti mitte kauaks. Oleme väikeste sammudega liikumas õiges suunas, mis on palju parem kui joosta kiiresti vales suunas. Rahvusvaheline naistepäev tekitas selliseid mõtteid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

In conclusion, Raul Rebane’s perspective on Women’s Day with or without makeup brings up important discussions about gender norms and self-expression. By highlighting the societal pressures and expectations placed on women to conform to certain beauty standards, Rebane challenges the status quo and encourages individuals to embrace their natural beauty. It is a reminder that everyone should feel comfortable in their own skin, whether they choose to wear makeup or not. Overall, Rebane’s perspective serves as a powerful message of empowerment and self-acceptance in Estonia and beyond.