Ralf Sauter: “Nii ta on” näitab elujaatavalt, mida tähendab olla surelik | Film

Tere tulemast Eestisse! Ralf Sauteri uus film “Nii ta on” viib meid sügavale mõtisklustesse elu ja surma ning inimeseks olemise tähenduse üle. See südamlik linateos julgustab meid omaks võtma oma surelikkust ning hindama iga hetke, mis meil antud on. Sauteri õrn ja kaasakiskuv lähenemine teeb sellest filmist tõelise elujaatuse manifesti, mis kutsub meid avastama ja hindama elu ilu ja kui habras see tegelikult on. Astuge sisse ja laske end inspireerida sellest liigutavast teosest!

“Vallo Toomla on teinud dokfilmi Marju Lepajõest ning draamafilmi “Teesklejad”, mis on üks mu viimase kümne aasta lemmikuid Eesti mängufilme. Toomla uue dokfilmi “Nii ta on” keskmes on tavalised keskealised Eesti mehed. Vallo Toomla läks meeskooride juurde, mille liikmed elavad äärealal, Eesti maakohtades. Nad vahendavad oma muresid ja rõõme keskeas.”

Sauteri hinnangul üritas režissöör Toomla, olles ise vaadeldavatest meestest noorem, saada selgust selles, mis tunne on jõuda elus punkti, kus suurem osa elust on elatud. “Film näitab elujaatavalt, mida tähendab olla surelik ning jõuda keskeas arusaamisele, et oled surelik. Ja missugused distsipliinid, tööriistad ja rutiinid nendel meestel on, et selle kõigega toime tulla. Aga kuigi see film räägib surelikkusest ja eluga silmitsi seismisest ja kõigele tagasi vaatamisest, mida oled elus ette võtnud, siis film on muidu hästi helge ja positiivne. Esilinastusel kõlas palju naeru, eriti ühe saunastseeni ajal, kus mehed räägivad laval ühest põllumasinast. Ilmselt tekkis paljudel naljakas paralleel “Savvusanna sõsaratega”.”

Filmikriitiku sõnul kõlavad siin lihtsad ja elulised mõtteavaldused. “Vallo Toomla isegi ei tungi nende meeste isiklikesse, kaugematesse valudesse. Ta üritab läbi nende keskealiste inimeste meile mõista anda, kus nemad oma eludes on ja millist elu elatakse väiksemates maakohtades, kui pere on juba loodud ja lapsed saadud.”

Jaapani armastuslugudest lähtuva “Biwa järve 8 näo” kohta ütles Sauter, et on filmi juba kaks korda vaadata jõudnud.

“Ma tingimata tahtsin Raadi filmi teist korda vaadata, sest esimesel korral ma isegi tundsin, et see on mu jaoks liiga keeruline. Lähenesin sellele hästi intellektuaalselt ning tundsin ennast nagu segaduses maadeavastaja, kes siseneb võõrale mandrile ja peab aru saama ühe kogukonna seadustest. Ja kuna film on mõistukõnega nii üle laetud, siis ma tundsin, et filmis on nagu mingi salakood, mida peab läbi hammustama. Teisel vaatamisel ma lähenesin “Biwa järvele” rohkem tunnetega ja jälgisin lihtsalt neid tegelasi, neis tiksuvat igatsust, nende ootusi ja traagikaid,” ütles Sauter ning lisas, et siis film tema jaoks justkui vabanes. “Ma sain aru, et see ei pea üldse nii keeruline olema. See on nagu traagilises võtmes muinasjutt inimestest, kes ühes kogukonnas üksteisega põrkuvad.”

Sauter selgitas, et Marko Raat lähtus Max Dauthendey samanimelisest raamatust, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas. “Autor jutustas mitu Jaapani armastuslugu ja Marko Raat tõlgendas need nüüd Peipsiäärse kalurite küla eludesse. Siin on huvitav põrkumine, sest näeme Eesti filmi, mis on jutustatud läbi Jaapani filtri ja see annab filmile natuke müstilise, esoteerilise kuma,” ütles Sauter ja täpsustas, et film kujutab näiteks ka shibari sidumiskunsti ja vanu Jaapani kunstiteoseid.

Filmikriitik ütles, et oleks isegi vale öelda, et film räägib kaheksa erinevat lugu. “See film on küllaltki terviklik, rääkides ühest kogukonnast ja kaheksast tegelasest, kelle vaatenurgast näidatakse isiklikest tragöödiatest. Siin on erinevad motiivid nagu reetmine, julmus, kadedus.”

Sauter avaldas lootust, et Raadi film siin oma publiku leiab. “See räägib ennekõike arhetüüpidest. Klassikalisi lugusid, mida me teame, aga see on pandud Peipsiäärsesse kaluriteküla konteksti. Siin on ka väga häid näitlejaid.”

Filmist “Düün: Teine osa” rääkides ütles Sauter, et “Düüni” ekraniseeringute ajalugu on keeruline ja režissöör Denis Villeneuve võib-olla avaldab ka austust näiteks kunstnikele ja Jodorowskyle, kes on varem püüdnud seda romaani filmiks teha. Ta lisas, et sarnaselt David Lynchile on ühtlasi Villeneuve leidnud huvitava näitlejaskonna, sest teises osas lisanduvad veel Christopher Walken, Florence Pugh ja Austin Butler. “Butler mängib Harkonnenite perekonna noort võsukest. Ta on psühhopaatlik tüüp, kes rakendatakse Harkonnenite väe eesotsa.”

“Praegu kinodes jooksev film on Frank Herberti romaani teine pool, aga kuna Frank Herbert kirjutas edasi ka mitu järge “Düünile”, siis praegu kinodes jooksvas teises osas seatakse mõned asjad üles, millega saaks edasi minna,” selgitas Sauter. “Aga need kaks filmi, mis siiani tulnud on, moodustavad terve esimese romaani. Seega terviklik lugu on kahes filmis olemas. Aga kui esimene “Düün” ilmus, siis vaatajatele ei öeldud ette, et see saab olema ainult esimene pool tervest romaanist. Ülesehituslikult ma tagantjärele hindan seda, et otsustati teha kaks filmi, sest tegemist on mahuka romaaniga ja ühe filmi vältel poleks õnnestunud tervet narratiivi võimalikult detailselt ja nüansirohkelt esitada..”

“Võiks öelda, et kui Villeneuve’i esimene “Düüni” film oli mõeldud malelauda paika seadma ja kõiki malenuppe ritta panema, siis teises filmis hakatakse malet mängima. Ja sedasi, et Villeneuve oskuslikult navigeerib nende tegelaste vahel, suutes kõikide tegelaste perspektiivist paika panna suure sõja, mis teises käima läheb. Villeneuve ka ise on öelnud, et esimene film oli mõeldud olema mõtisklevam ja aeglasem, teine film aga märulirohkem,” selgitas Sauter ja lisas, et esimene film tuleb enne järge nägemist igal juhul ära vaadata. “Teist osa tühja koha pealt vaataja pealt paistakse vaataja vist nii liivatormi, kus ta ei oska orienteeruda.”

Sauter kiitis, et “Düün” on viimastest aastatest üks parimaid näiteid sellest, kuidas kommerts ja kunst võivad kohtuda. “Siin on visionäärist lavastaja, kes omab head haaret selle üle, mida esindas algmaterjal, ja suudab isiklikust nägemusest lähtuvalt terve maailma luua. Aga kui ma ennist ütlesin, et esimene film oli malenuppude paika panemine, siis sarnaselt Tristan Priimäele ma tundsin, et esimeses filmis nähtud hüpnootiline, aeglane, unenäoline nägemus Arrakise planeedist ja Harkonnenitest meeldis mulle rohkemgi kui teine osa. Esimene film mõjus veidi omanäolisemalt. Mõlemad on küll suurepärased filmid, aga erinevad oma tonaalsuse ja tempo poolest.”

Filmikriitik kinnitas ühtlasi, et “Düün: Osa 2” on üks neist filmidest, mis väärib kindlasti suurt kinoekraani. “Mina käisin teist osa vaatamas Coca-Cola Plaza 1. saalis, kus Dolby heli korralikult toole väristas. Suurt ekraani väärib ta ka seepärast, et film on lihtsalt sedavõrd panoraamne selles, kuidas seda kõrbemaailma näidatakse.”

Sauter ütles, et pani esimesele “Düünile” hindeks 4.5/5 ja teisele osale 3.5/5. “Järg ei pakkunud sedasama hüpnootilist, kummastavat elamust, mida esimene film. Ma ei tea, kas see on päris õige sõna, aga järg mõjub natuke hollywoodilikumalt. Järjena on ta muidugi tugev, jätkates lugu sedasi, et tegelased on kõik huvitavalt esindatud. Siin on ka palju ajaloolisi niite, religiooni ja keskkonnaga puutuvat. Palju teemasid, mida avastada ja film teeb seda oskuslikult.”

“Ralf Sauteri film “Nii ta on” sügavalt puudutav lugu toob esile inimese olemuse ja elu hapruse. Filmi kaudu meenutatakse meile, et oleme kõik surelikud ja et elu hindamatus väärtuses peitub meie võime seda täielikult kogeda ja nautida. Film kutsus meid üles mõtlema oma elu mõtetele ja tegudele ning hindama iga hetke, olles tänulikud selle eest, mis meil on. “Nii ta on” on tõeliselt sügav ja südamlik linateos, mis jääb meie südamesse kauaks.”