Raul Kirjanen: valitsus on kui meeskonna mänedžer, kes platsi äärde ei lähe | Eesti

“Raul Kirjanen, Eesti ettevõtja ja ettevõtluskonsultant, võrdleb valitsust meeskonna mänedžeriga, kes ei astu kunagi platsile. Tema väide on lihtne, kuid tabav – valitsus peaks olema aktiivne ja kaasatud oma kodanike ellu, mitte lihtsalt reegleid kehtestav institutsioon. Kirjanen on tuntud oma teravate ja progresseeruvate vaadetega ning tema mõtted valitsuse rolli kohta panevad paljusid mõtlema ja arutlema.”

Väga tihti räägitakse riikide investeerimis- ja majanduskeskkonnast. On terved riigiasutused, agentuurid ja ministeeriumid, mis tegelevad investeerimiskeskkonna kujundamise ja turundamisega. Riikide investeerimiskeskkondi võrreldakse omavahel, eriti naabruses asuvate riikidega, Eestit Soome ja Lätiga, võib-olla veel mõnega. Samas ei ole ma pikaajalise majandusajakirjanikuna kunagi isiklikult kohtunud selle teoreetilise või isegi müütilise investoriga, kelle nimel investeerimiskeskkonna turundamine ja kujundamine käib ehk kes on see konkreetne isik, kes piltlikult öeldes vaatab, kas võiks panna 100 miljonit eurot Eesti majandusse või Läti majandusse ning teeb siis mingite kriteeriumide põhjal otsuse.
Aga täna on mul suurepärane võimalus, sest mikrofoni ees on harva esinev isik, Raul Kirjanen. Te tegite hiljuti valiku investeerida 700 miljonit eurot mitte Eesti, vaid Läti majandusse. Kuidas Eesti investeerimiskeskkond nii väheatraktiivseks osutus?

Küsimus ei ole selles, kas ta on vähem või rohkem atraktiivne. Investorina, eriti kui sa investeerid tööstusesse, paned sa ühte kohta väga pikaks ajaks hästi suure kapitali. Sa ei saa seda kapitali sealt ära viia, ei saa seda kuskile tõsta ning kui sa vaatad erinevaid kohti, kuhu investeerida, siis õiguskindlus, õigusselgus, aga tegelikult ka riigi ja ühiskonna soov teatud investeeringuid näha ja kaasata on selgelt väga suur kriteerium.

Oleme Graanul Investi ajal Lätis väga palju tööd teinud, Läti investeerimiskeskkond on meile alati väga meeldinud ja oleme seal alati väga hästi hakkama saanud. Mina seal mingisugust konflikti ei näe.

Sellest, et Eestis on niru tööstuspoliitika, on räägitud kümme aastat. Ettevõtjad on sellest palju rääkinud, aga ega see väga midagi muutnud ole.

Mis see tähendab, et Eestis on niru tööstuspoliitika?

No võtame metsa- ja puidutööstussektori – iga poliitik, kellele on tundunud, et toetust on vähe, on saanud sinna malakaga virutada. Meeletult on laiendatud kaitsealasid.

Kui hakkas sõda Ukrainas ja tööstus pöördus riigi või Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) poole, et kas oleks võimalik tooraine näol tuge saada, siis teatud seltskonnale tegi see ikka päris palju nalja. Et see ongi investeerimiskeskkond.

Olen ka Lätis päris palju käinud, suhtlen jätkuvalt sealsete inimestega, aga mulle ei ole jäänud ühemõttelist muljet, et Läti investeerimiskeskkond oleks parem kas või sellesama metsatööstuspoliitika lõikes. Pigem on lätlased kogu iseseisvuse taastamise järgse ajaloo vaadanud Eesti poole tundega, et meil on paljud asjad paremini, ka investeerimiskeskkond. Kas nüüd on siis pöördepunkt või saan ma millestki valesti aru?

Eesti on olnud Balti liider majanduskasvus, SKP-s ja nii edasi, kuid kui vaadata, mis on viimase viie aasta jooksul Lätis ja Leedus toimunud, siis ühiskondlik ootus on see, et kui meie liigume tööstusest edasi teenusmajanduse ja IT-sektori poole, siis nii Leedu kui ka Läti on päris kõvasti panustanud sellesse, et proovida tuua suuri tööstusinvesteeringuid.

Leedus on suur biomajanduse klaster, kuhu riik on plaaninud investeerida isegi miljard eurot, ja täna see selgelt buumib. Samamoodi on Läti väga-väga aktiivselt otsimas tööstusinvesteeringuid ja just nimelt innovatsioonilisi, uue majanduse tööstusinvesteeringuid.

Nii et nad on lihtsalt riigina aktiivsemad ja suutnud keskkonna selliseks kujundada, et ka näiteks teie näete, et seal on parem oma ettevõtet üles ehitada.

Mina ütlen täna selgelt, et Läti nälg, võib-olla on see sõna natuke vale, aga nende nälg selliste investeeringute järele on oluliselt suurem kui Eestis.

Samas kuulates, mida Eesti poliitikud investeeringute kaasamise kohta räägivad, meenub värskeima näitena meretuuleparkide juhtum, kus kliimaminister ja kliimaministeeriumi kantsler ütlesid, et meretuuleparke on vaja selleks, et tagada stabiilne, odava hinnaga elekter suurtele tööstusettevõtetele, kes Eestisse tulevad. Kui ma õigesti mäletan, siis nimetas üks neist näitena ka teie enamusomandisse kuuluvat puidukeemia ettevõtet Fibenol, mis on nüüd see investeering, mis Lätti läheb.

Kui me räägime jällegi investeerimiskeskkonnast, siis meie riigis ei ole tööstuse eest seisvat organisatsiooni.

Tööstuse kantslerist või asekantslerist on räägitud hästi kaua. Mulle tundub, et riigil on suhteliselt niru ülevaade sellest, mis antud sektoris Eestis üldse toimub, toimuma peaks või toimuma võiks hakata.

Loen samamoodi, et järsku on meil energiat kolm korda rohkem vaja, sest tulevad suured investeerinud. Mul ei ole kindlasti kogu infot, tõenäoliselt riigi investeerimisagentuuril on, aga ma ei tea, kes on need investorid või suured tarbijad, kel seda elektrit vaja on.

Ka ajakirjanikud on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt, kliimaministeeriumilt ning Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuselt (EISA) üsna regulaarselt küsinud, millised on need suured välisinvesteeringud, mis Eestisse peaksid tulema, sealhulgas elektritarbijaks, aga ega neid vastuseid väga palju saadud ole. Eelmisel aastal oli periood, kus majandusminister rääkis edunäitena Sillamäele rajatavast magnetitehasest, mis on ühe olemasoleva kohaliku tööstuse edasiarendus. Ja see on tegelikult ainukene näide, mida nimepidi nimetatakse.

Kindlasti on paljud diskussioonid ja arutelud konfidentsiaalsed kuni hetkeni, mil nad lõpuks välja tulevad. Aga mul ei ole seda infot.

Kuidas Lätis asi käis, kas mõni kõrge riigiametnik, mõni investeerimisagentuuri töötaja või minister helistas-kirjutas teile, et kuulge, me loeme ajakirjandusest, et teil on Kesk-Eestis üks katsetehas, mis näeb suure tehase moodi välja, et me tahaksime seda päris tehast endale saada? Või jõudsite ise kuidagi sinna? Kas lätlased on proaktiivsed või kuidas see välja nägi?

Fibenol ei ole ühe tehase projekt, loodetavasti tuleb esimene tehas nüüd Lätti, aga see ei tähenda, et Fibenol ei võiks kunagi ehitada tehast Eestisse või näiteks Prantsusmaale, Soome, Rootsi või kuhu iganes.

Kui me sihtkohti otsisime, siis esimese tehase jaoks oli minu soov, et ta oleks nii lähedalt, et ehitust ja arendust oleks suhteliselt lihtne manageerida.

Eestist?

Jah, kuna meie arendustiim istub täna Tallinnas, hästi palju ka Imaveres, siis sellepärast oligi kaardi peal Eesti, Läti Soome, Rootsi – vaatasime, kus ressurssi on.

See on siis puit?

Puit jah. Vaatasime, kus kasutatakse meile vajalikku ressurssi täna kehvasti või kus võiks olla potentsiaali. Selle järgi oligi kindlasti Eesti ja Läti teema.

Meie asukohtade valiku juht on suhelnud Läti investeerimise agentuuri LIAA-ga kaks aastat. Oleme väga paljude Läti kohalike omavalitsustega suhelnud, et töökogemus Lätiga on meil päris suur, oleme liikunud altpoolt üles ja ka ülevalt poolt alla. Aga uurimaks, kuidas Lätti selline tehas sobiks, seda tegime me kindlasti ise.

Kas juhuslikult või mitte, aga samal päeval, kui Fibenol teatas, et on sõlminud Läti valitsusega kavatsuste protokolli, et tehas läheb 700 miljoni euro maksumuses Lätti, avalikustas Eesti majandusministeerium pidulikul tseremoonial majanduse arenguplaani. Majandusminister Tiit Riisalo rääkis pressikonverentsil uhkete slaidide saatel seda lahti ja ütles, et eesmärk on Eesti majandust lähima aastakümne või pooleteise jooksul kaks korda kasvatada. Kas see oli teil teadlik ajastus – pressikonverents oli teada nädal varem –, et sel ajal kui Eesti majandusministeerium hakkab tutvustama majanduse arengukava, saadaks signaali ja teataks tund aega varem, et viimaste aastate suurim investeering Eestisse ei tule.

Ma arvan, et pigem oli see halb juhus.

Kahjuks ei ole minul niisugust hooba, et ajada Riias neli Läti ministrit kokku selleks ajaks, kui mul parasjagu vaja on ning johtuvalt sellest, kui Eestis midagi tutvustatakse. See oli pikalt ette koordineeritud ja planeeritud protsess.

See, et see Eestis säärast meediakajastust tekitas, oli meie jaoks päris suur üllatus. Koostöömemorandumi sõlmimine on üks osa pikal teekonnal. Aga kuna selle juures ja alla kirjutamas oli väga palju Läti tipp-poliitikuid, oli nende soov teha kindlasti meediat. Ja arvestades, et see võib tekitada huvi ka meil, siis andsime välja pressiteate, et olla kõikide suhtes aus ja otsekohene.

Kas te majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi Eesti majanduse arenguplaani olete lugenud?

Ma olen selle diagonaalis läbi lugenud ja ütlen veel, et see oli väga halb kokkusattumus.

Ma usun, et kui tekib plaan Eesti majandust kasvatada ja arendada, siis see on väga hea, aga plaan üksi on jälle üks paber. Skeletile on vaja lihaseid ja organeid, kogu struktuuri, et me seda tegelikult ka tegema hakkaksime.

Mulle tundub, et seetõttu, et Eesti investeering läks Lätti ja see on eestlastele väga hinge läinud, on tekkinud väga oluline diskussioon selle üle, mis peaks olema teistmoodi. Loodan, et sellest diskussioonist võiksid tekkida ka tegelikud tulemused.

Mida Eesti majandusministeerium võiks teha teistmoodi? Kui teie oleksite pidanud majanduse kasvatamise plaani oma kaaslastega valmis kirjutama, siis mida te oleksite kirja pannud?

Kui me vaatame tööstusettevõtteid Eestis, siis kohapealne ressurss on bioressurss ja inimesed – kuidas me saaksime need kaks asja niimoodi kokku viia, et sellest ühiskonnas võimalikult palju kasu tekiks?

Täna räägitakse hästi palju, on 20 aastat räägitud, et me viime paberipuud välja, tegelikult viime me umbes sama palju välja ka vilja. Aga sellest räägitakse suhteliselt vähe. Eesti ekspordib ca miljon või kaks miljonit tonni vilja aastas. Miks me ekspordime vilja? Miks me ei tee sellest midagi?

Hea näide on kaerapiima toomine. Selliseid tehaseid peaks iga kolme kuu tagant avama, et teha kohalikust biotoormest midagi ägedat, olgu ta siis puit või põllul kasvatatud toore – see on meie hästi suur võimalus. See on niisugune teema, mida tuleks kindlasti arendada.

Teiseks on meil aastaid ja aastaid räägitud haridustellimusest. Tööstus on öelnud, et meil on vaja insenere ja spetsialiste, aga selle vastukaaluks on meil täna kitsas matemaatika, mis lükkab suure osa noori juba enne gümnaasiumi inseneriteadusest kõrvale, rääkimata sellest, et meil on reaalainete õpetajaid puudu.

Soovid versus see, mida tegelikult tehakse on omavahel päris kõvasti lahku läinud.

Aga seesama jutuks olnud majandusministeeriumi plaan suures plaanis ju sellistest asjadest räägibki – tuleb kohalikku ressurssi väärindada, sellest kallimaid tooteid teha, tuleb meie kvalifitseeritud tööjõudu ära kasutada. Ehk need õiged sõnad on seal kõik kirjas.

Samas kui ma seda lugesin, jäi mulle pigem mulje klišeede reast, et koostajad ei ole seda võib-olla väga tõsiselt mõelnud. Teiseks on samasugused teesid kuskil arengukavades olnud juba kümne või 20 aasta jooksul ühel või teisel viisil kirjas. Eks me kõike teame, kuidas nende arengukavadega on – viimast korda loetakse neid siis, kui nad valmis saavad ja ära salvestatakse. Kui keegi hiljem tahab mingisugustes vaidlustes midagi tõendada, siis minnakse ja vaadatakse, aga siis öeldakse vastuseks: vabandust, nüüd me hakkame hoopis uut arengukava tegema, sest see on juba neli või viis aastat vana. Näiteks Eesti energiamajanduse arengukavaga on täpselt selline asi juhtunud.

See, et majandus- ja kommunikatsiooniminister tuleb välja sellega, et hakkame sellise plaaniga majandust arendama, on ütlemata tore. Aga ma arvan, et majanduse arenguperspektiiv ei muutu oluliselt enne, kui terve vabariigi valitsus ütleb, et see on meie väga suur prioriteet.

Nad kindlasti ütlevad seda.

Ettevõtluses on samamoodi, sul võib olla plaan, et ma kasvatan oma ettevõtte hästi suureks ja hakkame tegema väga häid asju ning teenime palju raha ja nii edasi. Iseenesest on see idee väga tore, aga see on algus. Siis on vaja paika panna, mida ma teen sel kuul, järgmisel ja nii edasi. Missugust talenti on mul vaja, et saada samm edasi? Mis juhtub aasta pärast? Kuhu ma pean olema jõudnud kahe aasta pärast? See ongi minu jaoks liha ja nahk, mis on vaja skeletile peale panna.

Niikaua kui seda ei ole, on ta ilukirjanduslik unelm. Siin on veel tükk maad minna.

Kui mõelda Eesti ajaloo peale, siis on siin olnud peaaegu kaks kümnendit, kus Eestisse tuli väga palju investeeringuid – Eesti inimeste elatustase ja jõukus kasvas suure kiirusega, Eesti sisemajanduse koguprodukt kasvas väga kiiresti, tekkis enneolematuid ettevõtteid, kes olid ka rahvusvahelises konkurentsis väga edukad, nimetame kas või Hansapanka või Tallinkit. Aga siis ei omanud Eesti riik mitmekümneleheküljelisi mõõdikutega kavasid ja Eesti poliitikud ei rääkinud sellest, kuidas tuleb ettevõtlusele teha mingi täiendav toetusmeede, et saaksime oma investeerimiskeskkonna õigeks.
Kas me teeme praegu ühiskonnana liiga palju selle keskkonna kujundamiseks ning tulemus on, et meil on järjest rohkem turgu segavaid toetusmeetmeid, järjest rohkem regulatsioone, piiranguid, reegleid ja mingisuguseid plaane, millest riik ei taha lasta kõrvale kalduda ega lase ka teistel kõrvale kalduda? Imelikul kombel on see põhiline asi, mis takistab – mida rohkem me investeerimiskeskkonda või majanduse konkurentsivõimet administratiivsete meetmetega ehitame, seda keerulisemaks ta muutub.

Olen sada protsenti nõus, et regulatsioon ei vii majandust selgelt edasi, üle reguleerimine on pigem piirav nähtus, aga 20-30 aastat tagasi oli meil hästi palju globaalseid konkurentsieeliseid.

Meil oli meeletult palju vaba tööjõudu, kes oli väga hästi kvalifitseeritud ja tugevalt huvitatud oma elujärje parandamisest. Meil oli suhteliselt odav energia. Ja suur osa majanduskasvust, investeeringutest, mis Eestisse tulid, oli loomulik konvergents Põhjamaade majandusega.

Nüüd oleme natuke teises olukorras.

Inimesi on meil suhteliselt vähe. Kui me mõtleme, milline peaks olema uus tööstus täna, siis me ei mõtle, kas me tahame saada tööstust, mis annab tuhandele inimesele tööd, me tahame tööstust, mis loob ühe inimese kohta kõige rohkem lisandväärtust. Meid ei huvita tegelikult enam selline tööstus, mis annab tuhandele inimesele tööd. Sest meil ei ole enam seda tuhandet inimest.

Kuulsin paar päeva tagasi anekdootlikku lugu ühe teise tööstusettevõtte kohta, mis tegutseb Ida-Virumaal ja kes teeb investeeringuid ning soovis kasutada üht riigi toetusmeedet. Kuid selgus, et nad ei kvalifitseeru sellele toetusmeetmele, kuna see näeb ette, et tuleb luua suur arv töökohti. See ettevõte on suur ja nende investeering on suur, aga see on sedavõrd kõrgtehnoloogiline, et sinna ei ole mõtet luua näiteks 200 töökohta. Seal on võib-olla mõnikümmend töökohta, aga midagi pole teha, reeglid on sellised ja see ettevõte peab ise hakkama saama, mis on ka päris tore tegelikult.

Piirkonniti on see natuke erinev. Ida-Virumaa on veidi teises olukorras, seal on potentsiaalseid rahvuslikke ohtusid, geopoliitilisi ohtusid ning üks väga suur tööandja – põlevkivisektor – hakkab lahkuma, aga võib-olla on see ainukene piirkond Eestis, kus on vaja suuri tööandjaid, kedagi, kes neid asendaks.

Aga kui täna tahta ehitada Kagu-Eestisse tehast, kuhu on vaja 500 töötajat, siis peavad need 500 töötajat tulema Tartust, võib-olla veel kaugemalt.

Täna ei saa olla eesmärk luua keskmise palgaga töökohti, vaid eesmärk peab olema luua kõrge lisandväärtusega ettevõtteid, kes suudaksid maksta palka ka siis, kui palgaralli veel kümme aastat jätkub.

Nii et need teie poolt nimetatud 1990. aastate Eesti konkurentsieelised – väga näljane kvalifitseeritud tööjõud, odav energia ja muu selline – on tänaseks kadunud?

Kaasa arvatud geopoliitiline asend, mis oli väga paljude suurte investeeringute selge põhjus.

Rääkisime Eesti rahvusvahelisest konkurentsivõimest ja ressurssidest, siis üks on kindlasti hästi haritud rahvas, aga seda on vähevõitu. Ja teine kõik see, mis meil Eesti pinna peal seisab, muu hulgas näiteks mets. See on viimastel aastatel aga järjest segasemaks muutunud küsimus – tundub, et Eestis on mets otsa lõppemas ja seda tuleb iga hinna eest kaitse alla võtta, seda ei tohi raiuda ja mõne inimese meelest üldse majandada või siis ainult selles võtmes, et arendada loodusturismi.
Miks see niimoodi on läinud? Läbi ajaloo on eestlaste suhtumine metsa olnud väga praktiline ja pragmaatiline. Eestis on olnud ja on ka täna arvestataval hulgal metsaomanikke, kes peaksid metsa majandamisest huvitatud olema.

See osa küsimusest, et mets kaob ära…

Mina nii ei ütle, ma pidasin vastupidist silmas.

Eestis on metsa väga palju ja kasvab kogu aeg juurde. Ma arvan, et vähemalt suuremad metsaomanikud on muutunud kogu aeg teadlikumaks, kuidas metsa paremini kasvatada ja majandada. Meie väga suur pingutus käib selle ümber, kuidas metsa juurdekasvu hektari kohta suurendada.

Aga miks selline vaatenurk on tekkinud, on pigem sotsiaalteadlaste küsimus. Arvan, et see ei ole otseselt metsaga seotud – hästi suur üldisem probleem on kliimaärevus. On väga palju juttu sellest, et meie kliimaga on palju probleeme, et asjad hakkavad muutuma – palju meil vihma või lund sajab, tuult on. See on väga hea pinnas, ma ütleksin, radikaalsele, mitte faktidel baseeruvale keskkonna ärevusele.

Mets on nähtav asi, on lihtne näha, kui metsa majandatakse – kui puud võetakse maha, on selge ruumiline häiring. See, et 40 aasta pärast on sinna samasugune mets kasvanud, on 40 aasta pärast. Sa lähed järgmisel aastal sinna, aga puud on ikka veel pisikesed, viie aasta pärast on nad võib-olla sinu pikkused, aga ikkagi väikesed ning seda metsa seal just kui ei ole. Seal on hästi palju paanikat.

Teine teema, millest enne ka natukene rääkisime, on see, et kuna teema on poliitikute jaoks keeruline, siis riigi tasemel on selgitust väga palju välditud. Iga keskkonnaminister, kes meil on viimasel ajal olnud, on pigem üritanud niisugust segaduste populismi enda populaarsuse tõusuks ära kasutada. Ja tavaline inimene ei saagi aru, mis see õige siis on.

Räägitakse, et meil on vaja uusi fakte ja andmeid, aga ma arvan, et meil on Eesti metsa kohta nii palju andmeid, et terve Aafrika metsa peale ei ole ka nii palju andmeid kui meil on oma väikse Eesti metsa kohta. Andmed on olemas, metsateadus on olemas ja metsaga on meil kõik väga hästi.

Te olete ise, parandage mind, kui ma eksin, vist üks Eesti suurimaid metsaomanikke?

Nojah, ma olen omanik ettevõttes, kus on palju metsa.

Teie eesmärk kindlasti ei ole pidada seda metsa kui looduskaitseala – te tahaksite sellest investeeringuna ka tulu saada.

Igas metsakoosluses on täna kindlasti ka looduskaitseväärtused ja neid kaitstakse, võib-olla isegi kaitstakse liiga palju, aga selge on see, et meie jaoks on ta investeering.

Mul on tutvusringkonnas inimesi, kes ei ole nii suured metsaomanikud, aga kellel on päritud metsatükk ning on hämmastav, kui palju selgem on nende inimeste vaade Eesti metsa- või keskkonnapoliitikale. Isiklik suhe metsaga muudab vaatenurka hüppeliselt. Kas te ei ole mõelnud, et äkki peaks ühiskonda sudima sinnapoole, nagu näiteks Soomes, kus on proportsionaalselt palju rohkem metsaomanike kui Eestis, et Eestis oleks ka väga palju inimesi, kel oleks metsaga omanikusuhe või vähemasti oleks omanikusuhe perekonnas või suguvõsas? Äkki võtaks see ärevust ja mõistmatust maha, mis see mets tegelikult on?

Ma arvan, et see oleks väga hea ning on väga tähtis, et Eesti riigi kodanikud ja Eestis elavad inimesed on Eestis maaomanikud.

See, et metsa omavad inimesed vaatavad asjale natuke teistmoodi tuleneb sellest, et nad saavad aru, kuidas protsess toimub ja mis metsas toimub.

Nad näevad pikemat ajavahemikku.

Tavaline linnainimene satub tõenäoliselt metsa ainult seetõttu, et ta läheb RMK matkarajale jalutama ning talle on võib-olla pikem arusaam sellest, mis metsas tegelikult toimub, keeruline.

Meie oleme metsa ostnud päris palju ja mis seal salata, ka eraomanikelt – perekondadelt, kes valdavalt on metsamaad tagasi saanud. Tihti põlvkonnavahetuse hetkel, kus vanaema-vanaisa on surnud ja siis on mets ära müüdud. Ma ütlen päris ausalt, et väga suur enamus nendest müükidest on seotud hirmuga keskkonnakaitse ees.

Et tuleb keskkonnaagentuur või muu asutus, kes leiab, et teie metsas on merikotka pesitsuspaik?

No merikotka pesitsuspaik on väga utreeritud.

Haruldane.

Aga piisab sellest, et sul on mõni taime- või põõsaliik või kooslus, kus märja ala peale on mõni puu kukkunud ning mingid seened kasvama hakanud. See ei ole merikotkas, eks.

Pea igas naturaalselt ja hästi majandatud metsas leiab selle põhjuse.

Kas te sellist Eesti ettevõtjat nagu Margus Linnamäe tunnete isiklikult?

Ma ei ütleks, et ma teda isiklikult tunnen, aga oleme aeg-ajalt vestelnud.

Tema on ka väga suur metsaomanik, kuigi erinevalt teist võib selle info leidmine avalikest registritest raskeks osutuda. Olete te metsast omavahel rääkinud?

Me ei ole Margus Linnamäega rääkinud tema metsast ja metsa majandamisest, oleme natukene rääkinud tema meediaväljaannete lähenemisest sellele teemale.

Demokraatlikus ühiskonnas ongi arvamuste vabadus, meie arvamused on väga erinevad.

Kas te olete selle vestluse tulemusel saanud aru, miks Margus Linnamäele kuuluv meediaettevõtete grupp Postimees nii innukalt metsaküsimusega tegeleb? Ei pea olema eriline analüütik, et saada aru, et kõikvõimalik metsaga ärilises mõttes tegelemine on seal väga kriitilise tähelepanu all. Piltlikult öeldes, kui me näeme Postimehe pealkirjas sõna “mets”, võime olla kindlad, et vaade on lihtsustatult selline, et “ärge tehke midagi” või “on väga halb, et midagi on tehtud”. Kust see tuleb ja miks see nii on?

Mina ei näe Margus Linnamäe pea sisse, mina ei tea, miks ta niimoodi mõtleb.

Oleme sel teemal arutanud, ma ei ole päris täpselt tema mõtetest aru saanud. Tal on kindlasti oma tutvusringkond, kes näeb metsandust natukene teistmoodi kui ta ise näeb.

Minu meelest on ta oma metsas suhteliselt aktiivne metsamajandaja, ta majandab metsa täpselt samamoodi nagu kõik teised metsaomanikud. Ma ei oska öelda, miks tal selline hoiak on.

Mina ei oska ka sellele küsimusele vastata, aga fakt on see, et vähemasti avaliku diskussiooni vaadates võib üsna kindel olla, et teie poolt nimetatud tavapärane, traditsiooniline metsa majandamine saab alati hästi kriitilise vaate osaliseks. Teisel suurel meediakontsernil on metsale ja keskkonnale natuke teistsugune vaade, mis tuleneb eelkõige rahvusvahelisest kliimaärevuse narratiivist. Teie kui metsaomanik ja metsatööstur olete kahe suure meediakontserni pideva negatiivse tähelepanu all.

Kui ma juhtisin pikalt ja olin Graanul Investi suuromanik, siis…

Graanul Investi kohta peab igaks juhuks ütlema, et see on Eesti suurettevõte, mis on tänaseks enamuses läinud Ameerika suurima investeerimisfondi omandusse, teil koos oma äripartneritega on seal jätkuvalt 20 protsenti. Ettevõte tootis Eesti puidust ja puidujäätmetest küttegraanuleid.

Toodab siiamaani ja mitte ainult Eesti, vaid ka Lätis, Leedus ja Ameerikas, meil on tehased igal pool.

Tollal, kui mina olin Graanul Investi omanike juht, siis räägiti põhimõtteliselt iga nädal pelletitest – kui halvad nad on ja kuidas Graanul Invest on teinud… Pärast seda, kui ma Graanul Investi ära müüsin, on teema Eesti meediast kadunud.

Ehk see, et ma olen kahe suure kivi vahel, on äkki seetõttu, et kui sa oled majakas või torn, siis äikselööke saad ikkagi sina. Meedial on huvitav ja lugejal on huvitav ja kogutakse rohkem klikke.

Mu hea sõber Anders Anderson investeeris kinnisvarasse, pealkiri meedias oli, et “Kirjaneni äripartner investeeris….” ehk mu perekonnanimi omab mingit oma elu.

See on meedia loogika. Aga ma küsin nende pelletite kohta – teie ja teie äripartnerite praegust puidutööstuse valikut võib ju ka hinnata kriitiliseks vaateks sellele, mida te varem tegite? Puidust pelletite tootmine on märksa lihtsakoelisem tegevus kui puidust keerulise puidukeemia toote tegemine.

Kindlasti on. Kui me 20 aastat tagasi Graanul Investiga alustasime ja kui mul oleks tulnud mõte, et okei, hakkame tegema biotehnoloogia ettevõtet Fibenol, siis seda poleks kunagi juhtunud, sest meil poleks selleks olnud ei raha ega teadmisi. Ehk ta on kindlasti natuke evolutsiooniline protsess.

Aga teisest küljest arvan ma, et see, mida Graanul Invest täna Eestis teeb, on ülihea ja ülivajalik, sest meil on väga palju selle segmendi puud, millega midagi teha ei ole.

Või vähemalt ei osata praegu midagi teha.

Jah ja kui Fibenol tuleb, siis kindlasti seal mingi tooraine kattuvus on, võib-olla kümme protsenti, aga suur osa toorainest, mida Graanul Invest täna kasutab, on meie tehnoloogia ulatusest väljas.

Aga kui üks teine ettevõte üritas viis või kuus aastat tagasi Tartusse tselluloositehast ehitada, siis olite teie selle vastu.

Mina ei olnud tselluloositehase vastu, mul oli tselluloositehase suhtes kaks suurt argumenti: üks oli see, et RMK tahtis laias laastus kogu oma paberipuu müüa maha ühele ettevõttele…

Kes oli teie konkurent.

Me olime tollal teises valdkonnas, siis nad ei olnud meie konkurendid.

Ütlesin, et võib-olla ei ole see riigi jaoks kõige parem plaan – võtta selline suur bet ühe seltskonna vastu.

Teine teema oli asukoht Emajõe ääres, Tartu linnaga natukene konfliktis. See tundus mulle probleem. Ja ma arvan, et mul oli mõnes mõttes õigus. Suur osa metsavastasest sentimendist sai tuule tiibadesse tänu sellele ja sellega ei ole mul mitte midagi pistmist, võin käe südamele panna.

Kahetsusväärselt peate nüüd ise seda suppi sööma.

Absoluutselt.

Aga need olid sellised mõjud, mida mina ei suutnud ette näha ja milles mul ka mingit mõju ei olnud. Loodame, et läheb paremaks.

Rääkisime sellest, mida Eesti ettevõtluskeskkond endast kujutab – on see tööstusettevõtete rajamiseks või üldse raha paigutamiseks veel atraktiivne, missugune on regulatiivne atmosfäär ja milline maksukeskkond. Tavaline inimene näeb seda eelkõige läbi poliitikute omavahelise diskussiooni.

Meil on aasta otsa käinud tohutu vaidlus riigieelarvepuudujäägi, riigieelarve tulude ja kulude üle, kuid samas ei ole ma poliitikute vahel märganud suurt diskussiooni selle üle, kuidas neid tulusid tekitada. Põhiliselt räägitakse, kuidas uusi makse kehtestada. Mida te soovitaksite erakondadel ja valitsusel Eesti majanduse konkurentsivõime parandamiseks teha?

Arutasime enne, mis oli pikalt Eesti konkurentsieelis.

Odav ja kvalifitseeritud tööjõud, looduslik ressurss ja odav energia.

Ma arvan, et Eesti arengu hästi pikk postulaat oli tasakaalus riigieelarve.

Poliitikutel on alati meeletult suur soov raha jagada, sellepärast et see teeb nad lõppkokkuvõttes populaarseks, teeb nad valituks. Aga et seda teha, peab maksubaas kasvama, majandus peab kasvama, vastasel korral maksubaas ei suurene.

Mis on viimase viie-kuue aasta jooksul juhtunud, on see, et kuna meil on kogu aeg mingi kriis – koroona, sõda Ukrainas –, siis on majanduse maksubaas versus riigi kulud omavahel täiesti lahti seotud.

Kui alguses tehti vähemalt nägu, et okei, selleks, et kriisist üle saada, seome me nad mõneks ajaks lahti, siis täna tundub mulle, et nad ongi põhimõtteliselt lõplikult lahti seotud.

See tähendab tegelikult ka seda, et poliitikutel on võimalik raha jagada ilma selleta, et nad peaksid üldse majandusega tegelema. Jagada siis tänu sellele, kas võtta laenu või uue teemana tõsta makse.

Kui vaadata tänast Eesti riigikogu, siis ma ütleks, et sellest kaks kolmandikku on parempoolne, kuuendik keskel ja üks kuuendik vasakpoolne, majanduspoliitika on täna selgelt vasakpoolne.

Mida te selle “kaks kolmandikku parempoolne” all mõtlete, mina ei saanud kuidagi niisugust sellise ülekaaluga?

No see, kus EKRE majanduspoliitiliselt asub, on keeruline.

Pigem kuskil vasakul.

Ma ei tea.

Aga okei, EKRE ei ole võimul.

Ka tänases valitsuses on ju selgelt kaks kolmandikku parempoolsed, üks kolmandik on vasakpoolsed.

Nominaalselt.

Just, aga poliitika on selgelt vasakpoolne. Kui me mõtleme, kes on valitsuses oma tööga hästi hakkama saanud, siis need on sotsid.

Kes on selgelt vasakpoolne erakond. Aga kuidas seda maksubaasi siis peaks suurendama? Ega riigil ei ole ju mingisugust nuppu, kuhu ühekordselt vajutada või mida all hoida, et hakkaks tekkima uusi ettevõtteid, inimeste palgad tõusevad, tarbimine kasvab. Või on selline nupp olemas?

Seesama majandusplaan, et meie majandus kasvab kümne aasta jooksul kahekordseks – siis ongi meie maksubaas kahekordne.

Muidugi iseenesest see ei juhtu.

Küsimus on selles, kuidas seda teha. Peame mõtlema, mis on meie konkurentsieelised, kus majandus võiks kasvada – meil on nutikad inimesed. Geopoliitika ja odav energia on läinud. Kas seda odavat energiat on võimalik tagasi tuua, on meil mingisuguseid lahendusi või mõtteid? Arvan, et selle nimel töö käib, kuid mulle tundub, et need lahendused on veel päris auklikud või poolikud, aga võib-olla on see protsess.

Siis kuidas me saaksime rohkem ja nutikamalt kasutada bioressursse, mis meil on.

Et lahendusi nagu on, aga mulle tundub, kui võrrelda jalgpalliga, et kui sa oled jalgpallimeeskonna mänedžer ja vaatad oma meeste mängu iga kord kõrtsis, platsi äärde ei lähe – ei taha võtta positsiooni, meeskonda juhendada, et mida oleks võimalik paremini teha – vaid sa vaatad seda kõrtsis ning mõtled, et huvitav, miks nad täna nii mängivad. Minu meelest ongi Eesti majanduspoliitika selline, et seda vaadatakse kõrvalt ja oodatakse, et midagi hakkab juhtuma.

Kindlasti juhtubki, inimesed on ettevõtlikud, ettevõtjad on ettevõtlikud, ärid proovivad leida igasuguseid auke, urkaid ja võimalusi, et oma asju paremini ajada.

Kuid seda suurt murrangut, kahekordset majanduskasvu kõrtsist jalgpallimatši vaadates ei tule.

Kust see murrang tulema peaks? Kas see saabki enam üldse avalikust sektorist tulla?

Avalikust sektorist saab ta siis tulla, kui avalik sektor saab aru, et tal on tegelikult kaks võimalust. Kui ta tahab raha laiali jagada, on tal võimalus tõsta makse, mis on äärmiselt ebaproportsionaalne, või võtta majanduskasv enda põhiideeks, millega on vaja tegeleda kõikidel, mitte ainult majandusministril, vaid ka peaministril ja haridusministril. Kui see on võetud eesmärgiks, on tõenäoliselt võimalik leida lahendusi.

Kui energia hinnast veel kord rääkida, siis ilmselt on energiakomponent puidukeemias püsikuluna märkimisväärne, oleme kuulnud lugusid Kundas asuvast puidukeemiatehasest, mis on aastaid olnud hädas sellega, et nad tulid Eestisse ühtmoodi elektri hinnaootusega ning tegelikult on pidanud majandama hoopis teistsuguses hinnakeskkonnas. Missugust hinnaprognoosi või vaadet te oma investeeringu tulususe hindamisel saate Eestis või Lätis kasutada?

Lugesin paari nädala eest huviga meretuuleparkide projekti tutvustust, mille on teinud kliimaministeerium, ja seal oli öeldud, et aastal 2030 on elektrihind kümnendik sendi täpsusega selline ja taastuvenergia tasu ka kümnendik sendi täpsusega selline. Ma väga vabandan, aga ma ei usu sealt ühtegi rida, sest ma ei usu, et ükskõik millise pädevuse või võimutäiuse korral oleks seda võimalik prognoosida.

Kuidas teie elektrihinda ette näete? On seda kuidagi võimalik ette näha? Mis on see baas, kust te vaatate ja ütlete, et kahe, kolme või kümne aasta pärast on elekter umbes sellise maksumusega?

Mida on sellest väga keerukast pikast valemist täna tõenäoliselt näha, on see, kui palju maksab tuuleenergia megavatt-tund, kui tuul puhub ja kui palju peab riik maksma, et seda tuuleenergiat siia arendataks. Arvan, et see on tehniliselt tehtav ja see on sendi pealt see number, mida esitleti, aga sellest numbrist on hästi palju puudu.

Puudu on see, kust tuleb elekter, mis hinnaga ja kes selle kinni maksab, kui tuul ei puhu. Saan aru, et taastuvenergiatasu jääb täpselt sama suureks, mis on ka arvutatav ja tehtav, aga tundub, et kõik teenused, mis tulevad selleks, kui tuul ei puhu, kust tuleb elekter, kust avariielekter ja nii edasi, arvan, et need lähevad kõik võrgutasusse – see on täitsa teine maailm ja sellest keegi ei räägi.

Kui sa lõppkokkuvõttes oled tarbija, siis see, et üks komponent sinu elektriarvest on teada, ei päästa sind sugugi, sest sa ei tea, kas järgmine komponent ehk võrgutasu on kaks, kolm või viis korda kõrgem tänu sellele, et elektri hind oleks selline, nagu täna plaanis on.

Mina suurt pilti ei tea. Meie arusaam on, et elektri hind peab alla tulema, et siinne keskkond oleks konkurentsivõimeline. Ja taastuvenergiat on selle jaoks vaja arendada, et ta tuleks alla.

Tulles lõpetuseks tagasi intervjuu algusesse küsin, kas on mingi võimalus, et te räägite praegu kaudselt läbi avalikkuse Eesti riigiga läbi, et võib-olla toote selle tehase ikkagi mingite tingimuste täitumisel Eestisse?

Ütlen seda, et Fibenol ei ole ühe tehase projekt, arvan, et kümne või 12 aasta jooksul on Fibenolil kolm-neli-viis tehast tehtud.

Täna on meie selge plaan ja suund see, et meie esimene tehas tuleks Lätti, me teeme Lätis selle nimel tõsiselt tööd.

Kas kunagi võiks Fibenoli tehas tulla ka Eestisse? Kindlasti võiks, kui tingimused õiged.

“Reedene intervjuu” on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.

Kokkuvõttes võib öelda, et Raul Kirjanen on veendunud, et valitsus peaks toimima nagu meeskonna manager, kes ei pea tingimata platsi ääres olema, vaid jälgima meeskonna tegevust ja tagama, et kõik kulgeb sujuvalt. Kirjanen usub, et valitsusel peaks olema visioon ja strateegia, et aidata riiki edukalt juhtida. Lisaks peaks valitsus olema avatud ja kuulama kodanike arvamusi, et tagada parem tulevik kõigile. Seega on oluline mõista, kuidas valitsus saab olla tõhus meeskonna manager, et tagada Eesti jätkuv areng ja heaolu.