Raul Kütt: vajame targa tööstuse Tiigrihüpet | Arvamus

Raul Kütt, Estonia’s leading expert in industry 4.0, is calling for a national push towards smarter manufacturing with his vision for a “Tiigrihüpe” or leap towards a digitally advanced industry. In his thought-provoking piece, Kütt highlights the importance of embracing technology and innovation to stay competitive in the global market. As Estonia looks to establish itself as a pioneer in industrial digitalization, Kütt’s insights serve as a catalyst for change and a rallying cry for Estonia to seize the opportunities of the future.

Peaminister Kaja Kallas on saanud viimasel ajal omajagu avalikku kriitikat. Eks ühelt poolt käib see ameti juurde, sest võimu teostama valituid tulebki demokraatias terava tähelepanu all hoida.

Samal ajal ei ole inimlikult viisakas ega ka kodanike poolse poliitilise kontrolli mõttes õige, kui nii-öelda hambu jääb juba inimene ise, mitte üks või teine konkreetne tegu. Kui on, mida laita, tuleb laita. Aga samavõrd, kui on kiita, tuleb ka kiita. Teeksingi seda ja ühtlasi osutaksin, kuhu peaksime valitsuse äsjaste õigete otsuste baasilt edasi liikuma.

Kahjuks jäi dramaatilisemate teemade varju, kuidas peaminister mõne nädala eest rõhutas, et odava töö aeg on Eestis lõplikult läbi ning ainus tee suurema jõukuse suunas on rakendusuuringud ja teadusmahukas tootmine. Peaminister tunnustas Eesti ettevõtteid teadus- ja arendustegevusse investeerimise eest ning selgitas, kuidas on plaanis rakendusuuringutesse suunata ka maksumaksja raha.

Leheveergudel käib kibe sõnasõda, mille käigus lükatakse püsti ja kistakse maha Eesti majandusarengu teemalisi lööklauseid. Selle keskel oleks aga ülekohtune märkamata jätta, et valitsuse otsused, mis kasvatavad otseselt uute tarkade toodeteni viivat teadust, on Eesti rikkusekursile suunamisel ühed tähtsamad.

Kulgeme edasi, aga kobamisi

Oluline on teadvustada, et teadusrahastus on midagi, mis ei määra valimiste tulemusi. Kui tahta maksumaksjalt tema enda raha eest tema häält osta, leiaks palju teisi viise riigieelarvet suunata. Oleme selliseid juhtimisotsuseid ju ka näinud.

Ometi on teadusraha riigieelarves juba ligi pool miljardit eurot ning see on aina kasvanud. See on riigimehelik suund, mida tasub märgata ja tunnustada.

Samuti tundub, et valitsuse tasandil pingutatakse, et panna ülikoolide valdavalt riigipalgalised teadlased ning Eesti ettevõtete teadustegevus – mis ei jää enam avalikule sektorile kuigivõrd alla – võimalikult ühte jalga käima ning ka konkreetsed uurijad akadeemilise maailma ning erasektori vahel liikuma. See on veelgi abstraktsem teema kui teaduse rahastamine, ometi ülioluline, et teadusraha annaks ka päriselt tulemuseks eestimaalaste elatustaseme tõusu.

Eesti masinatööstus liigub suurte sammudega välja lihtsakoelise allhanke ärimudelist. Kaugel pole aeg, mil lõviosa meie tootmisvõimsusest kulub enam mitte Skandinaavia, vaid meie oma inseneride loodud tipptehnoloogia valmisehitamiseks. Sarnane on seis mitmes teiseski sektoris.

Seega, kuigi majanduse taevas on hetkel pilvine, paistab silmapiiril ka valguskiiri. Eriti valitsuse ülalkirjeldatud otsuste valguses tundub, et nii ettevõtjatel kui ka poliitikutel on tahet, et koostöös samm-sammult teha Eesti rakendusteaduse ja targa tööstuse maaks.

Aga kuidas vältida tüüpilist ohtu, et edasiliikumine katkeb, kui esialgsed eestvedajad ära väsivad või peavad muude muredega tegelema?

Kui me seda riski ei maanda, ähvardavad seni Eesti teaduse tootestamisse investeeritud miljardid eurod raisku minna. Kui lõpptoodeteni ei jõuta, pole tähtis, mil määral väga varasemates etappides pingutati. Valitsuse usk rakendusteadusse on hea algus. Et saaksime edus kindlad olla, on vaja aga rohkemat.

Elame füüsiliste kriiside ajastul

Õppigem omaenda kogemusest. Kui kaua läks Tiigrihüppe programmi väljakuulutamisest esimese Eesti ükssarvikust idufirmani? Kümme aastat, kui arvestada Skype’i, mis aga oli Eesti idufirma ju ikkagi vaid tinglikult, parimal juhul pooleldi. Päris esimene Eesti ükssarvik oli Wise, mis jõudis selle väärtuseni 2015. aastal ehk 20 aastat pärast Tiigrihüppe algust.

20 aastat on peaaegu inimpõlv. Samas mõõtkavas peame mõtlema ka Eesti targa tööstuse maaks tegemisel. Eestit ei viinud Tiigrihüppest ükssarvikuteni paar üksikut entusiasti, vaid edu võtmeks oli laialdane arusaam ja kokkulepe. See on tulevikuteema ning sellele peab Eesti keskenduma.

Kas näiteks 2025. aasta võiks olla targa tööstuse jaoks samasugune otsusehetk nagu infotehnoloogia jaoks 1995. aasta, mil algas Tiigrihüpe? Kas seame sihiks, vaidleme läbi ja viime laia ühiskondliku missioonina ellu?

Sest ajastus oleks igatahes õige. Eesti digitiiger tegi eduka hüppe olulises osas tänu täpsele ajastusele. 1993. aastal käivitati laiatarbeinternet ning 1990.–2000. aastatel läksid massidesse personaalarvutid.

Praegu on käes sarnane murranguaeg targa tööstuse jaoks. Oleme juba praegu ja ilmselt läbi 2020.–2030. aastate silmitsi vähemalt kolme hiigelprobleemiga, millest meid aitab läbi ainult insenerimõtlemine, tootearendus ja tarkade seadmete tootmine.

“Euroopa majandus vindub ja ainsaks väljapääsuks on suurem innovatsioon, mis lõpuks tähendab aina nutikamaid tooteid.”

Esiteks, kliimakriis nõuab füüsilisi tehnoloogiaid nii tagajärgede leevendamiseks kui ka juurpõhjuste lahendamiseks. Teiseks, geopoliitilised pinged tähendavad, et meie demokraatliku rahvusriigi tuleviku pandiks on aina keerukamad ning ideaalis siinsamas loodud relvasüsteemid. Ning kolmandaks, Euroopa majandus vindub ja ainsaks väljapääsuks on suurem innovatsioon, mis lõpuks tähendab aina nutikamaid tooteid.

Rüblikutele roboteid, teismelistele tarka tööõpetust

Targa tööstuse maaks saamine on muidugi omajagu komplekssem ülesanne kui omal ajal koolidesse internetikaablite vedamine ja arvutiklasside ülesseadmine. Küll aga peitub helgema tuleviku võti taas ja nagu alati peale kasvavas põlvkonnas.

Eesti turvalisele ja jõukale tulevikule aitaks kaasa, kui iga koolilaps puutuks vahetult ja tema jaoks inspireerivalt kokku tänapäevase targa tööstusega, robotite ja muu tipptehnoloogiaga. Samuti peaks tööõpetus olema tulevikutehnoloogiate ja mängulise ning põneva insenerimõtlemise, mitte vanamoodsa käsitöö päralt. Samuti oleks vaja, et koolivõrgu korraldus ja õppevormide osakaalud soosiksid, et nagu näiteks Šveitsis, oleks Eestiski suuremal osal noortest praktilised targa töö oskused juba 20. sünnipäevaks.

Arutagem, vaielgem, aga jõudkem siis ühisosa ja plaanini. Tunnustan veel kord peaministrit ja valitsust, et raskete aegade kiuste pole investeeringuid praktilisse teadusse kärbitud, vaid hoopis suurendatud.

–

In conclusion, Raul Kütt’s article highlights the importance of Estonia’s transition towards a smart industry through digitalization and innovation. His call for a “Tiger Leap” in the industry is a reminder of the need to embrace technology and automation in order to remain competitive on a global scale. By investing in research and development, upskilling the workforce, and fostering collaboration between industries, Estonia can position itself as a leader in the digital economy. It is imperative that the government and private sector work together to drive this transformation and ensure a prosperous future for Estonia.